Anna Haava (1)

Anna Haava (Anna Rosalie Haavakivi) (1864-1957) luuletaja, sajandilõpu naisharitlasi, tema loomeperiood kestis 22. eluaastast hilis - eani, oma loomingu tippteosed kirjutas Anna Haava 19. sajandi lõpu venestusaja tingimustes. Anna Haava astus kirjandusse tavapäratult vahetu
lembelüürikaga, tema esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1886 «Postimehes». Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus. Hiljem, 20. sajandi alguse loomingus jõuab Anna Haava mitmekülgsema, isegi sotsiaalse temaatika ja rahvalikult lopsaka keele juurde, kuid selleks ajaks oli muutunud juba eesti kirjanduse kontekst (Noor-Eesti). tema viimased luuletused ilmusid 1954. aastal valikkogus Väga paljud tema luuletused on rahvalike lauludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude püsirepertuaari. Peale luuletuste on Anna Haava avaldanud vähesel määral ka proosapalu. Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe , F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga. Haava noorpõlveaegne looming kuulub eesti luule klassikasse.Lapsepõlv ja noorus: Põline Haava kivi veskitalu Kodavere kihelkonnas Pala vallas, kus tulevane poetess, kodaniku nimega Anna Rosalie Haavakivi, 15 oktoobril 1864.aastal sündis.Ta elas vaheldus rikas looduslikus ümbruses. Anna haava isa Joosep
Haavakivi oli talu seitsmes pärija. Koos jõukusega valitses perekonnas silmapaistev kultuurihuvi. Kirjaniku vanaisa oli asutanud Haava- kivile kodukooli. Talus oli olemas enam-vähem kõik tolleaegne eestikeelne kirjavara. Joosep Haavakivi võttis osa Tartu Põllumeeste Seltsi tegevusest, käis ,,Vanemuises” seltsi kõnekoosolekutel ja oli teravalt meelestatud mõisnike vastu. Hariduse ja kultuurialgete kõrval hoiti perekonnas au sees patriarhaalsed traditsioon. Talviste käsitööde juuresja suvistel laupäevaõhtutel vesteti jutte , loeti äsja ilmunud ,,Kalevipoega” ja lauldi peremehe viiulimängu saatel. Patriarhaalsed ja
kultuurilised traditsioonid koos majandusliku heaolu ja kauni loodusega moodustasid Haava lapsepõlvekodu heleda külje, kuid see päikesepool ei olnud siiski ainuvalitsev. Anna viiendasse eluaastasse lauges Haavakivi talu päriseksotsimine, millele eelnes pingeline rahakogumine. Ikka selgemini avaldus talus rahaliste suhete mõju. Lõpuks langes Joosep oma lihtsameelsuse ja petturist õemehe ohvriks, kelle kätte ta usaldas taluostu rahad ja ostulepinguvormistamise. Pettur laskis talu kirjutada oma nimele ja nii kaotas luuletaja isa õiguse perekonna põlisele kodule.
Isakodus kujunesid välja Anna Haava elusuhtumise põhijooned. Lapsepõlveümbrus on Haavale andnud ülevoolavalt suuri looduselamusi, mille jäljed nähtuvad Haava lüürika romantilises loodushingestuses. Isa viiulimäng,luuletused C. R. Jakobsoni lugemis raamatus ja ,, Kalevipoja” ettelugemine tekitasid kujutluse helisevast ja lainetavast iluriigist igapäevase elu kõrval. Patriarhaalsete tõekspidamiste pinnal tekkis ja arenes Haava poolehoid ja austus töötava inimese suhtes. Isalt sai ta ka esimese tõuke feodaalse ja rahvusliku rõhumis eitamiseks. Koos arenenud ilumeele ja erksa õiglustundega võttis luuletaja rahvaliku huumori, pärimuste ja rahvakeele kujul kodust kaasa rikka poeetilise ainestiku varu. Kuid nii paljude soodsate tegurite kõrval oli lapsepõlvemõjude hulgas ka selliseid, mis arengut raskendasid .Jõukas ja auväärne kodu tuimendas kogu eluks sotsiaalsete vastuolude mõistmist ja lõi eelsoodumuse patriarhaalsetele ning konservatiivsetele illusioonidele. Üheksa aastaselt viis koolitee Haava Pataste saksa eraalgkooli kadakasaksikusse miljöös , kus lapsed tuli läbi teha mittemõistmine ja umbusalduse kibe katsumus. Tartu kõrgemas Tütarlaste koolis omandas Haava aastail 1880-1881 tütarlapse tol ajal võimaliku hariduse ülemmäära. Kuid koos hariduse viljadega vahendas kool ka valitsevate ideoloogiat. Vaiksesse maalapsesse jättis oma jälje religioossuse ja leplikkuse sisendus . Kooli saksameelsus lõikas läbi sidemed Tartu elava rahvusliku liikumisega, ent isa mõju hoidis tütres alles passiivse vastupanu ümberrahvustamisele. Positiivset osa Haava arengus etendas saksa kirjanduse kursus, mis koondas tähelepanu klassikale ja varasemaile romantikuile. Enda tähtsaima mõjutaja H. Heine ,, Laulude raamatu” juurde aga jõudis Haava väljaspool kooliprogrammi, muusika vahendusel.Loomingulise tee algus. Pärast kooli lõpetamist otsis Haava kontakti Tartu rahvuslike ringkondadega. ,, Postimehe” toimetaja K. A. Hermanni laulukooris ja tema majas liikuvas seltskonnas tutvus ta muusikaandeliseteoloogiateaduskonna üliõpilase Jaan Lellepiga. Vastastikusest kiindumusest puhkenud tunded ajendasid 1885-1886 Haava kirjutama armastuslaule. Need tunded kujunesid tema esimese loominguperioodi tähtsasaimaks inspiratsiooniallikaks.
Koos loomepuhanguga algas 20 aastasel Haaval tolleaegse haritud naise raske võitlus teenistuse leidmiseks.Tema tööjõudu vajas esialgu ainult lasteaed.Tutvunud seal kasvatustööga, asutas Haava ise väikese kostikodu koolilastele ja andis lisaks eratunde. Samal ajal tegi ,,Postimees” Anna Haava kirjanikunime all 1886. aastal debüteerinud laulikuneiu üle maa tuttavaks. ,,Laulu ja Mängulehes” läksid mitmed ta luuletused juba viisistatult rahva hulka. 1888.aastal ilmus ,,Luuletused” 1, millele kiiresti järgnes ,,Luuletused”11 (1890) ja hiljem ,, Luuletused” 111 ( 1897 ). Soome ajakirjanduses avaldati kõrvuti Koidula luuletustega tõlkeid ka Anna Haavast. Päikeselist laulukevadet ja loomingulist edu hakkasid peagi varjutama traagilised sündmused. Seitsme aasta jooksul mattis Haava oma isa, ainukese õe ning ema ja kaotas lõplikult isakodu. Teenistusmure viis Haava 1894. aastal Peterburisse, kus ta leidis ajutist tööd halastajaõena, hiljem oli seltsidaamiks ja koduõpetajaks. Kaotusrikast, rahutut elu tumestas veelgi enam J. Lellepi raske haigus. Saanud Teskovo eesti koguduse pastoriks, suri 1898 . aastal ka Lellep . Haava katkestas nüüd kõik suhted ja kirjavahetused ning otsustas ennast matta haigete vanainimeste põetamise töösse Peterburi lähedases diakonissiasutuse. Sellest ,, manala eeskojast” pöördus ta sajandi algul Haavakivile abistama seal veskirentnikuks hakanud venda. !904. aastal tuli raske haigus, mis luuletaja aastaks voodisse köitis.
Vaba kirjanikuna Tartus. Haigusest võitu saamisega ärkas ootamatult uus tööhoog, huvi elu ja ühiskonna vastu. Lühikese ajaga valmis mahukas luuletuskogu käsikiri. Haava asus nüüd kutselise kirjanikuna alaliselt Tartusse, elatudes esialgu tõlketööst. Varsti aga ilmusid uued luuletus kogud ,, Lained” (1906) ,, Ristlained ” ( 1910 ), ,,Põhjamaa lapsed” (1913). ,,Meie päevist” (1920) ja proosaraamatuke ,,Väikesed pildid Eestist” (1911). Tõlkijana on ta maailmakirjanduse klassikast vahendanud Shakespeare’i ,,Suveöö unenäo”, Sofokles-Hofmannsthali ,,Kuningas Odipuse”, Goethe ,,Egmonti”, Schilleri ,,Wilhelm Telli ”, rea
noorsooraamatuid, nagu ,,Anderseni muinasjutud” 1, O. Ernsti ,,Asmus Semperi noorusmaa” jm. Viljakas
kirjanduslik tegevus ei päästnud tagasihoidliku loomuga Haavat ainelisest kitsikusest. Eriti ränk oli talle Esimese maailmasõja ja kodusõja aeg. 1920. aastal tabas Haavat osaline halvatus. Kodanlikult vabariigilt sai ta väikest pensionit, kuid see ei lahendanud haige luuletaja olukorda. Üheks pidevaks mureallikaks osutus korteriküsimus. Omaette oleku soov ja vajadus üüriga kokku hoida sundisid teda enamasti asuma kõledaisse katusekambritesse, ,,tuultela-toakestesse”. Alles 75-ndaks sünnipäevaks sai Haava Tartu linnavalitsuselt kingituseks korraliku korteri Tähtvere pargi lähedal, kus luuletaja elas surmani. Läbi elatud traagilistest löökidest ja süvenevast üksindustundest tekkis luuletajal tagakiusamise kinnisideed. Kõigest hoolimata ei kaotanud haava kõrge eani loomis tahet. Oma seitsmendal ja kaheksandal elukümnendil avaldas ta luuletuskogud ,,Siiski on elu ilus “ (1930), ,, Laulan oma eesti laulu” (1935) ja koostas mahuka memuaaride käsikirja ,,Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest”. Pühitsedes 1954. aastal oma 90ndat sünnipäeva, lisas poetess juubeliks ilmunud ,,Luuletustesse.” Uue tsükli kahe viimase aastakümne värssidest, mis sisaldab ka nõukogudeaegset loomingut. Tema viimne trükitud luuletus kannab pealkirja ,,Veelgi hinges nagu laulu “. Juubilarile anti Eesti NSV rahvakirjaniku nimetus ja 1957. aastal orden ,,Austuse märk”. Anna Haava suri 13 märtsil 1957 ja maeti kümnete tuhandete saatjate osavõtul Tartu Raadi kalmistule.
Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime
eraldada põhiliselt kahte järku. Nende piir langeb ühte sajandi
künnisega. Sinna poole jääb noore poetessi laulukevade ,,Luuletuste”
kolme vihuga (1888-1897); uut ajajärku alustab pärast autori eludraamast
tingitud vaikimist luuletuskogu ,,Lained” (1906). Vahejoone tõmbamist
õigustavad muutused nii loomingus eneses kui ka selle mõjus eesti
kirjanduse arengule. Möödunud sajandi lõpukümnendite olukorras oli Haava
noorusluule uue tee avajaks ja arengu edasiviijaks. ,,Lainetest” alates
tuleb Haava luules ilmsiks lähenemine objektiivsele kujutlusviisile,
omandab kindla koha realistlik ühiskonnakriitika. Kui sotsiaalsete
ülesannete arvestamise püüdest hoolimata ei suutnud Haava uuel ajajärgul
säilitada sajandi lõpul omandatud kohta eesti luules. Romantilise
tundelaulud. A. Haava noorusluule kõige olemuslikumaks elemendiks, mis
määrab meetodi ja põhilised teemad, on tunglemine seletamatu vastuolude
maailmast unistuslik ideaalide poole. Sellel tungil on palju nimesid,
kuid ikka võib temas ära tunda luuletaja rahutut saatjat lapsepõlvest
alates, mille kohta ta oma mälestustes kirjutab: ,,Ning selles enesele
arusaamata kimbatuses ärkab lapse hinges nimetu igatsus lepitava või
lunastava järgi. Ihaks näha, tunda, elada midagi uut, mingit nii
kaunist , harmoonilist, te keegi ega miski teiste kasuks ega hääoluks, et
kannataks.” Talle avaneva terav konflikt tegelikkuse ja ideaali vahel
toob maailmavalulise pinge tema esimestesse värsikogudesse. Heine
,,Laulude raamat”, J.Wolfi ja E.Geibeli luuletused, mida Haava tõlkis,
aitasid tal mõista omaenese südame käsku. Tema maailmavalu meeleolusid
koormasid küll ka religioossed ja biidermeierlikud mõjud. Siiski leiab
ta elava tundejõuga kujundeid, mis kannatava südame nimel tõstavad
protesti maailma kalkuse vastu. Selle maailmavalu, mida tajume
,,Luuletuste”(1888) esimestes vihkudes, on harmooniajanulises hinges
tekitanud võõrastus sünge tegelikkuse ees, mille muutumiseks luuletaja
ei näinud võimalusi. Inimesele, vaenulikule maailmale suudab luuletaja
vastu seada ainult unistuse ja igatsuse jõu. Vahel seostuvad poeetilise kujundiga religioossed
kujutelmad,kuid mõtisklused maiste kannatuste taevasest tasust ei köida Haavat kauaks. Tõelise poeetilise ideaalina välgatab luuletaja muremõttesse maine ilunägemus:
,,Kaugel lainete laia taga...
Haljendab üksi imemaa.” või siis palutakse tuultelt tiibu,
,,Et ma jõuan sinna maale,
Mis kord lehvis koidikul”. Kuid siis hakkab õrnalt kõlama mõistatuslik heli, nagu oleks imemaa päris lähedale tulnud:
(Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde)
Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde.
Luige tiivul, kohab akna all?
Kas on arm, kas surm, kas imesõnum?
Süda põues mul on põksuval.
Kevad toob kaasa suure õnneõhina.Nii leiab laulik igat -
setud elutäiuse armastustundes ja jõuab ,,Luuletuste” pe-
rioodi kõige valdavama teema juurde. Haava armastusluule kõige
omapärasemaks jooneks on armastustunde ühinemine siira igatsusega
headuse ja ilu järele. Luuletustes ,,Lill” ja ,,Nõmmelill” on Haava
väljendanud looduse hingestamise kaudu inimese ja looduse ühtsust. On
vaja meenutada Heine luuletust lootose armastusest kuu vastu, et mõista
Haava looduse hingatuse omapära. Haava kujundites pole Heine
muinasjutulist õrnust ja ilu, kuid selle asemel on tükike tõelist nõmme
ja laant:
Kanarbikus kasvasin,
Tuli päike, tulisilm ,
sambla süles sirgusin,
teiseks, teiseks läks kõik ilm.
kaste külm mind kaisutas,
Laasi hakkas hiilgama,
pilve puhkel paisutas:
õhud õrnad õõtsuma,
olen nõmmelill.
ilutsema ma.
(Nõmmelill)
Rahvalauliku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab
,,Luuletuste” esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo:
( Unes nägin)
Unes nägin hiilgavat
Aga ei ma sinna nüüd
kalli silmad säravad,
imemaad,
igatse:
kaunimad ,
kuulsin kannelt kaunimat
mul on kaunim, armsam hüüd -
kalli laulud lõbusad,
kõlavat.
kuulake :
armsamad.
,,Luuletuste”(1890) teises vihus tuleb sisse jagamatu tunde
kahestumine . Õnne suurusega võrdseks saab kaotuskartus. Kõige üle
valitseb haavalik hingestatus , üleolek puhtmeeleliselt armastus lähedus
hinge loovatele jõududele. Teadmine teise inimsüdame vastukõlast annab
elule uue väärtuse, äratab tahte paremaks saada (,,Siis olen parem
inimene.”) Kogu maailma ilu ja ohtusid aimav tundetulv on andnud vihu
kõige kaunimad luuletused ,,Küll hiilgavad tähed “ , ,,Küll oli ilus”,
,,Ei saa ma mitte vaiki olla”:
Ei saa mitte vaiki olla
Tahan õige tasa laulda,
Aga kui torm minu kandlelt
lauluviisi lõpeta:
tasa kannelt helistada,
kostab siiski kõrvu sul,
vaikimine oleks vale,
et ei sind, mu kõige kallim,
siis sa ise oled süüdi;
sunniks südant lõhkema.
lauluga ma tülita.
miks nii armas oled mul!
,,Luuletuste”(1897) kolmandat
vihku varjutab kalli inimese ras-
kest haigusest esilekutsutud kal-
muline palvemeeleolu.Kogu algab
religiooselt ja lõpeb piibelikke peal-
kirju kandva tsükliga. Kuid ka neis
lõikudes on hetki , kus inimlik
traagika uhkab religioosseist mo-
tiividest üle, neid enda alla mattes
ja tühistades. Siis sünnivad luule-
tused maharõhuvast, kurbusest,
üksindusest, kodutusest (,,Kevad,
kui koju tuli”, ,,Suures ilmas ko-
duta”) Ka kolmanda vihu armas-
tuslauludesse tungib sageli külm
teise maailma valgus. Kolmanda
vihu kõige kunstiküpsemad luule-
tused on Haava loonud suurest ilu-
igatsusest, oma ammusest saatjast.
Igatsuslaul ,,Kesk sügavat (Anna Haava mustas kleidis triibulises
kleidis oleva naise kõrval)
Venemaa metsa” kujutab endast ainulaadset lüroeepilist kompositsiooni:
Kesk sügavat Venemaa metsa
Mets ümberringi on
härmas
Kuupaistel hiilgab aas-
kui oleks õisi
täis;
Külm, sügav, vaikne lumi
kui tume marmor sääl
paistab.
sääl särab ja hiilgab maas .
Kus laine tasa
käis.
Talveöö on täis sügavat rahu, kuid inimsüdame igatsused, mis on kätketud
sesse luuletusse, ei rahuldu sellega. Ja tuhandeks aastaks jääb voogude
kohale kaeblema laul:
Oh vaikne vesi on sügav
ja vaikne igatsus suur-
ja igavene rahu,
küll see võib olla suur!
(,,Kesk sügavat Venemaa metsa”)
Kriitikud on sellele Haava noorusluule kõige komplitseeritumale
kujundile otseseid eeskujusid otsides vihjanud Heine lüürikale. Kuid
mitte Heine lootoslilledes aed Gangese kaldal ega tema palmipuust
unistav põhjamänd ei ole andnud tõuget luuletuse ,,Kesk sügavat Venemaa
metsa” loomiseks, vaid hoopis Haava tookordses töökohas, Peterburi
diakonissiasutuse haiglas nähtud inimlikud kannatused ja viletsus.
,,Lained” ja ,,Ristilained”. Luuletuskogu ,,Lained” (1906), mis
tähistab uut etappi Haava loomingus, on kirjutatud sajandi alguse
ühiskondlikus tõusuhoovuses, kuid ta pole sündinud ühtsest allikast.
Tema emotsionaalseks läveks sai meeleheite ületamine, elutahte
taasleidmine. Luuletuste viimasest vihust eraldab ,,Lained’’ lahti
ütlemine resignatsioonist ja otse ketserlikku kindlusega kõlab poetessi
ellu tagasipöördumine deklaratsioonist ,,Tõrkumine”:
Surm koputas, kutsus mind omale, Surm tulgu, kui tahab, üks teine
kord,
kuid mina ütlesin ,,Ei!” kui rohkem ehk raugenud
ma....
hulk elujulgust ja jõudu mul veel, Kuid nüüdseks mu viimane sõna
on,
seepärast ma minna ei või. et minust ei saa
minejat.
Neis värssides looming väljenduvast pessimismist aitavad luuletaja
välja töö ja andes talle uut elulootust.
Las õitseda liiliad haual,
kus puhkab su nooruse õnn;
su isamaa kaunis ja kallis
nüüd sinu armastus on:
sind sütitab sadade saatus,
sul valu teeb vendade vaev,
ja nende õnnes ja edus
on sullegi säramas päev
su vaimu, su südame vara
su vendade päralt nüüd kõik. -
Kuis õitsevad liiliad haual,
kus kumab sääl rooside läik
(,,Las õitseda liiliad haual”)
Kaasaegse kriitika poolt sai ,,Lained”
osaks karm vastuvõtt. Noorema põlvkon-
na kriitikuid (G. Suitsu, H. Pöögmanni jt)
pahandas keskpäraste värsside rohkus.
Tegelikult andis Haava pahandavast bal-
latist hoolimata ajajärgu poeetilisele mõt-
tele paljugi täisväärtuslikku ja edasiviivat.
Reaktsiooni ajalõpul ilmunud kogus
,,Ristilained” (1910) andsid ennast tun-
da ajastu muserdusmeeleolud. Nagu kunagi laulukevadel sai nüüd jälle
peaküsimuseks armastus. Armastus on siin lahutatud mitte ainult
sotsiaalsest tunnetest, vaid ka loodus elamustest; loodus annab siin
intiimsete tunnete jaoks sümboleid, nagu- täht, päike, lill, torm:(Siis
mine laulusid lukustama)
Sa käsi päikest mitte tõusta ja kose kohin
kustuneks-
ja keela tuuli tõttamast, siis
mine laulusid lukustama
ja hüüa, et vaikiks mühisev meri ja laulik nuttu ning
naeru keelma!...
,,Põhjamaa lapsed” (1913). Kolm aastat hiljem ilmunud kogu avatsüklis
taastus Haava luule ühiskondlik temaatika. Pöördumuses ,,Sa minu
pühakodumaa-pind” ühendatakse kodumaa armastus demokraatliku
poolehoiutunnistusega. Luuletuses ,,Me oleme põhjamaa lapsed”, milles
Haava on esitanud oma intiimse loodustaju:
Meid saatnud vaikuste helin
ja tähesäravad ööd,
kuukumased, lumitand metsad
ja vaiksed kaugele teed:
me oleme põhjamaa lapsed,
kaks- meie mõlemad.
Suurte ühiskondlike murrangute jälil ilmunud kogu ,,Meie päevist” (1920)
kahestub pealtnäha samuti intiimsete ja sotsiaalsete tunnete võrdseks
pooleks. Esimene on pühendatud armastusele. Ometi peegelduvad ajastu
põletavad probleemid selles kogus vägagi selgepiiriliselt ja Haava jõuab
oleviku kujutamisel suurema konkreetsuseni kui kunagi varem. Haava ei
mõistnud klassisõja olemust ja asus rahvustunde nimel looma luuletusi
kodanlikku vabariigi jaoks. Ent samal ajal tõuseb see värsiraamat
kirglikuks süüdistuseks rahavõimu ühiskonna vastu. Luuletus ,,Kel kodu
ei ole” on tunnistus illusioonide purunemisest; kõigi kodutute ja
leivatute kõrvale asetatuvat autorit haarab ,,söönuta ja julgete nägude”
ees jäine võõrdumine: (Kui puhus mu
Kui puhus mu katusekambri tuul,
katusekambris tuul)
all soojades tubades kuuldus see-
luule
(ja kaebasin tasa, ma lauliklind,
et leivata jättis mind kodumaa pind
,,liiga hell sa oled” nad trööstisid
mind.)
Hilisluule. Haava viimastes kogudes ,,Siiski on elu ilus” (1930) ja
,,Laulan oma eesti laulu” (1935) on kesksel kohal luuletaja isikliku
elusaatuse värsistamine. Valusamalt kui kunagi varem tunneb luuletaja
üksindust ja kodutust. Mõnigi värss kõlab otse karjatusena:
(Kas see siis oligi elu)
Kas see siis oligi elu?
See põgus ja rahutu
unenägu-
see pettumus-, kannatus-,
loobumisahel
ja mõni heledam hetk sääl
vahel-
kas see siis oligi elu?!
haruldaselt kõrgeealisest loominguvõimest annab tunnistust 1954. a
valikkogus avaldatud ,,Järelpõiming”, mis koondas luuletaja kaheksanda
ja üheksanda elukümnendi luulelõimi. Lihtsais sundimatuis värssides elab
edasi igatsus kadunud südamekodu järele.
Proosa. Veel suuremal määral kui luule, juurdub Anna Haava jutustav
toodang lapsepõlvekodu kekskonnas, talupojaühiskonna tõekspidamiste
tüüpides ja keeles. ,,Lainete” värsinovellid ja – humoreskid ei jõudnud
ammendada kirjaniku südamelähedast ainet ja see sadestus kergelt kujus
võtvais jutukestes, mis liitusid proosaraamatuks ,,Väikesed pildid
Eestist”(1911). Ilma nõudliku valikuta on siia koondatud erisuguse
tasemega üksteist pala. Sümpaatse ning lootustandva teosena meenutati
,,Väikesi pilte” veel aastakümneid hiljem ja kirjanikul soovitai oma
mälestuste kirjapanemist jätkata. 30-ndate aastate keskel püüdiski Haava
anda lisa samas laadis, kuid segavask teguriks sai kontsentratsiooni
nõrkus. Mälestustekangas valgus laiali kõrvalistesse üksikasjadesse ja
on säilinud 600-leheküljelise käsikirjana.
Vormi osas saavutas Haava oma noorusluules väljapaistva musikaalsuse.
Ta looming on saanud suureks sõnadesalveks heliloojatele. Anna Haava
luulekogud - ,,Luuletused”1 1888; ,,Luuletused”11 1891 ; ,,Luuletused” 111
1897; ,,Lained” 1906; ,,Ristilained”1910; ,,Meie päevist”1920;
,,Luuletuskogu”1924; ,,Siiski on elu ilus” 1930; ,,Laulan oma eesti
laulu”1935; ,,Luuletused”1954; ,,Nõmmelill”1964; ,,Väike luuleraamat ”
1968
Romantilise isikuluulega avas Haava sajandilõpu lüürikas uusi
perspektiive.Tema sot- siaalse tooniga laulud uue sajandi algul ja
satiir liitusid juba saatehäälena teiste kandvamate koore, kuid ka
selles laadis on ta andnud nii mõndagi tähelepandavat. Muusikalise
rütmi meistrina osutus Haava ühtlasi üheks esimeseks, kes jõudis
õnnestunult vabavärsi kasutamiseni. Väga paljud tema luuletused on
rahvalike lau- ludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude
püsirepertuaari. Eesti luule ajaloosse on Haava jätnud püsiva jälje
kõigepealt intiimsete tundmuste tõlgitsejana. Haava pärandas eesti luule
põhjamaiselt karge ja puhta lembelüürika, milles armastus on
lahutamatult ühendatud inimhinge helgete õnne ja iluigatsustega. Tema
loomingu paremik on kujunenud tänapäeval klassikaks, mida tuntakse kõige
laiemateski luuleharrastajate ringides. Anna Haava tõi eesti luulesse
omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja
musikaalsus, rahvalaululik.
Anna Haava (original Haavakivi) was born in Pala. She was Estonian
writer, whose first instruction came from her mother . Later , she had
private teachers, and then attended college. She took her examinations
in Tartu. At 6 years she worked in her parents ’ home. She was a geese
shepherdess, when she grew up she worked in housekeeping. In later life
she worked in a nursing home, tending sick patients. She has not
married . She has worked as a writer. She does not belong to any
political party, but loves the whole of her small country with all its
population. She worked as a writer and also gave lessons. She now dead
(13.03.1957) and buried in Tartu.
Kasutatud kirjandus:
Eesti kirjandus lugu 81-99 lk
Väike luuleraamat