Bioloogia kordamine kontrolltööks-1 (0)

Bioloogia kordamine kontrolltööks
Peatükid 6-9
Peatükk 6. Süda paneb vere liikuma. NB! Õpi südame osad lk 30 + test moodles

• Inimese süda on nelja osaline. Südame arterid varustavad südame rakke hapniku ja toitainetega . Vasakus südame pooles on venoosne veri ja paremas pooles on arteriaalne veri .
  
• Südameklapid kinglustavad vere ühesuunalise liikumise südame kodadest vatsakestesse ja vatsakestest edasi veresoontesse (arteritesse). Kui koda tõmbub kokku, siis on hõlmased klapid avatud ha veri liigub vatsakesse. Vatsakeste kokkutõmme sulgeb hõlmased klapid ning juhib vere arteritesse. Poolkuuklapid lasevad verel liikuda ainult ühes suunas. Kodade lihaskude on õhem kui vatsakestel, sest kodade töö on lihtne.
  
• Kõige paksemad on südamelihased vasakus vatsakeses, kust veri pumbatakse üle organismi laiali.
  
• Südamelihaste kokkutõmmet nimetame südamelöögiks.
  
• 1. Kojad tõmbuvad kokku ja suruvad vere vatsakestesse: PKK (poolkuuklapid) suletud ja HK (hõlmased klapid) avatud.
  

2. Vatsakesed tõmbuvad kokku ja suruvad vere arteritesse: PKK avatud, HK suletud.
3. Rahulolekus on nii kodade kui vatsakeste lihased lõtvunud ja veri voolab kodadesse: PKK suletud, HK suletud.

• Südame tööd kiirendab raev, rõõm , ehmatus ja füüsiline koormus; südame tööd aeglustab äkiline ja tugev külmaärritus.
  
• Südame treenimine on kasulik, et inimene ei väsiks nii kiiresti ära. Sportlase süda võib 35 liitrit või rohkemgi verd minutis.
  
• Liiga sageli, pikalt või intensiivselt treenides võib tekkida südame ülekoormus, eriti kui organism on nõrgestatud (hiagus, vähene magamine , ületöötamine). Kiire pulsiga treenides kogunevad lihastesse piimhappesoolad, mis raskendavad lihaste tegevust, mis koormab südant, millega võivad kaasneda ka südame rütmihäired .
  
• Südame tööd saab uurida elektrokardiogrammi ehk EKG põhjal. Koormustestiga uuritakse ka südame tööd (Kehalise koormuse ajal (jalgrattal/jooksulindil) registreeritakse EKG-d ning vererõhku ja jälgitakse üleüldiselt inimese seisundit .
  

Peatükk 7. Vereringe ja veresooned .

• Vereringeelundkond koosneb kolmest osast – veri, veresooned ja süda.
  
• Vereringe on vere liikumistee organismis. Vereringe seob kõik organismi osad: mööda veresooni jõuab pidevalt ringlev veri igasse koesse ja elundisse.
  
• Inimese vereringe jaguneb väikeseks ja suureks vereringeks, neid ühendab süda.
  
• Vereringe ülesanded on: siduda tervikuks kõik organismi osad; kanda CO2 kudedest kopsudesse; kanda O2 kopsudest kudedesse; kanda kehas laiali toitaineid, hapnik ja hormoonid; kindlustada pideva ainevahetuse; osaleda jääkainete eemaldamises; ühtlustada keha temperatuuri.
  
• VÄIKE VERERINGE on vere liikumine südamest kopsudesse ja sealt tagasi südamesse.
  

Algab: parema vatsake
Lõppeb: vasak koda (arteriaalne veri)
Ülesanne: rikastada kopsudes veri hapnikuga ja vabaneda süsihappegaasist.
Liikumistee: mööda kopsuartereid kopsudesse
Algab paremast vatsakesest, mis paiskab süsihappegaasirikka vere kopsuarterisse, kapillaarides annab veri ära süsihappegaasi ning küllastub hapnikuga (venoosne veri muutub arteriaalseks), hapnikurikas veri liigub südame vasakusse kotta kopsuveenide kaudu.

• SUUR VERERINGE on vere liikuminesüdamest kehasse ja sealt tagasi südamesse.
  

Algab: vasak vatsake
Lõppeb: parem koda (venoosne veri)
Ülesanne: varustada kogu keha rakke toitainete ja hapnikuga ning sealt jääkained ära viia.
Liikumistee: mööda veresooni läbi kogu keha, sh ka pea
Algab vasakust vatsakesest ja paiskab vere aorti, aordist lähtuvad arterid viivad kõikidesse kehaosadesse verd laiali – varustab kudesid hapnikurikka verega, südamesse tagasi kantakse kahe suure veeni kaudu – alumine ja ülemine õõnesveen.

• Kui veri jõuab kehast südamesse, on see vähese hapniku sisalduse ja suure süsihappegaasi sisaldusega – venoosne veri (tumepunane); suure hapniku sisaldusega veri – arteriaalne veri (helepunane).
  
• Inimesel on suletud vereringe, st südamest välja paisatud veri liigub kogu kehas vaid mööda veresooni. Veresooned on torujad elundid , mida mööda veri ringleb ainult ühes suunas. Veresooni on kolm tüüpi: arterid, veenid ja kapillaarid . Südamest väljuv aort ( arter ) haruneb aina peenemateks arteriteks , millest liigub veri kapillaaridesse. Kapillaarides toimub ainete vahetus vere ja keharakkude vahel ehk läbi kapillaari õhukese seina liiguvad hapnik ja toitained (nt glükoos) verest kudedesse ja jääkained (nt süsihappegaas) aga siirduvad kudedest verre. Kapillaaridest liigub veri veenidesse, mis juhivad selle tagasi südamesse.
  
• Veri liigub arterites südame kokkutõmmete survel ja veenides neid ümbritsevate lihaste kokkutõmmete survel.
  
• ARTERID
  

Ülesanne: vere transportimine südamest organitesse
Suurus:
Veri: arteriaalne (vä. kopsuarterid )
Seinad: paksud, tugevad, elastsed
Lihaskiht : keskmine
Vererõhk : kõige kõrgem
Vere liikumiskiirus : väga kiire

• KAPILLAARID
  

Ülesanne: arterite ühendamine veenidega; vere juhtimine organites rakkudeni; keharakkude ja vere vaheline gaasivahetus ja ka toit- ja jääkainete vahetus.
Suurus: kõige peenemad
Veri: mõlemad
Seinad: üks rakukiht
Lihaskiht: puudub
Vererõhk: keskmine
Vere liikumiskiirus: väga aeglane

• VEENID
  

Ülesanne: juhtida verd organitest südamesse
Suurus:
Veri: venoosne veri
Seinad: pehmed, õhukesed
Lihaskiht: kõige paksem
Vererõhk: kõige madalam
Vere liikumiskiirus: keskmine

• Pulss on arterite lõtvumine ja kokkutõmbumine.
  
• Vererõhk on rõhk, mida veri avaldab veresoonte seintele . Südame lähemal on rõhk madalam.Veri voolab kõrgema rõhu all olevatest soontest sinna, kus rõhk on madalam.
  
• Vererõhk kindlustab vere liikumise soontes, tekib südame vatsakeste kokkutõmbel.
  
• Kõrgvererõhktõbi ehk hüpertoonia on siis kui vererõhk on püsivalt kõrge, seda põhjustavad veresoonte seinte pidev rõhu all olemine või lubjastumise tõttu jäigastunud seinad. Ka vaimne pinge, ülekaal, liigne soolatarbimine, suitsetamine , vähene füüsiline aktiivsus, alkoholitarbimine põhjustavad kõrgvererõhku.
  
• Südameinfarkt on südame pärgarteri ummistumine.
  
• Madal vererõhk ei ole inimesele ohtlik ja seda enamasti ravida ei saa.
  
• Atreoskleroos on veresoonte lubjastumine, kus suurte ja keskmiste arterite sisepinnale ladestrub rasvaine, mis moodustab paksendeid, mis hiljem võivad lubjastuda. Selle tagajärjel arter aheneb, veresoonte seinad muutuvad kõvaks ja rabedaks ning vererõhk tõuseb. Samuti võivad sellesse soonde tekkida hüübinud verest trombid , mis võivad edasi liikuda ja kitsamaid sooni ummistada, kui ummistus tekib nt kopsus , südames või ajus, võib inimene surra. Kui tromb äkitselt suleb ühe veresoone või selle haru, tekib südamelihase kahjustus ehk südamelihase infarkt. See osa südamelihasest ei saa enam verd ja sureb . Atreoskleroosi teket soodustab liiga rasvane toit, ülekaalulisus, vähene aktiivsus, suitsetamine, kõrge vererõhk jne.
  
• Veenilaiendid on jalgade pindmiste veenide laienemine
  
• Südame rütmihäired ja südameklapi rikked .
  

Peatükk 8. Veri on vedel kude.

• Veri on vedel sidekude, mis ringleb veresoontes.
  
• Veri koosneb vereplasmast 55% ja selles hõljuvatest vererakkudest 45%. Vereplasma on peamiselt valkude vesilahus (90% on vesi), seal on ka teisi lahustunud mineraalsooli, toitaineid, hormoone, jääkaineid ja muid ühendeid. Vererakke on kolme tüüpi: punased vererakud (erütrotsüüdid), valged vererakud ( leukotsüüdid ), vereliistakud (trombotsüüdid).
  
• Hemoglobiin on valk, mis seob ja transpordib hapnikku, see rauda sisaldav valk annabki verele punase värvuse.
  
• PUNASED VERERAKUD EHK ERÜTROTSÜÜDID
  

Ülesanne: hapniku transportimine kopsudest kudedesse, vähesel määral süsihappegaasi ära kandmine kudedest.
Värvus: punane
Kuju: kaksiknõgusad kettakujulised, ilma tuumata
Liikumine: ei liigu
Eluiga: 4 kuud, seejärel lagundatakse maksas
Teke: punane luuüdi
Arv 1 kuupmillimeetris veres: 4,5-5 miljonit

• VALGED VERERAKUD EHK LEUKOTSÜÜDID
  

Ülesanne: võitlus võõrkehade ja võõrmikroobidega
Värvus: värvitu
Kuju: amööbjas
Liikumine: nagu amööb
Eluiga: 2-4 päeva
Arv 1 kuupmillimeetris veres: 4000-9900 normaalne (Leukotsüütide arv tõuseb põletiku korral).

• VERELIISTAKUD EHK TROMBOTSÜÜDID
  

Ülesanne: osalevad vere hüübimises
Värvus: värvitu
Kuju: korrapäratu, tuumata
Liikumine:ei liigu
Arv 1 kuupmillimeetris veres: 250 000

• Hemofiilia on verehüübimatus.
  
• Inimeste veri on erinev – kasutatakse AB0-süsteemi (A, B, 0, AB veregrühmad) ning reesusrühmade süsteemi (Rh-pos ja Rh-neg).
  
• Umbes 85% inimestest on Rh-positiivsed.
  
• AB verd on eestis kõige vähem – 7%; A rühma verd on 35%, 0 rühma verd on 34% ja B rühma verd 23%. Vererühmade süsteemi tuleb kindlasti arvestada vereülekandel
  
• Vere ülesanded on:
  

Transportida aineid (veri kannab kudedesse hapnikku, toitaineid, hormoone ja muid ühendeid ning veri viib kudedest jääkained erituselunditesse).

Temperatuuri ühtlustada

Organismi kaitse

Siduda organismis kõike

• Läbi verekapillaaride seinte liigub pidevalt vereplasmat kudedesse, et varustada toitainete ja hapnikuga neid rakke, mis otse veresoontega kokku ei puutu . Kui rakud on oma vajalikud ained kätte saanud, siis ülejäänust osa imbub lümfisoontesse ja seda vedelikku nimetatakse lümfiks. Lümf sisaldab mitmesuguseid lahustunud aineid, surnud rakke ja haigusetekitajaid. Samuti on selles valgeid vererakke, aga punaseid ei ole. Lümf transpordib ka peensoolehattudest imendunud rasvade lõhustumissaadusi. Mööda lümfisooni jõuab lõpuks lümf verre.
  

Kapillaarides liigub hapniku ja toitainerikast vereplasmat rakkude vahele.

Hapnik ja toitained liiguvad rakkudevahelisest vedelikust rakkudesse.

Osa rakkudevahelisest vedelikust imbub tagasi verekapillaaridesse, osa aga lümfikapillaaridesse.

• Tabel vererühmade kohta:
  

vererühm
A
B
AB
0
Punaste vereliblede tüüp
A
B
AB
0
Antikehad
Anti B
Anti A
puuduvad
Anti A ja B
Antigeenid
A
B
A ja B
Puuduvad

• Tabel veregruppide kohta:
  

veregrupp
kellele
kellelt
0
A, B, AB, 0
0
A
A, AB
A, 0
B
B, AB
B, 0
AB
AB
A, B, AB, 0
Rh+
Rh+
Rh+, Rh-
Rh-
Rh+, Rh-
Rh-
Peatükk 9. Immuunsüsteem kaitseb organismi.

• Haigusetekitajaid hävitab kaitsesüsteem ehk immunsüsteem , mis teageerib kõikidele kehavõõrastele ühenditele ja rakkudele.
  
• Organismi esmased kaitsetõkked: nahk, limaskestad, erinevad kehavedelikud (tupevedelik, pisarad) Teine kaitse on immuunsüsteem.
  
• Immuunsus on organismi võime muuta kahjutuks mitmesuguseid haigusetekitajaid ja nende mürke enne kui need haigust põhjustavad.
  
• Immuunsüsteemi moodustavad harkelund, lümfisõlmed , põrn ning valged vererakud. Valged vererakud jagunevad õgirakkudeks (moodustuvad luuüdis ) ja lümfotsüütideks (moodustuvad harkelundis). Valged vererakud ringlevad kehas mööda vere- ja lümfisooni ning paljud neid kogunevad lümfisõlmedesse ja põrna.
  
• Suured lümfisõlmed suubuvad veenidesse.
  
• Harkelund on nääre , mis asetseb rinnaku taga.
  
• Põrn on kõhuõõnes paiknev elund , milles valged vererakud hävitavad kahjulikke mikroobe , põrn on ka vererakkude varjupaik. Põrn puhastab organismi mürkainetest, hävitab haigusetekitajaid ning lagundab punaseid vereliblesid; põrn vahel suureneb nakkushaiguste ajal.
  
• Lümfisõlmed on 3-20mm suurused elundid, mis paiknevad lümfisoonte koondumiskohtades. Nendes rikastub veri lümfotsüütidega ning hävitatakse ka kehasse sattunud mikroobe, kui on põletik suurenevad haiguskolde lähedal asuvad lümfisõlmed.
  
• Kui tõvestajad on läbinud esmased kaitsetõkked ja organismi tunginud, siis hakkavad kõigepealt tööle õgirakud , mis haaravad sissetungijad endasse ja lagundavad need. See on kiire ja üldine reaktsioon , kuid ei suuda kõiki tõvestajaid tappa.
  

Hiljem hakkavad tööle lümfotsüüdid, mis valmistavad erilisi kaitsevalke ehk antikehasid, mis liituvad viiruste ja tõvestavate bakteritega , et neid hävitada või nõrgestada. Lümfotsüütide tegevus on aeglasem , kuid täpsemad; neid on iga haiguse jaoks eraldi nt gripiviirusevastased antikehad ei mõju tuberkoloosibakterile.

• Omandatud immuunsus kujuneb peale mingi nakkushaiguse läbipõdemist või vaktsineerimist ning see ei pärandu vanematelt järglastele. Omandatud immuunsus jaguneb aktiivseks (läbipõdemine) ja passiivseks ( vaktsineerimine ) immuunsuseks. Omandatud immuunsus võib kesta mõnest kuust elulõpuni. Näiteks tuulerõugete, mumpsi , leetrite, sarlakite, läkaköha vastu tekib püsiv immuunsus ehk inimene ei jää nendesse haigustesse uuesti. Gripi ja düsenteeria korral tekib vaid lühiajaline immunsus, seega inimene võib neid mitukorda elus.
  
• Kaasasündinud immuunsus on liigispetsiifiline, ei muutu organismi elu jooksul, toimib kiiresti, moodustab esimese kaitseliini, pole piisavalt tõhus.
  
• Inimesi tuleb vaktsineerida , et vältida nakkushaiguste laialdast levikut. Vaktsineerimine on vaktsiini viimine organismi. Vaktsiine valmistatakse kas surmatud või nõrgestatud haigustekitajatest (viirusebakteritest) või nende toksiinidest (mürkidest). Kaitsevõime saavutamiseks peab vaktsineerima korduvalt ja õigete vaheaegade tagant, sellega alustatakse tavaliselt juba varases lapseeas .
  
• Inimese immuunsüsteem peaks toimima optimaalselt, sest organismile on kahjulik selle liiga nõrk kui ka liiga aktiivne reageerimine.
  
• Kui immuunsüsteem on liiga nõrk, muurub inimene vastuvõtlikuks paljudele haigusetekitajatele. AIDSi püdevatel inimestel on immuunsüsteem haiguse mõjul niivõrd nõrgestatud, et surma põhjustavad vahel ka juhuslikud mikroorganismid . AIDS-i põhjustav HI- viirus nakatab, muudab ja lõpuks hävitab teatud tüüpi lümfotsüüte, millest sõltub ka teiste immuunsüsteemi rakkude tegevus.
  
• Kui immuunsüsteem liiga aktiivselt reageerib on ka halb. Seda nimetatakse allergiaks ehk ülitundlikuseks. Allergiat tekirav tegur on allergeen , need on tavaliselt mõned toiduained, õietolm, toatolm või loomade karvad. Need põhjustavad erinevaid haigusnähte: nohu , naha sügelust ehk nõgestõbe jne. Allergiad on viimasel ajal sagenenud, sest keskkond on saastunud, e-ained toidus ning puututakse vähem kokku mikroorganismidega (hügieeni arengu tõttu). Kokkupuude bakteritega on aga hädavajalik, et organism ei reageeriks neile liiga aktiivselt.
  
• Difteeria on piisknakkuse teel leviv nakkushaigus , seda põhjustavad bakterid toodavad mürke, mis kahjustavad limaskesti, südamelihast ja närvikudet. Tänu vaktsineerimisele on tänapäeval diftgeeriapuhangud oluliselt vähenenud , kuid haigus pole kaugeltki kadunud. Selleks et haihus ei saaks levida , peaks Maailma Terviseorganisatsiooni soovituse järgi 2- aastastest lastest olema difteeria vastu vaktsineeritud vähemalt 95%. Difteeriavaktsiin ei pruugi anda kaitset kogu eluks ja seepärast tulbe iga kümne aasta tagant uuesti vaktsineerida.
  
• Vereliikumise teekond algusega vasakust vatsakesest
  

Vasak vatsake

Aort

Lihaskude

Ülemine õõnesveen

Parem koda

Parem vatsake

Kopsuarter

Kopsud

Kopsuveen

Vasak koda