Anna Haava (0)

paide gümnaasium
Anna Haava
Referaat
Koostaja:
Klass:
Paide 2010

SISUKORD

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Elulugu 4
Looming 7
Loomingunäited 8
Anna Haava loomingu tähtsus 9
Kokkuvõte 10
Kasutatud kirjandus 11
SISSEJUHATUS
Valisin referaadi teemaks Anna Haava sellepärast, et õpetaja välja antud luutetajatest tundus ta mulle kõige huvitavam seetõttu tahtsin temast rohke teada.See innustaski mind internetist tema kohta rohkem otsima . Minu töö annab tema elust lühikese kokkuvõtte.
Ello Säärits keskendub oma uurimustöös luuletaja loomingu analüüsile ja toob ilmekalt nähtavale Anna Haava elukäigu õnnelikust lapsepõlvest eluõhtuni.
Anna Haava kui luuletaja jäi truuks oma lapseeale eluks ajaks. Poetessi elu oli võrdlemisi ühetooniline ning ta pidi üle elama mitmeid traagilisi kaotusi, ei lahkunud ta oma hinges ega oma loomingus lapseea tundlikkusest, hellusest, headusest ja muudest elu-väärtustest, kaasa arvatud armastuseigatsus ning truudus. Anna Haava ei saanud oma elu ajal nautida tunnustatust, isegi mitte majanduslikku kindlustatust, tema loomingu parimad aastad saab kokku võtta sõnadega “ainult peale varju ja kätele tööd”. Tänapäeval peetakse Anna Haavat Lydia Koidula järel teiseks naisluuletajaks eesti kirjandus- loos .
Elulugu
Anna Rosalie Haavakivi – kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Perekonnapärimuse järgi asutanud talu pärast Põhjasõda sisserännanud perekond. Vähearvulisse vabatalupoegada hulka kuulunud esivanemad panid aluse talu jõukusele, Anna Haava isa Joosep Haavakivi oli talu seitsmes pärija. Koos jõukusega valitses perekonnas silmapaitsev kultuurihuvi. Kirjaniku vanaisa asutanud Haavakivile kodukooli, kus õpetust andnud keegi üliõpilane Tartust. Kuni üheksanda eluaastani oli Anna koduks vana üksik talu oma võimsa looduse ja suure kogukonnaga. Mõis eraldas Haavakivi põlistalust kaks väiksemat kohta ja veski pärisid lähisugulased, jäi ta siiski "suureks asemeks" - siin peeti suurearvulist karja ja kasvatati kuni kümmet hobust. 1869. aastal osteti Haavakivi talu päriseks, makstes selle eest 700 rubla . Tööjõuks olid kodakondsed. Peavarju pakuti sugulastele ja võõrastelegi.
Anna Haava (Anna Haavakivi) sünnikodu Kodavere kihelkonnas Haavakivil (praegu Jõgeva maakond, Pala vald). Foto: Eesti Kirjandusmuuseum
Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga.
Pärast kooli lõpetamist otsis Haava kontakti Tartu rahvuslike ringkondadega. „Postimehe” toimetaja K.A. Hermanni laulukooris ja tema majas liikuvas seltskonnatutvus ta muusikaandelise teoloogiateaduskonna üliõpilase Jaan Lellepiga.Vastastikusest kiindamusest puhkenud tunded ajendasid 1885- 1886 Haava kirjutama armastuslauale. Need tunded kujunesid tema esimese loominguperioodi tähtsaimaks inspiratsiooniallikaks.
Koos luulepuhanguga algas 20-aastasel Haaval tolleaegse haritud naise raske võitlus teenistuse leidmiseks. Tema tööjõudu vajas esialgu ainult lasteaed. Tutvunud seal kasvatustööga, asutas Haava ise väikese kostikodu koolilastele ja andis lisaks eratunde. Samal ajal tegi „Postimees” Anna Haava kirjanikunime all 1886. aastal debüteerinud laulikneiu üle maa tuttavaks. „Laulu- ja Mängulehes” läksid mitmed tema luuletused juba viisistatult rahva hulka. 1888. aastal ilmus „Luuletused” 1, millele kiiresti järgnes „Luuletused” 2 (1890) ja hiljem „Luuletused” 3 ( 1897 ). Soome ajakirjanduses avaldati kõrvuti Koidula luuletustega tõlkeid ka Anna Haavast.
Anna Haava elukoht Tartus Õpetaja tänavas
1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis. Seitsme aasta jooksul oli ta matnud oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Kaotusterikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J.Lellepi raske haigus.
Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898 . aastal ka Lellep . Välismaa- aegadel tundis luuletaja üksindust  ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898. aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte – nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava katkestada kõik suhted ja kirjavahetused ja oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena Peterburi-lähedases diakonissiasutuses. Sellest „ manala eeskojast” pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda.
1904. aastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks voodisse köitis. Haigusest võitu saamisega ärkas ootamatult uus tööhoog, huvi elu ja ühiskonna vastu. Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega „Postimehe” toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana.
Elu lõpuperioodil elas luuletaja väga tagasihoidlikult ja vaikselt oma kodus ega tahtnud, et teda tülitataks.
Anna Haava oma 90 nendal sünnipäeval
Anna Haava ei olnud abielus. Seetõttu tahtis ta ka juba siit ilmast lahkununa välja näha kui Kristuse pruut. “Nii lasi ta juba aasta enne surma valmis õmmelda valge surikleidi. Seda ta passis endale selga ja uuris, et kõik oleks nii, nagu tema oma lõpul sobivaks pidas.”
1957. aasta märtsi algul tekkis tal halvatus . Aga ta oli halvatuna voodis kõigest kümme päeva, siis ta suri. Anna Haava suri 13. märtsil 1957 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Poetessi lähedane tuttav Meeta Haldre mäletab, et Anna Haava üks viimseid soove enne surma oli, et eesti rahvas elaks üksteisega rahus ja andeksandmises ning jumalakartuses.
 
“Eriti tähtsaks pidas ta andestamist. Nagu meieisapalves – anna meile andeks meie võlad, nagu meie anname andeks oma võlglastele. See tervendaks tunduvalt ka meie praegust elu ning suhteid. Hinge jääv kibedus on kui mürk, see läheb organismi ja tapab meid.“
Looming
Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime eraldada põhiliselt kahte järku. Nende piir langeb ühte sajandi künnisega.
Esimesse poolde jääb noore poetessi laulukevade “Luuletuste” kolme vihuga (1888-1897); uut ajajärku alustab pärast autori eludraamast tingitud vaikimist luuletuskogu (Lained (1906). Vahejoone tõmbamist õigustavad muutused nii loomingus eneses kui ka selle mõius eesti kirjanduse arengule.
Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: „Luuletused“, „Lained“, „Ristlained“, „Põhjamaa lapsed“, „Meie päevist“, „Siiski on elu ilus“ ja „Laulan oma eesti laulu“. Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti, samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus. Sellele on lähedane isiklikke saatuselööke, muserdus- ja üksindusmeeleolusid väljendav luule. Kirjanikult on ilmunud ka lapsepõlvekodu kujutav proosaraamat „Väikesed pildid Eestist“ Ta on koostanud aforismikogu "Peotäis tõtt" (1900). Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe , F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat.
Vormiliselt on tema luule lihtne, avardades eesti luule värsiehitust, võttes kasutusele vabavärsi. Tema luule on leidnud rohkesti kasutamist heliloojate poolt, kõige rohkem viise ta sõnadele on loonud Miina Härma.
Loomingunäited
Ei saa mitte vaiki olla
Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta:
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.
Tahan õige tasa laulda,
tasa kannelt helista ,
et ei sind, mu kõige kallim,
lauluga ma tülita.
Aga kui torm minu kandlelt
kostab siiski kõrvu sull´,
siis sa ise oled süüdi:
miks nii armas oled mull´!
Eest ära
"Eest ära, eluvanker veereb !
Eest ära - muidu alla jääd!
Või tule kaasa! tõmba! lükka! -
või juhi, kui sul võimsad käed!
Eest ära!" hüüab elu.
Eest ära! elutee pääl seista
ei tohi, ega puhata ;
see takistab, ja rutt on taga,
sest aeg ei iial seisata...
Eest ära!
Anna Haava loomingu tähtsus
Eesti luule ajaloosse on Haava jätnud püsiva jälje kõigepealt intiimsete tundmuste tõlgitsejana. Tema armastus ja igatsuslaulud maailma inimsüdame vahetu elamuse kaudu. Haava pärandas eesti luulele põhjamaiselt karge ja puhta lembelüürika, milles armastus on lahutamatult ühendatud inimhinge helgete õnne- ja iluigatsustega.
Vormi osas saavutas Haava oma noorusluules väljapaistva musikaalsuse. Tema looming on saanud suureks sõnadesalveks heliloojatele. Miina Härma on selle andunuimaks ja sügavaimaks muusikaliseks tõlgitsejaks; ta on loonud „Luuletuste“ vihikuile üle 20 viisi, nende hulgas sedöövrid „Kõik kallile“, „Küll oli ilus mu õieke“, „Kui sa tuled, too mull lilli“ ja „Ei saa mitte vaiki olla“. M. Härmale järgnevad Haava luule viisistamisel M. Saar ja K. Türnpu, tema tekstid on inspireerinud veel E. O ja, M. Lüdigit, J. Simmi ja paljusid teisi komponiste; tema luuletustele on uusi viise sündinud ka Nõukogude Eestis. Enam kui kahesaja viisi loomisega tema sõnadele on heliloojad Anna Haava tunnistanud oma lemmikuks eesti luuletajate hulgas.
Tema sotsiaalse tooniga laulud uuse sajandi algul ja satiir liitusid juba saatehäälena teiste kandvamate koori, kuid ka selles laadis on ta andnud mõndagi tähelepandavat. Muusikalise rütmi meistrina osutus Haava ühtlasi üheks esimeseks, kes jõudis õnnestunud vabavärsi kasutamiseni. Külaainelises eepikas jättis ta eesti luulesse järeletegematult mõnusa kõnekeelse värsiveerme. Anna Haava kibekriitilised salvangud äritseva ühiskonna aadressil toetasid demokraatliku mõtte otsinguid. Tema loomingu paremik on kujunenud tänapäeval klassikaks, mida tuntakse kõige laiemateski luuleharrastajate ringides.
KOKKUVÕTE
Poetessi elu oli võrdlemisi ühetooniline ning ta pidi üle elama mitmeid traagilisi kaotusi, ei lahkunud ta oma hinges ega oma loomingus lapseea tundlikkusest, hellusest, headusest ja muudest elu-väärtustest, kaasa arvatud armastuseigatsus ning truudus. Anna Haava ei saanud oma elu ajal nautida tunnustatust, isegi mitte majanduslikku kindlustatust. Tänapäeval peetakse Anna Haavat Lydia Koidula järel teiseks naisluuletajaks eesti kirjandus-loos. Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime eraldada põhiliselt kahte järku.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=5443
2. http://wapedia.mobi/et/Anna_Rosalie_Haavakiv i
3. http://www.epl.ee/artikkel/494508
4. http://www.kirmus.ee/erni/autor/haav_b.html
5. http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/haava_liissandre.ht m
6. http://www.miksike.ee/docs/lisa/9klass/2teema/kirjandus/ahaava1.ht m
7. http://www.miksike.ee/docs/lisa/9klass/2teema/kirjandus/ahaava2.ht m
11