Anna Haava (0)

 
Anna Haava (Anna Haavakivi) — (1864-1957) luuletaja, sajandilõpu naisharitlasi, tema loomeperiood kestis varajasest noorusest hilise eani, oma loomingu tippteosed kirjutas Anna Haava 19. sajandi lõpu venestusaja tingimustes. Haava õppis Tartu Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga, viibis raviasutustes Saksamaal (1892-1894), töötas koduõpetaja ja halastusõena Peterburis ja mujal Venemaal (1894-1899), sajandivahetusel majapidajannana venna juures Haavakivil. Pärast haigust asus elama Tartusse (1909), kuhu jäi elu lõpuni. Anna Haava astus kirjandusse tavapäratult vahetu lembelüürikaga, tema esimesed värsid ilmusid ajakirjanduses 1886 , raamatutena alates 1888- 1897 lihtsa pealkirja all "Luuletused" (I - III), lisaks mitmed kordustrükid. Järgnesid luuleraamatud "Lained" (1906) ja "Ristlainetes" ( 1910 ). Kogus "Põhjamaa lapsed" (1913) üllatas Anna Haava armastuse ja looduselamuse oskusliku põimimisega. 1920. aastatel ilmus Anna Haava kogu "Meie päevist" (1920), milles avalduvad ühiskonnakriitilised toonid ning kogumik "Anna Haava luuletuskogu" (1924). Peale luuletuste on Anna Haava avaldanud vähesel määral ka proosapalu, sh. lapsepõlve miljööd kujutava "Väikesed pildid Eestist" (1911), koostanud aforismikogu "Peotäis tõtt" (1900). Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare , J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse. Anna Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus. Hiljem, 20. sajandi alguse loomingus jõuab Anna Haava mitmekülgsema, isegi sotsiaalse temaatika ja rahvalikult lopsaka keele juurde, kuid selleks ajaks oli muutunud juba eesti kirjanduse kontekst (Noor-Eesti). Väga paljud tema luuletused on rahvalike lauludena populaarsed tänaseni ja kuuluvad laulupidude püsirepertuaari.

Ei saa mitte vaiki olla Ei saa mitte vaiki olla,
lauluviisi lõpeta:
vaikimine oleks vale,
sunniks südant lõhkema.
Tahan õige tasa laulda,
tasa kannelt helista ,
et ei sind, mu kõige kallim,
lauluga ma tülita.
Aga kui torm minu kandlelt
kostab siiski kõrvu sull´,
siis sa ise oled süüdi:
miks nii armas oled mull´!

Anna Haava kui luuletaja jäi truuks oma lapseeale eluks ajaks. Kuigi poetessi elu oli võrdlemisi ühetooniline ning ta pidi üle elama mitmeid traagilisi kaotusi, ei lahkunud ta oma hinges ega oma loomingus lapseea tundlikkusest, hellusest, headusest ja muudest eluväärtustest, kaasa arvatud armastuseigatsus ning truudus . Anna Haava ei saanud oma elu ajal nautida tunnustatust, isegi mitte majanduslikku kindlustatust, tema loomingu parimad aastad saab kokku võtta sõnadega "ainult peale varju ja kätele tööd". Siiski peetakse tänapäeval Anna Haavat Lydia Koidula järel teiseks suureks naisluuletajaks eesti kirjandusloos. Ello Säärits ei keskendu oma käsitluses mitte nii võrd luuletaja loomingu analüüsile, vaid toob ilmekalt ja suure kaasaelamisega nähtavale Anna Haava elukäigu õnnelikust lapsepõlvest eluõhtuni.
Luuletused I (1888)
Luuletused II (1890)
Luuletused III (1897)
Lained (1906) (ühiskondlikud teemad)
Ristlained (1910)
Põhjamaa lapsed (1913)
Meie päevist (1920)
Looming
Siiski on elu ilus (1930)
Laulan oma Eesti laulu (1935)
Luulevalikkogu d
Luuletuskogu (1924)
Luuletused (1954)
Nõmmelill (1964)
Väike luuleraamat (1968)
Anna Haaval on väärikas koht eesti suurte naisluuletajate reas: tema esimene luuletus ilmus aastal, mil suri  Lydia Koidula. Haava oli hoopis teist tüüpi lüürik kui Koidula, mitte lõkendavalt paatoslik, vaid isiklikult ja intiimselt nukker ja lüüriline; mitte ööbik, vaid lepalind. Tema luule oli ometi 19. sajandi lõpus uudne täpse ja isikliku looduskujutuse tõttu, ka kirjutas ta esimesena Eestis diskreetselt isiklikku lembelüürikat.
Anna Haava (neiupõlves Anna Rosalie Espenstein; kuni 1939 Haavakivi)  sündis 15. okt 1864 Kodavere kihelkonnas Haavakivi veskitalus,  põlises talupojaperekonnas. Õppis 1880-1884 Tartu kõrgemas (saksakeelses) tütarlastekoolis, mille lõpetas koduõpetaja diplomiga. Töötas algul Tartus, hiljem Venemaal õpetajana, reisis Saksamaal ja naasis sajandivahetuseks Eestisse. Alates 1906 elas vabakutselisena Tartus, sissetulekuks sageli ainult tõlkijana teenitud napid honorarid. Ta oli  Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikmeks 1922; 1945-st Eesti NSV personaalpensionär.  Haava suri väga kõrges eas 13. märtsil 1957 Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.
Haava esimesed raamatud kandsid pretensioonitut nime "Luuletused" (I - 1888, II - 1890, III - 1897). Kõikidest osadest anti välja mitu trükki, Haava oli 19. sajandi lõpus väga populaarne autor.
1906 ilmus muutunud tonaalsuses kogu "Lained", tema ühiskonnakriitika süvenes veel kogudes "Ristlained" (1910) ning "Meie päevist" (1920). Uuesti muutus ta luule isiklikumaks kogudes "Põhjamaa lapsed" (1913) ja "Siiski on elu ilus" (1930) ja "Laulan oma eesti laulu" (1935).
Haava on kirjutanud ka proosaraamatu "Väikesed pildid Eestist", kus on palju südamlikku huumorit . Ta tegutses ka tõlkijana, vahendanud peamiselt saksa kirjandust: J. W. Goethet, F. Schillerit, F. Grillparzerit, H. Hofmannstahli  jt.
Haava luule on püsima jäänud eelkõige lauldavate lauludena, heliloojad on viisistanud rohkem kui 200 tema luuletust.