Eduard Wiiralt (2)

Sissejuhatus
Eesti kunst on rikas andekate isiksuste poolest, ent rahvusliku kunstigeeniuse eredaimateks väljendajateks võime vaieldamatult pidada kahte- Eduard Viiraltit ja Kristjan Rauda. Nende isiksuste keskendumisel graafikale oli otsustav mõju omapärase graafikakoolkonna väljakujunemisele eesti kunstis. Ja muidugi on siiani ületamatu mallina püsinud Viiralti harukordne virtuooslikkus kõige erinevamates graafilistes tehnikates.
Elulugu
Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana . Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees , kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.
Nagu paljud poisid tollel ajal, oli temagi vaimustunud eesti maadlustähtedest Georg Lurichist ja Aleksander Abergist ning harrastas üsna tõsiselt raskejõustikku; Tallinnas oli tal seda mõnda aega võimalik Lurichi enda juhatusel teha.
Koolikaaslaste mälestustes on Viiralt püsinud siiski eelkõige innuka joonistajana.
Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922–1923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse.
Viiralt elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a. kuni 1938. a. ja 1946. kuni 1954. a. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega.
Eduard Viiralt suri 9. jaanuaril, 1954. a. 55. aastasena ja maeti Pariisi Père-Lachaise kalmistule.

Looming

Noor paljutõotav kunstnik alustas oma õpinguid skulptuuri ja trükkimisega. Hiljem töötas ta peamiselt graafikas – meetod, mida ta uuris ja õppis peamiselt omal käel. Oma kunstis kasutas ta erinevaid meetodeid, sealhulgas gravüüri, litograafiat, monotüüpiat, puulõikekunsti, oforti, metsotintot ja akvatintat.
Kui ta oli veel õpilane Pallases, illustreeris Viiralt mitmeid tekste , nt. usuõpikuid ja muinasjutu raamatuid (Kogutud religioosed jutud, I, 1923). Pärast kooli lõpetamist töötas ta aasta jooksul õpetajana, kuid lahkus sellelt kohalt, et minna õppima Dresdeni.
Viiraldi varasemates töödes on näha hilis-saksa mõju, aga sürrealism ja teised Pariisi mõjud on valdavad ta hilisemates töödes. Pariisi kirev ööelu mõjutas sügavalt noore kunstniku varasemaid töid, milles Viiralt lubab oma fantaasiale vaba voli kujutades moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene. Mõned ta kuulsamad tööd sellest ajastust on Põrgu (söövitus, 1930-1932), Kabaree (söövitus, 1931 ) ja Jutlustaja ( lito , 1932).
30. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt loodusele ; lastele ja sõpradele; aktidele ja maastikule, nt. Maastik Pariisi lähedal (söövitus, 1937) ja ka loomadele (Lamav tiiger , pehmesöövitus, 1937 ).

Näitused

Wiiralt on esinenud näitustel Helsingis , Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marseille's (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936), Krakówis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos , Bostonis, Baltimore 'is ja New Yorgis (1936), Strasbourg 'is (1932, 1939), Amsterdamis (1935, 1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antwerpenis (1939), tema pilte võime leida ka KUMUst.
Eduard Viiralt. Tiiger kaskedega. Kuivnõel.
Eduard Viiralt. Kabaree. Offort.
Kokkuvõte
Eduard Viiralti loominguline pärand on rikas, ja seda mitte ainult arvuliselt (üle 400 estambi, ligi 4000 joonistust). Tema areng on olnud dünaamiline, kajastades erksalt ja alati isikupäraselt ajastu kunstiliikumisi. Tema looming on haarav dokument targa ja tundliku kunstniku inimlikust arengust, nooruslikust uljusest, elamusnäljast ja epateerimislõbust, küpse meistri rahulikust lihtsusest, positiivse ideaali otsinguist, kaasaelamisest oma rahva ja inimsuse saatusele . Eesti kunstis ei leia teist kunstnikku, kes nii sügavalt ja mitmekülgselt oleks uurinud inimest. Viiralti meisterlikkus ei seiskunud, püüd kasutada üha täielikumalt oma ala võimalusi oli talle omane viimaste eluaastateni. Paljusid Viiralti töid võib nimetada tehnilisteks imedeks, ent tehnika polnud talle omaette eesmärgiks. Juba Dresdenis olevat ta öelnud: „Tehnika peab olema omandatud nii, et sellele enam ei mõeldagi“.
Kasutatud kirjandus

www.google.ee –otsing Eduard Viiralt.

Mai Levin „Eduard Viiralt“ TALLINN „ KUNST “ 1985.

Eesti Entsüklopeedia nr 14 „Eesti Elulood “ TALLINN „EESTI ENTSÜKLOPEEDIAKIRJASTUS“ 2000
4