Eesti Vabariik 1920-30-ndatel (5)

Käimas oli veel I maailmasõda. Venemaal puhkes Veebruarirevolutsioon , mille käigus kukutati 1917. a. tsaar ning võim läks Ajutisele Valitsusele, kes kuulutas Venemaa Vabariigiks. 30. märtsil 1917 avaldas Venemaa Ajutine Valitsus määruse Eestimaa valitsemise uue korra kohta, millega ühendati Eestimaa ja Põhja- Liivimaa ühtseks kubermanguks , mille etteotsa asus kubermangukomissarina Tallinna linnapea Jaan Poska . Tegevust alustas rahva valitud Ajutine Maanõukogu, kes seadis ametisse täidesaatva võimu – maavalitsuse. Eestlaste kätte läks ka võim maakonna- ja linnavalitsuses, loodi I polk, mindi üle eestikeelsele asjaajamisele. 1917. a. Petrogradi oktoobripöördega kukutati Venemaal Ajutine Valitsus, kehtestati enamlaste võim ning loodi Nõukogude Venemaa. Enamlased tulid võimule ka Eestis. Vormiliselt sai Eestimaa kõrgeimaks valitsusasutuseks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee, kuid tegelikult tulid kõik olulised käsud Petrogradist. Eraomandid ( pangad , suurärid, hotellid) riigistati, aeti laiali valitud rahvaesindused, mõisatest moodustati sotsialistlikud ühismajandid, likvideeriti miilits ja kohtuasutused. Enamlaste tegevus vähendas nende populaarsust ja suurendas poolehoidu rahvuslikele jõududele. 15. nov. 1917 kinnitas Maapäev, et Eesti riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle ajani kehtivad Eestis ainult Maapäeva otsused, Maapäev aeti jõuga laiali. Sakslased olid juba oktoobri algul vallutanud Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu , uus pealetung algas 18. veeb. 1918, Vene sõjaväe riismed ja enamlaste Punakaart põgenesid. Üheaegselt Saksa pealetungiga asusid tegutsema rahvuslikud ringkonnad . Loodi Eesti Päästekomitee ja koostati iseseisvusmanifest kus kuulutati Eestimaa iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Tallinnas läks võim rahvuslaste kätte 24. veeb. 1918, mil Päästekomitee asus avalikult tegutsema. Moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Märtsi alguses vallutasid Sakslased kogu Eesti ja algas Saksa okupatsioon. Eesti iseseisvust ei tunnustatud, erakondade tegevus keelustati , rahvusväeosad saadeti laiali, enamik tööstusettevõtteid seiskus, seadmed ja tooraine viidi Saksamaale, kasvas tööpuudus, langes elatustase, tõusid hinnad, linlasi ähvardas nälg, koolides mindi üle saksakeelsele õpetamisele. 11. nov. 1918 oli Saksamaa sunnitud Compiegne ’i vaherahule, mis lõpetas I maailmasõja. Samal päeval alustas taas tegevust Eesti Ajutine Valitsus. 28. nov. 1918 ründas Punaarmee Narvat, Eesti üksused sunniti taanduma. Andmaks vallutusele kodusõja ilmet , kuulutasid enamlased Viktor Kingissepa ja Jaan Anvelti juhtimisel Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni . Tasapisi Punaarmee edasitung aeglustus, Eesti väeosad tegid edukaid vasturünnakuid, suurenes sõdurite arv ning paranesid relvastus ja varustus. Sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner. Jaan. 1919 alanud vastupealetungiga puhastati Eesti Punaarmeest ning lahingud kandusid Läti ja Vene aladele . Mitmed asulad käisid korduvalt käest kätte, kuid suurte ohvrite hinnaga suudeti siiski kõik rünnakud tagasi tõrjuda. Aprilli algul valiti Lõunarindel Asutav Kogu (peamiseks ülesandeks põhiseaduse ja maaseaduse koostamine). Juunis põrkas Eesti kokku uue vastasega – Lätis tegutseva Saksa sõjaväega. Liikudes Riiast Põhja suunas kohtusid Sakslased Võnnu all Eesti väeosadega ning nõudsid viimaste tagasitõmbumist. Vastasseisust kujunes tõsine relvakonflikt , mis on tuntud Landeswehri sõjana. Neljapäevases heitluses Võnnu all surusid eestlased saksa rügemendid tagasi ning jälitasid neid Riiani, kus sõlmiti lääneriikide nõudel rahu. Landeswehri sõda tähistas eestlaste sõjalist võitu põliste rõhujate üle ning Võnnu vallutuspäeva, 23. juunit tähistatakse Võidupühana. 1919. a. nov. muutus olukord senini tulemuseta jäänud rahuläbirääkimiste suhtes. Detsembris käisid Tartus rahuläbirääkimised, mis lõppesid rahulepingule allakirjutamisega 2. veeb. 1920. Nõukogude Venemaa tõotas tunnustada Eesti iseseisvust ja loobuda igaveseks ajaks kõigist õigustest, mis Venemaal varem Eesti suhtes olid olnud. Eesti saavutas teda rahuldava riigipiiri kehtestamise. Venemaal viibivad eestlased said õiguse kodumaale tagasipöördumiseks ning Nõukogude valitsus lubas tagastada kõik Eestile kuulunud varad. 15. juun . 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi I põhiseaduse, millega kehtestati laialdased kodanikuõigused (kõigi kodanike võrdsus seaduste ees, isiku- ja korteripuutumatus, ühinemise, koosolekute, südametunnistuse, usu- ja sõnavabadus, õigus eraomandusele, streigivabadus). Põhiseaduslikke õigusi kitsendas aga Tallinnas ja piiriäärsetes rajoonides kehtinud kaitseseisukord (võitluseks kommunistide vastu). Suurimad rahvused said avarad võimalused rahvuskultuuriliste küsimuste lahendamisel – kultuuriautonoomia. Vastavalt põhiseadusele kuulus Eestis seadusandlik võim Riigikogule, mis valiti iga 3-e aasta tagant. Täidesaatev võim oli valitsusel (eesotsas seisis riigivanem, kes lisaks peaministri ülesannetele täitis ka mõningaid riigipea kohustusi) , mille kinnitas ametisse ja vabastas sellest Riigikogu. Presidendi ametikoht jäi loomata vasakpoolsete parteide vastuseisu tõttu. 1920-ndatel teostati põhjalik maareform , mille alusel riigistati mõisnike maavaldused, põllumajandustehnika ja loomad. Maad jagati kõigile soovijatele välja asundustaludena. Lisaks juba varasemale 75000 põlistalule loodi 56000 uut talu, kerkisid tuhanded elumajad, laudad , kõrvalhooned, rajati sadu külasid. Reformi tulemusena kadusid maal teravad vastuolud maaomanike ja maatööliste vahel, talurahvast kujunes omariiklusele kindel tugi. 1923. a tabas Eestit majanduskriis. Kriisist väljumiseks hakati ellu viima uut majanduspoliitikat (kärbiti riiklike kulutusi, piirati kaupade sissevedu, suurendati väljavedu, laenude saamine muudeti keerukamaks, teostati rahareform ), peamiseks tööstusharuks kujunes põllumajandus. Uus majanduspoliitika osutus edukaks, Eesti majandus arenes tõusujoones, vabaneti majanduslikkusest sõltuvusest Venemaast. Tööstuse edendamiseks likvideeriti varem Venemaa huvides töötanud hiigeltehased, nende asemele loodi uusi ettevõtteid arvestades Eesti toorainega (kütuse-, keemia-, puidu-, paberi ning toidutööstus), masina- ja tekstiilitööstus korraldasid tootmise ümber vastavalt Eesti vajadusele ja Lääne-Euroopa turu nõuetele. Põllumajanduses jäi juhtkohale loomakasvatus, suurendati oluliselt söödakultuuride külvipinda. Mõnevõrra suurenes ka toiduteravilja kasvatamine , piirati kartuli- ja linakasvatust. Kitsaskohad olid käsitöö suur osatähtsus ning tõuloomade ja sordiseemne vähesus. Samuti oli tekkinud paju majanduslikult mittetasuvaid väiketalusid. Peamisteks väliskaubanduspartneriteks said UK ja Saksamaa, välja veeti põllumajandussaadusi, sisse aga tööstusseadmeid ja tooraineid. 1921. a. algul tunnistasid Eesti iseseisvust juhtivad demokraatlikud suurriigid, samal sügisel võeti Eesti vastu Rahvasteliitu. Eesti välispoliitika tähtsaimaks ülesandeks sai julgeoleku kindlustamine (peamiselt N-Venemaa eest). Balti liidu sõlmimine takerdus omavahelist vastuolude ning N-Liidu vastuseidu taha, ainsaks sammuks jäi Eesti-Läti liiduleping. 1920. a.-e teisel poolel tihenesid Eesti-Rootsi suhted. 1929. a. puhkenud ülemaailmne majanduskriis jõudis kiiresti Eestisse, vähenesid tootjate sissetulekud, paljud tehased, talud ja ärid läksid pankrotti, kasvas tööpuudus, langes üldine elatustase ning suurenes rahva rahulolematus . Süüdlasteks peeti erakondi ja Riigikogu. Tugevnes veendumus , et ainsaks väljapääsuks on põhiseaduse muutmine nii, et Eesti saaks tugeva presidendi. Seda nõudsid kõige otsustavamalt vabadussõjalased, kes kritiseerisid demokraatlikku valitsemissüsteemi ning partei-poliitilist kemplemist. Peagi muutus Eesti Vabadussõjalaste Keskliit Eesti suurimaks poliitiliseks organisatsiooniks. 1933. a. oktoobris pandi rahvahääletusele vabadussõjalaste koostatud uue põhiseaduse projekt, mis koondas peaaegu kogu võimutäiuse presidendi kätte. Riigivanemal oli õigus tühistada Riigikogus vastuvõetud seadusi ning saata riigikogu laiali. Eelnõud toetas enamik valijaid. Aprillis 1934 pidid toimuma riigivanema ja uue Riigikogu valimised. Vältimaks vabadussõdalaste võitu ning koondamaks võimu enese kätte teostasid riigivanema kandidaadid K. Päts ja J. Laidoner 12. aprillil 1934 sõjaväelise riigipöörde. Kogu riigis kuulutati välja kaitseseisukord. Riigikogu valimised lükati edasi ja Riigikogu saadeti suvepuhkusele. Kõiki neid samme põhjendati vabadussõjaleste väidetava riigipöördekavaga, ent süüdistusi polnud võimalik tõestada. Septembris 1934 tuli Riigikogu uuesti kokku ning nõudis tagasipöördumist dem. valitsemisviisi juurde. Edaspidi parlamendil kokku tulla ei lubatud – Riigikogu jäi “vaikivasse olekusse”. Kõik erakonnad keelustati, nende asemele loodi riiklik ainupartei Isamaaliit. Ajakirjandus allutati tsensuurile, paljud ajalehed suleti. Riigi kontroll kehtestati kõigi elualade üle. Demokraatlik kord asendus autoritaarse diktatuuriga. Selle vastu protesteerisid paljud poliitikud ja demokraatlikult meelestatud haritlased, ent demokraatiat ei suudetud kaitseseisukorra tingimustes siiski taastada. 1937. a. lasi Päts koostada III põhiseaduse, mille kohaselt oli riigipeaks president, taasloodi parlament , ent presidendil oli õigus see laiali saata, piirati mitmeid kodanikuvabadusi. Parlamendivalimistel saavutas valitsus täieliku võidu ning jätkas senist poliitikat. Rahvusvaheline olukord muutus 1930. aastatel Eestile ebasoodsaks. Tõsist ohtu kujutasid N-Liit ja Saksamaa. Eesti julgeolekut ei suurendanud 1934. a. sõlmitud Eesti-Läti-Leedu poliitilise koostöö kokkulepe ega erapooletuse väljakuulutamine 1938. a. Seega osutus Eesti II maailmasõja puhkemisel rahvusvaheliselt isoleerituks. Iseseisvusaastate suurimaks saavutuseks oli Eesti kultuuri arendamine. Erilist rõhku pandi haridusolude parandamisele (kehtestati kohustuslik algharidus, kirjutati eestikeelseid õpikuid, , avati moodsaid koolimaju, 1919. a. taasavati Tartu ülikool, edaspidi lisandusid veel mõned ülikoolid, maailmakuulsaks said mitmed teadlased: astronoom E. Öpik, Keemik P. Kogermann. Erilist tähelepanu pöörati rahvusteadustele (Eesti ajalugu, eesti keel, rahvaluule jt.). Kujunes Eesti rahvuslik kõrgkultuur, loodi terve rida elukutselisi teatreid, laulukoore ja orkestreid, alustati raadiosaateid ja pandi alus rahvuslikule filmitoodangule. Üha laialdasemalt tutvustati Eesti kultuuri ka välismaal. Jõudsalt arenes ka isetegevus (jätkati laulupidude traditsiooni, tegutsesid asjaarmastajad ). Eesti sportlased tõid Olümpiamängudelt 19 medalit, laskespordis saavutas Eesti meeskond kahel korral maailmameistri tiitli.