Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "EESTI RAHVA PILLID". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
pillid, kannel, torupill, viiul, puhkpill, puhkpillid, muusika, kandle, teppo, pillil, metall, parmupill, vilepill, võimaldasid, roopill, putke, sarved, setu, kiirest, löökpillid, setumaal, keeleke, keelpill, moll, lokulaud, tekitamise, klarneti, trompeti, puhuti, tuulekott, pasunad, keelpillid, laba, viiulit, polka, vaimuliku, akordid, pingipillRahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19
Eesti rahvamuusika rahvapillid rahva seas tekkinud või ka professionaalse päritoluga pillid, mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi (nt. kannel, torupill, parmupill); rahvalikud pillid rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida rahvas edasi ei kujunda (nt. viiul, kitarr) Puhkpillid Heli tekitamise põhimõtte järgi võib eesti rahvapärased puhkpillid jagada kolmeks põhiliseks rühmaks: 1) flöödi tüüpi puhkpillid - erinevad vilepillid, mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat serva. N: pajupill, vilepill, putkepill, savipiilud. 2) klarneti tüüpi puhkpillid heli tekitab õhu toimel võnkuma pandud keeleke N: kõrrepill ja roopill
RAHVAPILLID Koostaja : Juhendaja : SISUKORD : Sissejuhatus...................................................................................3 Parmupill, sarvepill, vilepill, viiul................................................ 4 Kannel, torupill, moldpill..............................................................5 1 Hiiu-kannel, põispill, jauram.........................................................6 Kasutatud allikad...........................................................................7 2 Rahvapillide liigid Rahvapillid on rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus
Kärdla Ühisgümnaasium Eesti rahvapillid Referaat Gerli Enula XII a 2008 2 Sisukord Sisukord lk 2 Sissejuhatus lk 3 Kannel lk 4 Torupill lk 5 Viiul lk 6 Lõõts lk 7 3 Sissejuhatus Rahvapillid rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 67 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. LääneEestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill.
Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud muusikaliike üksteisest, vaid nimetati neid lihtsalt `muusikaks'. Maailma kõige looduslähedasematel rahvastelgi on oma muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, sellega on tihedalt seotud tants. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud, kuid rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm inimesi on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea
Rahvapillid ja pillimuusika 11. kl Vanemale pillimuusikale oli omapärane: ühehäälne mõtlemine, kitsas heliulatus, lühikeste vormiosade kordamine Mängiti tavaliselt üksi Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. Sajandil kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehäälega pillid nt. Viiul, lõõtspill, kannel 19. Saj lõpul hakkasid tekkima rahvapillide ansamblid 19. Saj oli eestlaste laulujumalaks Vanemuine. Pillimäng oli traditsiooniliselt meeste tegevus, hiljem 20. sajandist hakkasid pille mängima ka naised (eelkõige kannelt) KEELPILLID (kordofonid ) Heli tekitavad pingutatud keeled- poognaga või näppe teel. Vanemal ajal valmistati keeled sooltsest, hobuse saba jõhvidest. Uuemal ajal tehakse keeled metallist.
KODUNE KONTROLLTÖÖ TORUPILL puupuhkpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aastaringselt. Torupill oli Eestis tõenäoliselt juba 14. sajandil kodunenud. Esimesed kirjalikud andmed on 16. sajandist. Torupill koosneb neljast põhiosast: o Nahast õhukotist seda hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale on mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad; näiteks kitse, lehma, lamba, sea jt. o Õhupuhumistorust selle kaudu puhutakse kotti õhku juurde.
põlvestpõlve. Eesti rahvamuusika hõlmab eelkõige eestlaste vanemat muusikapärandit, mis peegeldab selgelt kultuurilist eripära. Rahvamuusika kõrval kasutatakse tänapäeval ka mõistet ,,pärimusmuusika", mille alla mahuvad nii traditsiooniline rahvamuusika, kui ka tänapäevasd töötlused. Levikule pani aluse 1990. aastatest korraldatav Viljandi pärimusmuusikafestival. Festivalil peetakse väga oluliseks just muusika pärimuse jätkamist, selle kuuldelist õppimist ja taasloomise oskust, mis annab esitusele kordumatu võlu. Huvi folkloori vastu tärkas 18. sajandi lõpul baltisakslastest estofiilide seas. Suurem kogunemine algas 19. sajandil Jakob Hurda juhtimisel, seetõttu on ka arhiiivides üsna hästi talleatud tollast maarahva pärimust. Vanema muusika suuline levik maapiirkondades kestis umbkaudu 20. sajandi alguseni ning üksikutel äärealadel nagu Setumaa ja Kihnu
Kuulasime Triskele esituses : ,,Ma tänan Sind, et oled mind", ,,Kiitke jumalat", ,,Koju minna". Rahvapillid Rahvapill rahva looming, seda täiendatakse aja jooksul. (rahvuslik pill muutumatu) Pillid jagunevad rühmadesse heli tekitamise füüsi(ka)lise protsessi järgi: 1) idiofonid heli tekib pilli materjali jäikusest, selle vastu lüüakse. 2) Membranofonid - pille katab nahk; nt trummid; meie rahvamuusikas on neid vähe. 3) Aerofonid puhkpillid (aeros õhk), jagunevad huuliku järgi klarnetilisteks (keelega huulik) ja trompetilisteks (keeleta huulik). 4) Kordofonid keelpillid. Rahvapille on üldiselt vähe uuritud, kõige rohkem on uuritud kordofone. IDIOFONID Nt lokk kuusepuust laud, mida taoti kase- või tammepuust vasaraga. Igal perel oli oma signaalide süsteem. Tänapäeval on kasutusel kromaatiline lokk. 2 Heli tekib materjali jäikusest.
· Vorm korrastajaks värsimõõt, esimene silp tugev, teine nõrk · Rütm mõjutab viisi ja meloodiat ehk tooni ehk mõnu ehk häält, viisi vähem kui teksti · Algriim alliteratsioon (konsonantide kordumine) või assonants (täishäälikute kordumine); ei pea olema kõikides värssides · Skandeerimine teksti sobitamine värsireale · Retsitatiivsed ehk kõnelähedased laulud · Muusika intanatsioon kasvab välja kõne intanatsioonist · Palju improviseerimist · Legaius ettehaarav sisseastumine (ahellaul) · Tempo sõltub laulufunktsioonist Vana Rahvalaul · Ehk runolaul ehk regilaul · Alates Balti hõimudest (ürgühiskondliku korra ajast) · Vormiline ülesehitus · Algriim · Laulikuks, leelotajaks ja kaasesitajaks naised · Sisus domineerib tundelist külge rõhutav element · Mängulisus, tantsulisus · Esikohal sõnad
pingulitõmmatud härjanahast kilpidele sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks samaani aksessuaare. Hiinas oli äikesejumala Zin Shini ümber pöörlev ratas, mille külge kinnitati mitmesuguseid silindertrumme ja padatrumme, mida jumal lõi ühes käes oleva trummipulgaga. Iidse jaapani uskumuse järgi oli löökpillide mängimine seotud muusika leiutamisega, kuna müüdi järgi lõid jumalad takti ,,kõikide kastanjettide emale". Leiutamisest peale on trumme kasutatud rituaalidel. Osa neist liigitati pühade esemete hulka, teised olid staatuse sümbolid ja kuningavõimu embleemid. Vana Mesopotaamias tehti trummikile püha härja nahast, aga 3. aastatuhandest eKr pärinev pitsat kujutab jumalanna Istarit seismas altari ees, mis näeb välja ümberpööratud liivakell-trummina. Trummi kasutamine altarina on kandunud edasi
Muusikariistad Muusikariistad tekitavad kindla helikõrguse ja rütmikaga helisid, mida me kokku nimetame muusikaks. Antiikajast peale on inimesed valmistanud mitmesuguseid pille, kasutades seejuures nii mõnigi kord käepäraseid materjale. Nad on teinud muusikat meelelahutuseks, aga ka töötegemise hõlbustamiseks. On erinevat tüüpi muusikariistu ehk pille, mõnel neist on piirkonniti väga oluline tähendus. Pillid edastavad helisid helilainete võnkumisena. Sõltuvalt sellest, kuidas heli tekitatakse, liigitatakse pillid keel-, puhk- ja löökpillideks. Klaver Üks tähtsamaid klahvpillidest on klaver, ta on ühteaegu nii keel- kui ka löökpill. Klaver koosneb korpustest, malmraamist, puittugiraamist, kõlalauast, keltest (230), klaviatuurist ning haamer-,summutus- ja pedaalmehhanismist. Klaverikeeled on pingutatud tugevale malmraamile,
muusika abil . ballettmeister koreograaf, balleti idee autor ja lavastaja ning tantsude ja miimiliste liigutuste koostaja ja õpetaja. esitantsija balletitrupi juhtiv meestantsija. etikett (teatris) käitumine vms. fouetté (loe: fuetee) virtuooslik pööre, milles jalg teeb igal pöördel ringikujulisis liigutusi ümber tugijala . interpreet heliteose esitaja. kammermuusika väikesele ansamblile või soolopillile (saatega või saateta) kirjutatud muusika. Kammermuusika alla kuuluvad näiteks duo, trio, kvartett ja kvintett. kantaat mitmeosaline vokaalteos koorile ja solistidele, oratooriumist lühem ja üheplaanilisem. Vt. ka sonaat. kordeballett balletirühm, rühmatantsijad, kes ei tantsi soolosid ega peaosi. kvartett neljale häälele või pillile kirjutatud heliteos (näit. keelpillikvartett harilikult sonaaditsükli vormis), samuti seda esitav ansambel (näit. keelpillikvartett: 2 viiulit, vioola ja tsello).
· RAHVAPILLID tavapärased muusikariistad ja pillimäng on meie rahvuskultuuri lahutamatu osa. Muusikainstrument pill, muusikalise heli tekitamise vaheks. Esimeseks muusikariistaks inimese hääl. Lisaks käte plaksutamine, jalgade trampimine. Edasi puunott, kivid jms. Sõltuvalt helitekitajateks jaotatakse muusikainstrumendid: a) keelpillid heli tekitatakse õhu võnkuma panekul. Esimene vibu, millele hiljem lisati kõlakast. b) puhkpillid c) löökpillid d) klahvpillid heli tekitamist juhitakse klaviatuuril e) elektroonilised pillid Pillimäng on kaua aega inimesele esteetilist naudingut ja lõõgastust pakkunud. Tähtis vahend tantsumuusika saatmisel. Muusikriistad on rahvusvaheliste suhete peegeldajad. Erinevalt rahvalaulust on muusikainstrumendid palju rahvusvahelisema iseloomuga. Võisid ühelt rahvalt teisele rännata. Kuni 20.saj alguseni oli pillimäng
Keelpillid Pille, mille heli tekkitatakse pllikeelt võnkuma pannes on kellpill. 1. Poognaga (poogen keelpillid) 2. keeli sõrmega näppides(näppkell pillid) Heli kõrgus sõltub eelkõige kelle pikkusest, mida lühem keel seda kõrgem heli, keelejämedusest ja keelepingest. Poogenkeelpillid Neli klassikalist kellpilli kujunesid välja 16-17 sajandil. Neli klassikalist keelpilli on viiul, altviiul ehk vioola, tsello ja kontrabass. Nende valmistamiseks kasutatakse puitu (vaher,kuusk,mänd) Viiul Viiul: tigu, häälestuspulgad sõrmlaud, keeled, kõlakast, kõlaavad,keeltehoidja, roop Poogen: konn, pingutuskruvi, jõhvid, mähis, puu, sadul Pizzicato:näppudega keeltele Col lengo: poognaga keeltele Jõhv: Valge isase hobusesaba Viiul on boogenkeelpillidest kõige väiksem umbes 60 cm, heleda kõlaga. Eesti tuntumad mängijad on Urmas Vulp ja arvo Leibur.
Kuigi akordioni eelkäijaks peetakse suupilli, kasutati sama helitekitamise põhimõtet juba enne suupillli leiutamist. 2700 - 2500 e.m.a. oli Hiinas muusiikainstrument nimega sheng. Shengi kodumaaks loetakse Lõuna Aasiat. Shengil on torusid 17-24 ning iga toru vastab ühele noodile. Shengi torud olid bambusest. Vanasti mängiti Shengil pühalikku muusikat. Aastal 700 e.m.a. pilli täiendati ning siis sai mängida ka akorde. XVIII sajandi lõpus leiutati uued pillid, käsiharmoonikud. 19.sajand oli akordioni arengus väga suure tähtsusega. Leiutati Panharmoonika, Orgue-expressif, Aeoline, Aeolodikon, Phys-Harmonika. 1810.aastal esitles Gabriel Joseph Grenié enda leiutatud instrumenti Orgue expressif. Arvatakse, et esimese suupilli valmistas Christian Fredrich Bushmann Berliinis 1821.aastal. Aasta hiljem valmistas ta lõõtsaga pilli, millel sai mängida lihtsaid viise - Handäoline, mida peetakse akordioni eelkäijaks
Ometi algas nende areng juba iidsetel aegadel, siis, kui inimene hakkas tähele panema pinguldatud kõõluse helilisi omadusi. Kõige algelisem keelpill oli vahest nöör või väät, mille üht otsa hoiti hammaste vahel ja teist pingutati käega. Järgmine etapp on juba vibupingutus, mida tunnevad paljud eksootilised ja ka Euroopa rahvad. Edasi tulid mitmesugused arenenumad vormid. Enam arenenud keelpillidest väärib esmajoones nimetamist kannel. Eesti rahvatraditsioonis anti sellele kõlarikkale pillile õigusega aukoht. Üks vana rahvalaul ("Kannel") ja samuti muinasjutt kõnelevad, et kandlepuu olevat kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest. Seepärast kõlab kannel nukralt. Setu pruugis nimetati kannelt koguni jumala enda loodud pilliks. Seetõttu võis seda mängida isegi surnuvalvamise juures ja paastuajal, kui kõik muu pillimäng, laulmine ja lõbutsemine oli keelatud. On täiesti võimalik, et kannelt
Kõige populaarsem lõõtspilli tüüp on nuppudega diatooniline lõõtspill. Mängija poolt vaadates paremal nupulaual on 1...5 nupurida, igas 10...13 nuppu. Vasak käsi mängib bassinuppe, mida on 2...24. Suur osa diatoonilisi lõõtspille on bisonoorsed ühele poole keelerauda on needitud ühesuguse kõrgusega keeled, teisele poole aga teistsuguse kõrgusega, nii et üht nuppu all hoides tekib lõõtsa lahti tõmmates ja kokku lükates eri kõrgusega heli. Seda tüüpi on ka näiteks Teppo ehk Võru tüüpi lõõtspill. Seevastu unisonoorsetel lõõtspillidel ei sõltu nupule vastav helikõrgus lõõtsa liikumise suunast. Seda tüüpi on näiteks osa vene karmoskasid. Lõõtspillid Eestis Esimene lõõtspill jõudis Eestisse arvatavasti 19. sajandi keskpaiku. Esimene kirjalik teade lõõtspillist Eestis räägib, et 1886. aastal toimus Virumaal "Kalevipoja" seltsi koolimaja ehitamise toetuseks pidu, kus tantsiti lõõtspilli saatel. 20. sajandi vahetusel sai lõõtspill Eestis
VÕRU KESKLINNA KOOL Karel Nagel 7.a klass PUHKPILLID Referaat Võru 2014 Sisukord Sisukord...............................................................................2 1. Sissejuhatus.......................................................................3 2. Puhkpillid..........................................................................4 3. Vaskpuhkpillid....................................................................5 3.1
kasutab mängija torust sisse puhumiseks. Torus vibreerides tekitab õhk muusikalise heli. Pika toru sisse puhudes tekib madal hääl ning lühikesest torust tuleb kõrge hääl. Lihtsaid puhkpille meisterdati juba 20 000 aastat tagasi loomaluudest. Vanimad Eestist Lihula ning Tartu kandist, arheoloogiliste väljakaevamiste käigus, leitud puhkpillid on vilepillid. Vanim neist on pärit 14.sajandist, mis oli valmistatud lamba- või kitsejäseme toruluust ja oli umbes 10 cm pikk. Orkestris on puhkpillid jagatud kahte rühma: puupillideks ja vaskpillideks. Samas rühma nimi ei näita pilli valmistamise materjali, mõned puupillid on valmistatud metallist ning varaseid vaskpille meisterdati puidust, sarvest, puukoorest, savist ja paljudest teistest materjalidest. Peamine erinevus kahe rühma vahel seisneb viisis, kuidas neid mängitakse ning nende kõlas. 3 1. PUUPUHKPILLID
Klarnetil domineerivad paarituarvulised ülemtoonid. Tämber sõltub heli tajumisest (atakk, hingamine). Oboe, fagott madalad ülemhelid, põhiheli hästi kuulda. Flööt on ülemhelide vaene. Helispekter Ülemtoonide rida PILLIDE JAOTAMINE A 1) Häälestuvad Vastavalt spekter on 2) Mittehäälestuvad harmooniline ja mitteharmoonliline B Mängimiseviisi järgi: 1) Keelpillid Poogenpillid, näppepillid 2) Puhkpillid 3) Löökpillid 4) Klahvpillid C Erich Moritz von Hornbostel ja Curt Sachs avaldasid uue liigituse raamatus Zeitschrift für Ethnologie 1914. Liigitavad pillid heli tekitamise viisi järgi: 1) Idiofonid isehelisevad pillid (löökpillid, triangel, marimba, vibrafon) 2) Membrafonid võngub membraan, heli tekib lüües ( timpan, suur trumm) 3) Kardofonid võnkub keel ( klaver, tsello, viiul) 4) Aerofonid võnkuv õhusammas (oboe, orel)
PUUPUHKPILLID Termin ``puupill`` märgib tämbri karakterit ja pilli ehitust, mitte materjali. (vanasti valmistati neid ka puust). Põhimõtteliselt kujutavad puupillid endast silindrilist (flööt, klarnet) või koonuselist toru (oboe, fagott, saksofon). Puupuhkpill kujutab endast aukude ja klappidega toru. Neid avades ja sulgedes saab muuta helikõrgusi. Heli tekitatakse puhumise teel. Heli tekitamiselt jagunevad pillid kaheks: heli tekitatakse huuliku avasse puhumise teel – flöödid ja heli tekitatakse lesta abil. Lesthuulikuga pillid jagunevad ühekordse lesthuulikuga – klarnet, saksofon ja kahekordse lesthuulikuga – oboe, fagott – pillideks. Kromaatilist mängu võimaldavad puupillidel ülepuhumine ja toru lühendamine. FLÖÖT .... on orkestri puupillide rühma üks kõrgemaid pille – on koos pikoloflöödiga vanimaid puhkpille. Flööt on pärit Aasiast
Neid valmistati enamasti kodus. Selleks kasutati looduslikke materjale: nahka, puukoort, pilliroogu, sarvi, putke, puulehte, kõrsi Tunti nelja liiki pille : Puhkpillid pajupill, vilepill, roopill, kõrrepill, torupill, karjapasun, karjasarv. Keelpillid kannel, väikekannel, viiul, hiiukannel, põispill. Lõõtspillid Löökpillid krapid, karjakellad, helirauad, pingipill, jauram. Parmupill anti teateid edasi, mängiti tantsuks, saadeti tavandi ja maagilisi toiminguid, mängiti ajaviiteks või laste lõbustamiseks. Pillimuusika oli olulisel kohal inimeste elulaadis. Uuemad rahvalaulud olid tavaliselt pikad, jutustava sisuga ja koosnesid salmidest. Nende arv võis ulatuda mitmekümneni. Tekstid olid lõppriimilised
poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega" muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.Viiuleid valmistatakse kaheksas suuruses: 1/16, 1/10, 1/8, 1/4, 1/2, 3/4, 7/8 ja 4/4. Rebekk Poogenpillid Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku
See kasvab välja ajajärgu eluolust ja levib nii ajas (ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast teise). Elukeskkonna muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus. Rahvalooming on ühtaegu nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad kultuurilises kokkupuutes, mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi. 20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse rahvast ja rahvamuusikat avaramalt see on erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline, kirjalik, meedia, arvutivõrk). 2. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, nendega on tihedalt seotud tants. 2.1. Rahvamuusika tekkimine ja levik Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud rahvamuusikat ega
A n t s l a g ü mn a a s i u m Liis Kikas PUHKPILLID 7. a klass Juhendaja: E. Hirson 2004 Antsla 1 S i s u ko r d Sissejuhatus..............................................lk. 3 Üldist.......................................................lk. 4 Puupuhkpillid............................................lk. 5- 6 FLÖÖT ....................................lk. 5 OBOE ......................
Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on kõlakasti keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Viiuldaja sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - alt, tsello ja kontrabass. Helinäide See on alt. Sellel pillil on ka teine nimi - vioola. Ta on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetSee on tsello. Ta on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla
Viiul (viulu)- uuem rahvapill, mida on mainitud juba 17 saj kohturaamatutes. Alles 19 saj alguses oli laialdaselt levinud (Ida-Soomes). Eriti populaarne oli pulmapillimeeste seas. Lõõtspill (hanuri)- leiutas berliinlane 1822 aastal. Pill patenteeriti 1829. Esimesed lõõtspillid jõudsid läbi Ingerimaa ja Karjala Venemaalt 19. Saj teise poole alguses kotikaupmeeste ja sõdurite kaudu Soome. Vanimad lõõtspillid olid üherealised, millel sai mängida vaid mažoorseid lugusid. Uuemad pillid olid kaherealised, sai mängida ka minoorseid lugusid. Sai kiiresti populaarseks ning kujunes kergesti mängitavaks tantsu- ja ajaviitepilliks. Akordion (harmoonika)- levis Itaaliast ja Saksamaalt Soome 1910 paiku. Tänapäeval tuntakse akordionit praktilise ja populaarse tantsu-, rahvamuusika- ja kontsertpillina. Harmoonium (harmoni)- areng sai alguse 19saj alguses Prantsusmaal ning hiljem sai Soome kodudes, koolides ja palvemajades väga populaarseks. Soomes hakati valmistama 1870,
I Periood ESIAEG e. MUINASAEG (loodusrahvaste muusika) · Muusika tekkis töötegemise ajal, siis kui tekkisid esimesed mõtlevad ja kõnelevad inimesed · Laul rütmiseeritud kõne Pigem hüüe või sõna o Meloodiat polnud, tekkis hiljem o Rütm oli tähtis teabe edastamiseks (signaalid e. rütmifiguurid) puutükkide kokku löömine · Esimesed pillid o Löökpillid (prinitiivsed) o Puhkpillid õõnsad puud, looma sarv Kiviaja flööt vanim pill, luust, 5 sõrme auku, sümboliseeris müstikat o Sarved o Pambus viled o Trompeti eellased · Tants Rituaalne seotud usuga, loitsumine Rütmiline saade Meenutas võimlemist o Arenes välja näitekunst esimesed tegevused olid tummtegevused (pantomiiniline) · Kunstiga taheti mõjutada loodust, loodusjõude
Muusikaajalugu · Sissejuhatus · Muusika on olnud nii kaua, kui Maal on elanud mõtlev ja kõnelev inimene, on ta end väljendanud muusikaliselt. · Muusika on suhtlemisvahend. · Muusika on ürgsem kui verbaalne keel (loodusrahvaste muusika matkis lindude ja loomade keelt tämber, rütm, muutuv helikõrgus, tants). Tants on alati muusikaga seotud. · Lauldes ja tantsides otsis inimene Jumalaga suhet. · (paljude rahvaste) Müütides on muusikale omistatud salapärane vägi (suudab loodusjõude juhtida). Müüdid kõnelevad, et muusika ise on jumalikku päritolu, taevaand. · Keelte ajalugu. Ladina k canto (laulan) tähendas ,,loitsin". Eestlased ,,ütlesid"
Paaristantsud Linnade tantsurepertuaari ilmus esimese paaristantsuna 18. sajandi teisel poolel valss, mis oli välja kasvanud austria, tšehhi ja saksa rahvatantsudest. Uus tants sai 19. sajandi jooksul ka Eesti maarahva seas harukordselt populaarseks, kohati isegi ainuvalitsejaks.Võimalik, et Eestis oli juba varem tuntud üks valsi vanematest kujudest – labajalavalss, mis erineb päris valsist viisi, rõhutamiste, liikumiste ja kehahoiaku poolest. Labajalavalsi muusika on suuresti pärit endisest poloneesitaolisest tantsust. Oma lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai rahvale eriti meelepäraseks polka. “Kaerajaan” sai 19. ja 20. sajandi vahetusel tuttavaks ka Tartus ning kujunes ballide lõputantsuks. Eriti populaarne oli see tants üliõpilaste hulgas. Rahvalaul Eesti rahvalaulude seas on erineva vanuse ja otstarbega laululiike. Vanemad laulud on sageli seotud rituaalidega, kus taotletakse head ja/või tõrjutakse halba
MUUSIKAAJALUGU 1 Egiptus Esialgu oli muusika väärika ja piduliku ilmega Kõik pillid on seotud jumalatega ja neil on kultuslik tähtsus. Enamasti musitseerisid naised. Tänu Aasia mõjudele muutus muusika meelelisemaks ja elavamaks ning toimus templimuusikareform visati välja kõik üleliigsed pillid. Alles jäi vaid Isise kultuspill sistrum. Muusikateooria oli Egiptuse preestrite salateaduseks Esines palju pille: flööt(otseflööt, põikiflööt); harf; salmei-> aulos-> oboelaadne pill; trompetilaadsed pillid; lauto; sistrum; ; tsitter; raamtrumm; lüüra Hironoomia-> meloodiakaare näitamine käe abil Egiptuse muusika aluseks oli esialgu laskuv 5-astmeline helirida e. pentatoonika. Hiljem kasutatakse 7-astmelist helirida, mis jaguneb 17-ks veerandtooniks. Mesopotaamia
19191920 töötas ta Tallinna Kõrg e m a s Muusikako oreli olis ja komp o sitsioo ni õp p e j õ u n a. Muus e u mi algatajak s oli e e sti kunstnik ja vanavara koguja August Pulst . Muus e u m asub Tallinna vanalinna Assauw e tornis ja selle g a ühend atud hoon e s . pe al e Pe et er S üd a surm a hakkas muu s e u mi g teg el e m a Artur Kapp . Esti Te atri ja Muusika m uu s e u m kogub, s äilitab, uurib ja tutvustab e e sti tetra ja muu sika elu puutuvat materjali . Muus e u m korraldab näitusi, tema atilisi konts erte, diskus si o o n e ja m äl e stu s õ htuid . Suvis el p on konts ertide ja tetrilavastuste kasutus e s ka muu s e u mi sis e h o o v .
annaabi.ee 
