Kärdla Ühisgümnaasium Eesti rahvapillid Referaat Gerli Enula XII a 2008 2 Sisukord Sisukord lk 2 Sissejuhatus lk 3 Kannel lk 4 Torupill lk 5 Viiul lk 6 Lõõts lk 7 3 Sissejuhatus Rahvapillid rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 67 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. LääneEestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill.
aastail, levides sel ajal ka luterlikesse naabermaadesse. Kuna pilli oli lihtne valmistada levis see kiirest talurahva seas ja teda kasutati koduste palvetundide ajal laulu saateks. Samuti kasutasid seda vaesed kogudused ja koolid, kes kallimat instrumenti osta ei jõudnud. Pilli kasutati vaimuliku laulu õpetamiseks ja saateks ja seepärast nimetati teda ka tihti laulupill või laulukannel. LÕÕTSPILLID Eestisse jõudsid lõõtsad meremeeste ja kaupmeeste vahendusel üsna kiiresti. Esimesed pillid olid ühe-, hilisemad kaherealised. Üsna varsti asusid kohalikud pillimeistrid lõõtspille valmistama. Kõige kuulsam kohalik meister oli Võrumaa mees August Teppo (1875-1959), kelle valmistatud pille teised meistrid hiljem jäljendama hakkasid. Teppo pillid on väga tugeva häälega, vastupidavad ja rohkete vasest kaunistustega. Eriti osav oli Teppo lõõtsale keelte valmistamisel. Teppo tüüpi lõõtspillil on ainult mazoorsed akordid. Teppo tüüpi pilli nimetatakse rahva seas eesti
Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium Janno Tetsmann, 12. reaal Eesti rahvapillid Kordofonid Lühitutvustus 04.04.2001 2 Kõige nooremaks pillirühmaks peetakse kordofone ehk keelpille. Ometi algas nende areng juba iidsetel aegadel, siis, kui inimene hakkas tähele panema pinguldatud kõõluse helilisi omadusi. Kõige algelisem keelpill oli vahest nöör või väät, mille üht otsa hoiti hammaste vahel ja teist pingutati käega. Järgmine etapp on juba vibupingutus, mida tunnevad paljud eksootilised ja ka Euroopa rahvad
Rahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19
huulik) ja trompetilisteks (keeleta huulik). 4) Kordofonid keelpillid. Rahvapille on üldiselt vähe uuritud, kõige rohkem on uuritud kordofone. IDIOFONID Nt lokk kuusepuust laud, mida taoti kase- või tammepuust vasaraga. Igal perel oli oma signaalide süsteem. Tänapäeval on kasutusel kromaatiline lokk. 2 Heli tekib materjali jäikusest. Tihti varustati pillid pere märkidega. Triangel mida suurem triangel, seda madalam heli. Parmupill erinevates helistikes, soolopill (kuulasime ka..) Juhuslikult heli tekitavad pillid: o Pingipill o Luuapill o Jauram lüüakse vastu maad, võib esineda ka poogen. MEMBRANOFONID Põsepill Kõriorel Kammipill AEROFONID Lehepill meloodiapill (kuulasime) Putkest, roost vilepillid klarnetilised, härjapillid
EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus. Rühm tähistab inimeste hulka, keda seob mingi ühine tunnus, - näiteks rahvus (soomlased), elukoht (hiidlased), elukutse (õpetajad) vm. Pärimuse all mõeldakse järjepidevat vaimset kultuuri. Pärimuse hulka kuuluvad teadmised, uskumused ja kogemused ning nende avaldumine vaimses loomingus (muusika, jutud, anekdoodid jms), kõnepruugis (kõnekäänud, killud) ja tegevuses (mängud, kombed, pühad). Folklooris on inimeste traditsiooniline vaimuilm ja -looming tihedalt läbi põimunud nende elu ja
uuemates rahvalauludes meloodia. Viiside heliulatus suurenes ning meloodiad muutusid vaheldusrikkamaks ja pikemaks. Erinevalt regilauludest intoneeritakse helikõrgused üsna täpselt. Regilaulud: ,,Pruudi õpetamine" (pulmalaul Saaremaalt Mustjalast) ,,Põimu hääl" (lõikuslaul Setumaalt) ,,Mets neidude vahel" (lüüriline laul Karksist) Uuemad rahvalaulud: ,,Mu viimne laev" (Saaremaalt Pöidest) ,,Pimedal ööl tulen" (Karksist) ,,Transval, Transvaal, mu kodumaa" (Setumaalt) 2. RAHVAPILLID JA PILLIMUUSIKA Eesti rahvapillid on maarahva traditsioonis levinud pillid, mida enamasti valmistati kodus. Muistsed kohaliku päritoluga pillid: kannel, vilepillid, samuti naaberrahvastelt pärit ja siin kodunenud muusikariistad: viiul, lõõtspill. Kõrvuti viisipillidega mängiti ka rütmipille, milleks sobisid käepärased tarbeesemed ja tööriistad: luuavars, pink, saag. Samuti tunti ja kasutati kehapille: plaksutati käsi, trambiti jalgu,
Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil kujunesid välja labajalavalss ja teised paaristantsud. Neis tantsudes esinevad kindlas järjekorras liikumisjoonised. Kadrill oli 17.19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse. Kadrillile on iseloomulik nelinurkne asetus ja kindel tantsijate arv. Tants koosneb mitmest osast, millest igaühel on oma nimetus ja muusika, iga figuuri esitab ise paar. Tants lõpeb üldise liikumisega. Pillid Rahvapillidel olid (ja on osalt veel tänapäevalgi) erinevad kasutusalad (karjasepillid, jahimeeste peibutuspillid) ning ülesanded (signaalpillid, tantsupillid, laste mänguasjad jms). Muusikas segunesid pragmaatiline (st otseselt kasulik), maagiline (nõiduv) ja esteetiline (ilu pärast) otstarve, kuid sõltuvalt olukorrast võis mõni neist olla esiplaanil. Pillide ja tarbeesemete piirimaile jäävad mitmed pragmaatilise otstarbega instrumendid: käristid,
Kõik kommentaarid