"Ohvrilaev" Gert Helbemäe (0)

KIRJANDUSTEOSE ANALÜÜS

TEOSE AUTOR: Gert Helbemäe
TEOSE PEALKIRI: Ohvrilaev
TEOSE ŽANR: Realistlik psüholoogiline romaan
ILMUMISAASTA:1960
1. Autorist kokkuvõte (pere, haridus , ametid, eraelu, tervislik seisund jt.
võimalikud loomingule mõju avaldanud tegurid)
Gert Helbemäe on vere poolest pool šotlane pool hispaanlane ja sündis Tallinnas 1913 aastal ärimehe pojana. 1933 lõppetas Prantsuse Lütsomi ja eirates isa soovi minna Berliini kaubanudst õppima hakkas kirjuatam. Üldiselt oli ta lapsepõlv häirituf ema nukkrusest mis tuli nende lahutusest. Ta töötas mitmes ajakirjas nagu näiteks „Eesti Pildilehe“ ja „Roheline Post“ tegevtoimetajana. Seejärel kutsuti „Uudislehe“ seltskonnaelu reporteriks, pärast sõjaväeteenistust suundus Eesti Ringhäälingu muusika - ja kirjandussaadete toimetusse, seal tegi ka tööd lisaks „Raadilehele“ ning hakkas kirjutama kuuldemänge. Maailmasõja ajal põgenes Saksamaale ja sealt edasi Londonisse kus suri . Ta abiellus 1941 aastal Are Vanaveskiga keelega said 1942 aastal tütre Ene kes lõpetad Londoni Prantsuse Lütsomi ning hakkas tegema tööd filmi alal.
2.Teoses toimunud sündmustiku aeg
Esimese Vabariigi ajastu.
3.Koht
Tallinn, Kesklinn, Kloogaranna, Pirita , Narva-Jõesuu kuid peamiselt Tallinn.
4.Ühiskonnakord ja ajaloolised tegurid
Solidaarsuse, sõjapõgenike massiline suurenemine ja liberaalsuse suur kajastamine meedis on kindlasti tähtsad tegurid selle teose puhul.
5.Peategelase (-tegelaste) (nimi, kes) iseloomustus, areng teose vältel
Martin Justus on selle teose peategelane, talle on omane elupõletaja hedonistlik maailmavaade mida ta hoiab ametikohustuselt vaos ja tsivileeritult. Teose vältel areneb tal vaade Sokratesest kontektis algselt haritult mitte usklikust inimesest kes ei annu alla oma loomalikutele instinktidele , helgeks just loova inimese vaatenurgast ennast väljendava hippini. Ta kusjuures otsutabgi kirjutada Sokratesest hoopis mõistuslikust teooriast vabanedes , noore ergutava dialoogi vormiga. Ta õppib mitte olema nii sünkroonis ühiskonnaga ning saatusega. Ja elama süütunde vabana.
6. Kõrvaltegelase (-tegelaste) (nimi, kes) iseloomustus, areng teose vältel
Isebel on teine kõige tähtsam tegelane teoses kes ei suuda miski pärast üle elada seda, et Martin tõi nende kolmekümne päevase seikluse ja reaalsuse eiramise nn Delose reisist eraellu tuues ta enda koju üheks ööks. Kas tegelane arenes teos väitel? Mina ei usu, need tunded mis tas olid ei olnud moondatud või muutedud tema suhte tulemusena protagonistiga, need olid seal sellest ajast peale kui Martin teda must valges kleidis kohtas Koplis.
7. Põhisündmused, süzee
PEATÜKK ÜKS
Meid tutvustatakse peategelasele Martin Justusesele kes on ajaloo ja filosoofia õpetaja Tallinnas erakoolis, vanemad koleegid kes teda vihkavad on uurinud ta elulugu ja leidnud, et tal tegelt ülikool ise läbimata Venemaa revolutsiooni pärast kui ta wabadussõjas osa võttis ning naise sai. Just on lõppenud kooliaasta koos aktusega ning Martin Justuste lõppetas kõne abiturentidele Sokratest ning õiglusest. Samuti saame teada natuke teiste tegelaste kohta nagu Direktor Meineri kes on 60 aastane vanahärra kellel meeldib peale kooli klassis mediteerimas käia. Ta on armastatud oma õppilaste poolt,mitte nagu Martin keda vaid respekteeritakse. Siis on veel ka üks noor Eesti keele õpetaja nimega Meeta Räägu (kõhna, kolmekümmneaastane)kes on siis Martin Jutuste poolt põlgatud kuna too on liiga külgekippuv aga ikkagi on tema kõrvad õpetajate ühiskonnas kus tema ei viibi. Meeta Räägu räägib talle, et tal on tugev oppositsioon kooli inpsektori kohale kuna on ta mitmete õpilaste probleemide diskusioonidel võtnud reformiliku koha ja kaitsnud neid, samuti peetakse teda ebakollegiaalseks, endiseks elupõletajaks ja vabamõtlejaks. Näiteks oli ta kaitsnud noort eesti keele õpetajat Edmar Siimi kui vanemad kolleegid väitsid, et ta oma klassides laseb lugeda liiga naturalistlikke katkendeid ja ka oma õpilast kes psüholoogilistel põhjustel oli korda saatnud pisivarguse. Siiski osutub talle kooli inspektori koht kui direktor talle ta vanas klassis seda tõotab kui too teeb ametlikku palvekirja haridusministeeriumile. Siis kohtame ka õpilast kes on muidu ennast ohjeldavale haritud Martin Jutustes ennast välja heitma pannud kui avastas, et too Boris Mänd on plageerinud vene ajaloolase Sterdjaevi töösi. Boris Mänd on vabadussõja kindrali ja venelasest ema laps, ta on talenti ajaloos ning kavatseb Tartus ajalugu õppida kuid teiste õpetajate väitel vähe inovatiivne, Martin Jutustes kahtleb kas on õpilast ülehinnanud kuid nende vaidluse vältel julgeb ta valetada õpetajale näkku.
PEATÜKK KAKS
Oleme koos Martin Justuse figuurika kuid mitte väljapaistvalt ilusa naise ja kuueteistaastase tütre Astridiga perekonna kesklinna korteris kus Astrit näitab isale oma tunnistust kus on kõik hinded rahuldavad, vaid käsitöö, võimlemine ja laulmine on hea tasemel. Martin kurvastab, et ta tütar ei ole näidanud huvi ülesse mingi kindla aine vastu. Proua Justuse kõnetab meest kui too sööb kotletti pärides millal nad Narva-Jõesuuse suvitama lähevad. Martin ei taha minna ja rahuliku vaidluse vältel selguvad järgmised asjad: Martini naine on suhteliselt usklik ja arvab olevat patt see, et olla ebaseltskondlik ei ole arvestatud Kristliku usu 7 surmapattu hulka, naine on veidike isekas ka , sõnades, et häirida teiste suve ei ole okei kuid mees mõtleb et talle antakse rahu raamatut kirjutada on liiga palju küsida. Astrid on oma ema moodi kuid tal on vähemalt isa tumedad silmad, kui selgub , et Martin saab inspektoriks muutub naise meeleolu ja Martin saab aru, et tema kaasatuleku vajadus oli ainult ettekääne jaoks. Lõpuks saame teada veel, et Martinile on olnud meeltmööda haruldased jalutuskäigud Astridiga siis kui suvemaja Narva-Jõesuus on kuppatatud sugulastest.
PEATÜKK KOLM
Kaks nädalat on Martin Justus töötanud intensiivselt kirjutades kella kuueni. Kogu peatükk räägib sellest kuidas Martin Justus kes väheste andmete tõttu peab toetuma Platonile kirjeltades Sokratese viimaseid päevi, on umbusklik sellest mida platon räägib kuna need on vastu Sokratese põhiloomusega. Nagu näiteks Platon väidab, et Sokratesel oli pikk arutelu sellest mis juhtub peale surma kuid Martin teab, et Sokrates uskus, et jumalad ei anna kunagi teada inimestele seda, mida nad neile ilmutada ei taha.
PEATÜKK NELI
Kapsaussid tulevad aknalaule keda see suvi eriti palju on ületee naabri peenraid laastamas,ja ka parvedega tema juurde tulemas. Martin Justusel ei tule kirjutamine täna välja kuna on tuppikus ja ei tea kuidas jätkada sealt kus eile pooleli jättis, ehk ohvrilaev on sõitnud Delose saareni ja Sokratesel on 30 päeva jäänud elada. Siis vahtides aknast välja näeb ta 45 aastase tuletõrje pealikku matuserongi kes vaid neil aastat temast varem. Ta otsustab ka ise jalutama minna, ületee aga peatub ta pilk mullas töötava naise peal kes naeratab talle. Tänavanurgal istub vana jutukas ehitusmeister Rähn keda Martin Justuse vältida ei saa ning on sunnitud rääkima möödunud rongist, ,Rähn mainib, et pasunad olid tuunist ära ja võhmast otsas, samuti soovib ta, et surnud vana Moora tema matusel pasunat mängiks nagu vana meister ikka. Kõndides edasi mõistab Martin, et vana tegi nalja kui sanos, et sooviks ka tema matusel linn pasuna kõla täis oleks. Siis Kopli lähistel kohtub ta must valges kleidis 22 aastase klaveriõpetajast juuditariga Isabella kellega ta kõneleb Sokratest ja tema tööst, juudi ema müüb talle kirjutamispabereid oma büroopoes ja muidugi juudi kombel ei jäänud tall pärimata mis põhjusega tal nii palju paberit on vaja. Kaks lähevad pikkale jalutuskäigule mis viib neid lõppuks randa kus ideaalne päikseloojang ja avamerele suunuduv purjekas tekitavad haarava atmosfääri milles Martin leiab lahenduse oma tööd tuppikust vabastada. Viskab siis takja Isabella pihta kes selle tagasi visates Martini külge ei jää. Järgneb tähtis dialoog kahe tegelase vahel kus nad arutlevad kas oleks sobilik ning mis tingimustel taas kokku saada. Isabella sanob, et kui ta homme kõnnib tema maja eest läbi siis kui Martinil on midagi öelda siis tulgu, kui ta ei kõnni siis on Isabella oma otsuse teinud mitte enam kohtuda . Martin läheb koju sellejärel, imetleb takjast mis ta alles hoiab ja mängib klaveril ballaade .
PEATÜKK VIIS
Martin nägi magades und kus zoloogia õpetaja kes vaid põlvepükstes must valgeid liblikaid tema kodus ringi ajas. Peale tähtsusetu postkaardi lugemist Narva-Jõesuust istus Martin maha kuid pani tähele, et 10 minutit on selleni kui Isabella pidi mööda kõndima, et too teda näeks pistis ta pea aknast välja ja natuke hiljem kui Isabella oli mööda kõndinud läks ta ka ise tema järele ja kokkuleppiti kell üks bussijaamas kokkusaada, et Piritale minna. hiljem leidi inimtühi rannariba Pirita ja Merivälja vahel kui mööda sõudis Boris Mänd kaaslasega mis häiris Martinit mis oma korda häiris Isabellat kell tekkisid kahtlused kas nad peaks ültse ikkagi tegema mida teevad. Nad vahetavad siis istepaika liigutes randa kus toimub pikk ja sisurikkas dialoog mille tulemusena selgub, et Isabell tahab, et Martin kutsuks teda tema juudi nime pidi ehk Isebel kelle karm lugu Juutide provehtis peaks olema hoiatus Martinile kui too usub nimede maagiasse. Veel saame teada, et Isebeli ema kutsub ennast aristokraatlike juurtega prantslaseks kui Napoleoni väed Moskvasse tulid ja ta suursugune perekond ühe kindrali elama võttsid kes väidetavalt armunud esiemasse. Kuid tegelikkuses võttis lihtsalt üks prantslane kasutada ühte vaest linna jäänud juudi tüdrukut. Veel saam teada, et Tema ema on domineeriv ja ei salli, et Isebel kedagi teist armastab , seega kui ta räägib, et on uhke juut isapoolelt siis ema üritab kohe tema arvamust Isebellise mahakiskuda rääkides kuidas ta terroriseeris teda ähvardades enesetappuga olles mitmes afääris , õnnetutes äritehingutes ja kaardimänguvõlgades, tihti tuli öösel isa Isebeli tuppa ja kallistades ja nuttes nagu ütleks ta hüvasti. Lõppude lõpuks on ema tuksi keeranud ka ta kalverikarjääri peletades ära potsentsiaalse mehe kes teda Šveitsi õpingutele oleks viinud ja mitte toetades ta õpinguid rahaliselt pärlitega mida ta alles peale surma tütrele lubab, hoides teda kinni kui sangpommi. Õhtu poole otsustati minna Kadriorgu restorani kus Martin räägib kuidas ta vanemad tahtsid, et temast saaks kirikuõpetaja aga tal piirdus küllalt usku peale intsidenti kus õpetaja ei leidnud vastust küsimusele , „kas jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ise üles tõsta ei suuda?" räägib ka oma boheemlikust eluperioodist. Pärast sööki lähevad kuulama pargis kontsertitt mis ei ole väga hea ja Martin sanob, et soovib kuulda Isebeli mängimas klaveril Raveli " Pavaan surnud printsessile, see ka juhtub ja lõppeb voodis , hoones mille omanikud hetkel kodus pole.
PEATÜKK KUUS
Nende kolmekümne päevaline seiklus ja reaalsuse ignoneerimise ajal nad käivad igapäev väljasõitudel, rannas , metsas ja parkides. Martin Justus tunneb end iga hommik jõulisemana ja mõtleb Sokratese vastase raamatu kirjutamisest. On tulnud uus kiri perelt Narva-Jõesuus millel ta vastab lakoolselt mõeldes, et kas mainida seda, et töö läheb nirult kuid otsustas mitte kuna see suurendab riski, et teda kaasa kutsutakse. Selgub ka, et juudi paar kes siin elab kuid kes on suveks Kuressaaresse läinud on palunud tal viibida Kadrioru korteris ja teha luuke lahti päeval, et näiks nagu keegi elaks siin ja vargad eemale pettaks. Isebelle emale oli Isebel öelnud, et harjutab Estonia kontserdi jaoks ja see komenteerinud, et sellest ajast peale kui ta on harjutama hakkanud näib ta rõõmsam meeleolu poolest. Kümnendal päeval nende Delose eksperimendil enne traditsioonilist juudi õhtusööki mis Isebel valmistas saame teada kuidas Martin Peterburis ühele teenijannale süütuse kaotas. Teenijanna harjutas koguaeg klaveril Mozarti Köchel 466-te mis jäi seetõttu Martinile meelde ja inspireeris teda muusikat harjutama. Hiljem suitsetades tuleb Isebelle ema ringi luusima kuid ei näita elumärki kaks värisevat tegelast. Otsustatakse, et targem on Isebellil kohemaid taksoga koju sõita enne ema, et selgitada tema puudumist mille vastu Isebel oli küll morn suhtumine, tahtes ise kasutada parkki jalutamiskäigu tegemise vabandust.
PEATÜKK SEITSE
Kui Martin ja Isebel järgmisel päeval kokku said garanteeris Isebel, et ta ema ei tea midagi, ja nagu ettearvatud, oli toomas õhtusööki. Paar läheb päevaks Klooga randa kus rongis mängivad nad kaasreisijate peal mängu üritades nende hoiakust ja riietest mõista nende elukutset. Justusel aga tuleb peale mure aineline tuju, räägivad sellest kuidas Isebel näeb häirivalt Martinis isalikku headust ja see on tõsi, sest Martin tunneb, et ta vastutab ning hoida Isebeli suunurkki sirgelt ka pärast kolmekümmet päeva. Isebel kutsub teda egoistiks ja tunnistab , et ta ei saa ju jätkada suhet peale kolmekümnendat päeva. Martin ehki šokeeritud on rahul kindla vastusega ja nad lahkuvad tagasi Tallinna, kus lähevad jalutama, Isebel teeb kohviku ettepaneku kuid näeb, et Martin ei ole vaimustuses ideest, pakkub koju minekut kuid Martin kutsub Isebeli ültse tema poole. Seal vaatab Isebel perekonna pilte ja tunnistab, et leiab ta tütre hirmuäratavana. Joovad veini ja Isebel räägib kuidas istudes rannas männi lahtiste juurte vahel tundus talle nagu teda haaratakse ja hakkas melahooniliselt kartma , tuletas ta siis seda meelde kardinatest väljavahtides. Ta palub Martinit, et ta kaitseks teda kividega viskajate käest. Martin lubab ja peale rohket veini jätkadi voodis seksiga.
PEATÜKK KAHEKSA
Keskööl oli Martin Isebeli ära saatnud sisemise paanika tõttu ja siis unenäos näinud kuidas too teda õuntega lagunenud puumajade rajoonis loobib. Viive viib meid Martini tudengi easse Peterburis kus ta oma kursus kaaslastega on ühe ilusa neiu sõbra eestvedamisel professorile tünga teinud juhatades teda lõksu kohtama tood kena neiut kellel professor on üritanud läheneda. Paik kus Isebel teda õuntega loopis on sama koht kus professor masenduses ja häbelikult kõnnib ära, tee peale irvitavatest ja kätt pakkuvatest tundengitest. Martinil tekkib kahtlus , et ka teda on niimodi tüssatud ja Isebel ning ta ema on kokku mänginud, et teda sundida Isebelliga abielluma. Tõenditeks oleks näiteks ebaõnnestunud plaan teda teolt tabada Kadriorus kuid Isebel kogemata ukse kinni jätnud ning ka see kuidas Isebel eelneval ööl nii sihikindlalt ja üleolevalt tema kodus viibis tunnistades, et Astritit ta kardab kuna Martini ja tütre vaheline armastus on tugev, naisega aga mitte. Peale poodi minekut nägi ta Vana ehitusmeest tänavapoolsest aknast välja vahtimas ja hakkas juttu puhuma mille tulemusena sai teada, et vanake juba nädalaid tänava poolset korterit omab ja kõike elu näeb, Martin ei ole kindel kas vanake teab tema afäärist või mitte vihjeid nagu tuli aga võisid olla suunatud vabalt mõne teise pattuja peale kodutänaval. Igatahes otsustab Martin, et on aeg asjad kokku kraamida kõigest koosoleku tõendid eemaldada ning lahku minna, Isebel olevat juba läinud Kadriorugu koristama saades teada, et Juudi paar tuleb Kuressaarelt varem tagasi.
PEATÜKK ÜHEKSA
Asjad aga võtavad äkilise pöörde kui hilja õhtul saabunud Isebel taksoga rääkis kuidas ta pidi seletama nende suitsetamise jälgi korteris. Martinis aga tekkib kiire arusaamine ja meelemuutus ning ta leiab, et on kõvasti raskem Isebeliga ausalt rääkida kui ta kavatses . Igatahes juhtub nii, et Martin väidab, et vanake all korrusel kautselt nägi teda ja nad peavad olema ettevaatlikud tema ühiskonnas, Isebel solvub ja kutsub Martinit rassistiks. Martin väidab, et see ei ole nii ja hakkab ajama udu oma moraalsest süüst mis hetkeline seis talle toob ning ei luba tal tulevikus oma kitsarinnaliste koleegidele vastu seista. Isebel vastab vihkavad toonis, et kuidas ta ei suutnud hoida seda kolmekümnet päeva seiklusena, eraldi oma eraelust ning kuidas Martin julgeb teda süüdistada tema ärameelitamist naisest, tütrest ja Sokratest. Martin järgnevalt õhutab teda oma elu emalt tagasi võtma. Isebel nõustub kuid süüdistab Martinit tast lõbunaist tegevat ja oma mõistusega ehk saatusega elajat. Martin järjekordselt vastab, et ta ju armastab teda kuid Isebel vaidleb vastu,et armastust on Martin ise sinna toppinud, et oleks rohkem eetilist väärtust, siis tormab naine paugutavate uste kajas välja ja Martin hoiab end tagasi pigistades takjast enda käes veriseks, et mitte järele joosta.
PEATÜKK KÜMME
hommikul tunneb Martin end väljapuhanuna ja rahulolevana, tagasi on rutiin ja ta otsustab liikuda järgmise peatükki juurde ja kirjutada poolelijäänud hiljem. Oma igapäevasel poe külastusel aga kuuleb ta, et Isebel on end maha lasknud. Ta otsustab külastada Isebeli ema kes on õnnelik, et just tema , nende tuttav Peterburist külla on tulnud. Ema räägib Martinile, et tüdruk tegi enesetappu isa püssi järgi mis ta kõheldes oli alles jätnud, et kaitsa ennast võõral maal. Räägib ka, et arvab, et tema on süüdi kuna on olnud tal palju tülisi tütrega , paljud neist olid põhjustatud sellest, et artoli väitnud, et on eba tervislik olla nii kiinudmuses surnud inimesega ema tegi siis kõik, et Isebelli sellest rajalt kõrvale suunata, viimane neist oli see, et tütar ei soovinud, et ta läheks Kadriorgu neile tuttavatele külla. Sisse astuvad ka need sama paarike ja suhtuva skeptiliselt Martinisse, kes lahkub .
Isebel oli jätnud vaid ühe sõnumi mida ta ema ei mõista: „Laev on Deloselt tagasi jõudnud"
PEATÜKK ÜKSTEIST
Martin läheb randa otsima seda sensuaalsust mida ta kord koges Isebeliga. Ta sooritab palju mõtlemist ja sisemist vaidlust teemal kas ta oleks saanud kuidagi juhtunut vältida ja kas ta oleks pidanud aru saama rohketest vihjetest, lausub fraasi
"...ma tunnustan inimese seost kehaga , intstinkte, küll mitte nendele alistumist, aga ka mitte nende puritaanlikki allasurumist, vaba äratundmist, et lõpuks on jäädav vaimsus "
Ostab lehti milles kirjutatakse enesetappust ja Martin vihastab kui seostatakse Kreeka madruseid Delose saarega . Ajab juttu vanamehega kes räägib, et ta just luges kuidas seikleja Scott põhjanabal on surnud. Otsustab masendusses, et tahab inimest kellega rääkida. Otsustab minna Paide algkooli kaaslase Pärn Saanille külla minna kes töötab politseina Pagari tänaval. Ta muidugi arvas , et Pärnil on tööpäev läbi kuid tuleb välja, et vaid algas kuid sõbralik Pärn viib siiski Märdi Olevimäe lähistel olevasse õllepoodi. Räägivad Sokratessest ja sellest kui raske on olla elupäästja ning kuidas Märt korra ühises seltskonnas teatrit külastades vaidlenud teise liikmega, et kõik on omamoodi värdjad. Samuti väidab, et Mardil on süüdlase nägu peas ja see on veider , et ta kohe hüppas seletama haava käel mida Pärn oli jõllitanud. Peale lahkumist tundis Martin end ikka juttu tujus ja läks oma vana afääri kaaslast Peterburi ajast Lydiat ehk juuksurit keda ta kohtas Peterburi Eesti Seltskonnas kohtama kes peaks töötama Pikka tänaval juuksurina ka praegu. Tema pettumiseks võttab aga teda vastu teenijanna meigitud näoga ja blondide juustega kes lausub, et Lydia Kaseorg on just vastsündinud tütrega kodus. Peterburis oli Lydia hoidnud kaustikut kõigi ideedega mida Martin oli talle pajatanud peale tundide. Martin läheb peale pettumist sööma ja viina jooma mis teda uniseks teeb ning pärast meeleolu muusikat kuulama. Siis suunab tee koju mõistes, et ta tegelikult vihkab seal olemist ju ja ta kavatseb kohe magama minna mida ta teebki kui just see kuradima kapsauss seina peal teda ei häiriks ja voodis välja tooks.
"Kõik on eeslivarjuse mäng, eesli varjus, leidis ta nördinult , tülpinult, meenutas lugu Anteena oratoori Demosthenesest" - kometeeris Martin lõbumuusika tuunil tantsivaid inimesi vaadates.
PEATÜKK KAKSTEIST
Martin on omadega täitsa segi, tarbib nähtavalt narkootigume ja mõtleb palvetama minna, sest paberite järgi on ta kristlane kuid siis tuletab endale meelde, et ta ju ikkagi vihkab selliseid inimesi kes vaid kriisis lähevad Jumala poole pöörduma . Laksu all näeb ta igasuguseid hallutsioone ja nagu näiteks Isebeli kes toas ringi sahkeldab ja teda laevale kutsub mis teel ohverdama 7 süütut noormeest ja tütarlast Minotaurosele. Laeva esiotsas on Zoloogia õpetaja võrguga lootuses püüda Minotaurus kinni. Arvab ka, et Pärn Saan ning vanake allkoruselt jälgivad teda, ning otsustades habetajada kuid lõikab endale rängalt sisse, peale seda häirib teda ka teravalt kõlavad helid tänavatelt linnas. Näeb ta ka veel kohtu istungit ja omaette räägib kaasa selles istungis kus vatsas tal zoloogia õpetaja kes süüdistab teda meeltesegaduste tekkitamises. Siis veel teeb ta veel ränga vea ning käitub lapsikult kui näitab vara hommikul vanakesele keelt. Tulles peale seda mõistuse juurde ja kahetsedes magama heidab.
PEATÜKK KOLMETEIST
Martin otsustab, et kui postiljonilt tuleb kiri siis ta lahkub Narva-Jõesuuse ja kui ei tule siis ta ei lähe, peale hetkelist viivitust kiri siiski tuleb ehki see ei ole tavaline päev millal pere kirja saadab . Kirju tuli kaks, üks neist proua Solovjevil mattuse kutse vene surnuaias, teine kutse naiselt pärida nurgapoe naistelt enesetappu kohta ja tütre kutse ka kusjuures Astrid mainis, et tunneb Boris Mändi. See lõi Martinil asjad klaariks ja ta ei taha riskida tütre kaotamisega ning otsustab lihtslat kirjutada prou Solojevile vabanduskiri, et ta ei saa viibida Isebeli mattusel. Kui ta jõuab Narva-Jõesuuse ja hiilides teistest suvitajatest mööda astudes tuttavasse korterisse võtavad teda vastu hämmastuses kolm naiste rahvast ehk naine, tütar ja tolle sõbratar. Naine tahaks, et mees puhkaks ja teiste meestega juttu läheks ajame, lõuna ju vaid poole tunni kaugusel. Kuid kahtlase jämestunud energijaga mida Astrid tunneb kui isa teda vaatab nõuab ta "jalgade sirutamiseks" Astridiga jalutama minna. Jalutuskäigul pärib ta Boris Mändi kohta ja mida Astrit teab, selgub, et ta vaid viimase koolipäeva vaidlusest on teadlik. Kuid siiski on kulminatsioon selline, et tõde tuleb esile mida Astrit võttab oma ema moodi vastu, nuttes ja pelgavalt kuid lõppuks rahuneb ja isa ning tütar räägivad asjad selgeks ning isa tõotab, et armastab Astritit rohkem. Koju tulles ootab naine intesiivse auraga neid ning isa kes oli vahepeal rääkinud Astridel, et ta rohkem iseseisevalt peab mõtlema ja mitte nii ema mõjusfääris olema käsib Astridil ema juurde joosta rahu ja kaastunde pärast, sest tütar armastab mõlemaid.
9. Autori keel ja lauseehitus
Tüüpiline romaani laused . Palju on kõrgtasemelisi väljendeid mis jäävad vahest arusaamatuks lugejale.
10. Mis tüüpi kirjeldused ning mida põhiliselt kirjeldatud
Kirjeldatakse peamiselt inimeste siseseid monolooge, mõtteid ja tundeid ning suhet Martini ja Isebelle vahel
11. Dialoog, monoloog või jutustav vorm (minavormis või kõrvaltvaatajana)
Minavormis ehk Martini Justuse vaatenurgast on lugu kajastatud.
12.Teoses esinenud sümbolid ja olulised viited (näiteks piiblile või mõnele muule
teosele )
Sümboleid on arvatavasti psühholoogilises romaanis palju, kuid romaani arusaamise raskuses ja meele segaduses on raske neid tuvastada. Siiski punnitan ma mõned väljad.
Üks kindel sümbol mis mulle silma jäi on püksid. Täpsemalt just nende tegelaste püksid kes talle ei meeldi nagu näitkes zoloogia õpetaja ja Boris Mänd nende pükse ta kirjeldab lehekülgedel 55 ja 52. Püksid võivad sümboliseerida reaalsust ja omapärast veidrat Martini vastast käitumist. Mida muidu iseloomust välja ei loe. Põksid aiatavad Martinil hinnat raamtut tema kaante järgi ehk inimest tema rõivaste järgi. Seda uskumust demostreerib ta koos Isebeliga arvates isikute elulugusi nende riiete põhjal peatükk seitsmes, minekul Klooga randa.
Isebeli ema proua Solojev on üks selge sümbol üldisele usulikkule traditsioonilisele ühiskonnale kes mõlemad üritavad segada meie kahte peategelase vahelisi keelatuid tabuu sündmusi ja neid lahku tirida, mitte kurjast vadi heast tahtest enda meelest mida näeme kui Solojev leinab kurbuses ühte liberaali.
Veel on olemas huvitav sümbol takjas. Takjas tähistab neid uskumusi ja häid lubadusi mida Martin pakkub naisele nende mõlema nauditavaks kogemuseks. Kuid siis kui nened vahekord on läbi ja Isebel ära jookseb peatükkis üheksa, pigistab Martin takjasega endael käe veriseks mis siis demonstreerib murtuid lubadusi ja nende valusaid tagajärgi.
13. Autori sõnum
Autori sõnum võibolla on minu meelest kuidas inimesed üksteist ühiskonnas mõjutavad. Ühiskond hoiab veel niidi otsaga Martinit reaalsuses ja Isebel kes juba on absoluutselt teises maailmas teise mõttelaadiga ei suuda elada üksikult terra incognital ilma kaaslasetta kelleks ta Martinit pidas ja seega sureb üksikusest kui keegi teda ei mõista. Martin aga leiab tuge oma perekonnas ja seega taastub sellest hulgjulgest sotsiaal eksperimendist. Seega on autroi sõnum, et inimeste kohtlemine ja suhtlemine omavahel on suure tähtsusega ühiskonnas arusaada teistest.
14. Kokkuvõte ning põhjendus - kas ja mis ja miks meeldis, ei meeldinud, jäi
meelde, tundus uudne vms.
Ei meeldinud ikka eriti, algus oli paljutõotav kuid kui need sisemised monoloogid aina tihedamini olid sisaldatud peatükkidesse siis väsisin lõpuks neist ja tegelaste kuradima lapsikust saamatusest nii ära, et lausa vaev oli ennast edasi sundida lugema. Ma mõistan mida tegelased soovisid teha kuid see oli liigselt idealiseeritud, et see kõik pidi olema pandud mingi Vana Kreeka müüdi taustale, milleks?
15. Lisa teosest lõik/ lõigud koos lehekülje numbriga, mis sulle enim meeldis või
mida pead oluliseks.
“võib-olla hoopis teisel viisil... Aga siis peate teie minuga koos uskuma kolmekümnesse päevasse, mil ei ole surma, vaid on ainult elu” (lk49)- Isebel toob selgelt välja mis on ta ootused ja lootused suhtest Martiniga.
“Isebella ema pidi selle välja mõeldud olema tarbest klammerdada elava külge surnut minevikust,, nagu see oli naiste moodi” (lk58)- Nuttikas on siin kohal see kuidas Martin seostas tugevat iseloomujoont kõigis naistest.
“Ja oma jõuetus vihas, mis ikka kasvas, näitas ta äkki keelt vanamehele, sellele viltu üles vaatavale kimäärile.
Aga siis pööradus ta teadvusele tulles aknalt.
“Häära Justus, kas ma nägin õieti? Teie näitasite mulle kelt !””(lk146)- Mulle selles lõigus meeldis just see ivakene parimat komöödiat muidu sünges psühholoogilises loos . Autor kasutas seda, et muidu juba rohkete näidete hulka lisada veel üke hullupöörane tõend, et Martin on tõesti kannatamas ja meele segaduses.