EESTI SPORDI AJALUGU (0)

TALLINNA TEENINDUSKOOL
Kadi Hinrikus
KM12-PE
EESTI SPORDI AJALUGU
Juhendaja : Alari Põlm
Tallinn 2014
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

SISUKORD

Asutatakse „Eesti spordileht“ 20. aprill 1920 3
Antverpeni olümpiamängud 15. august 1920 5
Eesti esimesed suusavõistlused 20. jaanuar 1921 7
Esimesed MM- võistlused ja nende medalid 30. aprill 1922 8
Pariisi suveolümpiamängud 03. mai 1924 9
Spordielu arendamine 1920. Aastatel juuni 1926 10
Sankt Moritzi ja Amsterdami olümpiamängud 08. juuli 1928 11
Los Angelese olümpia 30. juuli 1932 13
Eesti jõuab jalgpalli MM-võistlustele juuni 1933 14
Toimuvad I Eesti mängud juuni 1934 14
Eesti laskemeeskonna edu september 1935 16
Berliini olümpia 01. august 1936 17
Kokkuvõte 18
Allikad 19
Allikad………………………………………………………………………………………..19
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Asutatakse „Eesti spordileht“ 20. aprill 1920

„Eesti spordilehe" asutamise ettepaneku tegi Leopold Tõnson ( Kaleva Malev looja, fotol ) 1920. aasta jaanuaris Eesti Spordi Liidu asutamiskoosolekul.
Veebruaris paluti lehe peatoimetajaks Ado Anderkopp. Märtsis selgus aga, et Siseministeerium ei anna lehe trükkimiseks luba, sest selle põhikiri oli kinnitamata. Seepärast sai ajalehe väljaandjaks spordiselts „Kalev".
„Eesti Spordilehe" esimene number ilmus 20. aprillil 1920. aastal. Selle esikaanel oli rändauhind, mille eesti „Kalevi" kergejõustiklased olid 1915. aastal Moskvas võitnud. Leht ilmus ajakirjandusmaastikule tervislike eluviiside propageerijana.
1921. aasta mais asus selles toimetajana tööle Eesti üks lootusandvamaid kergejõustiklasi  Harald Tammer ( atleet , jõutõstja, ajakirjanik fotol), kellest sai Eesti esimene spordiajakirjanik. Tihti tuli tal leht algusest lõpuni ise täita. Tammer propageeris tippsporti,
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu
mistõttu tekkis poleemika arstidega: „rekordspordi" puudustena nähti hasardi ja auahnuse õhutamist ning ühekülgsust.
Tammer nägi aga tippspordis rahvuse reklaami ja otsis spordile riiklikku toetust.
Suuresti tema tegevuse viljana asutatigi Kultuurkapitali osana Kehakultuuri Sihtkapital. Tammeri sulest ilmusid ka Eesti esimesed spordireportaažid.
Ta lahkus „Eesti spordilehest" 1929. aastal seoses vastuoludega spordiametnike hulgas. Tänu „Eesti spodilehele" kujunes 1920. aastatel aga välja tervilik eestikeelne sporditerminoloogia.
 
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Antverpeni olümpiamängud 15. august 1920

20. aprillist kuni 12. septembrini 1920. aastal toimus esimene maailmasõjajärgne olümpia - Antverpeni VII suveolümpiamängud. Kuigi sõjast räsitud riikidel polnud majanduslikult kerge oma võistlejaid mängudele saata, saabus olümpialinna siiski 29 maalt kokku 2669 sportlast. ROK keelas aga osalemise sõjasüüdlaseks peetaval Saksamaal ning tema liitlastel Ungaril, Austrial, Bulgaarial ja Türgil.
Eesti polnud 1920. aastal veel ametlikult ROK-i liige, kuid läbirääkimised olümpiajuhtidega kulgesid edukalt ning 21. aprillil sai Eesti ametliku kutse osaleda Antverpeni spordipidustustel. Ühtlasi kohustati Eestit asutama sporditegevust juhtivat keskorganisatsiooni. 14 Eesti sportlast võtsid ette reisi Tallinnast Helsingisse, kust jätkati teekonda Belgiasse koos Soome koondisega.
Eesti lippu kandis avatseremonial Harald Tammer. Olümpiavõistlused algasid demonstratsioonaladega - jäähoki ja iluuisutamisega - ja kulmineerusid 15.-31. augustil, mil võisteldi peamistel aladel nagu ujumine , kergejõustik, maadlus , vehklemine, võimlemine , tõstmine ja poks , kokku 152 alal.
Esimest korda lehvis Antverpeni staadionil ka viie omavahel põimunud rõngaga olümpialipp , mille oli ROK-ile kinkinud Belgia Olümpiakomitee. Esimest korda kasutati ka olümpiadeviisi „Citius, altius, fortius" ning Belgia veepallur ja vehkleja Victor Boin andis nüüdisaegsete olümpiamängude esimese olümpiavande
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu
Antverpenis olid edukaimad sportlased USA laskurid, Belgia vibulaskurid ja Itaalia vehkleja Nedo Nadi.
Parim kergejõustiklane oli Soome jooksukuulsus Paavo Nurmi. Mitteametlikus punktiarvestuses oli edukaim riik USA, Eesti sai 14. koha.
Tõstmise kergekaalus tõi Eestile esimese olümpiakuldmedali Alfred Neuland . Hõbemedali pälvisid Jüri Lossman marataonijooksus ja Alfred Schmidt (Ain Sillak) kergekaalu tõstmises. Kuue parema hulka jõudsid enda aladel Aleksander Klumberg viienda kohaga odaviskes ja Harald Tammer kuuenda kohaga kuulitõukes.
XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. I osa, 1900-1940. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2002
Vahre, Sulev. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasisesesvumiseni. Tartu, 2005
 
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Eesti esimesed suusavõistlused 20. jaanuar 1921

Eestile tänaseks arvukalt medaleid toonud professionaalne suusasport sai alguse 20. jaanuaril 1921. aastal, mil Tartu „Kalevi" eestvõttel korraldati Emajõel iseseisva Eesti esimesed ametlikud murdmaasuusatamisvõistlused.
Võistlejaid oli kokku kümme, kes kõik olid pärit Tartu linnast. Distantse oli kaks 1500 m ja 5000 m, eraldi arvestuses osalesid ka naised. 1500 m sõidus sai esikoha Bruno Leppik , 5000 m sõidus Johannes Lest ja naiste 1500 m võistluses Olli Rebane .
27. veebruaril korraldati Tartus Emajõel 25 km pikkusel distantsil ka Eesti esimesed meistrivõistlused murdmaasuustamises.
Fotol: 30 aastat hiljem - Esimese Tartu maratoni start 16. jaanuaril 1960 Emajõel
Esimeseks Eesti meistriks tuli sel alal Arnold Veimre -Veiss.
Aasta lõpul toimusid järgmised suured suusavõistlused Narvas, kus võisteldi aga vaid 100 m ja 500 m distantsidel. „Eesti Spordileht" kommenteeris selle kohta: „Peab tähendama, et suusavõistluste korraldamine nii lühiskeste maade peale soovitatav ei ole ja kusagil ei praktiseerita. Alla 5 km ei maksaks võistlusi üldse korraldada."
XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. I osa, 1900-1940. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2002
Vahre, Sulev. Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasisesesvumiseni. Tartu, 2005
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Esimesed MM-võistlused ja nende medalid 30. aprill 1922

1922. aasta märtsis toimusid Stockholmis kreeka- rooma maadluse MM-võistlused, kuhu Eestist saadeti rahanappuse tõttu vaid kaks meest: Eduard Pütsep kärbeskaalus ja Artur Kukk poolraskekaalus.
Pütsep (fotol) alustas turniiri seljavõiduga norralase Pederseni üle, teises ringis kohtus ta maailmameistri Väinö Ikoneniga ning alistas soomlase, aga finaaalis suudeti Pütsep seljatada, nii et viimane pälvis hõbemedali.
Siiski on tegu Eesti esimese MM-i medaliga. Kahjuks oligi see nende võistluste ainukese medal, sest Artur Kukk jäi poolraskekaalus napilt neljandaks.
Esimene rahvusvaheline spordivõistlus, mille Eesti ise korraldas, olid 1922. aasta tõstmise MM-võitslused. 1922. aasta aprillikuu viimasel päeval selgitati „Estonia" kontserdisaali laval maailmameistrid viies kehakaalus. Osales 4 riiki, sealhulgas sellised tugevad tõstmismaad nagu Prantsusmaa ja Šveits .
Eestlaste rõõmuks jäi 15 medalist koju tervenisti 11, sealhulgas kolm kuldset.
Esimesteks eestlastest maailmameisriteks tulid Alfred Neuland (kergekaalus), Saul Hallap (keskkaalus) ja Harald Tammer (raskekaalus).
Eestlased said ka kolm teist ja viis kolmandat kohta ja hiilgasid just kergekaalus.
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Pariisi suveolümpiamängud 03. mai 1924

3. maist kuni 27. juunini 1924. aastal kestsid Pariisis VIII suveolümpiamängud.
Osales 3092 sportlast 44 riigist.
Sõjasüüdlaseks tembeldatud Saksamaa ei saanud ka 1924. aastal võistlustel osaleda, esimest korda jõudsid olümpiale aga Läti ja Leedu. Eestist saabus olümpialinna suurearvuline võistkond: 44 atleeti, kes tegid kaasa kergejõustikus, poksis, maadluses, tõstmises ja jalgpallis. Olümpiamängude peaareeniks oli sealjuures lausa 450 000 pealtvaatajat mahutav Colombes'i staadion . Esimest korda elasid sportalsed olümpiakülas, millena kasutati Bois Colombes'i linnaosa suvilaid ja kasarmuid, mis suuresti meenutasid küll pigem vangilaagrit.
Enim kuldmedaleid (5) võitis Pariisis Soome jooksja Paavo Nurmi, edukaimad riigid olid USA, Prantsusmaa ja Soome. Eesti sportlased võitsid 6 medalit ning olid riikide arvestuses 16. kohal.
Eesti ainsa kuldmedali sai Eduard Pütsep kreeka- rooma maadluse kärbeskaalus. Tõeks osutusid ka Soome spordiajaloolase Heikki Lehmusto sõnad, et „kui eestlastel avaneb võimalus iseseisva riigi sportlastena astuda maailma maadlusmatile, saavad kõik teada, milline spordirahvas eestlased on." Kreeka-rooma maadluse kärbeskaalus alistas Eduard Pütsep Pariisis kuus vastast, sealjuures maailmameisti Väikö Ikoneni, ning võitis kuldmedali. Eestis ootas „Päevalehe" toimetuse eest mitusada inimest teavat Pütsepa tulemuse kohta poole ööni ning kui see lõpuks kohale jõudis, polnud rõõmul piire .
Hõbedase medaliga saabus koju Alfred Neuland, kes sai teise koha tõstmise keskaalus. Pronksmedalid teenisid Aleksander Klumberg kümnevõistluses, Jaan Kikkas ja Harald Tammer tõstmises ning Roman Steinberg kreeka-rooma maadluses. Esikuuikus olid ka tõstjad Gustav Ernesaks ja Eduard Vanaaseme ning kreeka-rooma maadleja Albert Kusnets. Eesti jalgpallikoondise läbi aegade ainus olümpiavõistlus lõppes kaotusega USA-le 0:1.
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Spordielu arendamine 1920. Aastatel juuni 1926

Vaatamata Eesti atleetide silmapaistvatele esinemistele maailmatasemel võistlustel, ei pööranud noor vabariik 1920. aastate alguses eriti tähelepanu spordielu arendamisele. 1926. aasta aprillis kohtus aga II Eesti kehalise kasvatuse kongress , millest võttis osa 138 delegaati.
Suuresti esineti ettekannetega kooli ja kehalise kasvatuse teemadel, aga arutati ka spordi tähtsuse üle kaitseväes jms. „Rahva kehalise tubliduse, töövõime ja vaimsete omaduste arendamiseks " võeti vastu 11-punktiline resolutsioon . Ühe tähtsaima aspektina toonitati selles vabariigi valitsuse ja omavalitsuste ülesannet alustada kogu Eestis mängu- ja spordiväljakute võrgu loomist.
1926. aasta juunis avati Kadriorus Rohelisel aasal Baltimaade moodsaim staadion, mille eellugu ulatus Vabadussõja aega, mil käsitletava maa-ala lubas sõjas osutatud teenete eest sportlaskonnale kinkida peaminister Konstatin Päts.
1923. aastal sõlmis valitsus Eesti Spordi Keskliiduga lepingu staadioni rajamiseks.
Arhiteks Karl Burman projekteeris staadionitribüüni, mis rahuldas ka laululava vajadusi - 1923. aastal toimuski seal laulupidu . Staadioni maa-ala plaanid tegi aga saksa arhitekt Renner. 1926. aasta 13. juunil avas Baltikumi moodsaima staadioni 15 000 pealtvaataja ees riigivanem Jaan Teemant . Seejärel toimus Eesti-Leedu jalgpalli maavõistlus, mille võitis Eesti 3:1.
Jalgpallis oli Eesti koondis 1920. aastatel üldse suhteliselt silmapaistev . 1927. aastal toimus näiteks FIFA kongressil Helsingis rahvusvaheline jalgpalliturniir Helsingi, Oslo , Stockholmi, Dresdeni ja Tallinna meeskonna osavõtul. Tallinna meeskond (mis oli sisuliselt rahvuskoondis), alistas üllatuslikult Oslo ning mängis viiki Helsingiga, pälvides FIFA kiidusõnu. Eriti silmapaistev oli väravavaht Evald
 Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu
Tipner, kellele FIFA president Jules Rimet isilikult tõdes: „Te olete üks parimaid väravavahte, keda ma näinud olen. Tänan teid sellise mängu eest."
Kui 1924. aasta lõpul kuulutas „Eesti Spordileht" välja küsitluse, et selgitada välja Eesti kõigi aegade suurimad sportlased, oli neist esimesel kohal kergejõustliklane Aleksander Klumberg, kellele järgnesid äsja Pariisis kuldmedali võitnud Eduard Pütsep ja 1920. aasta Antverpeni olümpia hõbemedalist, kergejõustliklane Jüri Lossman. Neljandale kohale jäi Eesti esimese olümpiakulla omanik, tõstja Alfred Neuland. 1920. aastatel tippvormis olevate populaarsete sportlastega konkureeris aga ka veel viis aastat pärast oma surma maadleja Georg Lurich, kes oli edetabelis viiendal kohal.

Sankt Moritzi ja Amsterdami olümpiamängud 08. juuli 1928

11.-19. veebruaril 1928. aastal peeti Šveitsi talispordikeskuses Sankt Moritzis II taliolümpiamängud, millel osales 491 sportlast 25 riigist.
Kuigi Eesti lipp oli lehvinud ka 1924. aastal toimunud esimestel taliolümpiamängudel Chamonix'is, osalesid Eesti sportlased tegelikult valgel olümpial esimest korda Sankt Moritzis. Edukaimad riigid oli 1928. aasta mängudel Norra, USA, Rootsi ja Soome.
Kui kiiruisutajad Christfried Burmeister ja Aleksander Mitt 1924. aasta jaanuari lõpul Eestist teele saadeti, loodeti vähemasti Eesti rekordite purustamist . Vaatamata sellele, et kõik Sankt Moritzis saavutatud ajad ületasid kodumaal uisutatut, täit rahuldust olümpiamängud ikkagi ei pakkunud: lühidistantsil jäi Burmeister 15-ndale ning Mitt 22. kohale, pikema maa läbimisel jäi Burmeister 19. kohale ning Mitt 20-ndaks.
8. juulist kuni 12. augustini 1928. aastal toimusid Amsterdamis IX suveolümpiamängud. Osales 3014 sportlast 46 maalt. Eestlasi osales mängudel 19 ja avatseremoonial kandis Eesti lippu kergejõustiklane Gustav Kalkun (fotol).
 Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu
Pärast 16-aastast vaheaega võistlesid olümpial taas ka Saksamaa atleedid. Esimest korda põles Amsterdamis staadionitornis olümpiatuli ja esimest korda autasustati võitjalid itaalia kunstiprofessori Giuseppe Cassioli kujundatud medalitega, mille kujundus jäi muutumatuks järgneva 44 aasta jooksul.
Riikidest olid Amsterdamis edukaimad USA ja Saksamaa, Eesti sai 16. koha. Kokku võideti seitse medalit. Olümpiavõitjateks tulid kreeka-rooma maadluse sulgkaalus Voldemar Väli ning vabamaadluse kergekaalus Osvald Käpp. Tõstmise raskekaalus pälvis hõbemedali Arnold Luhaäär. Pronksmedali teenisid välja Albert Kusnets kreeka-rooma maadluses ning purjetajad Nikolai Vekšin, William von Wiren, Eberhard Vogdt ja Georg Faehlmann 6 m jahtide klassis.
Parima kuue hulka pääses kreeka-rooma maadluses Eduard Pütsep. Eesti maadlejad tõestsid enda võimekust , mida oli demonstreeritud aasta varem Budapestis toimuvatel EM-võistluses kreeka-rooma maadluses, kus eestlased jagasid riikide arvestuses Ungariga esimest kohta.
 
 
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Los Angelese olümpia 30. juuli 1932

30. juulist kuni 14. augustini 1932. aastal peeti Los Angeleses X suveolümpiamänge. Võistlusele saabus aga Euroopast vähe sportlasi, sest parajasti valitses majanduskriis ning sõit olümpialinna oli kulukas .
Kokku osales 1408 atleeti 37 riigist. Esimest korda oli Baldwin Hillsis spetsiaalselt mängude jaoks ehitatud olümpiaküla ja esimest korda jõudis spordipeole ka hiina rahva esindaja.
Eestis ei leitud pika teekonna ettevõtmiseks raha ning võistkond jäi Los Angelesse saatmata. Eesti Olümpiakomitee otsus tekitas spordiringkondades palju pahameelt ja poleemikat.
Eestlased olid X suveolümpiamängudel siiski esindatud , sest võistlesid sel ajal USA-s viibinud kergejõustliklane Alfred Maasik ning eelmistel olümpiamängudel kulla võitnud maadleja Osvald Käpp (fotol), kes avamisel ka Eesti lippu kandis.
Maasik saavutas 50 km käimises kümnenda koha, Käpp kreeka-rooma maadluses 4. koha.
 
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Eesti jõuab jalgpalli MM-võistlustele juuni 1933

Jalgpalli MM-ist võttis Eesti koondis esmakordselt osa 1933. aasta juunis, mil Stockholmi olümpiastaadionil kohtusid 1934. aasta MM-võistluste valikmängus Eesti ja Rootsi.
Mõlemad maad võistlesid MM- sarjas esimest korda. Eesti ja Rootsi kohtumine oli MM-võistluste ajaloos sealjuures esimene kvalifikatsioonimäng: 1930. aastal toimunud esimestel MM-võistlustel valikmänge ei peetud, vaid kõik registreerunud meeskonnad osalesid finaalturniiril.
Stockholmis toimunud maailma esimene MM-sarja valikmäng läks aga Eesti koondise jaoks kehvasti: 14 000 pealtvaataja ees võitsid rootslased esimese poolaja 4:0.
Teise poolaja esimese veerandtunniga suutis küll Eesti meeskond kaks väravat tasa teha, aga lõpptulemuseks kujunes Rootsi 6:2 võit. Alagrupi kolmanda meeskonna Leeduga Eesti ei kohtunudki, sest Rootsi kindlustas endale 2:0 võiduga Leedu üle koha finaalturniiril.

Toimuvad I Eesti mängud juuni 1934

1934. aasta juunis toimusid I Eesti mängud, mis polnud mitte ainult üleriigiline võimlemispidu, vaid ka sportlaskonna oskuste ja võimete ülevaatus. Mängudel osales üle 3500 sportlase . Üritust, mida veel mõni aastat tagasi oli nimetatud utoopiaks ja hulluseks, ülistati 1934. aastal ülivõrretega. Nii kujuneski mängudest omamoodi rahvuslik olümpia.
Võisteldi kergejõustikus, ujumises, rattaspordis, pesapallis ja jalgpallis. Kolmel esimesel alal peeti ka järjestust, mis reastas maakonnad. Tallinnale ja Tartule järgnesid Saaremaa, Läänemaa ja Pärnumaa. Lõppvaatuseks oli jalgpallikohtumine, kus rahvuskoondis alistas provintsi koondise 4:2. Tõsist tähelepanu pälvis mängudel ka Eesti esimene kehakultuurinäitus.Silmapaistvatest sportlastest oli esindatud näiteks 1931 . aastal suurejoonelist kergejõustikukarjääri alustanud Kalevi Kotkas, kes 1930. aastatel ketteheites erakordseid saavutusi näitas ja ka
 Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu
kõrgushüppes andekas oli, ületades 1934. aastal esimese eurooplasena kõrgushüppes 2 m. Tema uus Euroopa rekord - 2.04 - pidas vastu 17 aastat.
Siiski loobus Kotkas spordist juba 25-aastasena, 1938. aastal. 1930. aastatel olid silmapaistavad jätkuvalt ka Eesti tõstjad, näiteks Eduard Männik , Alfred Mäll ning Arnold Luhaäär, kes 1933. aastal võitis Essenis EM-il hõbemedali. 1935. aastal kerkis esile ka maadlejate uus põlvkond, kelle seast olid lootusandvaim Kristjan Trossmann ( Palusalu ) (fotol)
1935. aastal pääses Eesti malemeeskond ka esmakordselt rahvusvahelisele maleolümpiale, mis toimus Varssavais.
Olgugi, et eestlased ei mänginud enda tugevaimas rivistuses, sest puudus tolle aja esimaletaja Paul Schmidt, saavutati 20 meeskonna seas 11. koht. Eestlaste edu peamiseks pandiks oli Paul Keres (Fotol, vasakul), kes just Varssavi maleolümpial kerkis maailma tippmaletajate seltskonda.
1936. aasta maleolümpial oli Keres juba enda laua parim ja 1938. aastal võitis ta maailma ühe esinduslikuima AVRO maleturniiri.
 
Kadi Hinrikus Eesti Spordi ajalugu

Eesti laskemeeskonna edu september 1935

1935. aasta septembris toimusid Roomas laskmise MM-võistlused, kus Eesti meeskond paistis silma enda taseme poolest. Juba 1930. aastatel oli hakatud valmistama kodumaiseid püsse, mis teenisid kiiresti ka maailmas tunnustust. Eestlased said MM-võistlustel viis esikohta, sealjuures kaks individuaalset.
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu
Silmapaistvaimad laskurid olid Gustav Lokotar (fotol) ning Jaak Kärner . Farnsina lasketiirus üllatasid eestlased kogu laskespordimaailma, alistades vabapüssi meeskonnavõistluses 23-kordseid maailmameisterid šveitslased. Ihaldatud Argentiina karikas läks sel korral siiski veel Soome, Eesti jäi teisele kohale.
Eesti vallutas laskespordimaailma, kui 1937. aasta augustis peeti Soomes Helsingi, Malmi ja Huapolahti tiirus laskmise maailmameistrivõistlusi.
Eestlased võitsid nii prestiiže Argentiina karika kui ka individuaalse vabapüssiharjutuste maailmameistri tiitli , mille pälvis Elmar Kivistik (fotol), kelle võidutulemuse näol oli tegu ka maailmarekordiga. Kokku võitsid eestlased kaheksast maailmameistritiitlist kuus.
FOTOL: Helsingi kangelane Elmar Kivistik vasakul ja Gustav Lokotar paremal eskordivad Tallinna saabumisel 1937 Helsingis võidetud Argentiina karikat.

Berliini olümpia 01. august 1936

Berliin sai olümpiamängude korraldamise õiguse esmakordselt 1916. aastal, aga siis jäi spordipidu loomulikult maailmasõja tõttu pidamata. Uuesti valiti Berliin olümpialinnaks 1931. aastal, enne natside võimuletulekut. Osa silmapaistvaid sportlasi otsustas siiski mänge boikoteerida ja kavatseti pidada alternatiivsed mängud Barcelonas, mis siiski teoks ei saanud.
IX olümpiamängud peeti Berliinis 1.-16. augustil 1936. aastal ning osales 4066 sportlast 49 riigist. Eestlasi oli võistlemas 37. Uute spordialadena olid kavas käsipall, korvpall ja aerutamine.
Esimene olümpia korvpalliturniir avati kusjuures Eesti ja Prantsusmaa vahelise mänguga, kus palli pani mängu korvpalli leiutaja James Naismith isiklikult. Selle kohtumise võitis 34:29 Eesti. Berliini olümpiamängud kujunesid üldse eestlastele edukaks: kokku võideti seitse medalit (2+2+3). Silmapaistvalt esines raskekaalu maadleja Kristjan Palusalu, kes sai kuldmedali nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluses.
Lisaks Palusalule sai Berliini olümpial tuntuks ka tõstja Arnold Luaäär, kes pronksivõiduks pidi üles tõukama 165 kg. Ta tuli sellega toime pärast seda, kui oli tõstalava taga hinge alla visanud pool klaasi konjakit. Selle saavutusega oli Luhaäär aga esimene eestlane, kes pärast kaheksa-aastast vaheaega taas medalini jõudis. Kaks medalit - hõbeda ja pronksi - sai mõlemas maadlusviisis ka August Neo.
Mitteametlikus riikide paremusjärjestuses oli esimene Saksamaa, kellele järgnesid USA ja Ungari, Eesti jagas 13.-14. kohta.
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Kokkuvõte

19. sajandi lõpul Eestisse jõudnud spordiliikumine andis omariiklusaastail rea hiilgavaid tulemusi. Juba 1920. aastal tõi tõstja Alfred Neuland Eestile esimese olümpiakulla ning järgneval kahel aastakümnel paistsid eestlased silma maadlejate, tõstjate, laskurite, jalgpallurite ja maletajatena.
Kadi Hinrikus Eesti Spordi Ajalugu

Allikad

Fotod: http://www.hot.ee/vabadussoda/juhid.ht m
http://www.chidlovski.net/liftup/l_athleteResult.asp?a_id=267
Foto: http://www.spordiinfo.ee/esbl/biograafia/Alfred+Karl_Neuland
http://uk.eurosport.yahoo.com/blogs/world-of-sport/archive/9.html
Foto http://www.tartupostimees.ee/211171/maratoni-juubel-algab-miitinguga/
Fotod: http://www.chessgames.com/portraits/paulkeres.jpg
http://www.palusalu.ee/?pg=9
19