Eesti rahvamuusika ülevaade (0)

Eesti rahvamuusika

rahvapillid – rahva seas tekkinud või ka professionaalse päritoluga pillid , mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi (nt. kannel , torupill , parmupill );
rahvalikud pillid – rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida rahvas edasi ei kujunda (nt. viiul , kitarr)

Puhkpillid

Heli tekitamise põhimõtte järgi võib eesti rahvapärased puhkpillid jagada kolmeks põhiliseks rühmaks:

flöödi tüüpi puhkpillid - erinevad vilepillid , mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat serva. N: pajupill, vilepill , putkepill, savipiilud.

klarneti tüüpi puhkpillid – heli tekitab õhu toimel võnkuma pandud keeleke N: kõrrepill ja roopill

trompeti tüüpi puhkpillid - heli tekitab mängija pingul huultega puhumisel võnkuma pandud õhuvool. Mitmesugused sarved ja pasunad N: karjapasun (2m)
Roopillist on välja arenenud torupill
Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill , mida võis kasutada aastaringselt! Koosneb tuulekotist ja torudest. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist piuk.

Keelpillid

Kannel

Kõige vanem keelpill Eestis (~2000 a)
Jauguneb põhitüübilt kolmeks:

väikekannel – trapetsikujuline, harilikult 6-7 keelega diatooniline kannel. Keeled valmistati hobusesaba jõhvist, lambasooltest või metallist. Setokannelde eripäraks on kaane tasapinna lauakujuline pikendus ehk laba – annab pillile kõlajõudu juurde.

Uuem kannel - Laudadest korpusega, trapetsi ja pooltrapetsi kujuline, metallist virblite abil kinnitatud rohkete keeltega (harilikult 20–30 keelt) diatooniline (vahel ka poolkromaatiline) kannel. simmel või simbel – Põhja-Eestis ja saartel nimetus kandle kohta. Tänapäeval on Eestis kõige laiemalt levinud nn. rahvakandled, millel on lisaks viisikeeltele pilli alaosas koorideks ehk duurideks koondatud akordkeeled.

Saate- ehk akordikannel - Koorideks ehk duurideks koondatud keeltega kannel. Levis Eestis 19. sajandi lõpul. Võimaldab mängida akordsaadet.
kromaatiline kannel - Pillimeister Väino Maala poolt 1953. aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pilli keeled häälestatakse kromaatiliselt, mis võimaldab mängida kõigis helistikes.
hiiu kannel – ilmselt rootslastelt 13. – 14. saj. Rootslased nimetasid pilli talharpaks. Eestlased nimetasid pilli hiiu ehk rootsi kandleks
viiul – Eesti linnadesse 17. saj. Maale 18. saj. 19. saj. Hakkas torupilli kõrvale tõrjuma. Vastu rinda mängimine võimaldas kaasa laulda.
Moldpill - ühekeelse poogenpilli, mille keele all oli sõrmlaud ja nootide tähtmärgid. Oma lihtsuse tõttu levis maarahva seas ning kasutati koduste palvuste lauldude saatmiseks. Tihti nimetati ka laulupilliks või laulukandleks.
Põispill – pulma ja naljapill. Ühe keelne poogenpill, mis on valmistatud kepist, mille otste külge on kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Alumises osas on keele alla kinnitatud põis ja roop. Kasutati ka ansamblites rütmipillina.
Kitarr ja mandoliin – 20. saj alguses levinud pillid. Said populaarseks 1920. – 30. aastatel

Lõõtspillid

Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann aastal 1822. oli suupilli edasiaerndus. Pill meenutas lahtikäivat raamatut ning sellega sai ainult viisi mängida. Viini orelimeister Kirill Demian avastas selle pilli mõned aastad hiljem. Ta arendas seda edasi ning tänapäevani mängitakse sarnastel pillidel. Heli tekitavad pilli sees metallplaatidel asetsevad keelekesed, mis õhu liikumise mõjul võnkuma hakkavad. Demian pani iga nupu alla kaks erineva helikõrgusega keelekest, mis olenevalt lõõtsa liikumise suunast andsid erineva noodikõrguse.
Eesti lõõts – August Teppo alustas ise löötsade meisterdamist. Tema pillid olid tugeva häälega, vastupidavad ning vasest kaunistustega. Eriti osav oli Teppo lõõtsale keelte valmistamisel. Teppo tüüpi lõõtspillil on ainult mažoorsed akordid . Teppo tüüpe pille nimetatakse rahvakeeli võru või eesti lõõtsadeks.
Libliklõõts – levinud venemaa tehastes valmistatud lõõtsad, millel sai mängida ka minoorselt. Eesti pillimestrid hakasid neid jäljendama ning nimetama hakati neid nurkades asetsevate liblika või lüüra kujuliste kaunistuste järgi libliklõõtsadeks.
Akordion - Esimesed akordionid jõudsid Eestisse 1920. aastate paiku meremeeste vahendusel Soomest, Rootsist, Saksamaalt. Esimesed pillimehed õppisid iseõppimise teel.

Löökpillid

Eestis üsna tagasihoidlikult esindatud pillirühm. Põhiliselt kindlaotstarbelised instrumendid .
Lokulaud kujutab endast kahe posti vahele kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe tammest või kasest vasaraga. Kasutati signaalinstrumendina.
Käristi, tirinuiad ja krapid olid mõeldud metsloomade eemalehoidmiseks karjast
Heliraud - metallvõru või triangel , mida löödi metallkepikesega.
pingipill – heli saadi tuhaga üle raputatud puupuitalust, otsast lõhestatud kepiga hõõrudes ja koputades
umba ehk jauram - vibukujuline instrument , mille külge on kinnitatud metall litrid. Takti löömisel vastu põrandat litrid kõlisevad.
Puuben – ühelt poolt kaetud nahaga, venemaise päritoluga trumm .
Parmupill - Pill koosneb raud- või vaskraamist, mille külge on kinnitatud metallist keeleke. Mängija võtab pilli oma huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõne suuruse muutmisel muutub ka helikõrgus. Ilmselt tulnud sakslaste kaudu. Vanim Eestist leitud parmupill pärineb 13. saj. Laiemalt levis parmupill Põhja- ja Lääne-Eestis 19. sajandil.
Rahvamuusika
Tegurid, mis kujundavad traditsiooni on:
järjepidevus, mis ühendab olevikku minevikuga;
varieerumine, mis tuleneb üksikisiku või grupi loomingulisest impulsist;
sotsiaalne valik, mis määrab, millis(t)es vormi(de)s muusika edasi elab.
Instrumentaalne rahvamuusika:

vanem instrumentaalne rahvamuusika - modaalne ehk laadiline mõtlemine, kitsas meloodia ulatus, ühehäälsus, lühikesed vormid, varieerumine. Harmoonias on põhiliseks kahe erineva nn. harmoonia grupi vaheldumine . Kuuluvad: vanemad torupilli-, parmupilli-, sarvepillilood, mõningad torupillipärased viiulilood

uuem instrumentaalne rahvamuusika - omane funktsionaal-harmooniline mõtlemine, üsna lai meloodia ulatus, mitmehäälsus, kvadraatsed liht- ja liitvormid. nn 3 duuri lood said populaarseks tänu lõõtsale.