Anna Haava (0)

Kullamaa Keskkool
Erli Kaseväli
ANNA HAAVA
referaat kirjanduses
Juhendaja : õpetaja Riina Leidsalu
Kullamaa 2009
Anna Rosalie Espenstein, aastateni 1939 Haavakivvi, hiljem Haavakivi. Luuletaja ja tõlkija sündis Kodavere kihelkonnas, Pala vallas, Haavakivi veskitalus. Anna Haava viiendal eluaastal (1869) osteti Haavakivi talu päriseks, millele eelnes pingeline rahakogumine. Ema Sohvi oli aina esimesena igal pool tõttamas, kuid teenijatel oli üha enam põhjust kaevata tema nõudlikkuse üle. Ümbruskonnas kõneldi juba, et kasulapsed on Haavakivile võetud palgata teenijateks. Kui Haavakivi vanem peretütar Liisi oma ruugete juuste ja heleda jumega esindas väliselt isapoolse perekonna liini, siis jättis noorem Anna esmapilgul ema tütre mulje. Tõepoolest olid temas uueks tervikuks liitunud mõlema vanema omadused. Tal olid ema tumedad juuksed ja tõmmu jume, kuid näojooned meenutasid rohkem isa ja isalt oli ta pärinud ka oma välimuse peamise ehte, suured sinakashallid silmad. Iseloomus põimuvad samuti emapoolsed ja isapoolsed jooned, kuid siiski on märgata isa pärandi ülekaalu. Tütre tundehellus meenutab ema ägeduseni ulatuvat temperamenti ja Anna Haava ise on enda huumori ja satiirmeele kinkijaks nimetanud oma värvika sõnaga ema. Kuid Anna Haava isiku ja talendi põhiolemuses tunneme ära Joosep Haavakivi sisemise täiusetungi, tema ebamäärase püüdluse ideaalide poole. Ka kasvueas vastuvõetud mõjude poolest seisab Anna kujunemisloos esikohal isa.Viieaastaselt õppis Anna lugema. Oma kuuendast eluaastast mäletab Anna Haava isa talveõhtutel peretoas „Kalevipoega“ ette lugemas. Anna ei saanud sündides nii tugevat tervist kaasa, nagu osutab hädaristimist põhjustanud haigestuminegi. Talupere kollektiivi sissekasvamisel jäi ta füüsiliste võimete poolest vanema õe varju. Eriti raskesti mõjus tütarlapsele õe ja ema häbenemine tema pärast, kui ta kaheksa-aastasena kirikus suures rahvamurrus ära minestas. Õde nuttis kartusest, et minestamist võidakse pidada langetõveks. Anna palus salaja jumalat, et ta ära surra saaks. Aga Anna pani ennast omal viisil maksma. Ta oli püüdlik vanemaid abistama nii hanekarjusena kui muidu käsualusena ja kuulis rõõmuga enda kohta lausutud tunnustust, et ta olevat „lahke jalaga“ . Nagu tavaliselt 19. sajandi Eestimaal, nii hakati ka Haavakivil laste koolipaneku peale mõtlema nende kümnenda eluaasta paiku. Saksa keele äraõppimise vajadus kutsus linnas kui ka maal ellu ettevalmistava õppekavaga erakoole. Nii said mõlemad tütred Pataste mõisas avanud läti rahvusest piiriametniku tütre E. Markovi hoole alla. Anna tundis ennast nii inetuna ja halvana, et teda keegi armastada ei või. Neis ebakõlades õnnestus Annal siiski kinni haarata õppimisest ja jõuda varsti paremate õpilaste hulka, kellel lasti rohkem iseseisvalt raamatutega töötada. Friedrich Schilleri luuletust „Die Sehnsucht“ olevat ta suvel kodus katsunud isegi eesti keelde tõlkida. Rohkem edasijõudnud õpilased, nende hulgas ka Anna, sel kevadel enam raamatutega palju tegemist teha ei saanudki, vaid piirdusid näputööga ja aitasid köögis. Vanem õde oli juba kodus ja 1876. aasta suvel jäi koolist ära ka Anna. Pooleteiseaastase kodusoleku järel 1879 . aasta jaanuaris viis isa Anna Tartusse lootusega teda linna tütarlastekooli panna. Annal ei olnud sugugi raske sammu pidada väikese tütarlastekooli kõrgema astmega. Vabal ajal luges ta prl. Frey soovitusel kooliraamatukogust kirjandust. Semestri lõpul soovitas
koolijuhataja Annal minna kõrgemasse tütarlastekooli vastuvõtukatsele ja 1880. aasta jaanuaris kirjutati Anna Rosalie Espenstein kooli algklassi- kvarta nimekirja. Kõrgemas tütarlastekoolis õppimise esimestel aastatel elas Anna ülejõe äärelinnas lihtsas eesti perekonnas, kus tema kasutada oli üks nurk ilma aknata vahetoast. Iseloomult arg ja tagasihoidlik Anna tundis oma kodukootud riietega ennast peente kooliõdede hulgas tuhkatriinuna ja tal ei siginud nendega lähemat sõprust. Tundides oli ta püüdlik ja jõudis hästi edasi, kuigi esialgu võõra õppekeele painduvamaks kättevõtmiseks tuli omajagu pingutada. Kolmekümne noore neiu hulgas, kellele Tartu Linna Kõrgem Tütarlastekool 1885. aaata veebruaris kodukooliõpetaja diplomid kätte andis, kuuleme ainult paaril olnud kavas guvernandikoht Moskvas või Peterburis vastu võtta, kuna neil seal tuttavad ees. Anna Haavakivil ei olnud teenistuskohta kuulutatud, kuid ta teadis, et tal tuleb ellu astuda. Pärast kooli lõpetamist pööras Anna Haavakivi teadlikult selja suurtšovinistlikule saksa seltskonnale ja hakkas kontakti otsima eesti rahvuslike ringkondadega. 1885. aasta suvel astus ta „Postimehe“ toimetaja K.A. Hermanni laulukoori ja ühines Hermanni ümber koondunud ringiga, kus hoolimata rahvusliku liikumise kriisi saabumisest püüti eesti kultuuri edasi arendada. 1894. aasta kevadel viibis Anna Haava Peterburis, kus võttis osa eesti seltside pidustustest pärisorjuse kaotamise 75. aastapäeva auks. Ta esimesed kogud „Luuletused“ I (1888), II (1890) ja III ( 1897 ), kõik sisaldavad romantilisi tundelaule, mille peamiseks aineks on armastus. See on omanäoline lembelüürika, rahvalaululikult diskreetne ja ühtlasi elamuslik, tundevärske ja musikaalne . 75. sünnipäevaks 1939. aastal kinkis Tartu linnavalitsus Anna Haavale korraliku korteri Tähtvere pargi lähedal Koidula tänava majas . 1952. aastal hakkas Eesti Riiklik Kirjastus ette valmistama valitud teoste sarju rahvuskirjanduse klassikast. Sellesse plaani kuulus ka Anna Haava luule väljaandmine. Aktusel tehti teatavaks ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Anna Haavale ENSV rahvakirjaniku aunimetuse andmise kohta. Sel päeval on tehtud viimane foto elavast Anna Haavast. Näeme teda istumas lillede ja kingituste keskel, äsjakingitud pleed põlvil, kunagi tõmmu-tumedad juuksed valgete salkudena ümber lauba, kuid kulmudes veel tugevat pigmenti. Elu on olnud armutult kitsi Anna Haava unistuste täitmisega. Tal on tulnud taluda isakodu kaotust kevadunenäo purunemist, südamekodu saavutamatust. Viimaseks unistuseks jäi sügisemuinasjutt. 1957. aasta alguses annetas ENSV Ülemnõukogu Presiidium Anna Haavale ordeni „Austuse märk“. See oli küünlakuu lõpul.Valudest säästetud voodirežiimil viibiv vanur jälgis päevast päeva valguse võidukäiku akna taga laiuval Tähtvere väljal. Kolmapäeval, 13. märtsil 1957, oma üheksakümne kolmandal eluaastal suri Anna Haava. Kiiresti levis leinasõnum üle Eestimaa. Ei olnud eesti kodu, kus poleks teatud Anna Haavat. Matused kujuneisd rahvahulkade osavõtu poolest erakordselt suureks. Laupäeval, 16. märtsil asetati sark ülikooli aulasse rahvaga jumalagajätmiseks. Kahel päeval ei katkenud inimestevool sarga juurde. Seisti kaua kõrge lilledest kirendava künka ümber. Rahva hinge kasvanud viisidest jäi helisema selge märtsiõhtu vaikus .
ALLIKAD
Kruus, Oskar 1995. Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn: „Eesti raamat“
Säärits, Ello 2007. ANNA HAAVA Elu ja loomingu lugu. Tartu: „Ilmamaa“