Eduard Viiralt (4)

Sisukord

Sissejuhatus………………………………………………………………………………..2

Elulugu…………………………………………………………………………………..3-4

Looming…………………………………………………………………………………...5

Näitused…………………………………………………………………………………...6

Muu………………………………………………………………………………………..7

Kokkuvõte…………………………………………………………………………………8

Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………….9

Sissejuhatus

Ekspressionism on kunstivool, mis peab võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada kunstniku meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Expression- prantsuse keeles “väljendus”. Ekspressionistid tahtsid maailma vapustada ja liigutada nende tundeid. Seda stiili viljelevad kunstnikud väljendasid elu dramaatiliselt, nad moonutasid joonistustel inimesi.
Mina valisin just Eduard Viiralti uurimisaluseks kunstnikuks seepärast, et mulle on alati pakkunud huvi tema maalid, tema realistlik, kuid samas ka natukene idealistlikuna tunduv lähenemine.
Töö eesmärgiks on tutvuda lähemalt Eduard Viiralt elu ja loominguga ning saada teada mõningaid huvitavamaid, ebatavalisemaid fakte.

Elulugu

Eduard Viiralt [ Wiiralt ] sündis Robidetsi mõisas, Peterburi maakonnas 20. märtsil, 1898 .a, mõisateenijate pojana . Viiraldi perekond tuli Eestisse tagasi 1909.a, asudes elama Koeru valda Järvamaal, kus isa sai tööd Varangu mõisas. Maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees , kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Tööstuskunsti Kooli.
Viiralt õppis Tallinna Tööstuskunsti Koolis (1915 – 1919) Nikolai Triigi juhtimisel ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallasses (1919 – 1922 ja 1923 – 1924) skulptor Anton Starkopf ja Georg Kindi juhendamisel ja Dresdeni Akademie’s (1922 – 1923) Selmer Werneri juhendamisel. Kui ta oli veel õpilane Pallases, illustreeris Viiralt mitmeid tekste , näiteks usuõpikuid ja muinasjutu raamatuid. Õpingud katkestas osalemine Vabadussõjas. 1924. aastal lõpetas Viiralt Pallase graafiku ja kujurina ning töötas mõnda aega seal õppejõuna. Noor paljutõotav kunstnik alustas oma õpinguid skulptuuri ja trükkimisega. Pärast kooli lõpetamist töötas ta aasta jooksul õpetajana, kuid lahkus sellelt kohalt, et minna tagasi õppima Dresdeni.
Hiljem töötas ta peamiselt graafikas – mida ta uuris ja õppis peamiselt omal käel. Oma kunstis kasutas ta erinevaid meetodeid , sealhulgas gravüüri, litograafiat, monotüüpiat, puulõikekunsti, oforti, metsotintot ja akvatintat.
Viiraltit peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks, kelle hulgalistest töödest on kuulsaimad "Põrgu", " Kabaree ", "Neegripead", " Lamav tiiger " ja "Kaameli pea", millega ta on täiesti tahtmatult, tänu välisele sarnasusele president Lennart Meriga, masside mällu kinnistunud.
Aastatel 1925–1939 elas ta Pariisis, seejärel tuli tagasi Eestisse. Kunstnik elas Pariisis enamuse oma elust, 1925. a kuni 1938. a ja 1946. kuni 1954. a.
Reis Morokkosse 1938. a. andis talle uut energiat ja võimaldas luua töid, mis tabasid sügavamalt subjekti olemust (näiteks “Noor araabia poiss” ja “Berberinaine kaamliga”).
Kui Viiralt naasis Eestisse 1938, pühendas ta oma tähelepanu rahva suurkujudele ja sümboolsetele kujutistele (näiteks “ Kristjan Raud”, kuivnõel, 1939).
1944. aasta leidis Viiralti Berliinis ja 1945 enne sõja lõppu Rootsis. Järgmisel suvel reisis Viiralt Lapimaale kunstnik Eduard Olega uusi töid looma.
1945 sattus Viiralt Rootsi elama ja sealt edasi uuesti Pariisi. Lõplikult pöördus kunstnik tagasi Pariisi 1946. aasta sügisel. Viimastel eluaastatel sai ta kunstitehnika vähem täpseks. Ta joonistas nüüd täppidega ja mitte tuttavate pikkade pliiatsitõmmetega.
Ta suri Pariisis, Prantsusmaal, 8. jaanuaril, 1954. a. Viiralt lahkus 55-aastasena ning ainsa eestlasena on ta maetud Père-Lachaise'i kuulsuste kalmistule.

Looming

Aastast 1916 pärinevad Viiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi - ja estambikatsetused.
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923–1925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", 1925 Jakob Kõrvi " Muinasjutud ", 1924–1925 Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, 1926 koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja 1928 Aleksandr Puškini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.
1925. aasta sügisel, olles saanud Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Sellest ajast teame temalt töid nagu "Põrgu" (1930–1932, ofort, vasegravüür), "Kabaree" ( 1931 , ofort, vasegravüür) ja "Jutlustaja" (1932, lito ) ning realistlikumatest "Neegripead" (1933, kuivnõel), " Claude " (1936, puugravüür) ja "Lamav tiiger" (1937, pehmelakk).
Sõjapäevadel sündisid Viiralti "Eesti neiu " (1942, pehmelakk, värviline akvatinta), "Viljandi maastik " ning " Virve " (mõlemad 1943, kuivnõel), " Monika " (1942, metsotinto) ja teised tuntud ning vähem tuntud tööd.
Viiraldi varasemates töödes on näha hilis -saksa mõju, kuid sürrealism ja teised Pariisi mõjud on tunda ta hilisemates töödes. Pariisi kirev ööelu mõjutas väga sügavalt noore kunstniku varasemaid töid, milles Viiralt lubab oma fantaasial vabalt lennelda kujutades moonutatud, imelikke ja tihti erootilisi stseene. Mõned ta kuulsamad tööd sellest ajastust on “Põrgu” (1930-1932), “Kabaree” (1931) ja “Jutlustaja” (1932).
30. aastate keskel muutuvad Viiraldi teemad dramaatiliselt ning ta hakkab rõhku panema loodusele, lastele ja sõpradele, aktidele ja maastikule, näiteks “Maastik Pariisi lähedal” (1937) ja ka loomadele.
Viiralt annab töödes isikupärase elutunnetuse ja sügavad mõtted edasi jutustusena, mille väljenduseks on täisverelised, originaalsed, julgelt iseloomustatud ja ekspressiivselt mõjuvad kehad, kujud.
Tema joonistused mõjuvad nii peenuse , tundlikkuse ja maalilisuse kui ka jõulisuse ning monumentaalsusega.

Näitused

Wiiralt on esinenud näitustel Helsingis, Eestis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marseille's (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936), Krakówis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos , Bostonis, Baltimore 'is ja New Yorgis (1936), Strasbourg 'is (1932, 1939), Amsterdamis (1935, 1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antwerpenis (1939) jne.
1944. a. kutsuti Viiralt soolonäitust tegema Viini.

Muu

Kunstniku 100. sünniaastapäevaks valmis Mai Levini abil album "Eduard Wiiralt", milles on põhjalik monograafia, ulatuslik valik reproduktsioone ning kokkuvõte prantsuse, inglise, saksa ja vene keeles.
Viiralt valiti Salon D’Automne organisatsiooni liikmeks 1927.
Ka on Eduard Viiralti teoste piltidega marke välja lastud .
Viiralt võttis Vabadussõjast algusest lõpuni osa, nimelt oli ta soomusrongil dessantväelane. Teenete eest anti talle Maidla mõisa südamest 17 hektarit maad asundustaluks ja ta tuli koos ema, isa ning vendadega Maidlasse elama.

Kokkuvõte

Uurimustöö koostamise käigus sain teada palju huvitavat Viiralt elu ja loomingu kohta. Minu silmaring laienes märgatavalt ühe kuulsa ning oma loominguga palju andnud kunstniku võrra. Ka sain kinnitust faktile, et Viiralt on jätnud sügava jälje eesti kunsti ja kultuuri ajalukku.

Kasutatud kirjandus

Ilves Lehte, 2004, Kalmuaias puhkab Kullamaa kuldne minevik . – Lääne Elu, 24. juuli.
Jaak Kangilaski , 2005, Kunsti-kultuuri ajalugu, Tallinn: Kirjastus Kunst .
Tallinna Riiklik Kunstimuuseum , 1958, Eduard Wiiralt, Tallinn: Eesti NSV Kunst .
[ http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Wiiralt ]
[ http://estarts.ca/artist.php?id=39 ]
9