AMEERIKA PRESIDENDID KOKKUVÕTE (0)

USA 1945-2000
1945. aastal tuli demobiliseerida 12 miljoniline armee ja viia tööstus kooskõlla rahuaja vajadustega. Majanduskriisi ei tekkinud, sest sõja ajal olid inimesed säästnud raha.
Endised sõdurid said farmi loomiseks, ettevõtte asutamiseks või ülikooli minekuks laenu. Seega ei tekkinud ka suurt tööpuudust. 1940.-1950. aastatel suurenes USA SKP kolm korda. Armee suurus oli 1950. a. 600 000. Samaaegselt armee koosseisu vähenemisega hakkasid suurenema USA rahvusvahelised kohustused.
Truman (1945-1953, D)
Truman ei olnud populaarne president . Taheti piirata presidendi võimu.1951. a. ratifitseeriti 21. konstitutsiooniparandus, mis keelas presidendil olla ametis rohkem kui kaks ametiaega.
1947. algas külm sõda. Loobuti isolatsionismist. Seisti vastu kommunismi levikule – Trumani doktriin või ka pidurdamine (containment).
Trumani doktriini esimesi rakendusi oli Marshalli plaan. 1948. a loodi Euroopa Majandusliku Koostöö Organisatsioon.
1949. a. Fair Deal ehk Õiglane kurss – reformide jätkamine uue kursi vaimus. Lubati parandada elujärge, vähendada tööpuudust, arendada tervishoiusüsteemi ja rajada juurde uusi elamuid. Tegemist oli reaktsiooniga vabariiklaste reformettepanekule.
Teisel ametiajal jätkas ta kommunismivastast võitlust veelgi karmimalt. Samas tekkis 1949. a. Kommunistlik Hiina, mis tähendas kapitalistliku läänemaailma kaotust. Kartes edasisi kommunismi triumfe asus Truman 1950. a. toetama Prantsusmaa võitlust Indo-Hiinas.
Makartism .
Vabariiklasest senaator J. Mac Carthy väitis 1950. a. 9. veebruaril, et USA valitsusasutustesse on imbunud kommunistid . Asuti kommuniste paljastama. Tihti olid süüdistused liialdatud ja kokku klopsitud.
1947. a. kuulutas Truman välja riigiteenistujate lojaalsuse uurimise programmi. 1951. a. oli läbiuuritud üle 3 miljoni riigiteenistuja, kellest 2200 vallandati või sunniti ametist lahkuma . 1949. a. mõisteti 11 USA KP liiget süüdi valitsuse kukutamise vandenõu ettevalmistamises. 1950. a. paljastati NSVLi heaks luuranud ja tuumasaladusi edastanud USA-Inglise luurevõrk.
Eisenhower (1953-1961, V)
Pidurdamisdokriin asendati sõnades tagasitõrjumisdoktriiniga (roll back). Tegelikkuses väga karm ei oldud. Suuremat rolli pandi tuumarelvadele, kahandati väljaminekuid tavarelvastusele. Eesmärgiks oli ähvardav kaitsestrateegia, mitte vastulöök igale kommunistide sammule. Seega sisaldas uus strateegia paljuski bluffi.
Palju kasutati CIA-d ja salaoperatsioone.
Eisenhoweri ajal sekkuti aktiivselt Vietnami sõtta. 1953. a. alates kattis USA suurema osa Prantsusmaa kuludest Vietnamis. Aktiivselt asuti sõjategevuses osalema 1954. a. maist , kasutades selleks Prantsuse väeüksusi ja CIA-d.
Eisenhoweri ametiaja lõpuks oli USA andnud lubaduse astuda sõtta rohkem kui 40 riigi kaitseks.
1955. a. üritas ta NSVL iga alustada lähenemispoliitikat, kuid selle nurjas aasta 1956 sündmused Suessi kanali ümber ja Ungaris. NSVL sai pärast Suessi kriisi võimaluse esineda kõigi äsjavabanenud kolooniate kaitsjana , mis tegi USAle muret.
1957. a. 4. oktoobril saatis NSVL orbiidile esimese Maa tehiskaaslase ja mõni nädal hiljem esimene sputnik koeraga. USA saatis oma esimese tehiskaaslase orbiidile 1958. a. 31, jaanuaril. Valitsusele heideti ette, et NSVLil on lastud USAst kosmosetehnoloogia arengus ette minna. Loodi ka NASA . Võeti vastu riiklik kaitsealane haridusseadus, mille eesmärgiks oli tagada riiklik toetus matemaatikaõpinguteks ja teadusuuringute arendamiseks .
1958. a. pingestusid USA ja NSVLi suhted taas Berliini tõttu.
1959 . a. septembris toimus Hruštsovi visiit USAsse, kus ta teatas, et on valmis nõustuma USA `` rahuliku kooseksisteerimise doktriini`` põhimõtetega. Oli lootust läbimurdeks kahe maa suhetes ja külma sõja lõpuks. Ent siis 1960. a. 1. mail tulistati alla USA luurelennuk U-2, mille piloot Powers jäi ellu. Juhtum määris Eisenhoweri mainet ja pööras kahe maa suhted tagasi.
Eisenhoweri ajal võeti 1954. a. vastu otsus koolide desegregatsiooni kohta. Pinged mustade ja valgete vahel jätkusid ja 1957. a. tuli presidendil saata Arkansasesse sõjavägi. Võeti vastu mitu mustanahaliste olukorda valgetega võrdsustavat seadust, kuid pinged jätkusid ka järgmisel aastakümnel.
Sisepoliitiliseltki ei pöördutud tagasi uue kursi eelsesse aega. Suurenes ettevõtete tegevusvabadus , kuid jätkus endine sotsiaalpliitika. Majandust mõjutasid valitsuse tellimused , eriti sõjalised.
Suured kaitsekulutused tõid kaasa sõjalis-tööstusliku kompleksi mõjuvõimsuse kasvu ja vähendas sellega väljavaadet lõpetada külm sõda.
J. F. Kennedy (1961-1963, D)
Oli väga karismaatiline ja populaarne president, kelle mainet on murendanud 1990.ndatel ilmsiks tulnud faktid armuafääridest ja väidetavast kombest end süstidega turgutada.
Presidendina tahtis Kennedy midagi korda saata, mitte olla lihtsalt riigipea . Eesmärgiks oli sotsiaalne õiglus ja kommunismi leviku ohjeldamine . Selleks vajas ta tugevat presidendivõimu, mille pooldajaks jäi ta elu lõpuni.
Tema valitsuskabinetti kuulusid tolle aja parimad ajud.
Luureanalüütikud olid seisukohal, et kui uus president on ametisse astudes ebakindel ja ei tea oma volitusi, siis seda nõrkusehetke võib ära kasutada NSVL.
Vastupidiselt kartustele alustas Kennedy peale ametisseastumist pealetungi kommunistlikule blokile.
Kennedyl ei õnnestunud sisepoliitilistes küsimustes oma tahet Kongressis läbi suruda. Vanurite tervisekindlustussüsteem, linnaasjade ametkonna loomine ja haridusele antava toetuse suurendamine takerdusid suutmatuse taha teha Kongressiga koostööd. Seadusandliku võimu toetusele võis Kennedy loota vaid välis- ja kaitsepoliitika osas.
1961. a. juunis kohtus Kennedy Viinis Hruštsoviga arutamaks Saksamaa küsimust. Kaks meest olid teineteisele antipaatsed. 1961. a. augustis hakati rajama Berliini müüri. Kennedy ei saanud inimõiguste otsesest rikkumisest hoolimata midagi teha, sest kartis riskida tuumasõjaga. Teine oluline katsumus, mida Kennedy pidi lahendama oli 1962. a. Kuuba kriis. Osa nõunikke soovitas Kuubat rünnata, hoolimata võimalikust tuumasõjast. Kriisi lahenduseks toodi Türgist ära USA Jupiter raketid, millele NSVL vastas oma rakettide Kuubast äratoomisega. Kahe maa valitsusjuhtide vahel seati sisse nn kuum liin. Ja 1963. a. keelustati tuumarelvakatsetused atmosfääris.
New Frontier – uus rajajoon. Algas taas USA majanduslik tõus. Nimetatud ka suurimaks buumiks USA ajaloos, sest 1970. a. oli SKP 1,5 korda suurem kui 1960. a. Edu taga oli maksude vähendamine, mistõttu jäi inimestele ja ettevõtetele kätte rohkem raha, mis suunati tarbimisse. See suurendas tootmist, vähendas tööpuudust jne. Samal ajal suurenes ka inflatsioon .
Välispoliitikas iseloomustas Kennedyt lause flexible response ehk paindlik reageerimine. See tähendas, et suure sõja asemel peab USA kommunismi tagasitõrjumisel olema võimeline pidama väikeseid ja keskmisi sõdasid.
Vietnamis oli Kennedy valmis hoidma ära kommunismi levimise Lõuna-Vietnami, kuid mitte saavutama seal sõjalist võitu. Kennedy taipas, et külma sõja tingimustes on sõjaline võit peaaegu võimatu. 1963. a. viimasel veerandil loobus ta Vietnami probleemile aktiivset lahendust otsimast. Aidati korraldada Vietnamis salaoperatsioone, teostati riigipööre ja suunati sinna sõjalisi nõunikke, kuid otsesest sõjategevusest hoiduti. Eesmärgiks oli säilitada Kagu-Aasias status quo.
1963. a. 22 novembril Kennedy tapeti Dallases . Ta oli neljas atentaadi ohvriks langenud USA president. Tapjaks oli L. H. Oswald , kes tapeti ise hiljem J. Ruby poolt.
L. B. Johnson (1963-1969, D)
Oli Kennedy asepresident, kuid valiti tänu suurele populaarsusele tagasi teiseks ametiajaks 1964. a. valimistel.
Pärast 1964. a. hakkas Johnsoni populaarsus tänu Vietnami sõjale vähenema. Vietnami sõda jättis varju Johnsoni saavutused. Muudatusi lubas tal läbi viia erakordselt hea läbisaamine Kongressiga.
Lubas luua 1964. a. valimisprogrammis Great Society ehk Suure ühiskonna.. Kuulutas sõja vaesusele ja rassilisele diskrimineerimisele.
Tema ajal kerkis veelgi rohkem esile mustanahaliste probleem. Neegreid ei vajatud enam maal, nad siirdusid linnadesse ja põhja. Linnades olid neegrite elu ja olmetingimused halvemad kui valgetel.
1954. aastast oli keelatud rassi järgi eraldamine õpetamisel, töölevõtul jne. Praktikas muutus vähe.
1963. a. – hakkavad toimuma neegrilinnaosades rassirahutused.
Neegriliikumise olulisim juht oli M. L. King . ``Mul on unistus , et minu neli väikest last elavad kord riigis, kus neid ei hinnata mitte nahavärvi, vaid nende iseloomu järgi``.
Võeti vastu neegrite olukorda parandavaid seadusi. Näiteks 1964. a. kodanikuõiguste seadus.
Osa tema programme olid Kennedy algatatud, teine osa Johnsoni enda ideed.
Välispoliitikas jätkati samuti suures osas Kennedy suunda.
Sellest hoolimata tuli 1964. a. augustis murdehetk suhtumises Vietnami sõtta. Kaks USA ristlejat olid väidetavalt langenud P-Vietnami torpeedorünnakute alla. On võimalik, et laevu ei rünnatud ja eksitavad kujutised radaril jätsid meeskonnale vale mulje. Presidendile aga esitati rünnakut kui toimunud fakti. Johnsonil ei jäänud üle muud kui sõjaliselt kokkuvarisevat L-Vietnami toetada ja vastata USA laevade ründamise eest.
Rahva seas osutus aga sõda I-Hiinas ebapopulaarseks. Johnson ei kandideerinud uuesti.
NIXON (1969-1974, V)
1968. aasta oli USAs pöördeline. Tapeti M. L. King. 6. juunil tapeti ka president Kennedy vend Robert Kennedy, kes pürgis presidendiks.
Pärines vaesest California perekonnast, saksa juurtega. Oli õppinud õigusteadust. Sõja ajal teenis mereväes. 1950. a. Sai Senati liikmeks. Võib öelda, et isetehtud mees.
Inimesena oli väga võltsi olemisega ja teeseldud naeratusega. On avaldatud arvamust, et tegelikult on ime, et ta poliitikas nii kaugele jõudis..
1968. a. Valimistulemused sõltusid aga ennekõike sellest, kes lubab lõpetada Vietnami sõja, mitte kes on vähemvõltsima olekuga . Ja seda, mida USA kuulda tahtis, seda ta ka lubas.
Samas ei lubanud Nixon eriti midagi, kuid kritiseeris eelkäijat. Valimislubadus ``seadus ja kord`` meeldis nendele, kellele ei meeldinud noorsoorahutused ja neegriliikumine. On öeldud ka, et Nixoni poolt hääletasid mittenoored, mittevärvilised ja mittevaesed.
Valijad ootasid presidenti, kes:

• tagaks stabiilsuse ja rahu;
  
• sotsiaalsete programmide jätkamise;
  
• tehnoloogilise edumaa NSVLi ees;
  
• kes ei peatks valijaid.
  

Välispoliitika
Välispoliitiliseks eesmärgiks sai suhete parandamine Hiina ja NSVL-iga ja jõudude tasakaalu poliitika.
Peale presidendiks saamist hakkas Nixon tegutsema selles suunas, et tuua väed Vietnamist välja. Samas oli ka selge, et seda ei saanud teha uisapäisa, sest see oleks tähendanud Lõuna-Vietnami kaotamist. Võeti suund Vietnami sõja vietnamiseerimisele ehk sõdimine L-Vietnami jõududega USA rahalise ja materiaalse abiga. Nixon oli seisukohal, et kui toimub vietnamiseerimine, on võimalus, et L-Vietnam jääb püsima ilma USA sõjalise kohalolekuta. USA väljus Vietnamist 1973. a. Pariisi rahuga. Inimeste seas hakkab levima arvamus, et osa ameerika sõdureid on vietnamlaste käes vangis , neid ei vabastatud vietnamlaste poolt, et ameeriklastega saaks edaspidi kaubelda. Ametlik USA eitas selliste vangide olemasolu, kuid kuulujutud olid visad kaduma. Antud teemal kirjutati romaane ja tehti filme (nt Rambo).
Sisepoliitikas võeti eesmärgiks nn uus föderalism. Vähendati föderaalset sekkumist ja probleemide lahendamine usaldati kohapeale. Seadustele eelistati praktilist tegevust. Tulude jaotamisel kuulati rohkem kohalikke elanikke.
Nixon toetas naiste õigusi.
Majanduspoliitikas püüdis pidurdada inflatsiooni ja vähendada valitsuse (relvastus)kulutusi. Tõusis tööpuudus ja vähenes USA majanduse rahvusvaheline konkurentsivõime.
1972. aasta valimised võitis Nixon väga võimsalt. Vastaskandidaadiks oli demokraat Mc Govern. Saatuslikuks sai nn Watergate `i skandaal. Vahistati viis meest, kes tabati Washingtonis Watergate büroohoonest sissetungimiselt, kus oli demokraatide üleriiklik peakorter ja kus nad üritasid paigaldada pealtkuulamisseadmeid. 1973. a. 8. jaanuaril jõudis asi kohtusse, sama aasta 7. veebruaril otsustas Senat 70 poolthäälega, et sündmuse täpsed asjaolud tuleb välja selgitada. 1974. a. juulis andis Nixon üle salaja lindistatud helilindid, mis tõestasid tema seotust sissemurdmisega. Vältimaks impeachementi astus Nixon 1974. aasta 9. augustil tagasi.
GERALD FORD (1974-1977, V)
Esimene president USA-s, keda ei olnud valitud ei presidendiks ega asepresidendiks.
Enne ametisse nimetamist uuriti Fordi tausta põhjalikult. Ta oli oma olemuselt lihtne inimene. Poliitilised oponendid pilkasid teda hiljem kui meest, kes ei ole võimeline samaaegselt kõndima ja nätsu närima. Irvitati ka, et ta on nooruses liiga palju kiivrita jalgpalli mänginud. Paljuski olid need pilked ülearused, sest kuigi Ford polnud sarmikas, oli ta erinevalt paljudest eelkäijatest kompleksivaba, ega tahtnud midagi kellelegi tõestada.
Ford oli tagasihoidlik ja usaldusväärne inimene. Üle riigi tuntuks sai Warreni komisjoni liikmena, mis uuris Kennedy mõrva. Asepresidendikski määras Nixon ta seetõttu, et ta maine oli laitmatu ja see oli asi, mida Nixon oma skandaalide keskel vajas.
Välispoliitika nurgakiviks jäi pingelõdvendus. Kõiki välispoliitilisi edusamme varjutas Vietnami langemine kommunistide kätte 1975. a. Vietnamiseerimine oli läbi kukkunud, kuid Kongress keedus andmast Fordile luba saata Indo-Hiinasse taas USA üksused. Päästeti viimased Vietnami jäänud ameeriklased , kuid ei suudetud hävitada olulisi dokumente, mis sisaldasid näiteks ameeriklaste toetajate nimesid .
Kongress ei andnud Fordile luba ka järgmisel aastal toetada Angoola antikommunistlikke jõudusid.
Majanduspoliitikas oli olukord läinud Nixoni ajal halvaks. 1974. a. oli inflatsioon 12%, tööpuudus 1975. a. 9%. Ford soosis eraalgatuslikku kokkuhoidu ja tootjate-tööliste vabatahtlikku kokkulepet hindade ja palkade kasvu pidurdamiseks. Ford tahtis piirata maksukärpeid ega soosinud suurte riiklike rahapaigutuste tegemist, samuti ka kunstlike riiklike töökohtade loomist.
Fordi majanduspoliitikat kritiseeriti palju, kuid need aitasid kokkuvõttes teha lõpu inflatsiooni ja majandusliku depressiooniga seotud probleemidele. Majanduspoliitikas oli Fordi suur teene võitlus kokkuhoiu eest.
CARTER (1977-1981, D)
Põhiprobleemiks oli endiselt 1968. a. tekkinud usaldusküsimus. Carter lubas, et ta `´ei valeta Ameerika rahvale mitte kunagi.``
Rahvale oma vähenõudlikkuse tõestamiseks käis jala tööl, kandis villast nööpidega kampsunit, vastas raadiosaates telefoniteel esitatud küsimustele. Maha müüdi presidendi jaht . Kõige sellega üritas Carter presidendivõimu rahvale ligemale tuua. Varsti süüdistati teda aga sellise käitumisega ülepingutamises.
Carter kaasas oma valitsusse naisi ja mustanahalisi. 1979. a. augustis sai teatavaks, et USA ÜRO saadik mustanahaline Andrew Young oli volitusi saamata pidanud läbirääkimisi PVO ( Palestiina Vabastusorganisatsioon) liikmetega. Aasta varem astus tagasi eelarve- ja juhtimisbüroo direktor Bert Lance süüdistatuna varasemates ebaeetilistes tegudes. 1980. a. süüdistati Carteri venda äri ajamises Liibanoni valitsusega. Kokkuvõttes olid need juhtumid tagasi hoidlikud, kuid kuna Carter oli enne valimisi rõhunud seaduslikkusele ja eetikale, rikkusid need siiski tema mainet.
Riigipeana ei olnud edukas. Ei suutnud Kongressis, hoolimata sealsest demokraatide ülekaalust, läbi suruda oma seaduseelnõusid. Hoolimata kõigest oleks Carteri administratsioon kauem vastu pidanud, kui USA ees poleks olnud tõsised siseprobleemid. Riiki vaevas energianappus. 1976/77 aasta karm talv tõi kaasa kütmiseks vajaliku loodusgaasi nappuse. President sai Kongressilt loa kehtestada gaasitööstuse üle ajutine kontroll. Carter käis välja energiasäästu abinõud, tegi ettepaneku lasta loodusgaasi hind vabaks ja suurendada sünteetiliste kütuste väljatöötamist – ettepanekud, mis ei olnud samuti kuigivõrd populaarsed. Kütusekriis tõi kaasa tagasilöögid kogu majanduses. 1980. a. märtsis kehtestati hinnatõusu pidurdamiseks laenude piirmäärad. See tõi kaasa tagasimineku autode ja majade ostmisel , millega kaasnes lühikene ja terav majanduslangus.
Välispoliitikas paistsid ta sammud veelgi halvemini. Ta andis armu Vietnami sõja ajal väeteenistusest kõrvalehoidnud kutsealustele. Samuti keeldus ta jätkamast B-1 pommitajate ehitamist ja neutronpommi väljatöötamist. Sealjuures ei pandud tähele, et Carter andis nõusoleku raketisüsteemi MX loomiseks, mis pidi tagama maismaal paiknevate USA tuumarakettide kaitse NSVLi rünnakute vastu.
1979. a. andis ta Hiinale täieliku tunnustuse ja samal aastal toimunud Nõukogude Afganistani invasioonile vastas ta ainult 1980. a. Moskva olümpiamängude boikoteerimise ja NSVLi kõrgtehnoloogia- ja viljamüügikeeluga.
Panamaga sõlmiti kaks lepingut, millega lubati sealne kanal anda 2000. aastal Panama kontrolli alla.
1979. a. aitas ta kaasa Iisraeli ja egiptuse vahel rahu sõlmimisele. Samal aastal tuli aga ka üks suuremaid Carteri välispoliitilisi tagasilööke. Nimelt toimus Iraanis revolutsioon . 4. novembril võeti vangi üle 50 USA saatkonna töötaja. Carter sooritas 1980. a. aprillis katse neid eriüksusega vabastada, mis aga ebaõnnestus. Pantvangid vabastati lõpuks 1981. a. 20. jaanuaril, päeval kui astus ametisse R. Reagan .
Üldiselt seadis Carter esikohale inimõiguste kaitse ja püüdis parandada USA suhteid arengumaadega. Mitmed USA sõbralikud režiimid varisesid aga kokku ja kommunismi pealetung jätkus. Tervikuna võttes oli ka Carteri välispoliitika ebaedukas .
Kokkuvõttes võib öelda, et nii Ford kui ka Carter on presidendid, keda nende ametisoleku ajal alahinnati ning kelle teened oma riigi ees on suuremad, kui esmapilgul näis.
REAGAN (1981-1989, V)
1980.ndate alguseks soovisid ameeriklased tagasi rahvuslikku uhkust ja tugevat presidendivõimu. Nii majanduses kui ka vastasseisus NSVLiga näis Ameerika alla jäävat. Meheks, kes võis USAle anda uue hingamise, peeti Ronald Reaganit.
Reagan oli vanim ametisse kandideerija ja esimene lahutatud president, endine näitleja ja hilisem California kuberner . Ta oli kasvanud Illinoisis kingsepa pojana. Ta isa oli kirglik demokraat. 14. aastasena alustas Ronald töötegemist, töötades ehitusel ja vetelpäästjana, mis andis talle suurepärase füüsise. 1937. a. siirdus Hollywoodi, kus tegi 27 aastaga kaasa enam kui 50 filmis. Tavaliselt mängis ta kõrvalosi. 1938. aastal kohtus ta oma esimese abikaasaga, kellega ta sai tütre ja adopteeris poja. 1948. abielu lõppes. Sõja ajal pidi ta halva nägemise tõttu teenistusest kõrvale jääma. 1948. aastal aitas ta läbi viia Trumani kampaaniat, mis kindlustas tema positsioone Demokraatlikus Parteis . 1952. a. abiellus näitlejanna Nancy Davisega. Nad sai omale tütre ja poja. Tasapisi hakkas ta Demokraatlikust Parteist eemalduma. 1962. a. liitus ta ametlikult vabariiklastega. 1966. a. ja 1970. a. oli ta California kuberneriks valitud.
Presidendina oli ta nägemus lihtne: kõik on kas hea või halb, vahepealseid toone ei olnud. Samas oli ta president, kes suutis oma rahvale meeldida ja anda nendele tagsi eneseusk, luues uusi illusioone. Ta lubas taastada Ameerika suuruse ja välispoliitilise jõulisuse, samas aga mitte suurriiklikku presidendivõimu. Valitsuskabinet koostati tugevatest isiksustest ja oma ala asjatundjatest.
Majanduses oli Reagan veendunud, et see tuleb vabastada valitsuse liigse kontrolli alt. Ta asus makse vähendama ja kahandas riiklikke väljaminekuid. Talle meeldisid M. Friedmani ideed. Maksureformi, mis oli väga radikaalne , aitas läbi suruda atentaadikatse, mis tegi ta väga populaarseks ja pani Kongressi hääletama seaduse poolt.
Reagan uskus, et maksude kärpimine põhjustab sedavõrd majanduse elavnemist, et korvab tulud, millest riik ilma jääb ja enamgi veel – toob ka lisasissetulekuid. 1981.-1984. a. langes USA maksukoormus 25% ja samaks aastaks oli ületatud ka majanduslangus. Majandus kasvas keskeltläbi 3% aastas. Samal ajal pidurdati inflatsiooni, siis reaalselt valitsuse sissetulekuid kahandas. Eelarve tasakaalustamiseks hakati vähendama sotsiaalprogramme. Reagani eespool kirjeldatud poliitikat on nimetatud ka halvustavalt reaganoomikaks.
Makse küll vähendati nii eraisikutele (25%) kui ka ettevõtjatele (70%lt 50%le), kuid föderaalkulud hakkasid sõjaliste kulutuste ja aktiivse välispoliitika tõttu hoopis kasvama. Vahe katmiseks võeti suuri laenusid. Reagani majanduspoliitika tõi 1982. a. kaasa suure ajutise majanduslanguse, mistõttu tuli makse uuesti tõsta. Tema poliitika soosis laienenud laenuvõimaluste kaudu rikkaid ja halvendas vaeste olukorda. 400 000 inimest arvati välja vaeste inimeste abiprogrammist. Vaestele vähenes arstiabi kättesaadavus. Hakkas kasvama kodutute hulk, kasvas narkomaanide ja HIV kandjate arv. 1987. a. 19. oktoobril toimus börsikrahh, mis arvudes oli 1929. aasta krahhist hullem.
Välispoliitikas oli Reagan edukas.
Suhted NSVL-iga olid üle aastakümne taas halvad, suurim madalseis 1984. a. Reagan nimetas NSVL-i 1982. a. ``kurjuse impeeriumiks``. Reagan tahtis teha külmale sõjale lõpu, kuid seda mitte Eisenhoweri ja Kennedy stiilis läbirääkimiste teel. 1983. a. märtsis kuulutati välja strateegilise kaitse initsiatiiv. Sellega käivitas Reagan USA ajaloo rahuaja suurimad relvastusprogrammid ehk nn ``tähesõdade programmi`´. See kujutas endast keerukat süsteemi, mille üks osa oli kosmoses paiknev raketitõrjesüsteeem, hävitamaks vaenlase raketid enne USA pinnale jõudmist. Sellega oleks muudetud tuumajõudude strateegilist tasakaalu. Oli näha, et NSVL hakkab oma arengus takerduma. Loodeti, et kui NSVL üritab USA-d kinni püüda, kukub ta majanduslikult kokku. Katmaks kõiki kulutusi, suurendati riigivõlga. Eelarvepuudujääk kasvas 200 miljardi dollarini.
1983. a. vallutati Grenada , kus olid Kuuba toel tulnud võimule vasakpoolsed militaristid. Rahvusvaheline avalikkus mõistis aktsiooni hukka, kuid USA avalikkus oli Reagani poolt. Edu tõi ka otsus pommitada Liibüat, mida peeti rahvusvahelise terrorismi pesaks. 1982. a. alates sai USAst uue terroristide põlvkonna sihtmärk pärast seda kui Iisrael oli tunginud Liibanoni ja likvideerinud seal PVO baasid, misjärel Liibanoni tulid hoopiski terroristid, keda toetas Süüria ja Iraan . 1983. a. 23. oktoobril sõitis enesetapjast terrorist-pommipanija Beirutis USA merejalaväelastest rahuvalvajate peakorteris hoonesse, kus olid USA rahuvalvejõud. Hukkus 240 merejalaväelast
Reagan võitis ka 1984. aasta valimised. Ta lubas jätkata oma senist poliitilist ja majanduslikku kurssi. Sõjandusele tehtavad kulutused põhjustasid siiski just 1984. a. valimiste eel maksumäärade tõstmise. Reagan kogus 525 valijamehe häält vastaskandidaadi 13 vastu.
Teisel ametiajal hakkasid suhted NSVL-iga tasapisi paranema. Reagan huvitus veelgi rohkem välispoliitikast.
1985. a. 10. märtsil suri järjekordne NSVLi riigipea Konstantin Tsernenko . Selleks ajaks olid pinged NSVLis juba nähtavad. Midagi tuli muuta. NSVLi kommunistlik juhtkond määras riigi uueks juhiks Mihhail Gorbatsovi, kes andis teada oma soovist riiki reformida. Kahe üliriigi liidrid kohtusid esimest korda 1985. a. Genfis ja pärast seda veel mitu korda. Alustati relvastuse piiramise- ja vähendamisealaseid läbirääkimisi. Need protsessid kukkusid läbi, sest Reagan ei `tahtnud ``tähesõdade programmi`` tuua ohvriks mitte mingile kokkuleppele.
1987. a. lepiti siiski kokku mõlema riigi keskmaa tuumarakettide hulga piiramise osas. 1988. a. alustati läbirääkimisi mandritevaheliste ballistiliste rakettide vähendamise üle. Relvastuse vähendamisele ja piiramisele lisaks oli olulise tähtsusega asjaolu, et Reagani karm kommunismivastane hoiak tõi kaasa Gorbatsovi reformid NSVLis, mis aitasid kaasa kommunismi kokkukukkumisele NSVLis. 1988. a. alustasid NSVLi väed taandumist Afganistanist ja muudatused toimusid ka I-Euroopas.
Kuigi USA ja NSVLi suhted paranesid, pingestusid USA suhted muude maailma riikidega, eriti Lähis-Idas. Liibanonis oli vangis USA kodanikke . Rikkudes seadusi ja lubadusi müüdi relvi Iraanile (lootuses sundida teda mõjutama terroriste) ja saadud rahaga relvastati omakorda Nicaragua kontraid, kes võitlesid sealse kommunistliku režiimi vastu. Sellise abi osutamise oli Kongress ära keelanud ja selle teostamisega rikkus Reagan seadust. Kardeti uut Watwergate skandaali, mis ristiti Irancontrasgateks ja liiga tugevat presidendivõimu. Oodati tõendeid Reagani seotusest nende protsesside algatamisega, kuid neid ei saadud. Selle asemel saadi hoopis tõendeid asjaolust, et Reagan ei kontrolli Valges majas toimuvat ja ei saa asjadest aru. See oli ameeriklastele valus mõistmine. Kuidas saab nende president mitte mäletada, kas ta on mingile paberile alla kirjutanud või mitte ja kuidas ta ei taipa, mida mingi leping endaga kaasa toob?
Hiljem on taolise käitumise põhjuseks pakutud Reagani tugevat tahet soovitu ära teha aga samas vähest keskendumisvõimet ja keskpäraseid teadmisi, millele liitus kujunev Altzheimer. Kriisi tipphetked pressikonverentsid tekitasid presidendile piinlikkust, sest näitasid tema ilmselgelt vähest teadlikkust ja kontrolli nimetatud asjade üle. Tavaline vastus esitatud küsimusele oli: ``Ma ei mäleta``. Presidendi populaarsus hakkas vähenema. Samas süüdi teda ei mõistetud, sest pigem jättis ta tegemata kui tegi liiga palju. 1987. a. veebruariks oli toimunu tõttu Reagan langenud suurde masendusse. Kaaluti võimu üleandmist asepresident George Bushile. Seda siiski ei toimunud.
Kokkuvõttes tõi Reagani valitsus ilmsiks Valge Maja poliitika kahepalgelisuse ja sündmuste mittekontrollimise: langetati makse, aga samas tõsteti; terroristidega tegemist ei tehtud, aga sama peeti nendega läbirääkimisi ja kaudselt toetati neid. Paljud Reagani saavutused olid lihtsalt osav ilukõne ja pettepildid, samas oli ta aga ka isik, kes aitas kõikuma lüüa NSVLi, käivitada muudatused Ida-Euroopas ja anda ameeriklastele tagasi eneseusu . Ta muutis USA presidendivõimu pärast Watergate taas toimivaks ja stabiilseks süsteemiks.
GEORGE BUSH (1989-1993, V) seenior
Tema presidendiks oleku ajal toimusid I-Euroopas ja NSVL-is murrangulised sündmused.
BILL CLINTON (1993-2000, D)
GEORGE W. BUSH (2000- 2008 , V) juunior