skulptuuriateljeesse. 19221923 jätkas Wiiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. Eduard Wiiraldil oli palju erineva kuntsdi perioode, nagu näiteks: Mon Paris 1926-1938 Aktid 1932-1934 Maroko 1938-1939, mille ta maalis Marokos viibimise perioodil, joonistas väga tõetruult silmi, nendest võis välja lugeda emotsioone ja hetke tundeid. Põrgu 1930-1932 Arkeia 1938-1942 Joonistused 1931-1937 Lapi maastik 1946 Animalistika 1937-1938 1949-1950 1947-1953 Rahutus 1950-1952 Ateljees 1950-1952 Kumus käies märkasin ma palju, et Wiiralt otsis oma töödest täiuslikust ja keskendus neile pikaajaliselt. Nagu näiteks: Virve, mida ta mails umbes 8 aastat, esimese proovi tõmmise tegi ta 1943 kuivõelaga. Veel kasutas Wiiralt maalimiseks selliseid asju nagu: silureid, matnaare,rouletteja sünteet tehnikat
Marokosse, kuhu jääb 1939. aasta veebruarini. Seal valmis mahukas sari joonistusi berberitest ja araablastest, mis moodustavad omaette peatüki Viiralti 1930.aastate loomingus. Respetk inimese vastu, tahe näha temas ilusat, inimlik soojus need küpsele Viiraltile omased jooned tulevad Maroko-sarjas selgesti esile. Lisaks kohapeal graveeritud plaatidele ,,Marrakesi linnamüür" (ofort, kuivnõel), ,,Naerev kaamel" (pehmelakk), ,,Arkeia" (kuivnõel), ,,Berberi poiss" (kuivnõel; 1938), ,,Marrakesi maastik" (1939, ofort, kuivnõel) loob ta joonistuste alusel mõned tööd veel Pariisis (,,Kaameli pea", 1939, puugravüür; lõpule viidud Eestis) ja kodumaal (,,Berberi tüdruk kaameliga", pehmelakk, ,,Noor araablane", metsotinto, mõlemad 1940). 25.septembril 1939.aastal maabus Viiralt Tallinna sadamas. Vaatamata neliteist aastat kestnud eemalolekule lülitus ta kodumaisesse kunstiellu üsna hõlpsasti. Peale 1940
annaabi.ee 
