Aleksander Elango (2)

TALLINNA ÜLIKOOLI RAKVERE KOLLEDŽ
Kasvatusteaduste instituut
Alushariduse pedagoog
Kadi Saarepere
ALEKSANDER ELANGO
Referaat
Rakvere 2008

Sisukord

Sisukord 2
1.Sissejuhatus 3
2.Lapsepõlv ja õpinguaastad 3
3.Välisreisid 4
4.Peeter Põllu õpilasena Tartu Ülikoolis 4
5.Tartu Ülikooli stipendiaadina Viinis 1929- 1931 6
6.Õppeülesandetäitjana Tartu ülikoolis 7
7.Sõja-aastad 8
8.Sõjajärgne töö ülikoolis 9
9.Elango perekonnast 10
10.Kokkuvõte 11
11.Kasutatud kirjandus 12

1.Sissejuhatus

Oma referaadi kirjutan Eesti vanimast pedagoogikateadlasest Alekasander Elangost. Räägin tema lapsepõlvest, õpingutest, tööst ja perekonnast.

2.Lapsepõlv ja õpinguaastad

Alekasander Elango isa Johan Johanson oli kutseline aednik. Peres kasvas kolm poega : vanim Julius ( 1895 -1976), keskmine Johannes(1899-1908) ning noorim Aleksander(1902-2004). Johannse uppus noorena. Peres oldi üksteise vastu toetavad ja mõistvad. Kõik pere liikmed tegid aiatööd. Elati kokkuhoidlikult, kuid siiski nii, et kõik mõistlikud, eriti kultuurilised, vajadused olid rahuldatud. Esimesed aabitsatarkused sai Aleksander kodus vanemalt vennalt. Aleksandrile anti täielik valikuvabadus mida õppida ning mida lugeda. Pere tahtis, et Aleksander ja tema vend saaksid hea hariduse. Seega pandi Julius Tartu Kroonugümnsaasiumi, mis oli küllaltki kulukas kooli ning Aleksander pandi Hugo Treffneri gümnaasiumisse kui ta oli kooliealiseks saanud. Kuna vend Julius õppis mõnevõrra odavamas koolis, siis taheti ka Aleksander odavamasse kooli panna. Seega pandi Aleksander Aleksandri gümnaasiumisse Rüütli tänaval. Uus kooli oli puhtalt vene kool, kus venestamine käis täie hooga . Venekeelne oli nii õpetus kui ka asjaajamine . Õppejõud olid enamasti venelased .Kuigi pere oli vaene ei kavatsenud pereisa hariduse pealt kokku hoida. Esimeses klassis andsid Aleksander ja tema klassikaaslased välja käsitsi kirjutatud ajakirja „Noorus“. Ajakirja levitati salaja kaasõpilaste seas. Ühel päeval oli aga keegi õipilastest ajakirja lohakile jätnud ning see sattus direkrori kätte. Kuna Aleksander oli ajakirja toimetaja siis kutsuti tema direktori juurde ning kästi uus kool endale otsida. Seejärel jätkas Aleksander õppinguid Tartu Kommertskoolis, kus valitses eestimeelne vaim ja ka eesti keelt sai eraldi ainenea õppida. Peale keskkooli asus Aleksander õppima Tartu ülikooli esmalt ajalugu ja seejärel pedagoogikat ning liitus Eesti Karskusliiduga, kus ta asus tööle karskussekretärina.

3.Välisreisid

Matkamine ja reisimine olid Aleksandri hobid juba noorusest peale. 1921.aasta suvel tegi ta 700-kilomeetrise jalgsimatka mööda Eestimaad . Üliõpilasena oli ta sageli Soomes. 1930.aastate lõpul kutsuti teda peaaegu igal suvel lektoriks soome õpetajate suvekursustele Helsingisse. 1922.aastal saatis Eesti Karskusliit Aleksandri Berliini, osa võtma alkoholivaba noorsookasvatuse kongressist. Hamburgi kongressil tutvus ta paljude noorsootegelastega, eriti Põhjamaadest tulnutega. Tänu sellele võttis Aleksander 1923.aastale ette ringmatka Põhjamaadesse: Soome kaudu Rootsi, sealt Taani ja Taanist tagasi Helsingisse. 1927.aastal võttis ta osa Budabestis toimuvast soome- ugri kultuurikongressist. Kongressi raames korraldati ekskursioon mööda Ungarit, mis lõppes õhtusöögiga Balatoni järve ääres. Pärast sõda piirdusid Aleksandri matkad ainult Nõukogude Liiduga.

4.Peeter Põllu õpilasena Tartu Ülikoolis

Pärast Tartu Kommertskooli lõpetamist andis Elango 1921.aasta sügisel paberid sisse Tartu Ülikooli. Esimene aasta kulus ülikooli, loengute ja õppejõududega tutvumisele. Esialgu oli tal plaanis valida põhiaineks ajalugu, kuid kui Elango tutvus karsusliikumises Peeter Põlluga ning võttis osa tema pedagoogikaloengust, valis ta kaheks ülemastme aineks pedagoogika ja filosoofia. Filosoofias oli võimalik spetsialiseeruda kas filosoofia ajaloole või psühholoogiale. Elango valis psühholoogia suuna, mida ülikoolis esindas proffessor Konstantin Ramul . Alamastme aineks valis ta hobist lähtudes kirjanduse ja sellega lähedalt seotud rahvaluule .
Kirjanduses paelus Elangot Gustav Suits, tema silmapaistev isiksus ja tihe suhtlemine temaga väljaspool õpinguid. Suits paistis silma oma loengukursustega, veelgi rohkema aga seminaride juhendajana. Loengutel armastas Suits imroviseerida, minna üle teda paeluvatele kõrvalteemadele ja rääkida siis pool loengut sellest.
Peeter Põld oli Elango ideaaliks nii õppejõu kui ka ülikooli juhina. Ta oli hea lektor : süstemaatiline, ikka sügavuti minev, kuid ikka üldarusaadavaks jääv.
Tihedaid kokkupuuteid oli Elangol ka psühholoogiaproffessor Konstantin Ramuliga, kuna psühholoogia oli tema teiseks laudatur-aineks. Ramul oli ühtlasi eksperimentaalse psühholoogia ja pedagoogoka laboratooriumi juhataja. Sellel laboratooriumil oli hea raamatukogu. Intensiivsematele külastajatele olid antud võtmed.
Elango oli põhimõtteline karsklane ja seepärast ei kulutanud lõbusale üliõplaselule kuigi palju aega. Mõnda aega kuulus ta üliõpilasseltsi „Veljesto“, hiljem läks üke „Raimlasse“, osutamata kummaski erilist aktiivsust.
Magistritöö kirjutamine võttis Elangol peaaegu terve aasta. Peeter Põld andis Aleksandri tööle teemal „Õpilaste omavalitsus pedagoogilises teoorias ja praktikas“ igari kiitva hinnangu. Magistritöö materjalide alusel kirjutas ta „Kasvatusele“ kolm artiklit , see materjal on kättesaadav ka tänapäeva lugejale.
Pärast teoreetilise stuudiumi lõpetamist jätkas Elango 1928.a.õpinguid didaktilis-metoodilises seminaris, et saada keskkooliõpetaja kutset. Õpetajakutset taotles ta pedagoogika ja psühholoogia õpetamise alal. Pedagoogika õpetamise metoodikat õppis ta J.Torgi juures, psühholoogia õpetamist K.Ramuli käe all.
Ülikooli lõpetamise sooritatud lühikeset pedagoogilisest praktikas ei piisanud veel õpetajakutse saamiseks. Sellek tuli töötada koolis õpetajaameti kandidaadina. 1935.aaastal hakkas Elango Tartu Pedagoogiumis palgata õpetajaameti kandidaadiks. Elango andis kahe aasta jooksul direktor Voldemar Raami koormuse arvel kuus tundi nädalas pedagoogikat ja psühholoogiat.

5.Tartu Ülikooli stipendiaadina Viinis 1929-1931

Kui Elango oli ülikooli lõpetanud ja magistritöö kaitsnud, tehti talle tööleasumiseks mitmeid ettepanekuid . Elango valis kõige vähemtulusa- teadusliku stipendiaadi koha. See võimalda tal süveneda teaduslikesse probleemidesse ja viljaka teadusliku lähetuse Euroopa silmapaistvasse hariduskeskusesse Viini. Viinis kujunes põhiliselt neli tsentrumit, millele Elango tähelepanu pööras ja mis talle võrdlemisi palju huvi pakkusid . Kõigepealt Viini ülikooli psühholoogia instituut, mida juhtis abielupaar Bühlerid ja kus kaastöölisteks olid Paul Lazarsfeld, Hildegard Hetzer ja teised psühholoogia valdkonnas tuntud isikud. Bühlerite juurde kogunes igal aastal Elango taoliste ring, 5-6 inimest Euroopa eri ülikoolidest. Nad kujundasid omaette väikese seminari . See andis neile hea ülevaate Euroopa ülokoolides tehtavast.
Teine keskus oli ülikooli pedagoogika kateeder , juhatajaks juba võrdlemisi aastates professor Richard Meister. See mees ei ole oma nime pedagoogika ajalukku kirjutanud, aga tema juhtimisel töötas sel ajal huvitav seminar reformpedagoogikast.
Kolmas punkt, mis Elangot Viinis sidus, oli psühhoanalüüs ühe juhtiva koolkonna nn individuaalpsühholoogia instituudi külastamine. Selle instituudi juhiks oli Alfred Adler, kes kunagi oli töötanud Sigmund Freudiga. Individuaalpsühholoogia instituut pidas ülal pedagoogilisi nõuandepunkte lastevanematele. Elangole anti võimalus ühes nendest assisteerida. Ta sai tutvuda omapärase nõuandetehnika ja- korraldusega. Nõuandlas oli nii psühholoog kui ka arstiteadlane , visiidile paluti koos probleemse lapsega alati ka ema või isa.
Neljandaks toetuspunktiks Viinis oli linna pedagoogiline instituut, analoogiline umbes Eesti kunagise õpetajate täiendusinstituudiga. Elango sealoleku ajal oli õpetajatega läbiviidava seminari teemaks Euroopa riikide koolisüsteemid. Ta sai ülevaate Euroopa tähtsamate riikide koolisüsteemidest ja koolikorraldusest. Hiljem pidas ta nendel teemadel Tartu ülikoolis loenguid.

6.Õppeülesandetäitjana Tartu ülikoolis

Peeter Põllu surmaga jäi pedagoogika õppetool ülikooli vakantseks. Vakantseks jäänud õppetooli koormus jagati kolme inimese vahel. Üks osa anti Elangole, teine A.Koortile , kolmanda osa täitjaks kutsuti Pärnust Tartusse sealne koolinõunik Johan Estam. Õppeülesande täitjana oli Elango koormuseks tavaliselt paar tundi loenguid nädalas ja proseminari juhtimine. Loengute eelistas ta käsitleda koolikorralduse probleeme, sest Viinis oli ta selle valdkonnaga V.Fadruse seminaris tutvunud. Mõnikord käsitles ta ka noorsoopsühholoogia probleeme ja kooliuuenduse päevaküsimusi. Proseminari teemadeks olis enamasti esteetilise kasvatuse küsimused, eri maade koolisüsteemid, õpilase tundmaõppimise meetodid jne.
1933.aastal ilmus Elangol raamat „Lapsepõlv ja iseloom“, mis 1935.aastal toimunud raamatuaasta puhul arvati saja parima eesti raamatu hulka(teine trükk ilmus 1940.a.). Samal ajal avladas ta ajakirjas „Kasvatus“ mitu pikemat mitmest numbrist läbi käivat kirjutist. Ühest neist andis ta ülevaate psühhoanalüüsi teooriatest ; analüüsis Freudi, Adleri, Jungi seisukohti ning nende rakendatavust pedagoogikas. Teise pikema artikli avaldas Elango noorsoo seksuaalsest küpsemisest. Ka selle kirjutamisel lähtus ta Viinist kogutud materjalidest . 1934.aastal ilmus Elangol „Noor-Eesti“ kirjastuse väljaandel raamat „Kasvatusteadus“, mis oli mõeldud õpikuks kesk- ja kutsekoolidele, kus õpetati pedagoogikat. „Elava teaduse“ jaoks tegi Elango mitu tõlget soome ja saksa keelest. Aastatel 1936-1940 toimetas ta kirjastuse „Koolikooperatiiv“ tellimusel 30-andelise seeria „Eesti rahvuslikud suurmehed“. Pidevat tegevust andis Elangole „Eesti ensüklopeedia“ pedagoogikaosakonna toimetamine. Suurem osa artiklitest tuli tal endal kirjutada, kuid mõningal määral kasutas ta ka J.Torgi, A. Koorti jt.abi. õppeülesandetäitjana jäi tal ka piisavalt aega süvenemiseks pedagoogika teooriasse . Seda tegi ta peamiselt saksa- ja soomekeelse kirjanduse põhjal.
Elangot hivitasid sel ajal ka mõned sotsiaalpedagoogika valdkonnad. Eriti murettekitav oli koduse kasvatuse madal tase, kuna lastevanemaid kasvatustööks keegi ette ei valmistanud. Akadeemilise Pedagoogika Selti ettepanekul lülitati pedagoogika kursus naiskutsekoolide ja naisgümnaasiumide õppeplaani. Elango koostas sellekohase õpiku. Raskem oli pedagoogilise ühisrinde loomine kooli, kiriku ja paljude ühiskondlike organisatsioonide vahel. Üheks katseks selles suunas oli Koduse Kasvatuse Instituudi loomine1936.aastal. juhatajaks sai Aleksander Elango. Instituudi idee kasvas välja 1932.aastal Elango initsatiivil Eesti Karskusliidu juurde loodud koduse kasvatuse toimkonnast. Instituut korraldas süstemaatiliselt selgitustööd lastevanemate hulgas. Kihelkonniti toimusid kasvatuspäevad, koolides koduõhtud, naisorganisatsioonide juures lastekasvatuse kursused jne. Anti välja kasvatussisulist kirjandust. Iga ema , kes perekonnaseisuametis registeeris lapse sünni, sai kingituseks raamatu, mis sisaldas juhiseid väikelaste hooldamise ja kasvatuse kohta. 1940.aasta suvel need üritused aga katkesid.

7.Sõja-aastad

1940.aasta muurangud tõid Elangole kaasa rea ebameeldivusi. Koduse Kasvatuse Instituut, mille organiseerimisel oli Elango rohkesti vaeva näinud ja mida ta pidas tähtsaks lüliks meie hariduselus, likvideeriti. Elango määrati Tartu Pedagoogilise Muuseumi baasil organiseeritava pedagoogikakabineti juhatajaks. Sinna anti üle ka instituudi varad.
Esialgu jättis Saksa võim Elango pedagoogikakabineti juhatajaks edasi, kuid mõne kuu pärast degradeeris asjaajajaks. Elangole pandi süüks nõukogude spiooni varjamist. Vahepeal oli kätte leitud ka mõned „Postimehe“ numbrid, kus Elango oli kirjutanud pedagoogikakabineti tööst ja nõukogude pedagoogikast. Hoolimata argumentidest Elango kasuks mõisteti ta 6 kuuks Tartu koonduslaagrisse. Hiljem jätkas ta oma tööd sealt kus pooleli jäi.

8.Sõjajärgne töö ülikoolis

Elangost sai pedagoogikakateedri dotsent. Esialgu oli pedagoogidel ja loogikutel- psühholoogidel ühine kateeder ning pedagoogikat tuli Elangol esialgu üksinda õpetada.
Esimestel sõjajärgsetel aastatel oli Elangol kõrvuti ülikoolitööga rida kohakaaslusi. Kuni 1946.aastani jätkas ta tööd linna pedagoogikakabinetis, kuhu ei leitud talle asendajat . Aastatel 1944-1946 oli ta osalise koormusega pedagoogika ja psühholoogia õpetaja Tartu Õpetajate Seminaris. 1945.aasta algul pakkus haridusminister J.Nuut Elangole selle õppeasutuse direktori kohta, millest ta ära ütles. 1947.aastal loodi Tartusse mittetäieliku keskkooli õpetajate ettevalmistamiseks kaheaastase õppeajaga Õpetajate Instituut, Elango läks sinna pedagoogika kateedrisse kohakaaslasena poole dotsendi koormusega. 15.juunil 1947 määras rektor A.Koort Elango Ajaloo-Keeleteaduskonna prodekaanika.
Peale 1951.aasta kevadel toimunut pleeniumit hakati Elango kohta rohkem huvi tundma ning ta otsustas Eestist lahkuda. Tartust lahkudes pani F.Klement Moskva ministeeriumile ette määrata Elango pedagoogikakateedri juhatajaks.
Kuna nõukogude kõrgkoolides kehtis seadus, etproffessorikutseta õppejõud võisid kateedrit juhtida ainult 10 aastat, tuli Elangol 1963.aastal see töö üle anda H.Liimetsale, temal 1975.aastal I.Undile.
On loomulik, et iga kraadiga õppejõud kõrgkoolis hoolitseb teadusliku järelkasvu eest. Nõukogude kõrgkoolis oli normaalne tee selleks aspirantuur. Elango juhendamisel läbis aspirantuuri pedagoogikakandidaadi kraadi kaitsmisega 16 inimest.
1962.aastal kutsus Elango koos teiste õppejõududega ellu õpetajate edasiharimise seminari. Nii nimetati seda esialgu. Kokku tuli umbes 50 inimest ja kõik olid suure entusiasmiga nõus tööle hakkama. Seminari püüti teha ülikooli sildi all, kuid ülikooli eelarves puudus selleks raha ja seminari võttis oma tiiva alla Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut, mille direkrot oli Endel Pirn.
Nn uurimiskursusteks oli ette nähtud kolm aastat. Igale osavõtjale anti teema iseseisvaks läbitöötamiseks, mille kohta ta andis ülevaate suvistel kokkutulekutel ja regulaarselt toimuvatel konverentsidel. Pärats kursuse lõpetamist ei tahtnud inimesed laili minna. Tollase haridusministri Ferdinand Eiseni abiga leidis Elango lahenduse. Eisen viis läbi seminari ürituse muutmise Ühiskondlikuks Pedagoogika Uurimise Instituudiks. Selle nimetuse all tegutseb ÜPUI tänaseni. Elango loobus instituudi tööst 1993.aastal.

9.Elango perekonnast

Samal ajal kui Elango Viinis õppis, täiendas Pariisis oma haridust Tartu ülikooli 1928.a ajaloo erialal lõpetanud Linda Lossmann . Tagasisõidul Tartusse sattusid Elango ja Lossmann ühte kupeesse ja hiljemgi puutusid aegajalt kokku. 1931.aasta sügiskuudel, kui Elango oli oma stipendaadiajaga lõpule jõudnud ja saanud ülikooli juurde õppeülesandetäitja koha, leppisid Elango ja Lossmann kokku, et sõlmivad abielu. 1931.aasta viimasel päeval laulatas prof . H.B.Rahamägi neid pruudi kodus paari.
Mõneaastase abielus olemise järel sündis neil 1936.aastal poeg Mart ja kaks aastat hiljem tütar Anne-Liis, praeguse nimega Sõmermaa. Ülikoolis õppis ta botaanikat, kaitses kandidaadiväitekirja ja on nüüd Eesti Põllumajanduse Akadeemias dotsendiks. Poeg Mart kaitses 1973.aastal füüsika-matemaatikadoktori kraadi, töötas Eesti TA Füüsika Intituudis, 1976-1992 oli ühtlasi TÜ tahkisefüüsika kateedri tegevjuhataja, aastast 1982 proffessor. Suri 1996.a. Elango abikaasa suri 1977.a infarkti ja on maetud Pauluse kalmistule.

10.Kokkuvõte

A.Elangot kui literaati tuleks vaadelda õige mitmel tasandil. Kõigepealt kui aktiivset autorit, arvukate raamatute, artiklite ja publitsistlikus laadis lugude kirjapanijat. Edasi tõlkijana, mitme soome, vene ja saksakeelse põhiliselt pedagoogilise teose vahendajane eesti keelde. Siis toimetajana , kes on kaasa aidanud mitme sariväljaande teoskssaamisele. Samuti üliõpilastele määratud õppevahendite koostajana, et kergendada nii pedagoogika kui ka eesti kooli ja pedagoogilise mõtte ajaloo alaste kõrgkoolikursuste omandamist.
Hillar Palamets päris eesti pedagoogika grand old man’ ilt tema pikaealisuse, vitaalsuse ja töövõime põhjuste kohta.
Esiteks põhimõtteline karskus nii joogis kui ka kasinus söögis. Eriti oluline on karskus nooruses
Teiseks pidev füüsiline koormus just värskes õhus. Aedniku pojale oli see loomulikul teel kättesaadav noorusaastatel.
Kolmandaks : mingi olulise eesmärgi järgimine, mis suunab järjekindlalt loovale vaimsele tööle ja aitab säilitada huvi ümbritseva elu vastu.

11.Kasutatud kirjandus

„Aleksander Elango 100“, koostanud Viivi Eksta, Tartu 2002

„Tagasivaade, valiks publitseeritud artikleid 1928-2000“ Aleksander Elango, 2001
12