Bioloogia konspekt (3)

Tervis- organismi loomulik seisund, mis avaldub kehalise ja vaimse heaoluna.
Haigus- organismi elutegevuse häire.
Sümptom- haigusnähud, nende põhjal on võimalik haigust kindlaks teha ehk diagnoosida.
Diagnoos - lühike otsus haiguse olemuse ja haige seisundi kohta.
Haiguste põhjused: Liigitatakse mitmel viisil.
1)Organismivälised ja organismisisesed . Organismivälised jagunevad füüsikalisteks(kiirgused, mehaanilised tegurid), keemilisteks(keemilised ühendid) ja bioloogilisteks ( bakterid , viirused ). Organismisisesed on näiteks pärilik soodumus .
2)Nakkushaigused ja mittenakkushaigused. Nakkushaigused (katk, rõuged, koolera). Mittenakkushaigus (kopsuvähk).
Tekkeviisilt : Elu ajal kujunenud haigused ja kaasasündinud haigused.
Haiguse järgud: Peitejärk, eeljärk, välja kujunenud haiguse järk, lõppjärk.
Epiteemia - nakkushaiguse laiaulatuslik puhang .
Tüsistus- põhihaigusele võib lisanduda organismi nõrgenemise tõttu mingi uus haigus e. tüsistus.
Immuunsüsteemi ülesanne on säilitada püsiv sisekeskkond ja hävitada organismi tunginud võõrmikroobid. Immuunsüsteemi tähtsaimad rakud on lümfotsüüdid ja peamised elundid on harknääre, põrn ja lümfisõlmed, kus valmivad lümfotsüüdid.
Põrn – piklik, kõhuõõne vasakpoolses ülaosas paiknev elund . Põrn on vere varupaik ja ka immuunelund. Põrnas lagunevad vananenud punased verelibled ja moodustuvad lümfotsüüdid ja antikehad .
Antikehad- erilised valgud , mis moodustuvad organismis ja liitudes viirusosakeste või mikroobidega nõrgendavad nende toimet.
Immuunsus - organismi võime tõrjuda mitmesuguseid haigusetekitajaid, nende mürke ja muid kehavõõraid rakke.
Organismi kaitsetõkked: Inimorganism kaitseb end bioloogiliste haigusetekitajate eest passiivselt ja aktiivselt. Passiivselt kaitsevad organismi nahk, hingamisteede limaskestad ja seedeelundkonna erinevad osad. Aktiivselt kaitseb immuunsüsteem.
Refleksikaareks nim. teed, mida mööda erutus kulgeb. Refleksikaar koosneb :
1)erutust vastuvõtvatest närvirakkudest. 2)närvikiududest, mis juhivad erutuse kesknärvisüsteemi. 3)kesknärvisüsteemi teatud piirkondadest, kus toimub erutuse analüüs 4)närvikiududest, mis juhivad erutuse kesknärvisüsteemist vastavasse organisse. 5)reageerivast organist
Võrdle pea-ja seljaaju ehitust ja talitlust. Peaaju paikneb koljus, seljaaju selgrookanalis. Inimese peaaju kaalub u. 1,3-1,4 kg, seljaaju 35g (tema pikkus on 40-45 cm ning läbimõõt 0,7-1,4 cm) Peaaju meenutab välimuselt sültjat massi. Kõige rohkem on tema koostises vett. Peaaju toestavad ja kaitsevad vigastuste eest koljuluudest moodustuv luuline ümbris, ajukestad ja ajuvedelik . Seljaaju on selgrookanalis paiknev nöörikujuline närvirakkude kogumik. Seljaaju keskel on vedelikuga täidetud kanal , mida ümbritseb hallaine . Seljaaju välimise kihi moodustab närvirakkude kogumik. Peaaju koosneb miljarditest närvirakkudest, mis moodustavad ajus erineva ülesandega piirkondi ja keskusi. Ühtedes toimub info kogumine, teistes analüüsitakse infot ja kolmandates ajuosades võetakse vastu otsuseid, mis edastatakse närvide abil lihastesse. Seljaaju vahendab informatsiooni peaaju ja ülejäänud keha vahel. Teiseks juhib seljaaju kaasasündinud käitumisi (tingimatud refleksid) Seljaajust lähtub 31 paari seljaajunärve, peaajust 12 paari peaaju närve.
Kuulmisaistingu teke: ineid ja koondab need kuulmekäiku. Helid jõuavad kuulmekäiku pidi trummikilele ja panevad selle võnkuma. Trummikilelt levivad helilained edasi keskkõrva. Kuulmeluukesed annavad trummikile võnkumised edasi sisekõrva, võimendades samal ajal nende tugevust. Helivõnked suunduvad edasi teo sisemuses olevale vedelikule . Vedeliku võnked panevad membraanid võnkuma, see omakorda ärritab kuulmisrakkude kiudusid. Nii muutuvad helivõnked närviimpulssideks. Piki kuulmisnärve antakse moodustunud impulsid peaaju kuulmiskeskusesse. Seal toimub närviimpulsside eristamine ja mõtestamine mitmesugusteks heliaistinguteks.
Kollatähn ja pimetähn: kollatähn asub võrkkestal pupilli vastas ja selles on ainult kolvikesed. Kollatähnis on nägemisteravus kõige suurem. Pimetähniks nim. kohta, kus nägemisnärv seostub silma võrkkestaga. Pimetähni piirkonnas võrkkestal valgustundlikke rakke ei ole.
Alkaloidid on vees mittelahustuvad , lämmastikku sisaldavad orgaanilised ühendid, mida saadakse tavaliselt taimedest .
Narkootikum on teadvust mõjutav aine, mis tekitab kergesti harjumuse ning haigusliku tungi seda ainet järjekindlalt tarvitada. Narkootikumi kasutamisel kujuneb välja narkomaania , mis avaldus selles, et kui narkootikumi toime kaob, siis püüab haige iga hinna eest saada uut annust.
Ravimtaimed on looduslikud või kultuurtaimed, mille osi kasutatakse inimese ravimiseks ja haiguste vältimiseks. Taime maapealset osa nim. ürdiks. Kuivatatud ravimtaimed on droog.
Mürkloomad on loomad, kelle elundeis leidub inimesele mürgiseid aineid.
Kaaries ehk hambasööbija on hambakudede kahjustus, mida põhjustavad mikroobid .
Riskitegurid on kahjulikud mõjutused, mis soodustavad haiguse teket. Esmaabi on kannatanu viivitamatu abistamine lihtsate ja käepäraste võtetega. Haav on naha vigastus , mis võib olla pindmine või ulatuda ka sügavamale. Luumurd on luu osaline või täielik murdumine .
Nihestus on liigese osade ebaloomulik nihe teineteise suhtes.
Minestus on iseenesest mööduv teadvusehäire.
Põletuseks nimetatakse kudede kahjustust kõrge temperatuuri toimel.
Veresooned on torujad elundid, mida mööda veri ringleb.
Veresoonkond koosneb arteritest, kapillaaridest ja veenidest.
Arteriaalseteks veresoonteks nim. veresooni, mis südamest verd kudedesse viivad ( aort , arterid, arterioolid )
Venoossed veresooned juhivad verd kudedest südamesse (veenid, veenulid ) Kapillaarid ehk juussooned on kõige peenemad veresooned, mis ühendavad artereid veenidega.
Vererõhk on rõhk, mida veri avaldab veresoonte seintele . Kõrgvererõhktõbi ehk hüpertoonia, madal ehk hüpotoonia.
Suureks vereringeks nim. vere liikumist südame vasakust vatsakesest mööda veresooni kogu kehasse ja sealt südame paremasse kotta.
Väikeseks vereringeks nim. vere liikumist südame paremast vatsakesest mööda kopsuartereid läbi kopsude verekapillaaride ja kopsuveenide südame vasakusse kotta.
Kromosoom – koosneb DNA-st ja valkudest.
Alleel – geeni kaks erinevat vormi, millest üks pärineb emalt, teine isalt.
DNA – pärilikkuse aine (desoksüribonukleiinhape)
Geen – kromosoomi osa, mis määrab ühe organismi tunnuse.
Pärilikkus – organismide omadus säilitada ja edasi anda järglastele tunnuseid. Kromosoomistik – kromosoomid moodustavad kromosoomistiku. Sugurakkudes on see ühekordne, keharakkudes kahekordne.
Mutageen – tegur, mis kutsub esile mutatsiooni.
Mutatsioon – pärilik muutus.
Geneetika – õpetus pärilikkuse seaduspärasusest.
Kaksikud – kaks ühes emakas ühel ajal arenenud järglast.
Meioos – rakkude jagunemisviis, mille tulemusena kromosoomide arv moodustuvates tütarrakkudes on vähenenud poole võrra.
Viljastumine – sugurakkude ühinemine, mis on vajalik uue organismi kujunemiseks.
Eos – eriline üherakuline struktuur, mida katab paks kest.
Pooldumine – üherakulistele organismidele omane jagunemine. Hulgijagunemine – hulgijagunemisel jaotub rakutuum mitmeks osaks, hiljem jaguneb vastavalt ka kogu moodustunud paljutuumne rakk .