Gert Helbemäe "Ohvrilaev" (1)

Gert Helbemäe
" Ohvrilaev "
Teose peategelaseks on 45 aastane ajalooõpetaja Martin Justus. Martin Justus pidas lõpuaktusel kõne, mis meeldis väga usuteaduse õpetajale. Justus oli alles hiljaaegu teada saanud, et tema lemmik ajalooõpilane, Boris Mänd, on oma suurepärased tööd maha teinud vene vähetuntud ajaloolase raamatust. Justus otsis Boris Männi üles, et uurida tema alatu teo ja edasiõppimise kohta. Boris Mänd rääkis, et plaanib minna ajalugu ülikooli õppima, kuid ei tunnistanud oma tööde maha tegemist.
Justus oli kutsutud direktori jutule, kus talle pakuti inspektori kohta. Justus oli veidi üllatunud, kuna talle teatati sellest viimasel koolipäeval, kuid siiski õnnelik pakkumise üle.
Justusel oli koolis austaja, Meeta Räägu, eesti keele õpetaja. Koolist koju minnes avastas Justus, et Meeta Räägu kõnnib natuke maad tagapool tema järel. Justus kees põiktänavasse, et mitte Meeta Rääguga kontakti sattuda.
Koju jõudes rääkis Justus oma naisele ja tütrele ametikõrgendusest ja plaanist suvevaheajal kirjutada raamat Sokratesest. Naine kutsust meest Narva-Jõesuu puhkama , mida nad iga aasta suvel tegid, kuid mees keeldus, tuues ettekäändeks raamatu kirjutamise. Justus jäigi üksi linna raamatut kirjutama. Esimesed kaks nädalat läks raamatu kirjutamine lennates. Justus oli jõudnud raamatu kirjutamisega Sokratese kohtumõistmiseni, kus Sokrates pidi surema läbi mürgikarika joomise , kuid surm lükkus edasi, sest Ohvrilaev läks kolmekümnepäevasele merereisile Delose saarele .
Justus tutvus juudi rahvusest noore klaveriõpetaja Isabellaga, nad käisid mere ääres jalutamas ja filosofeerisid Sokratese teemadel. Isabella nägi mere peal laeva ja ütles Justusele, et see ongi ohvrilaev, mis läheb Delose saarele. Isabella tegi Justusele ettepaneku , et need 30 päeva võiks neile kuuluda. Martin Justus nõustus sellega, andes märku oma otsusest järgmisel päeval kohtumisega. Nad läksid piritale jõe kaldale istuma. Arutati Isabella ema päritolu üle, kas suguvõsas on prantsuse verd või ei. Tuli välja, et Isabella ei saanud oma emaga läbi, kuna ema ei lasknud tal oma klaverimängija annet edasi arendada, ta tahtis, et tütar ta juurest ei lahkuks. Isabella rääkis, et ta õige nimi on Isebel , mis on pärit piiblist, see oli Iisraeli kuninga tütre nimi.
Isebel ja Justus läksid ööseks Isebeli tuttavate majja, kes ise olid Kuressaares puhkusel. Isebel ja Justuse kohtumised kestsid mitmeid päevi. Isebel käis isegi Justuse korteris. Justuse raamatu kirjutamine oli seiskunud. Ühel õhtul, kui Isebel oli tulnud Justuse korterisse, tekkis neil tüli, kus teemaks oli uskumine millesegi. Justus soovitas Isebelil jõuda Jumalani ja kahetses, et ei saanud olla talle isa eest, mille peale Isebel vihastas. Justus avaldas Isebelile armastust, kuid see ei muutnud midagi. Isebel jooksis Justuse juurest ära uste paukudes. Justus tahtis teda takistada, kuid järgi minna ei saanud, äkki oleks keegi märganud teda. Justus ei saanud öösel magada . Hommikul otsustas ta minna poodi ning üritas Isebeli peale mitte mõelda. Nurgapood kuhu Justus läkls oli Isebeli ema oma. Poes sees kuulis ta inimesi sosistavat midagi hirmsat. Ta kuulis, et Isebel on ennast revolvriga maha lasknud ning jätnud endast maha kummalise kirja"Laev on Deloselt tagasi jõudnud". Justus läks Isebeli emaga kokku saama. Ta nägi Isebeli surnuna oma voodis , silmad veel natuke avatud. Isebeli ema oli väga tänulik külastuse ja kaastunde eest.
Mõned päevad hiljem otsustas Justus minna Narva- Jõesuu oma naise ja tütre juurde, ta tahtis tütrega rääkida. Sama päev, mil ta pidi rongile minema, saabus talle matuse kutse. Ta kirjutas rongijaamas Isebeli emale vabandava kirja, milles seletas, et peab kahjuks ära sõitma.
Narva-Jõesuu jõudes läks Justus vastu naise tahtmist oma tütrega jalutama. Ta rääkis tütrele ära kõik, mis tal oli linnas juhtunud. Tütar lubas sellest emale mitte rääkida.