Anna Haava: elu ja loomingu lugu (0)

Kooli nimi
Anna Haava: elu ja loomingu lugu
referaat
Nimi
Klass
Asukoht ja aasta
Anna Haava elulugu
Ühel südasügisesel laupäeval jättis Haavakivi perenaine õueäärsel kartulipõllul töö pooleli ning ruttas rehielamu otsakambrisse. Veel enne päikeseveeru tuli Kodaveres, Pala vallas ilmale 15. oktoobril 1864. aastal Joosepi ja Sohvi Haavakivi teine tütar, kelle nimeks sai Anna Rosalie Haavakivi. Väikest last ootas ees 5-aastane õde Elisabet. [1]
Kümne päeva pärast jäi maimuke aga nii haigeks , et talle elupäevi enam ei loodetud . Lapsele tehti hädaristimine, tema vaderiteks said sõts Elisabet Peramets, lell Jakup Haavakivi ja Lena Masing . Pärast ristimist valmistas laps aga kõigile suure üllatuse – ta paranes haigusest. [1]
Suurem õde Elisabet meenutas oma ruugete juuste ja heleda jumega pigem isa, kuid Anna juures võis näha mõlema vanema tervikuks liitunud omaduseid. Anna oli pärinud ema tumedad juuksed ning tõmmu jume, kuid Annal oli isa näojooned ja suured sinakashallid silmad. Iseloomus kohtusid samuti mõlema vanema pärandid. Tütre tundehellus meenutab ema ägeduseni ulatuvat temperamenti ja Anna Haava ise on enda huumori ja satiirimeele kinkijaks nimetanud oma värvika sõnaga ema. Kuid Anna Haava isiku ja talendi põhiolemuses tunneme ära Joosep Haavakivi sisemise täiusetungi, tema ebamäärase püüdluse ideaalide poole. [2]
Viieaastaselt õppis Anna lugema. Oma esimese kirjandusliku hariduse sai ta Carl Robert Jakobsoni lugemisraamatust ning hakkas siis ise vähehaaval ka isa lugemisvara vallutama: Kreutzwaldi, Jannseni ning ,,Postimehe’’ aastakäike. Eredalt jäi talle meelde, kuidas isa luges külmal talveõhtul sooja kamina ees ette ,,Kalevipoega’’. Anna ei saanud aru kõigest, kuid üksikud värsid muutusid piltideks ning helideks. [3]
Joosep Haavakivi kindlaks sooviks oli anda oma lastele hea haridus , kuid tütarlapsele õige kooli leidmine polnud lihtne. Saksa keele õppimisega tekkis vajadus ettevalmistavate õppekavatega erakoolide järele, nii tekkis ka Haavakivist umbes paarikümne kilomeetri kaugusele Pataste mõisa erakool . 1873. aastal viidigi Anna erakooli. Erakoolis õpetati peale saksa keele veel vene keelt, rehkendust, geograafiat, piiblilugu ja isegi veidi prantsuse keelt. Koolis ei tohtinud emakeelt kõneleda, vaid tuli kasutada õppetöös kui ka omavahel vestlemiseks saksa keelt. Ka Anna Haavakivi perekonnanimi muudeti Espensteiniks, mis näitab eesti rahvuse ja talupoegliku päritolu mahasalgamist. [4]
Anna jõudis varsti paremate õpilaste hulka, tal lasti rohkem iseseisvalt raamatutega tööd teha. Annat huvitas väga kirjandus, kuid väljaspool õpikute kaasi oli Pataste kool kirjanduslike huvide vastu mõistmatu ja külm. Kool oli keskendunud majapidamise ja peene näputöö arendamisele. [4]
Kooli kolimise tõttu oli Anna poolteist aastat kodune, kuni isa ta 1879 . aastal käe kõrval Tartusse vedas, lootusega võsuke linna tütarlastekooli panna. Kuna kõikide teiste koolide vastuvõtukatsed olid lõppenud, soovitati neil minna pr. Hoffmanni erakooli. Järgmisel semestril võeti ta Gildi tänaval asuvasse väiksesse linna tütarlastekooli. Semestri lõpul soovitas koolijuhataja Annal minna linna kõrgemasse tütarlastekooli vastuvõtukatsetele ning 1890. aastal võetigi ta vastu. [4]
1885. aasta veebruaris said kolmkümmend neiut, sealhulgas Anna Haavakivi, kätte Tartu Linna Kõrgema Tütarlastekooli kodukooliõpetaja diplomid. Anna teadis, et tuleb ellu astuda. Noore pedagoogi abi vajas esialgu vadi madam Krüdeneri heategevuslik lasteaed , kuhu ta sai kasvatajakoha. Samuti andis ta eratunde. Suvel astus Anna ,,Postimehe’’ toimetaja Karl August Hermanni laulukoori. Hermanni laulukooris kohtus ta inimesega, kellele on pühendatud ta esimese loominguperioodi armastuslaulud – Jaan Lellepiga. [5]
Just Lydia Koidula surm 1886 . aastal oli see, mis ajendas noort kirjandusehuvilist avaldama oma luuletust ,,Postimehes’’. Luuletus kandis pealkirja ,,Koidulale’’ ning Anna avaldas selle varjunime ,,Üks Eesti neiu ’’ all. Aasta lõpus avaldas luuletaja veel mitu luuletust, mille eest ta honorari ei saanud, sai ta aga küll tasuta kirjutuspaberit. 1887. aasta algul avaldatud luuletused püüdsid oma sulava musikaalsuse ja sooja lürismiga juba laiemat tähelepanu. August Hermann toetas noort luuletajat ning andis soovituse koguda luuletused kokku raamatuks. 1888. aastal ilmuski Anna esimene, tagasihoidlik luulekogu : ,,Anna Haava. Luuletused I.’’ Tänu heale vastuvõtule ja tunnustusele ,,Postimehe’’ poolt sai võimalikuks ka kahe aasta pärast teise luulekogu: ,,Luuletused II’’ ilmumine . See oli kõige päikesepaistelisem ajajärk Anna Haava elus, millele järgnes langus. [6]
1891 . aasta sai Anna Haava elu pöördepunktiks. Luuletajat tabasid erinevad kaotused ja pettumused. Saatuse sünge vari kerkis kõigepealt Jaan Lellepi peale. Juba üliõpilasena põdes Jaan komplitseeritud sisemist haigust, millega võideldes lõpetas ta magistrikraadiga usuteaduskonna ning läks Peterburi Jaani koguduse õpetaja Jakob Hurda juurde prooviaastat tegema. Suure töökoormuse ning ebasoodsa tingimuse tõttu halvenes tema tervis veelgi. [7]
Samal ajal algas haiguste ahel ka Haavakivide perekonnas. 1891. aastal haigestus luuletaja isa Joosep Haavakivi ning ta toodi Tartusse operatsioonile. Tervenemislootuseta haiglast väljasaadetut põetas Anna oma korteris ning enne, kui jõuti korraldada Joosepi kojuviimist, saabus detsembri keskel surm. Annale mõjus kõige lähedasema surm nii laastavalt, et haigestus ka ise. 1892. aastal sai luuletaja kauaoodatud honorari eest sõita Leipzigi vesiravilasse tervist parandama. Anna soovis ennast täiendada majapidamise alal ning leidis sobiva töökoha Berliini lähedal Fürstenwalde diakonissiasutuses. Õe raske haigestumine tõi ta Eestisse tagasi. Ta põetas õde kaks kuud ning lahkudes nägi õde välja tervem , kuid nädala pärast sai Anna surmateate. [7]
1894. aastal loobus Anna teenistuse otsimisest Tartusse ja suunab pilgu Peterburi poole. Südasuvel sõitis ta lell Jakupi juurde ning sealt edasi Strelnasse, kus ta leidis endale töö sealses diakonissiasutuse halastajaõena. Vanu ning vigaseid põetades andis ta ühtaegu tunde ka vaeslaste koolis. Nendel kuudel valmis ka mitu luuletust ,,Luuletuste’’ kolmanda vihiku jaoks. [7]
Anna pendelas välismaa ning kodu vahel, otsides meeleheitlikult tööd. 1897 . aastal ilmus avalikuse ette Anna Haava ,,Luuletused III’’, mis sisaldas sünget meeleolu. Juba 1896. aastal võttis Anna silmarõõmu, Jaan Lellepi haigus kurjakuulutavad mõõtmed, seega läks Anna teda vaatama. Kui Anna Šveitsis sanatooriumit oli külastamas, tabas Anna ema, Sohvit südamerabandus ning ta suri. Kaotanud oma lähedased, otsustas ta nüüd kõigest senisest lahkuda ning sõitis tagasi Peterburi ning asus jälle halastajaõena tööle. [7]
Ent Haavale selgus, et põgenemine Peterburi oli eksitus . 1899. aasta lõpul elas ta juba Palal venna Rudolfi pool ning tundis moraalset kohustust oma ainsat allesjäänud lähedast aidata. 1903. aastal alanud haigus aheldas Haava aga voodisse ning ta oli sunnitud Tartust arstiabi otsima . 1904 -1905 aasta viibis luuletaja Tartu Närvikliinikus, kus ta jõudsalt paranes ning see tõi omakorda kaasa ka vastupandamatu elu- ja luuletahte. Haiglas olles valmis hulk luuletusi ja Anna mõtles juba tulevikuplaanide peale. Kuna arstid hoiatasid haigestumiseelsetesse oludesse tagasipöördumise eest, otsustas Haava siis proovida vabakutselise kirjaniku leiba. Sellest proovist kujunes aga järjekordne vapustus vaevutaastatud tasakaalule. Haava pidas vabakutselise kirjanikupõlve algust oma elu süngeimaks etapiks. Ta alustas uut elu 6 rublaga, lootes kuidagi hakkama saada, toetudes honoraridele ning väikesele laenuksantud summale. Vahepeal oli valminud uus värsikogu ,,Lained’’ käsikiri ning ta otsis publitseerijat. Väljapääsuks sai tööpakkumine ,,Postimehe’’ toimetuse poolt, kus hakkas ta raha teenima tõlketööga. [8]
Paralleelselt jooksva tõlketööga ajalehele võttis Haava käsile eri teoste eestindamise maailmakirjandusest. Siin kujunes tal kaks spetsiaalsemat teemaringi: laste- ja noorsookirjandus ning klassikaline värsskõneline näitekirjandus . [9]
1906. aastal ilmus Haava neljas luulekogu ,,Lained’’, mis tähistab Anna Haava elus uut etappi . Paariaastaste vahedega ilmusid veel luulekogud ,, Ristlained ’’ ja ,, Põhjamaa lapsed’’. ,,Ristlainete’’ kogus on pühendatud paar värssi ka Heinrich Koppelile, kelle vastu Anna oli nüüd kiindunud. Nende isiksuses oli nii mõndagi ühendavat, kuid Anna kiindumusele vastas Heinrich osavõtliku sõpruse ning elupikkuse austusega. Viiekümnendatel eluaastatel ilmus Haaval õnneliku temaatikaga proosaraamat ,,Väikesed pildid Eestist’’, mis jutustab erinevatest mälestuspiltidest, lapsepõlvekodu keskkonnast ning tõekspidamistest . [9]
Hoolimata usinast tõlketööst ja viljakast loometööst jäid Anna Haava elutingimused 20. sajandi alguses Tartus üsnagi kasinaks, pidev mureallikas oli elukoht. Materiaalselt eriti rasked olid Anna Haavale Esimese maailmasõja aeg ja Eesti Vabariigi algusaastad. 1919. aastal on Anna Haava tervis katastroofi äärel . Alalisi külmapalavikuid, haiguseid ning väsimushooge trotsides andis Haava välja 1920. aastal järgmise luulekogu nimega ,,Meie päevist’. [10]
1924. aastal avaldas Haava oma seitse esimest värsikogu redigeeritud ja täiendatud kujul pealkirja all ,,Anna Haava luuletuskogu’’. 1930. aastal üllatas ta uue koguga ,,Siiski on elu ilus’’ ja 1935. aastal koguga ,, Laulan oma eesti laulu’’ [10]
75. sünnipäevaks 1939. aastal kinkis Tartu linnavalitsus Anna Haavale korraliku korteri. Hoolimata Saksa okupatsioonist ei unustanud haava kirjatööd, ta oli kahe viimase aasta jooksul saanud valmis memuaaride käsikirja ,,Laanemäe Manni lapsepõlvest’’, mida ta soovis kirjastada, kuid ei saanudki. 1944. aasta sügis sundis Haava sõjapakku. 24. novembril paigutati kurnatud Haava Põltsamaa linnahaiglasse diagnoosiga veresoonte lubjastus ja kõrge vererõhk . 1945. aasta mais sai Anna Haava uuesti koju, kus jätkas harjunud töökat ja kasinat eluviisi. Anna juures elas mõned aastad ka lesestunud vend Rudolf , kes suri 1950. aastal. [10]
1952. aastal hakkas Eesti Riiklik Kirjastus ette valmistama valitud teoste sarju rahvuskirjanduse klassikast. Sellesse plaani kuulus ka Anna Haava luule väljaandmine. Kevadtalvel koputas aadressil Koidula 8 asuva maja uksele kirjastuse esindaja Paul Rummo. Peale esmast ebaõnnestumist said Haava ja Rummo omavahel kokkuleppele ning Oskar Kruus asus koostama valimikku ,,Luuletused’’. [10]
Anna Haava 90. sünnipäeva puhul korraldati luuletaja kodulinnas juubelipidustused konsertaktusega. Külastajaid oli nii palju, et aulagi jäi kitsaks . Sel päeval on tehtud viimane pilt elavast Anna Haavast, kus ta istub lillede ja kingituste keskel, äsjakingitud pleed süles. [10]
1954. aastal ilmunud ,,Luuletustele’’ lisas autor ,,Järelpõimingu’’, mis sisaldas kahel viimasel aastakümnel sündinud värsse. 1957. aasta alguses annetas ENSV Ülemnõukogu Presiidium Anna Haavale ordeni ,,Austuse märk’’. Voodirežiimil viibiv vanur jälgis päevast päeva valguse võidukäiku akna taga laiuval Tähtvere väljal. Kolmapäeval, 13. märtsil 1957, oma 93. eluaastal lakkas Anna Haava süda töötamast. [10]
Anna Haava kui kirjanik
Anna Haava teosed olid romantilised, vanamoelist pitserit kandvad , mis mõjub tänapäeval omamoodi salapäraselt ja ligitõmbavalt. ( Kareva luulekogu eessõna)
Palju andis kaasa isa viiulimäng, luuletused Jakobsoni lugemisraamatus ja ,,Kalevipoeg’’, lapsepõlvekodu on andnud ülevoolavalt suuri looduselamusi, mis hiljem korduvalt vastukõla leides on ta luulet viljastanud. [3]
Anna Haava luulet saab jagada neljaks loominguperioodiks: varajane loominguperiood , loominguperiood peale elu pöördepunkti, ,,Lainetele’’ järgnev loominguperiood ning hiline periood.
Varajane loominguperiood algab Anna Haava luuletajatee algusega. 1886. aastal suri Emajõe ööbik Koidula ning Haava avaldas oma esimese luuletuse ,,Koidulale’’. Esimesse loominguperioodi mahtus kolm luulekogu: ,,Anna Haava. Luuletused I’’, ,,Luuletused II’ ja ,,Luuletused III’’. Uue luuletajana astus Anna Haava rahva ette sama tagasihoidlikult kui omal ajal Lydia Koidula: kui viimane oli tutvustanud ennast argliku vainulillena, siis Haava tutvustas ennast vähenõudlike nõmmelillena. Haava esimestes luulevihikutes näeme terve rea otseselt Koidulalt üle võetud luulemotiive. [9]
Ühiskondlikust võitlusest eemalseisva Haava luule lähtekohaks sai individuaalne tundeelu. Tema ainevallaks sai esmajoones armuelamuste ring. Anna Haava ei ole oma armastuslüürikat kirjutanud mitte sellepärast, et vastav luuleliik on parajasti moes, vaid ta pidi selliseid tundeid väljendama, ta ei saanud jätta oma luuletusi kirjutamata. Sellist elamusjõudu, tundmuste siirust ja kirglikkust polnud ühegi tolleaegse eesti luuletaja armastuslüürikas. [10]
Loominguperioodi peale elu pöördepunkti iseloomustab kõige paremini luulekogu ,,Luuletused III’’ ilmumine 1897. aastal, kus romantikute käest laenatud luulevõtted ja –motiivid asendusid realistlikuma suunaga. Tasub meelde tuletada, et alates 1891. aastast toimusid luuletaja elus traagilised kaotused ning autori luulesulg jäi tükiks ajaks lauale lebama . [10]
,,Lainetele’’ järgnev loominguperiood näitas, et luuletaja haavad on armistunud ning ta luuletoon oli muutunud. Isiklikest valudest ülesaamisel on kirjanikku aidanud tema silmade avanemine ühiskonna hädade nägemiseks. Kuigi Haava oma luule subjektiivse laadi tõttu ei olnud kunagi suutnud tõusta päris ehtaks ühiskonnalaulikuks, baseerusta luule nüüdsest alates siiski hoopis laiemale alusele, kajastades märksa teravamalt ja teadlikumalt ühiskondliku elu nähtusi ja ajajärgu võitlusi. [10]
Haava leidis õigesti, et kunst peab teenima rahvast ja sellepärast ei tule seda vaagida sellest vaatevinklist, kuivõrd oleksta sobiv ,,Euroopasse viimiseks ’’, vaid hinnata sellelt seisukohalt, kuivõrd kunst kajastab rahva elu ja vastab tema huvidele. [10]
Viimane, hiline loomeperiood sisaldab luulekogusid ,,Siiski on elu ilus’’ (1930) ja ,,Laulan oma eesti laulu’’ (1935). Need väljendavad luuletaja üksildust, eemalseismist võitlevast rahvast, mistõttu autori optimistlikust meelelaadist hoolimata ta luules üha rohkem võtavad osa kibestus- ja masendustunded. [10]
Anna Haava kirjanduslik pärand on küllalt suur, tema luuletuste arv küündib kuni 700-ni. Peale luuletuste on ta avaldanud ka ühe proosaraamatu ,,Väikesed pildid Eestist’’. Samuti on luuletaja esinenud viljaka tõlkijana, eestindades saksa, inglise, prantsuse ja antiikaja autorite , esmajoones Heine , Schilleri ja Goethe töid. Samuti on ta tõlkinud ka vene luuletajate töid. [10]
Anna Haava loomingus on hinnatud esmalt luuletaja sügavat humanismi , mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku avaldama selle vastu protesti . Luuletustest on kõige silmatorkavamad Haava armastuslaulud. Vormiliselt on luuletaja luuletused lihtsad, riimide kõlavusele ja värskusele on ta tihti isegi vähe tähelepanu pööranud. Haava luule üks iseloomulikuimad omadusi on lauldavus, sõna sidumist muusikaga. [10]
Tsitaadid
,,Kunst peab teenima rahvast ja sellepärast ei tule seda vaagida sellest vaatevinklist, kuivõrd oleks ta sobiv ,,Euroopasse viimiseks’’, vaid hinnata sellelt seisukohalt, kuivõrd kunst kajastab rahva elu ja vastab tema huvidele.’’-Anna Haava.
Mulle jäi see tsitaat silma sellega, et kui nooreestlased kuulutasid välja loosungi: ,,Olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks’’, leidis see väga palju kõlapinda essti kodanluse hulgas, kes hakkasid fantaseerima eesti kunsti ,,Euroopasse viimisest’’. Anna Haava naeris selle loosungi välja luuletusega ,, kui vaataks’’
Näokatte-piduks end ehime,
Nii laenatud hilpudeks kehime;
,,Euroopa’’ kui vaataks, kui meid nii näeks-
Oi, kuidas ta ,,reverentsi’’ teeks ...
Anna Haava suutis jääda oma seisukohale kindlaks ja ütles minu arvates selle tsitaadiga väga ilusti, et kirjandus kui selline peaks esindama siiski enda rahva elu ja huve.
,,Noored suhtuvad Anna Haavasse pieteeditundega, kuid imetlevad temas vähet’’, mida ütles üliõpilaste esindaja 1934. aastal. Anna ei hiilanud luuletuste vormi poolest, tema looming ei olnud värske, vaid kippus koha peal tammuma ning ennast kordama . Samas oli inimestel tema vastu austus, sest ta luuletas omamoodi ning see erinevus meeldis inimestele.
Isiklik mulje
Ma mõistsin seda teost lugedes , et kutselise kirjaniku elu ei ole tegelikult üldse kerge. Anna Haava pidi töötama erinevatel ametikohtadel, et kõhtu täis saada ning varju pea kohal hoida. Sissetulek on ebastabiilne ning iial ei või teada, mis homme juhtuda võib. Ka maailmas ringi vaadates võib märgata, et sissetulek on väga ebastabiilne ning iial ei või teada, mis homme juhtub.
Mind üllatas see, et kuigi Anna teosed olid väga menukad, elas ta kasinalt pisikestes tubades või katusekambrites. Mitte kellelgi ei tulnud meelde luuletaja enne 75.-dat sünnipäeva, mille puhul kingiti talle korter . Ta pidi sõitma Peterburi ja kodu vahel, hoolitsedes samal ajal koduste eest, unarusse jättes enda tervise. Mitte keegi ei aidanud teda ja ta oli üksik, kuid minu arvates väga tugev ning iseseisev naine.
Mind pani mõtlema see, et miks oli Anna Haava nii kinnine ja kartis kõike. Kindlasti mängis rolli raskused tema kodukohaga, edasise toimetulekuga ning lähedastega, samuti osales Anna Haava harva üritustel ning lahkus varakult. Kas kartlikkus ja umbusaldus käis käsikäes tema iseloomuga või oli see puhtalt traagiliste kogemuste töö? Seda teab vaid Anna Haava ise.
Mulle meeldis see teos, sest see oli kokkuvõtlik, kuid samas sisaldas ka luulekogude analüüse ning seoseid , kuidas üks või teine luuletus on tema elulooga seotud. Samuti meeldis see, et teos sisaldas pilte, mida veebist pole võimalik leida.
Mind jäi häirima see, et lause ülesehitus oli kohati veider ning lause mõtte kohalejõudmiseks tuli see veel kord üle lugeda.
Lisamaterjal
Anna Haava 90-aastaselt.
[13]
12-aastane Anna Haava
(autor: Th. John vormals Schlater, Dorpat ) [12]
Anna Haava matused 1957. aastal [14]
Kasutatud materjal
[1] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 22
[2] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 26-27
[3] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 29
[4] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 33-38
[5] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 45-46
[6] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 48-50
[7] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 52-60
[8] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 69-73
[9] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 75-87
[10] Säärits, Anna Haava: Elu ja loomingu lugu, kirjastus Ilmamaa 2007, lk 90-109
[11] Anna Haava Luuletused, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954, lk 9-21
[12] http://galerii.kirmus.ee/erni/foto/haav01x.html
[13] http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?image_id=8367&action=scan&hide_template=1
[14] http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=8321&page_start=&table=Scans