Ello Säärits “Anna Haava” (0)

Ello Säärits “Anna Haava”
Anna Rosalie Haavakivi elas aastatel 1864-1957. Tema paremad teosed olid kirjutatud venestusaja tingimustes. Tol ajal oli pärisorjus läbi saanud, 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis 50% talumaast. 19.sajandi keskel algas linnastumine ning rahvuslik ärkamine .
Anna Haava loomeperiood kestis 22.eluaastast hiliseani, oma loomingu tippteosed sündisid 19.sajandil, venestusajal . Hiljem, 20. sajandi alguse loomingus jõuab Anna Haava mitmekülgsema rahvalikult lopsaka keele juurde, kuid selleks ajaks oli muutunud juba eesti kirjanduse kontekst (Noor-Eesti).
Anna viimased luuletused ilmusid 1954.aasta valikkogus. Mitmed luuletused on tänase päevani populaarsena püsinud rahvuslike lauludena ning kuuluvad laulupidude püsirepertuaari. Anna Haava avaldas ka vähesel määral proosapalu. Ta tõlkis rohkesti klassikateoseid ning isegi kreeka mütoloogiat. Elatist teenis ta hilise eani peamiselt tõlketööga.
Anna viiendasse eluaastasse lauges Haavakivi talu päriseks ostmine , millele eelnes pingeline rahakogumine. Kodus kujunesid välja Anna Haava põhijooned , millega ta edasisse ellu suhtus. Lapsepõlve keskkond jättis Haavale suuri looduselamusi, mille jälgi on näha Haava lüürika loodushingestuses. Igapäevase elu kõrval tekitasid ilusa ning idüllilise ettekujutluse ja mõttepildi nt isa viiulimäng, Jakobsoni luuletused ja „Kalevipoja“ ettelugemine.
Samuti arenes Haava poolehoid ja austus töötava inimese suhtes. Isalt sai ta ka esimese tõuke rahvusliku rõhumise eitamiseks. Koos arenenud ilumeele ja erksa õiglustundega võttis luuletaja rahvaliku huumori, rahvakeele ja pärimuste kujul kodust kaasa rikka poeetilise ning kirjandusliku ainestiku varu.
Kahjuks oli ka ilusa lapsepõlve kõrval selliseid tegureid, mis arengut aeglustasid. Jõukas ja auväärne kodu tuimendas kogu eluks sotsiaalsete vastuolude mõistmist ja lõi eelsoodumuse illusioonidele. Üheksa-aastaselt pandi haava saksa eraalgkooli, kus lastel tihti tuli läbi teha mittemõistmine ja umbusalduse kibe katsumus . Tartu kõrgemas tütarlaste koolis omandas Haava aastail 1880-1881 tütarlapsele tol ajal võimaliku kõrgeima hariduse. Vaiksesse maalapsesse jättis oma jälje religioossuse ja leplikkuse sisendus. Kooli saksameelsus lõikas läbi sidemed Tartu elava rahvusliku liikumisega, ent isa mõju hoidis tütres alles vastupanu ümberrahvustamisele.
Peategelase juures meeldis mulle väga see, et kui ta 20.aastaselt oli lasteaias kasvatustööga tutvunud, asutas Haava ise väikese kostikodu koolilastele ning andis neile lisaks eratunde (meenutab mulle veidi ettevõtlust). Samas kirjutas ta ka aktiivselt luulet, mis viisistati kiirelt.
Ei meeldinud see, et kui 7 aasta jooksul suri tema isa, ema, ainukene õde, lähedaseim inimene Jaan Lellep ning kaotas lõplikult ka isakodu, katkestas ta kõik suhted ja kirjavahetused läks ta Peterburisse, kus hakkas tööle halastajaõena. Ta oleks võinud leinata ning siis tagasi vana elu juurde minna, kirjutades luuletusi ning õpetades lapsi.
Küsimused peategelasele:

Kuidas suhtuti eestlastesse ning eesti rahvusesse tol ajal?

Kui palju suruti võõrast võimu ning kultuuri peale ja kästi unustada enda juured?

Kui raske oli naistel elatusraha teenida ning tööd leida?
Huvitavaid fakte Annast:

• Tõlkijana vahendas ta palju maailmakirjanduse klassikat, nt Shakespeare ’i „Suveöö unenägu “, Sophoklese „Kuningas Oidipus “, „ Anderseni muinasjutud“.
  
• 70- ja 80-aastaselt avaldas Anna luulekogud „Siiski on elu ilus“ ja „Laulan oma Eesti laulu“.
  
• Eeltoodud fakt näitab, et kuni kõrge eani Anna oli terav ning võimeline kirjutama ning looma.
  
• Teda autasustati Eesti NSV rahvakirjaniku nimetusega ning talle anti 1957.aastal orden „Austuse Märk“.
  
• Sajandivahetusel oli Anna Haava noorusluule uue tee avajaks ning arengu edasiviijaks
  
• Luuletaja toob välja temale areneva terava konflikti tegelikkuse ning ideaali vahel oma esimestes värsikogudes.