Torupill, kannel, lõõtspill (4)

KODUNE KONTROLLTÖÖ
TORUPILL – puupuhkpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aastaringselt . Torupill oli Eestis tõenäoliselt juba 14. sajandil kodunenud. Esimesed kirjalikud andmed on 16. sajandist.
Torupill koosneb neljast põhiosast:

• Nahast õhukotist – seda hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale on mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad; näiteks kitse, lehma, lamba, sea jt.
  
• Õhupuhumistorust – selle kaudu puhutakse kotti õhku juurde.
  
• Mänguvilest – sellega mängitakse tantsu- või lauluviise.
  
• Bassvilest – annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks.
  

Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet.
Torupilli kasutati nii pidudel kui muudel rahvakogunemistel. On üleskirjutisi, kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele olid määratud mõisas isegi nii nimetatud torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama.
Tänapäeval on hakatud torupilli taas mängima ning seda õpetatakse pärimusmuusika õppelaagrites, huvikoolides ja kõrgkoolis.
KANNEL – näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eesti, soome, läti ja leedu rahvapill, tema iga ulatub paari tuhande aastani. Kust on kannel algselt pärit, pole kahjuks täpselt teada. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast.
Kandle põhiosad:

• Kõlakast
  
• Keeled – kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Keeled asetsevad kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on „valgete klahvide “ noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enam-vähem samal tasemel. Keeled on metallist.
  

Kandle liigid:
VANEM KANNEL

• Väikekannel – viiekeelne Karjalas ja Soomes; kuue- või seitsmekeelne Baltikumis ja Loode-Venemaal.
  
• Setu kannel ehk gusli .
  

UUEM KANNEL

• Simmel ehk simbel – 20-30 diatoonilise keelega kannel ehk viisikannel.
  
• Saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) – koorideks koondatud saatekeeltega kannel.
  
• Rahvakannel ehl kodukannel – 42 keelega ja laialt kasutusel rahvamuusika ansamblites.
  
• Kromaatiline kannel ehk kontsertkannel on 46-50 keelega. Kontsertkandleid on erinevaid – erinev ulatus ning kasutusel on erinevad mehhanismid pooltoonide mängimiseks. Eesti kandle suurim eelis seisneb selles, et tegemist on kromaatilise instrumendiga – igale noodile vastab oma keel. Seega pole kirjutades eesti kandlele olulisi piiranguid mistahes kromaatiliste nootide kasutamiseks.
  

Mänguviis
Kannelt mängitakse horisontaalses asendis, mängija alati istub. Mängimisel on mõlema käe sõrmed võrdselt tähtsad. Väikseid sõrmi peaaegu ei kasutata, sest nad on teistega võrreldes suhteliselt nõrgad. Seepärast on võimalik mängida kuni 8-häälseid akorde või arpedžosid. aeglasemad arpedžod võivad olla ka pikemad – käed tõstetakse mitmeid kordi üksteisest üle.
Eritehnikad
GLISSANDRO
Võib mängida mõlemas suunas (üles või alla) kas kromaatiliselt või diatooniliselt, tõmmates sõrmedega üle keelte. Glissandod mängituna sõrmeküünega kõlavad teravamalt ja läbitungivamalt, sõrmepadjaga – pehmemalt.
SLIDES
On võimalik mängida ka „päris“ glissandosid (ing.k. slides), liigutades ühe keele pealt mingit metelleset, näiteks häälestusvõtit. Samuti on võimalik mängida ühe kelepeal libisevaid meloodiad.
FLAŽOLETID
Enim kasutatakse ja kõige paremini kõlavad oktaav-flažoletid.
SUMMUTATUD KÕLAD
Kui katta mängitav keel kergelt teise käega, tekib omapärane, õrn, veidi tuhmi häälega kõla. Seda märgitakse tavaliselt väikese ristiga (+) noodi kohal. Seda efekti saab kasutada ainult suhteliselt pikkadel nootidel või aeglases tempos .
MÄNGIMINE ROOBI LÄHEDAL
Tavaliselt on kandle kõla kõige kandvam, kui keelt tõmmatakse umbes selle keskkohast. Kui tõmmata aga roobi lähedalt, tekib teravam, nasaalse iseloomuga ja kiiremini kustuv heli, mis meenutab teatud määral klavessiini.
TAMBORA
Keeli lüüakse peopesa või käelaba küljega. Tulemiseks on suhteliselt raskelt määratava kõrgusega klaster.
SÕRME LIBISTAMINE BASSKEELEL
Kui libistada sõrme või sõrmeküünt mööda mõnd madalat, mähisega keelt, tekib eriline vihisev või vilisev heli, mille kõrgus on ebamäärane.
KOPUTUSED PILLI KORPUSEL
Koputused panevad helisema kõik keeled.
POOGNE KASUTAMINE
Poogna kasutamine on võimalik kahel alumisel ja kahel ülemisel keelel.
„ETTEVALMISTATUD“ KANNEL
Keeli võib „prepareerida“ kasutades traati, kirjaklambreid, münte, paberit jne. keelte vahel. See annab laiad tämbrilised võimalused, kuid heli kaotab palju oma kandvusest.
Dünaamiline skaala
Kannel on suhteliselt vaikne instrument . Ta pole küll nii intensiivse kõlaga kui enamus klassikalisi pille, kuid tänu oma erilisele tämbrile, on ta erinevates pillikombinatsioonides siiski kosta. Kõige võluvam ja nüanssiderohkem on kandle piano-sfäär.
Kandle erinevad oktavid on veidi erinevate dünaamiliste võimalustega. Kuna teisest oktavist ülespoole on kandle keeled suhteliselt lühikesed, on nad ka vaiksemad – väga raske on panna neid kõlama tõeliselt fortes . Parimat kõlajõudu on võimalik saavutada 1. oktavi piirkonnas.
LÕÕTSPILL – eesti keeles on tavaks kasutada mõistet lõõtspill eeskätt just vanemat tüüpi diatoonilisel skaalal põhinevate lõõtspillide (ka harmoonik, härmoonik, lõõtsmoonik, kortsmoonik jm.) kohta, eristades neid uuematest kromaatilistest lõõtspillidest – nuppakordionist ja klahvakordionist, mis kõnekeeles ongi lihtsalt akordion.
Ajalugu
Vaba keelega pillid, kuhu õhku puhuti sisse, olid Hiinas ja Kagu-Aasias tuntud arvatavasti juba vähemalt 2000 aastat tagasi. 18. sajandi teisel poolel sattusid mõned sellised muusikariistad misjonäride kaudu Euroopasse, kus 19. sajandi algul sündisid erinevad samal tööpõhimõttel pillid – suupill ja lõõtspillid.
Aastal 1821 valmistas Christian Friedrich Ludwig Buschamm esimese suupilli , mille 15 metallkeelt olid kinnitatud kambrite ja puhumisavadega puutükile. Järgneval aastal lisas ta nahast lõõtsa, kaaned , nupud ja patenteeris leiutise kui handaeolini. Instrumenti täiustas austerlane Cyrill Demian, kes lisas saatebassid ja patenteeris leiutise nimega accordion. Kuigi Demiani lõõtspill erines veel paljus tänapäevasest, on selle põhilised konstruksioonielemendid säilinud tänapäevani. Lõõtspilli hakati mängima põlvedel, parem käsi mängis meloodiat, vasaku käe jaoks olid nupud meloodia saatmiseks.
Varastel lõõtspillidel oli meloodia mängimiseks vaid nupurida 10 nupuga, millest igaüks juhtis klappi õhuvoolu avasse, mille oli keeltepaar. Keeled oli häälestatud diatoonilise heliastmiku järgi ja iga nupp andis erineva noodivastavalt sellele kas lõõtsa liigutati kokku või lahti. Nii saadi 10 keelepaari abil 20 nooti; nelja sõrmega võis katta terve 8-noodilise oktaavi. See muutis pilli hästi kompaktseks,. Lõõtsa liikumissuuna sagedase muutmise vajadus tingis rütmilise dünaamika, mis sobis hästi paljude tantsuviisidega, nagu ka lihtne kahe sõrmega mängitav bassisaade. Tugev konstruktsioon , suhteliselt odav hind ja vali hääl aitasid kaasa lõõtspilli populaarsuse kiirele kasvule. Hiljem ka Eestis Wienerite nime all tuttavaks saanud instrumente hakati laildaselt valmistama Saksamaal, Austrias ja Itaalias. Lõõtspill leidis lihtsama rahva hulgas suurt poolehoidu ja levis kiiresti. Klassikalise muusika austajate seas ei leidnud lõõtspill siiski tunnustust, sest daitooniline heliastmik piiras suuresti mängitava muusika valikut.
1850. aastal paigutas Viini muusik Franz Walther kolmerealise diatoonilise lõõtspilli keeled ümber nii, et sündis 46 noodiga kromaatiline helirida koos kõigi poolnootidega. Klaviatuuri ülemises osas helirida liikus diagonaalselt üle kolme nupurea ning iga nupp andis vaid ühe noodi sõltumata lõõtsa liikumise suunast. Nii sündis nuppakordion , mis tänapäeval on küll valdavalt viie nupureaga – kaks lisarida dubleerivad kahte esimest, et võimaldada erinevat sõrmestust. Eestis kutsutakse esllist pilli ka venepäraselt bajaaniks – Venemaal ehitas esimese kolmerealise kromaatilise lõõtspilli Tuula meister Nikolai Beloborodov ning sündinud pill sai endale nime vene muinaslauliku Bojani järgi. Nuppakordionil helistikku vahetades jääb sõrmestus samaks ning käsi liigub vaid nupureal üles või alla. Ühe käega on võimalik katta heliulatus kaks ja pool oktaavi. Esimene klahvakordion, mille klahvid paiknevad nagu klaveril , sündis Pariisis aastal 1852 . Nii nuppakordione kui klahvakordione valmistatakse erineva süsteemiga bassidega; kõlavärvi muutmiseks on parematel pillidel erinevad registrid .
Iseloomustus

• Lõõtspill toetub mängimise ajal mängija põlvedele või rihmade abil kätele või õlgadele
  
• Pilli keskosas asuvat voldilist lõõtsa horisontaalselt kokku surudes või lahti tõmmates tekkiv õhusurve paneb vibreerima lõõtsa kummaski otsas korpuses paiknevates metallplaatides olevate avaustele üht otsa pidi kinnitatud õhukesed metallkeeled.
  
• Heliavasid katavad pehme materjaliga kaetud klapid, mis on hoobade kaudu ühendatud lõõtsa otsas asuva klaviatuuri nuppude või klahvidega – neid kasutatakse heliavade avamiseks, milles õhuvool paneb keeled helisema.
  
• Mängija poolt vaadates paremal on klaviatuur , vasakul nupud basside ja akordide mängimiseks.
  
• Helitugevust reguleeritakse lõõtsa kokku surudes ja lahti tõmmates käe survega . Tekkiva heli kõrgus sõltub võnkuva kelle mõõtmetest ja materjalist.
  
• Keele lahtises otsas tekkiva põhitooni ning ülemhelide liitvõnkumine määrab ära heli kõlavärvingu.
  

Lõõtspillide liigid
DIATOONILISED LÕÕTSPILLID

• Unisoorsed lõõtspillid – helikõrgus ei sõltu lõõtsa liikumise suunast, näiteks vene lõõtspill
  
• Bisonoorsed lõõtspillid – helikõrgus muutub olenevalt lõõtsa liikumise suunast, näiteks melodeon, eesti lõõtspill
  
• Hübriidlõõtspillid – näiteks trikitixa, schrammli lõõtspill, briti lõõtspill
  

KROMAATILISED LÕÕTSPILLID

• Nuppakordion – näiteks bajaan
  
• Klahvakordion
  

KONTSERTIINAD

• Inglise kontsertiina – kromaatiline unisonoorne
  
• Anglokontsertiina – diatooniline bisonoorne
  
• Chemnitzer
  
• Bandoonium
  

Lõõtspillid Eestis
Esimene lõõtspill jõudis Eestisse arvatavasti 19. sajandi keskpaiku. Esimene kirjalik teade lõõtspillist Eestis räägib, et 1886 . aastal toimus Virumaal „Kalevipoja“ seltsi koolimajas ehitamise toetuseks pidu, kus tantsiti lõõtspilli saatel. 20. sajandi vahetusel sai lõõtspill Eestis populaarseks – selle üheks eelduseks oli muuhulgas funktsionaalse harmoonia kodunemine rahvamuusikas.
Lõõtspille oli Eestisse võimalik tellida Peterburi pilliäride kataloogidest; rannikul ja saartel kauplesid pillidega meremehed. Kuna välismaal toodud lõõtspille ei jätkunud kõikidele soovijaile ja nende hind oli kõrge, hakkasid kohalikud meistrimehed neid kodus ise valmistama. Kuna lõõtspill saavutas Eestis suure populaarsuse, hakkasid siinsed meistrid pille edasi arendama ja kohandama omasse muusikatraditsiooni; vastavalt arenes ka pillimängustiil. Sündis eesti lõõtspill.
Eelmise sajandi lõpuaastail valmistati Eestis mitmeid erineva konstruktsiooniga ja eri materjalidest lõõtspille. Kõigi aegade tuntuim Eesti lõõtsameister oli August Teppo , kelle meisterdatud kaunis särava kõla ja ülihea häälepüsivusega pillidest on eeskuju võtnud hilisemad pillimeistrid, näiteks Karl Ostra , Karl Namm, Johannes Keder ,Kalju Sarnit,Priidu Korberg jt.
Tuntud Eesti lõõtspillivirtuoose läbi aegade:

• August Teppo
  
• Karl Kikas
  
• Kalju Sarnit
  
• Richard Reino
  
• Aivar Teppo
  
• Ants Taul
  
• Juhan Uppin
  
• Enrik Visla
  
• Ain Lindvest
  
• Margus Laugesaar
  

• Mina näen rahvamuusika tulevikku vägagi jätkusuutlikuna. Iga aasta korrladatakse Viljandis pärimusmuusika festivali , samuti saab oppida rahvamuusikat kõrgkoolis. Viljandi lossimägedes tegutseb Pärimusmuusika Ait, mis on kaasaegne kontsertimaja ja kulrtuurikeskus. Aida keldris , mejesteetlike tellisvõlvide vahel, harjutavad pillimehed ning viivad oma tegevust läbi vabahariduskool August Pulsti õpistu ning pärimusmuusika teabekogu.
  

• Pärimuse mõiste minu jaoks tähendab traditsiooni ehk suulist pärimust, mida suuliselt põlvest põlve edasi kantakse. Antakse edasi järgmistele põlvkondadele varasemetest aegadest pärit rahvamuusikat.