Referaat: Anna Haava (0)

Anna Haava (noorpõlves kodanikunimi Anna Rosalie Espenstein, 1939. aastani Haavakivvi, hiljem Haavakivi) sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Haavakivvi muudeti Haavakiviks talupoegade priikslaskmise ajal.
Joosep Haavakivi (1836- 1891 ) oli oma isa Jaagu seitsmest pojast eelviimane. Temast läksid mööda nii vanima kui ka noorima poja pärimistavad, kuid juba lapsena määrati ta Haavakivi talu pärijaks. 1858. aastal abiellus Joosep Sohvi Janastiga, kes oli pärit Punikverest. 1860. aasta näärikuul sündis neil esimene tütar Elisabet. Tüdrukuke oli viiene, kui sündis järgmine laps, tulevane luuletaja Anna Haava.
9. eluaastani jäi Anna maailmaks vana üksik talu oma võimsa looduse ja suure kogukonnaga. Mõis eraldas Haavakivi põlistalust kaks väiksemat kohta ja veski pärisid lähisugulased, jäi ta siiski "suureks asemeks" - siin peeti suurearvulist karja ja kasvatati kuni kümmet hobust. 1869. aastal osteti Haavakivi talu päriseks, makstes selle eest 700 rubla . Tööjõuks olid kodakondsed. Peavarju pakuti sugulastele ja võõrastelegi.
Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt Pataste mõisa Saare-Vanamõisa saksakeelses erakoolis. Peale seda õppis Tartus Hoffmanni Erakoolis ja aastail 1880-1884 Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga.
1892. aastal sõitis Haava terviseparanduseks Saksamaale ning töötas hiljem ka Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud vahepeal mõned kuud kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures, siirdus ta 1894. aastal Venemaale, kus ta peatus Peterburis ja Novgorodis.
Välismaa- aegadel tundis luuletaja üksindust  ning kirjutas mitmeid isamaa-ja koduteemalisi luuletusi. Luuletaja üksildustunnet suurendas veelgi lähedaste inimeste
kaotus, eriti isa ja õe manalasse varisemisele järgnenud ema surm 1898 . aastal. Peale seda kaotas Haava igaveseks ka selle, kellele ta senine armastusluule oli pühendatud, ning luuletajas tekkis  tunne, nagu poleks enam mingit eesmärki edasivõitlemiseks. Armastus oli avanud tema luulelätte – nüüd näis surm oma purustava jõuga kõik hävitavat. Masenduses otsustas Haava oma järgneva elu pühendada teiste eest hoolitsemisele halastajaõena.
Alates aastast 1906 Anna Haava elas ja töötas ülikoolilinnas Tartus, olles olnud enne Esimest maailmasõda mõnda aega „Postimehe” toimetuse liikmeks ning tegutsenud hiljem vabakutselise kirjanikuna ning tõlkijana.
Anna Haava elas 93 aastaseks, suri 13. märtsil 1957 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Anna Haava esimene luuletus ilmus aastal 1886 . Kokku on temalt ilmunud 9 luuletuskogu: „Luuletused“, „Lained“, „ Ristlained “, „Põhjamaa lapsed“, „Meie päevist“, „Siiski on elu ilus“ ja „Laulan oma eesti laulu“. Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi , mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti , samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus. Sellele on lähedane isiklikke saatuselööke, muserdus- ja üksindusmeeleolusid väljendav luule. Kirjanikult on ilmunud ka lapsepõlvekodu kujutav proosaraamat „Väikesed pildid Eestist“ ning ta on tegutsenud tõlkijana.
Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare , J. W. Goethe , F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat.
Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse.
Väga paljud tema luuletused on rahvalike lauludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude püsirepertuaari.
Aastal 1996 ilmus Anna Haava valikkogu "Laulan oma eesti laulu" (ER, Tallinn, 384 lk; lk 371–379 koostaja Silvia Nagelmaa järelsõna "Aktsente Anna Haava luulest").
Aastal 2006 ilmus Anna Haava kaua käsikirjas seisnud mälestusteraamat "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest" ( Ilmamaa , Tartu, 464 lk; järelsõnana on avaldatud Julius Mägiste "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast").
Küll oli ilus mu õieke
Küll oli ilus mu õieke,
küll oli armas mu armuke –
ei ingelgi ilusam olla vist või,
ta armsust ei sinule seada ma või.
Küll olin ma õnnelik õiekuul –
ei seda või kirjelda kellegi huul…
Ma mõtlin, et igavest nõnda see jääb,
kuid lehekuu lennates ära siit läeb.
Küll oli ilus mu õieke,
küll oli armas mu armuke!...
Surm tuli ja kosis ta endale –
ja südamevalu jäi minule.
Lenda, lepatriinukene
Lenda, lepatriinuke
Lenda, lepatriinuke,
lenda üle suure vee,
lenda kaugemale veel -
minu armuke on sääl.
Tal on silmad nagu öö,
kullast mõõk ja kullast vöö -
seisab kõrge kalju sääl,
vaade viibib mere pääl.
Kui ta küsib, mis ma teen,
ütle, teda ootma jään,
ootan viimsepäevani
ja, kui tarvis, kauemgi.
Lenda, lenda, lepalind ,
vii tal tervist, palun sind!
Silmad tal kui tähte-öö,
kullast mõõk ja kullast vöö.
Küll oli ilus mu õieke
Luuletuses on ta valinud peategelaseks õie, kes antud juhul sümboliseerib tema armsamat. Sellise luuletuse kirjutamist mõjutas kindlasti see, et ka päriselus suri tema kallim, enne keda olid manala teed läinud kõik tema ülejäänud pereliikmed . Luuletuses kajastub üüratu armastus ning lõpuks kurbus ja lootusetus . Ta tahab öelda seda, et kui sa ise usud , et kõik on korras ning plaanid edasiseks eluks tehtud, on surm meist kõigist ikkagi võimsam.
Lenda, lepatriinuke
Ta igatseb oma armsamat ning saadab lepatriinuga talle tervitusi. Ilmselgelt on ta armunud ning ei jõua ära oodata kunas oma kallimat näeb. Kuna aga kallim on kaugel, teab ta, et peab veel ootama. Ta on valmis teda igavesti ootama, sest usub armastusse , mis kestab elu lõpuni.
Kokkuvõte
Anna Haavast jäi mulje kui palju saavutada üritanud luuletajast. Õppimine ning seejärel töötamine välismaal andis tema loomingule kindlasti palju juurde.
Ta vajas lähedust ning oli seltsiv , üksindus talle ei meeldinud. Seda näitab ka see, et ta töötas nii õpetajana kui ka halastajaõena. Romantilist poolt temas väljendavad luuletused armastusest ning eelkõige oma kallimast. Ta oli ka üks esimesi luuletajaid, kes väljendas armastust niivõrd otsekoheselt.
Kasutatud kirjandus
Miksike
Vikipeedia
Lühifilm: Eesti kuulsad inimesed – Anna Haava