Ärkamisaeg ja ärkamisaja kirjanikud ning luuletajad. (0)

Ärkamisaeg
Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine , agraarühiskonna muutumine moodsa Euroopaliku ühiskonna suunas: industrialiseerimine , linnastumine , vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest(1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikuttõendava dokumendi lubas neile rohkem liikumisvabadust ja võimaluse väljarändeks Venemaale.Teoorjuse(maakasutamisõiguse eest tasumine)kaotamisega(1868)hakati massiliselt kasutama palgatööd ja raharenti.
Toimus liberaalne liikumine saksa-vene ülemvõimude vastu rahvusliku ning sotsiaalse surve vastu, samuti venestamise ja saksastamise vastu.Organiseeriti palvekirjade saatmist Vene võimudele.Rahvusliku ärkamise kõrgajal (1860-1880)rõhutati emakeelse hariduse vajalikkust .Tartus asutatud, eesti soost haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts (tegutses aastail 1872–1893) arendas eesti kirjakeelt, korraldas rahvaluule ja etnograafilise materjali kogumist ning eestikeelse kirjanduse väljaandmist. 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts (s.o teatriühing) “ Vanemuine ” pani aluse eesti rahvuslikule teatrile ja korraldas 1869. aastal saksa eeskujul I üldlaulupeo, millest võttis osa 1000 lauljat-mängijat ja 12 000 pealtvaatajat.
Johann Voldemar Jannsen (16.mai 1819 - 13.juuli 1890)
Jannsen oli Eesti koolmeister ja rahvusliku ärkamisaja üks aktiviste. Jannsen sündis Vana-Vändra vallas 1819.aastal. Ta töötas kantorina,köstrina ja hiljem koolmeistrina Vändra köstri-kihelkonnakoolis.1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe vallakooli õppejõud.Tmea kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega, neil lauludel oli ja on siiani väga suur osa eesti vaimulikus kirjanduses.Laulukooride töö hõlbustamiseks andis Jannsen välja 1860. aastal ''Eesti Lauliku''.1857. aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees , mis ilmus Pärnus aastail 1857-1863. Ajakirjas väärtustas ta eestlaste rahvustunnet ja hoidis talupoegasid kursis maailmas toimuvaga. Pärnu Postimehe esimese veäljaande avaluuletuses pöördus ta esimest korda senise ' maarahva ' asemel ''Eesti rahva'' poole.
1863.aastal asus Jannsen elama Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, peatselt ajalehe väljaandmine lõpetati, kuna lehe sisu oli rahvuslaste meelest liiga alalhoitud ja hirm võimupoolsete(J. Hurt , C.R. Jakobson )ees oli suur.Veidi enne I laulupidu, tegi Jannsen kogumiku tuntud isamaalistest lauludest, seal sees oli ka praegune Eesti hümn.
Jannseni tegevuse tippajaks oligi ärkasmisaja esimene pool. 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid. 1869. aastal organiseeris esimese eesti üldlaulupeo Tartus.1870 pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile.1869. aastal andis välja Eesti Postimehe lisana Eesti Põllomehe, mis oli esimene eestikeelne põllundusajakiri, mille toimetamise oli enda kätte võtnud suures osas Lydia Koidula.1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, suri 10 aastat hiljem.
Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen)1843.(Vana-Vändra)-1866(Kroonlinn)
Lydia lõpetas Pärnu tütarlastekooli ning pärast seda oli oma isal, Jannsenil, abis ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa ärkamisaja sündmustest ning kajastas seda ka oma loomingus. Lydia lisanime ''Koidula'' andis C.R. Jakobson talle, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutisi. 1873 ta abiellus Eduard Michelsoniga ning nad asusid elama Kroonlinna. 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sündis Lydial Tallinnas tütar, kelle nimeks sai Hedvig . 1878. aastal Viinis tuli ilmale ka teine tütar Anna.
Koidula suri 1866. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna, aastal 1946 toodi tema põrn Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule.
Koidula pani oma näidenditega aluse Eesti teatrile.
Carl Robert Jakobson(Linnutaja) 1841 (Tartu)-1882(Kurgja)
Jakobson oli eesti ühiskonna tegelane ärkamisajal, publitsist , kirjanik ja pedagoog . Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson.1859- 1862 . aastal õpetas ta oma isa järglasena Torma kihelkonnakoolis. 62. aastal läks ta kohaliku mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus ametikohalt.Ta asus õpetajaks Jamburgi.aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis.1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti postimehele, hiljem ka vene liberaalsetele ajalehtedele.Ta osales Eesti Aleksandrikooli ja Eesti Kirjameeste Seltsi asutamises ja tegevuses.Jakobson üritas Tallinnas ja Peterburis avaldada eestikeelse ajalehe, kuid see ebaõnnestus.
1874. aaastal ostis Jakobson Kurgjale talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Ta sai Eesti Pärnu ja Viljandi Põllumeeste seltsi presidendiks.
Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte kirikuõpetajatega ja rahvusliku liikumise tegelaste kaugenemise Sakalast.
1881. aastal valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti kirjameeste Seltsi presidendiks.Ta pani alguse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele, andis väa mitmeid sellealaseid teoseid.
Tema kooliõpilaste jaoks kirjutatud teosed mõjutasid palju pedagoogika arengut.
Friedrich Robert Faelhmann ( 1798 Ao mõis - 1850 Tartu)
Faehlmann oli eesti kirjamees ja arst.Sündis Ao mõisa valitseja pojana , võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada. Faehlmann õppis 1810- 1814 Rakvere kreiskoolis, 1814-1817 Tartu gümnaasiumis ja 1817-1827 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas . Hakkas huvi tundma eesti keele vastu.
Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina.Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1840-50 oi ta selle esimees.Oma ettekannetes kaitses Faehlmanntalurahvast.Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid.Tema eeltöid kasutas hiljem Kreutzwald .Faehlmann on maetud Tartu Jaani kalmstule. Hauakivil on tema lemmiklause:''Elu on lühike, ideaalid on igavesed .''
Friedrich Reinhold Kreutzwald( 1803 (Jõepere mõis)-1882(Tartu))
Kreutzwald oli eesti kirjanik ja arst .1833. aastal lõpetas keiserliku Tartu Ülikooli, samal aastal asus linnaarstina tööle Võrru. Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas Maarahva kasulist kalendrit . Tema jutustused ''Reinuvader Rebane '' ja '' Kilplased''. Samuti ka ''Eesti rahva ennemuistsed jutud'' ja '' Kalevipoeg'', mida on tõlgitud eesti keelest ka teistesse keelstesse.1833 abiellus Kreutwald Marie Elisabeth Saedleriga. Neil sündis poeg Alexis Kreutzwald. Kreutzwald on maetud Vana- Jaani kalmistule.'' Viinakatk '',''Sipelgas'',''Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on'',''Reinuvader Rebane'', Angervaksad''