Vaimuelu Vene aja alguses (5)

Luteri kirik Põhjasõja-järgsetek aastatel.
Luteri kirik jäi siinse vaimuelu kandjaks ka pärast Põhjasõda. Paljud kogudused olid jäänud ilma õpetajateta. Kirikuhooned olid rüüstatud või sõjas hävinud.
Vene riigivõim tunnustas luteri kirikut siinse valitseva kirikuna.
Peale Põhjasõda levis kirikuõpetajate hulgas petism. Selle usuvoolu esindajad olid vastu luteri kiriku süvenevale konservatismile ning püüdsid usuelu elavdada religiooni senisest sügavama sisemise tunnetamise suunas. Nad aitasid kirikul kiiremini üle saada Põhjasõja-järgsest madalseisust. Tänu nendele lähendus luteri usk usuga.
Kiriku osa vaimuelu edendajana jäi varauusaja lõpuni väga oluliseks. Kirikuõpetajad olid 18. sajandil Baltikumis kõige moodsamate ideede kandjaiks.
Vennasteliikumine
Rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed vennaste- ehk hernhuutlaste liikumise kaudu. Eestisse toodi hernhuutlikud ideed Saksa rändkäsitööliste kaudu ning siinne talurahvas võttis need kiiresti omaks.
Hernhuutlased pidasid tähtsaks usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset võrdsust ja vendlust. Hernhuutid moodustasid omaette kogudusi, valides ise endile jutlustaja. Sageli peeti kogunemisi lageda taeva all. Suuremad kogudused ehitasid endile palvemajad. Kõige hoogsam oli liikumine Saaremaal.
Kümmekonna aastaga oli vennasteliikumisel Eestis üle 10 000 liikme. Paljud kirikuõpetajad suhtusid sellesse pooldavalt, kuna nii tuli rahvas religioonile lähemale. Koguduste sisekord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida, pakkudes eneseteostusvõimalusi.
Mitmes paigas väljus liikumine usulistest raamidest. Tallima Paap soovitas kõigil koguduse liikmetel elada kordamööda üksteise taludes . Üheskoos hävitati ehted ja paremad riided.
18. sajandil oli vennasteliikumise tähtsus talurahva jaoks erakordselt suur. Hernhuutlus aitas kaasa eestlaste ristiusustamise lõpuleviimisel. Peeti päevikuid ja kirjavahetusi, mis andis indu kirjutamisoskuse omandamisele.
Friedrich Reinhold Kreutzwald , Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Villem Reiman ja Jaan Tõnison olid pärit hernhuutlikest peredest.
Teoloogiline ratsionalism ja valgustus .
18. sajandi keskpaigas jõudis Saksamaalt Baltikumi teoloogiline ratsionalism, mis saavutas sajandi lõpuks suure osa pastorkonna toetuse. Jutlused muutusid õpetlikuks, jutlus andis kuulajale mõne kasuliku näpunäite või tegi rikkamaks praktilise elutarkuse poolest.
Uudne oli ka ratsionalistide ühiskonnakäsitus. Kui pietistid seletasid ühiskonna hädasid talurahvale arusaadavalt ning nägid väljapääsu usuvagaduse süvendamises, siis ratsionalistid seevastu kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust, esmajoones Baltikumis valitsevat pärisorjust.
Ratsionalistidest on tuntud Torma pastor Johann Georg Eisen , kes töötas välja mitmeid agraarprojekte, propageeris talurahva hulgas puuviljakasvatust ning tegeles juurviljade kuivatamisega. Eiseni alustas Eestis rõugete vastu kaitsepookimist.
Põltsamaa pastor Agust Wilhelm Hupel oli kirjanik, kes pärandas tänapäevale hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast. Hupel osales ka raamatute levitamises ning lugemisseltside moodustamises. Andis välja ka esimese eestikeelse ajakirja Lühike Õpetus.
Kuna valgustusajastul kuulus Baltikum kõige kindlamalt saksa kultuuripiirkonda, siis 18. sajandi baltisaksa kultuuri keskpunktiks kujunes Riia. Seal ausus ka Baltikumi kõige tunnustatum õppeasutus- Riia toomkool, kus töötas hilisem saksa suurim valgustaja Johann Gottfried Herder . Herder tutvustas Euroopas eesti rahvaluulet saksa keele vahendusel.
1784. aastal asutas kirjanik August von Kotzebue Tallinna esimese teatritrupi Eestis, seal mängiti peamiselt Kotzebue enda kirjutatud näidendeid, mis saavutasid tuntuse kogu tollases Euroopas.
Rahvaharidus.
Põhjasõda andis tagasilöögi ka rahvaharidusele. Koolide arv oli kahanenud, ning rahvahariduse edendamine jäi peamiselt üksikute pastorite teeneks. Koos ainelise olukorra paranemisega kasvas ka koolide arv. Õpiti enamasti rehetubades.
Esimene kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduskava kehtestati 1739. aastal. Kooliskäimise kohustus kehtis vaid 7-12 aastastele lastele, kel pastori arvates polnud kodus võimalik lugemist selgeks saada. Rahvahariduse miinimumnõudeks seati Lutheri väikese katekismuse lahtiseletamine, iseseisev piibli lugemine ja lauluraamatu kasutamine. Puudust oli koolmeistritest, raskusi oli ka laste kooli saamine, sest taluperedes nähti koolikohustust kui täiendavat koormist.
( 1765 ) Liivimaa maapäeval võeti vastu uus koolikorralduskava, mis nõudis rahvakooli rajamist kõikidesse suurematesse mõisatesse.
18.sajandi lõpul oskas Liivimaal lugeda üle poole eesti talurahvast.
Kirjutamisoskus jäi 18.sajandil veel eesti talupoegade hulgas haruldaseks .
Maakeelne kirjasõna.
Rootsi aja lõpuks oli piiblist eesti keeles ilmunud vaid lõunaeestikeelne Uus Testament .
1715. aastal avaldati Uus Testament ka põhjaeesti keeles. Vana Testament polnud veel eesti keeles trükitud. Pikale veninud töö viis lõpuni Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle, kelle toimetatud tervikpiibel ilmus põhjaeesti kelles 1739.aastal. Trükiarv oli umbes 6000 eksemplari.
18 sajandi teisest poolest kasvas märgatavalt ilmalike trükiste osatähtsus. Kõige suurema leviku talurahva hulgas saavutasid õhukesed ja odavad peopesasuurused rahvakalendrid.
Valgustusajal trükiti ka esimesed talurahvale mõeldud juturaamatud .
Olulisel kohal talupoja lugemisvaras olid mitmesugused nõuanderaamatud, mis õpetasid kuidas anda abi uppunud, vingu kätte või lumehange jäänud inimesele, aga ka seda, kuidas valmistada õlut. Tänu valgustuskirjandusele said eesti talupojad teada, et Aafrika elanikud on mustanahalised ning Maa on ümmargune.