Eesti rahvapillid (0)

RAHVAPILLID
Koostaja :
Juhendaja :
SISUKORD :
Sissejuhatus...................................................................................3
Parmupill , sarvepill , vilepill , viiul ................................................ 4
Kannel , torupill , moldpill ..............................................................5
Hiiu-kannel, põispill, jauram .........................................................6
Kasutatud allikad...........................................................................7

Rahvapillide liigid

Rahvapillid on rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid , kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid edasi.
Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid ( sokusarv , karjapasun, vilepill, roopill) ning 6-7 keeleline puust kannel.
Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja seetõttu valmistati neid kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel.
Pillimäng oli 20. sajandi alguspooleni valdavalt meeste ala, naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks .
Pillide liigituses on neli rühma:
*aerofonid (õhkpillid)
* kordofonid ( keelpillid )
* idiofonid (korpusega helisevad pillid) ja
*membranofonid (väriseva membraaniga pillid).
Eesti rahvapillide päritolu järgi jagas rahvaluuleteadlane Herbert Tampere instrumendid kahte rühma:
* rahvapillid – rahva seas tekkinud või ka professionaalsest muusikast pärit pillid, mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab spontaanselt edasi (nt. kannel, torupill, parmupill, lõõtspill);
* rahvalikud pillid – rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida rahvas edasi ei kujunda (nt. viiul, kitarr).
Kuna rahvamuusikaga tegeleja ei tee üldjuhul ranget vahet eelnimetatud mõistetel, kasutatakse käesolevas väljaandes ühisnimetajat “rahvapill”.
Parmupill
Parmupill (suu-, moka -, noka-, konnapill ) on laialt levinud muusikainstrument, valmistatud puust, luust või metallist. Eesti parmupill koosneb üldjuhul raudraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga asetsevad lahtised rööbitised otsad , mille vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud ühte otsapidi pära külge. Selle lahtine ots on veidi painutatud, et seda oleks parem sõrmega näppida.
Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke . Mängija võtab raami kitsa osa huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõnt avardades või kitsendades tõstetakse esile üht või teist ülemheli.
Parmupill on Eestisse jõudnud ilmselt sakslaste vahendusel. Vanim Eestimaal leitud parmupill on pärit 13. sajandi algusest.
Sarvepill
Trompeti tüüpi puhkpillid on igasugused sarved ja pasunad . Karjasarvi ja -pasunaid puhuti hommikul karjaga välja minnes ja õhtul koju tulles. Suur karjapasun (kuni 2 meetrit pikk) oli külakarjase tööriist ja seda poisikesed puutuda ei tohtinud. Seda valmistati puuoksast või juurest. Noortele karjastele jäid kasutada väikesed pasunad ja sarved. Nendega sai signaale mängides üksteisele teateid anda ja metsloomi karjast eemale peletada. Väikseid pasunaid valmistati põhiliselt puukoorest ja need asetati ööseks vette, et nad katki ei kuivaks. Väikseid sarvi valmistati looma sarvedest, mis õõnestati seest ära ja peale lõigati mänguavad.
Vilepill
Vilepille valmistati puukoorest (pajupill), männikasvust (vilepill), putkest(putkepill), linnuluudest(peibutusviled jahimeestele) ja savist (savipiilud). Lihtsamad neist võimaldasid tekitada ainult mõnda heli ja olid mõeldud rohkem väikelaste mänguasjaks. Samas oli ka täiuslikumaid mitmete sõrmeavadega pille, mis võimaldasid mängida meloodiat. Põhja Tartumaalt on teada vilepill, mida puhuti keskelt. Kahele poole jäid sõrmeavad ja see võimaldas mängida kahehäälselt. Selliseid pille nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai.
Viiul
Vibupillidest üks vanemaid pille on viiul. Eesti linnades tunti viiulit juba 17. sajandil. Suurt edukäiku tegi pill aga 18. sajandil. Sel ajal tõusid esikohale üldse keelpillid, mida mängisid vahel ka kodustel pidudel salaja esinevad "juhumuusikud".
19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude ( kadrill , polka, reinlender, galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid valmistasid mängijad tavaliselt ise ning seda kohati küllalt suure oskusega. Võrumaal peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistab endale ise viiuli. Vastavad kogemused anti põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Kodus tehtud viiuleid peeti ostetutest paremaks just eriti hääleomaduste poolest. Sooviti, et see oleks lopsakas ja mahlane.
Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne.
Kannel
Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast.
Kannel on näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad.
Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel.
Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled.
Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani.
Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga .
Kannelt mängitakse horisontaalses asendis, mängija alati istub. Mängimisel on mõlema käe sõrmed on võrdselt tähtsad. Väikseid sõrmi peaaegu ei kasutata, sest nad on teistega võrreldes suhteliselt nõrgad. Kannel on suhteliselt vaikne instrument. Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui enamus klassiklisi pille, kuid tänu oma erilisele tämbrile, on ta erinevates pillikombinatsioonides siiski kosta. Kõige võluvam ja nüanssiderohkem on kandle piano-sfäär.
Torupill
Torupill koosneb neljast põhiosast:
’ Nahast õhukotist
’Õhupuhumistorust
’ Mänguvilest
’ Bassvilest
Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.)
Õhupuhumistorust puhutakse kotti õhku juurde.
Mänguvilel mängitakse tantsu- või lauluviise.
Bassvile annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks (prantsuse keeles bourdon).
Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet.
Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat.
Eestisse jõudis torupill 15.–16. sajandi paiku.
Moldpill
Moldpill on vibupoognaga mängitav moldja kõlakasti ning pügalalise sõrmlauaga pill.
Väga laialt levinud ja oma primitiivsuse pärast tihti väga vanaks pilliks peetav moll - ehk moldpill on tegelikult üsna noor pill. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel.
Hiiu-kannel
Talharpa ehk hiiurootsi kannel ehk hiiu kannel ehk rootsikannel ehk vibukannel on poogenkeelpill, millel on sõrmlaua asemel auk. Talharpa põhiline konstruktsiooniline erijoon on võtmeauk.
Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad kolm kuni neli keelt ja mängitakse teda poognaga. Pilli mänguasend on risti põlvedel või põlvede vahel. Sarnast pilli mängitakse ka Soomes, seal kannab ta nime jouhikko.
Hiiu kannel jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased . Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest.
Tänapäeval levinuim nimetus "hiiu kannel" eksitab isegi topelt, kuna jätab mulje pilli seotusest Hiiumaaga. Tegelikult oli talharpatraditsioon ikkagi Vormsil , mida hüüti Hiiurootsi saareks, sest asus poolel teel Hiiumaale. Nimetus "hiiu kannel" ongi jäänud järgi vormist "hiiurootsi kannel".

Hiiu kandle osad:

• keeled
  
• kõlakast
  
• poogen
  
• roop
  
• sadul
  
• virbel
  

Põispill
Primitiivsetest keelpillidest on Eestis pulma naljapillina kasutusel olnud põispill. See on ühe keelega poogenpill, mis on valmistatud kepist , mille otste külge on kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Pilli alumisse ossa on keele alla asetatud põis ja nende vahele roop. On andmeid, et põispilli kasutati mõnel pool ansamblites rütmipillina.
Jauram
Rütmipillid on samuti pingipill - heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades, ning umba ehk jauram, mis kujutab endast vibukujulist instrumenti. Selle külge on kinnitatud metall-litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad.
KASUTATUD ALLIKAD :
http://www.rahvamuusika.ee/?s=113
http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rp_pillid_ja_muusika
http://www.valgavg.edu.ee/loputood/Koidu_Ahk/page3.html
http://www.kandlekoda.ee/indexes.ht m
http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rp_pillid_ja_muusika/rp_rahvapillid/rp_keelpillid/rp_p6ispill
http://www.rahvamuusika.ee/?s=210
http://www.tmm.ee/index.php?s=25
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?158950
http://et.wikipedia.org/wiki/Parmupill
http://www.eksootika.ee/product.php?product_id=456
http://www.rahvamuusika.ee/?s=212&action=print
http://www.rahvamuusika.ee/?s=149
http://my.tele2.ee/resonabilis/Kannel.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Hiiu_kannel
http://www.cl.ut.ee/ressursid/teksaurus/teksaurus.cgi.et?otsi=moldpill
7