Eesti iseseisvumine (2)

EESTI ISESEISVUMINE
Iseseisvumise eeldused 
Eesti iseseisvumine on otseselt seotud I maailmasõjaga, mille käigus lagunesid Euroopa impeeriumid Venemaa ja Austria-Ungari. Maailmasõja järel tekkisid Euroopa kaardile sellised uued riigid nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia. Mõlemale, juba enne maailmasõda nõrgenenud, riigile sai maailmasõda saatuslikuks. Venemaa ebaõnn sõjas tõi kaasa protestiliikumise kasvu, mille kulminatsiooniks oli tsaarivõimu kukutamine  1917.a. veebruarirevolutsiooniga. Sellele järgnes segadus, enamlaste võimuhaaramine ja kodusõda lõid soodsa pinnase Eesti eraldumiseks Vene riigist.
Eesti iseseisvumise eeldused kujunesid tegelikult välja juba varem. Loetleda võiks rahvusliku haritlaskonna teket, eestlaste majandusliku jõukuse kasvu, rahvuslike liidrite(K.Päts, J.Tõnisson) esiletõusu ning ka osalemist omavalitsuste juhtimises.
1917.a. Eestis 
Veebruarisündmuste keskpunktiks oli Tallinn, kus aktiivsust näitasid üles venelastest vabrikutöölised ja sõjaväelased. Nagu mujal Venemaal kujunes ka Eestis välja kaksikvõim. Üheltpoolt teostasid seda Ajutise Valitsuse poolt ametisse määratud kubermangukomissarid, teiselt poolt Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud.
Eestlaste üheks esmaseks eesmärgiks sai  autonoomia  saavutamine Vene riigi koosseisus . Märtsi lõpus loodi autonoomne Eestimaa kubermang Venemaa koosseisus, mida juhtis Ajutise Valitsuse komissar (J. Poska ) ning valimiste teel tuli moodustada Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev. Senised vene ametnikud asendati eestlastega, asjaajamiskeeleks sai eesti keel. Asuti rahvusväeosade moodustamisele (1. Eesti Polk).
1917.a. suvel kujunesid välja Eesti erakonnad: Eesti Demokraatlik Erakond (juht J.Tõnisson), Eesti Maarahva Liit, Eesti Tööerakond; Vene sotsiaaldemokraatide vähemlaste tiivast kasvas välja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus ning esseerid  moodustasid  Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei. Suurimaks poliitiliseks jõuks jäid siiski enamlased , kes ei tahtnud rahvuslikest huvidest kuuldagi.
Maapäev tuli kokku juulis. Ametisse nimetati Maavalitsus ja sellega olid esialgsed eesmärgid saavutatud. Suvel toimunud Eesti Rahvuskongress püstitas uue eesmärgi - osariik Venemaa koosseisus.
Septembris 1917. tungisid Saksa väed Eesti saartele ning sellega kaasnes sõjavastaste loosungitega esinevate enamlaste populaarsuse tõus. Enamlased asusid ette valmistama relvastatud võimuhaaramist. Segases olukorras kerkis esile Eesti täieliku iseseisvumise idee. Esimesena esines taolise ettepanekuga J. Tõnisson
Oktoobris 1917 haarasid võimu enamlased ja võim läks nende moodustatud Sõja-Revolutsioonikomitee kätte. Täidesaatva võimu juhiks sai enamlane J.Anvelt. Koheselt hakati piirama kodanikuõigusi, alustati eraomandi riigistamisega, katkestati Eesti Asutava Kogu valimised. Enamlaste toetajaskond hakkas vähenema.
Samal ajal jätkas tegevust ka Maapäev. Novembri keskel peetud Maapäeva koosolekul kuulutati end kõrgemaks võimuks Eestis. Enamlased ajasid Maapäeva jõuga laiali.
Iseseisvuse väljakuulutamine
Maapäeva salajstel koosolekutel võeti suund iseseisvuse väljakuulutamiseks. Selleks asuti ühendusse välisriikidega - loodi välissaatkond.
1918.a. veebruari keskpaigas asusid Saksa väed maailmasõja idarindel pealetungile ja tungisid saartelt mandri-Eestisse. Selles olukorras moodustati Eesti Päästekomitee( Konstantin Päts, Konstantin Konik , Jüri Vilms), mille eesmärk oli iseseisvuse väljakuulutamine. Koostati Iseseisvusmanifest. Kohtadel asusid võiu üle võtma vabatahtlikest loodud Omakaitse salgad. Tallinnas võeti võim üle 24. veebruaril 1918. Moodustati Ajutine Valitsus ( peaminister K.Päts). Järgmisel päeval jõudsid Tallinna saksa väed, algas Saksa okupatsioon.
Saksa okupatsioon
Saksa okupatsioon kestis 1918.a. veebruarist novembrini. Ajutist Valitsust ei tunnustatud, saadeti laiali rahvusväeosad, osa riigitegelasi vangistati. Majandus allutati Saksamaa vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine. Eestis ja Lätis oli baltisakslastel kava moodustada Balti hertsogiriik. Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti omariikluse tunnustamine de facto   Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918. Ajutine Valitsus asus taas tööle 11. novembril 1918.
Vabadussõda
Pärast Saksamaa lüüasaamist I maailmasõjas lootis Nõukogude Venemaa taastada Vene impeeriumi endised piirid ja ühtlasi korraldada revolutsioonid teistes Euroopa riikides. 1918.a. novembris koondas Punaaremee Eesti piiridele suured jõud. Teiste seas toodi kohale ka Venemaale põgenenud eesti kommunistid . Samal ajal ei suutnud Eesti Vabariik enda kaitseks koondada märkimisväärseid jõude.
Eesti Vabadussõda algas 28.novembril 1918. Esimese linnana langes Punaarmee kätte Narva. Seal kuulutati enamlaste poolt välja Eesti Töörahva Kommuun  (eesotsas J.Anveldiga). Selle eesmärk oli jätta välismaailmale mulje toimuvast kui kodusõjast. Tegelikult polnud tegu mingi riigiga,  tegelikult allus kommuun Moskvast tulevatele korraldustele.
Sõja algus oli Eestile ebaedukas. Puudus oli relvadest ja muust sõjavarustusest. Meeste võitlusmoraal oli madal, selles oli omajagu süüd sõjatüdimusel. Murrang sõja käigus toimus 1919.a. algul kui saabus välisabi, sõjavägi allutati ühtsele juhtimisele (J.Laidoner), suurenes vabatahtlike liitumine sõjaväega. Kevadeks aeti vaenlane maalt välja.
Aprillis 1919 kui olukord rindel oli muutunud Eestile soodsamaks toimusid Asutava Kogu valimised. Valimistel saatis edu erakondi, kes lubasid läbi viia põhjaliku maareformi. Asutava Kogu juhatajaks valiti sotsialisist August Rei, valitsuse moodustas tööerakondlane Otto Strandmann . Asutav Kogu võttis vastu kaks tähtsat seadust - maaseaduse ja põhiseaduse.
Juunis 1919 toimus Landeswehri sõda, kus Eesti rahvaväel tuli sõdida lõunast lähenevate balti- ja riigisakslastest koosnevate vägedega. Suurem võit Landeswehri üle saavutati23.juunil 1919 Võnnu lahingus.
1919a. lõpul algasid Tartus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel rahuläbirääkumised. Eesti delegatsiooni läbirääkimistel juhtis J.Poska. Rahuleping kirjutati alla 2.veebruaril 1920. Rahulepinguga  tunnistas Nõukogude Venemaa Eesti sõltumatust, loobudes õigustest Eesti suhtes kehtestati riigipiir. Tartu rahulepingu sõlmimine tähendas Eesti iseseisvumisprotsessi lõppu.