Referaat Eduard Viiralt (0)

Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium
Timo Pällo
11M klass
Eduard Viiralt
Referaat
Juhendaja : Tiiu Randmann
HWG 2012
SISUKORD
1
SISSEJUHATUS

Eesti Vabariik kuulus 1920. Ja 1930. Aastail Põhja-Euroopa demokraatlike väikeriikide hulka ning seetõttu on loomulik, et eesti kunsti ajalugu on suurtes joontes nende omaga sarnane. Ka Eestis võib rääkida avangardismi levikust ja realismilähedusest ning isikupära soosiva kunsti õitsengust.
Rahvuslik kunstielu oli välja kujunenud alles 20. Sajandi alguses, kuid seda imetlusväärsem on kiire aren , mille eesti kunst 1920. Aastaks oli läbi teinud. Juba Vabadussõja ajal korraldati tagasivaatlik eesti kunsti suurnäitus, millega Eesti riik tunnustas kunsti tähtsust rahvusliku eneseteadvuse loomises. Lisaks loodi veel samal aastal Tartusse kunstikool „Pallas“, mis oli peamine kujutatava kunsti õpikoda tol hetkel.
Eestis on 20. Sajand olnud palju kuulsaid ja vähem kuulsamaid kunstnikke. „Pallas“ juhid Konrad Mägi, Nikolai Triik ja Ado Vabbe , Anton Starkopf, Peet Aren, Ants Laikmaa , Juhan Muks , Arnold Akberg , Paul Burman ja paljud teised. Nende seas ka Eduard Viiralt. 1920. Aastaid võib ka eesti kunsti ajaloos pidada avangardi levimise aastakümneks. 1930. Aastail aga väheneb Eestis kunsti radikaalsus, samuti nagu Pariisis. Kõik liikus positiivses suunas, eesti kunst oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna arengurütmi.
Eesti kunstielu oli arenemas ja kunstnikel sooviti jääda kodumaale ning edendada kunsti õppimist ja õppida hoopis ise kodumaal. Mõningad läksid peale õpinguid taas välismaale elama, aga paljud jäid ka siiski kodukamarale. Teiste hulgas ka Adamson- Eric (1902-1968), kes võttis oma missiooniks kohapealset eesti kunstielu parandada. Tema jõupingutuste järel asutati kunstikombinaat „Ars“, aga repressioonide tõttu pidi ta lahkuma juhtivalt positsioonilt 1949. Aastal.
Teise maailmasõja ajal pagesid paljud kunstnikud läände ja nende asemel tekkisid kunstielu korraldajad sügavalt Venemaalt. Lubati küll oma stiile edasi arenada, aga paari aastaga oli kõik „staliniseeritud“ ja kunsti ideoloogia piiritletud . Mitmed kunstnikud langesid vangipõlve ohvriks nende reeglite eiramiste eest. Kunstnike liidus oli „ suurpuhastus “ ja professionaalid asendati truualamlikud ning enamasti andetud karjeristid. Tekkis väga keeruline periood eesti kunstis.
2
EDUARD VIIRALT

Eduard Viiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. 1909. Aastal siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees , kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.
Tallinna Kunsttööstuskooli Viiralt ei lõpetanud, kuna peale tuli Saksa okupatsioon ja revolutsioon . Viiralt jätkas oma õpinguid Tartus Pallase kunstikoolis. Õpingud aga katkestas osalemine Vabadussõjas. 1922–1923 jätkas Viiralt õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor S. Werneri juhatusel . 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. 1924. aastal lõpetas Wiiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega seal õppejõuna.
Peale Pallases õppejõuna töötamist asus Viiralt elama Pariisi, kus ta veetis oma elust aastad 1925-1939. Vahepeal enne Eestisse tulekut elas ta mõnda aega Marokos, Marrakechis. Teine maailmasõda möödus Eduard Wiiraltil Eestimaa pinnal. Teise maailmasõja lõpus emigreerus Viiralt Rootsi, kust liikus ta järgmine aasta edasi Pariisi. Pariis jäigi tema viimaseks elukohaks, sest kaheksa aasta möödudes, 1954. Aastal suri Eduard Viiralt maovähki. Ta oli 55-aastane. Maetud on ta Pariisi Père-Lachaise nimelisele kuulsuste kalmistule.
Viiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle paljudest töödest on tuntumad "Põrgu", " Kabaree ", "Absindijoojad", " Lamav tiiger" ja "Kaameli pea". Neist viimane on eksikombel meie armastatud ekspresidendi Lennart Meri näoga, mille tõttu salvestus see maal eestlaste mällu kergelt.
3
KAHEKÜMNENDAD
Kahekümnendad on eesti kunstis tähtis ajavahemik . Tegu oli kunsti arenguga peale iseseisvumist ja see oli dekaad , kus kujunesid välja väga paljud kunstnikud ning erinevad stiilid, mida nad viljelesid.
Eduard Viiralt oli kahekümnendatel kõigest noor mees. Nagu ka tollane aastakümme, oli tema ka oma „kahekümnendates“. Tema õpingud võtsid aset samuti kahekümnendates. Sel aastakümnel jõudis ta elada nii Eestis, Dresdenis kui ka Pariisis.
Aastast 1916 pärinevad Viiralti esimesed puu- ja linoollõiked, samuti 1917. aastast esimesed ofordi - ja estambikatsetused. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas.
Aastatel 1923 kuni 1928 illustreeris Viiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", Jakob Kõrvi " Muinasjutud ", Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja Aleksandr Puškini " Gabrieliidid ". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.
1925. aasta sügisel osutati Viiraltile au ja autasustati teda Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumiga, millega sõitis Viiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Ta jäi võõrsile aga hoopis kauemaks ja naases kodumaale alles II maailmasõja alguspäevadel, 1939.a. septembris.
Pariisi jõudes oli Viiralt väljakujunenud meister selleks, et tunnetada suurlinna atmosfääri ja kunstielu. 1927. aasta mais toimus Pariisis kunstniku esimene isiknäitus. 1927. aastal valiti Viiralt ka Sügissalongi liikmeks.
Kahekümnendate lõpp oli tal eneseavastamise ja arenemise ajajärk, mille lõpus ta tegeles paljuti ka enda teoste eksponeerimistega. 1929. Aastal esines ta näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis. Aasta hiljem ka Kölnis ning Kopenhaagenis.
„Agul“ (1920) tušš+paber
4
KOLMEKÜMNENDAD
Eesti kunsti radikaalsus väheneb sama palju nagu Pariisis. See tähendas seda, et Eesti kunst oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna arengurütmi. Avangard taandus kolmekümnendatel ja Eesti ühiskond tasakaalustus samuti. Rahva ja kunstnike ellusuhtumine muutus samuti, ei hoolitud Pariisi sürrealismist ja abstraktsionismist.
Eduard Viiralt elas pea terve tollase dekaadi Pariisis, ennem neljakümnendaid pöördus aga tagasi kodumaale, põigates läbi Marokost. See võis olla tema karjääri kõige viljakam periood, sest Pariisi õhkkond andis talle aina uut motivatsiooni ning ideid teostamaks.
Viiraldi varasemates töödes on näha hilis -saksa mõju, aga sürrealism ja teised Pariisi mõjud on valdavad ta hilisemates töödes. Pariisi kirev ööelu mõjutas sügavalt noore kunstniku varasemaid töid, milles Viiralt lubab oma fantaasiale vaba voli kujutades moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene. Mõned ta kuulsamad tööd sellest ajastust on „Põrgu“, „Kabaree“ ja „Jutlustaja“. 30’ date keskel muutuvad Viiralti teemad dramaatiliselt loodusele , lastele ja sõpradele, aktidele ja maastikule. Viimase näiteks teos nimega „ Maastik Pariisi lähedal“. Lisaks eelnevatele hakkas ta ka loomi kujutama , näiteks „Lamav tiiger“.
Kolmekümnendad oli eriti viljakas periood Viiralti jaoks ja seetõttu pidi ka käima ka eksponeerimas oma teoseid väga tihti. Kümne aastaga käis ta läbi sellised kohad nagu Köln, Kopenhaagenis, Marsseille, Moskvas, Riia, Kaunas , Varssav,Krakov, Brüssel, Cleveland, Chicago, Boston , Baltimore, New York , Strasbourg, Amsterdam , Johannesburg, Roomas, Varssav, Antverpen ja see list pole veel isegi lõplik. Tähelepanuväärseim auhind tuli õuele 1937. Aastal, kui 21’st teosest koosnev väljapanek Viini Kujutavate Kunstnike Seltsi näitusel tõi talle kuldmedali. 1936. aastal korraldati Wiiralti ulatuslik isiknäitus ka Tallinnas ja Tartus ning 1937. aastal Helsingi Taidehallis. 25. septembril. 1939 saabus Wiiralt tagasi Eestisse.
5
NELJAKÜMNENDAD
Eesti sattus uuesti võõrvõimu alla, aeg oli väga ebastabiilne. Rahvast rahustati, riigi raha kasutati kunsti arendamiseks ja kõik oli nagu endine. Aga siis tuli sõda. Sõja puhkemine lõhestas eesti rahva. Küüditamiste ja mobilisatsiooni käigus sattus Venemaale mitmeid kunstnikke. Hukkuti, vaeveldi tööpataljonides, langeti Punaarmees. Osa kunstnike elu kujunes siiski mõnusaks, sest neid kasutati propagandas.
Eduard Viiralt naasis Pariisist kodumaale aastal 1938, mil vahepeal kasutas juhust ja käis Marokos ka „ennast otsimas“. Eestis elas ta kuni 1945. Aastani, mil kolis ta Rootsi ja sealt edasi Pariisi uuesti. Eestis elades oli näha tema „tehnika“ arengut ja küpsust teostes. Aastate jooksul olid ta stiilid vahetunud mitmeid kordi ja Eestis olles pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele, näiteks teos „Kristjan Raud“.
Neljakümnendad olid justkui tema arengu viimane tipp, sest viiekümnendaid ta üle ei elanud ja areng hakkas taanduma peale neljakümnendaid. 1946. Aasta pöördus ta lõplikult tagasi Pariisi, kus ta ka 8 aastat hiljem suri. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks, ta joonistas rohkem täppidega ja mitte tuttavate pikkade pintslitõmmetega.
„Jutlustaja“ (1932) lito+paber
6
VIIEKÜMNENDAD
Kultuurielu oli täiesti kallutatud stalinismi poolele, kunsti ideoloogiale mittevastamise korral ähvardas vanglakaristus. Mitmed kunstnikud vahistati ja pandi kas vangi või küüditati. Kunstnike liidus toimus „suurpuhastus“, professionaalid vahetati talendita karjeristide ning truualamite vastu välja. Vaieldamatult kõige süngem periood senises Eesti kunstis.
Eduard Viiralt elas Pariisis. Ta oli elamas enda viimaseid eluaastaid, sest 1954. Aastal ta suri. Tema viimaste aastate loomingut pole palju, sest tal tekkisid probleemid. Siinkohal terviseprobleemid. Tal tekkis maovähk, mis lõpuks peale pikka võitlust alistas Eduard Viiralti. Ta suri 8. Jaanuar 1954 ja on maetud Pariisi Père-Lachaise’i kalmistule.
Eduard Viiralt „Põrgu“ (1930-1932) vasegravüür
7