Vill (0)

28
Järvamaa Kutsehariduskeskus
Kodumajandus
KM21
Kati Pall
Vill
Referaat
Juhendaja Kati Adul
Paide 2013

Sissejuhatus

Villa kitsamas tähenduses mõeldakse lambavilla, laiemas tähenduses aga kõikidelt loomadelt saadud karvkatet. Villakiud kuulub loomsete looduslike kiudude hulka. Villa mikroskoopilisteks ehituselementideks on villa  rakud . Vastavalt kihilisele ehitusele eristatakse katterakke, tüvikihti e pärisrakke ja säsikihti. Villa koostisest suurem osa on  valkaine , mis koosneb peamiselt keratiinist. Sinna kuuluvad süsinik – 50%,  vesinik  6-7%, hapnik 21-24%, lämmastik 16-18% ja väävel 2-5%. Villa molekul on nn polüpeptiidimolekul. Lisaks valkudele sisaldab vill umbes 2% rasvu (struktuurivälised ja –sisesed rasvad ). Villa struktuuri väliseid rasvu teame villarasva nime all, millest tuntuim on lanoniin. Veel on villa koostises mineraalseid soolasid, süsivesikuid ja nukleiinhappe jääke. Oma referaadis räägin ma lambavillatüüpidest, mida teistelt loomadelt saadakse, villa ajaloost, villa omadustest, töötlemisest ja kasutamisest ja palju veel huvitavat.

Ajalugu

Metslamba sattumist Aasiast Euroopasse arvatakse varasemasse jääajastusse. Neil aegadel peeti lammast piimalambana. Lambavilla hakati kasutama vanemal pronksiajal. Kuni 18. sajandi esimese pooleni said Euroopa riigid vajava villaannuse oma maa lammastelt. Esikohal villa tootmises olid Hispaania  meriinolammastega ja Inglismaa ševiotilammastega. Meriinolamba levik algas 14. sajandil, kui Põhja-Aafrikast Hispaaniasse rändav maure tõi endaga kaasa erilise lambatõu, mis sai nimeks merino. Hispaaniast levis meriinolammas üle Euroopa ja teda peetakse kõikjal, kus lambakasvatusega tegeletakse. Lammas tululoomana on levinud kõigis maades üle maailma. Ainuüksi Austraalias ulatus lammaste arv 1926. aastal 90 miljonini, Argentiinas 50 miljonini ja Venemaal 60 miljonini. Aastal 1788 pandi Austraalias alus lambakasvatusele ning sel ajal ei osatud arvatagi, et sellega rajati ülitähtis majanduslik tegur kogu riigile. Kuskil mujal kasvatatud meriinolammaste vill ei suutnud võistelda ei puhtuselt ega ka headuselt Austraalia omaga .

Omadused

Tänu kiu säbarustele ja elastsusele hoiab vill soojust kõikidest tekstiilkiududest kõige paremini ja on seejuures temperatuuri tasakaalustav. Ta suudab kuni kolmandiku võrra enda raskusest niiskust imada, ilma et ta tunduks märjana. Villast valmistatud rõivad on õhku läbilaskvad, väga soojad ning kortsuvad vähe. Vill on väga hea soojapidavusega, kuna säbarate kiudude vahel olev õhk on heaks isolaatoriks ning ka valguline struktuur isoleerib hästi. Vanutamise ja karvastamisega saab soojapidavust veelgi suurendada. Kiudu tunginud veearu kondenseerub korteksis ja annab vabaks kondensatsioonisoojuse (kuni 2°C). Kuiva villa sattumisel niiskesse keskkonda eraldub/kiirgab vill soojust. On kindlaks tehtud, et 1 kg villa eraldab ligikaudu 160 kJ energiat, kui seda viia 40% suhtelise niiskusega keskkonnast 70%-lisse suhtelise niiskusega keskkonda. See tähendab, et villane riideese kiirgab soojust, kui liigume kuivemast keskkonnast (tuba) niiskemasse (sügisõhtu). Mustust ja lõhna võtab vill külge väga vähe. Kahjuks kaldub vill ebasihtotstarbelisel kasutamisel vildistuma. Et vältida vildistumist, on võimalik villa spetsiaalselt töödeldes muuta isegi masinaga pestavaks Vill omab tuntavat staatilist elektrilaengut, kui suhteline õhuniiskus on alla 60-70%.  Mikroskoobi all lambavillakiude uurides on näha selles kolme kihti.Epidermis ehk soomusosas, piklikest rakkudest koosnev kiukiht ja õhuga täidetud rakkudest säsi-südamik Lambavillakiu ristlõige on ümaravõitu kujuga ning pind on soomuseline. Karmvillas on südamikuõõnsus, mis on nähtav ka pinnal. Villa kiud on raskesti süttivad ning põlevad pikaldaselt, kusjuures põlev koht nagu keeb , tursub. Leegist eemaldades kalduvus kustuda. Põledes eritab vill kärsahaisu, mida tekitavadlämmastik ja väävel. Lõhn meenutab juuksekarva põlemise lõhna. Põlemisejäänus on must või hall söestunud pigistamisel lagunev kera. Vees keetmisel lahustub mitmeid villa osiseid ja vill muutub karedaks. Alused mõjuvad villale hävitavalt. Happeil, ka kõige kangemaid, seda omadust nii suurel määral pole. Kestval mõjutusel ja soolhappe või väävelhappega keetmisel hakkab vill avaldama lagunemise tunnuseid. 

Lamba villa tüübid

Võimalusi, mille järgi villa jagada, on palju. Aluseks võib võtta villa peenuse (villakiu diameeter), villa kiu tüüpide osakaalu villakus, villa värvuse, villakiu pikkuse jne. Villa kvaliteedi järgi jaotatakse lambaid pool-, poolpeen-, pooljäme- ja jämedavillalammasteks. Kõige kvaliteetsemaks villatüübiks on peenvill. Villa looduslik värvus on valge, must, hall või pruun ning see oleneb looma karvkatte värvusest. Lambavillaks, mille tähis on WO nimetatakse ainult seda villa, mis on saadud lammastelt pügamise teel. Tallevilla saadakse kuni 6 kuu vanustelt talledelt pügamise teel ning see on eriti pehme ja siidine. Meriinovill on saadud meriinolambalt ning seda kasutatakse eriti peente ja elegantsete esemete valmistamiseks.

Teistelt loomadelt saadavad villakiud

Alpakalt saadud villa tarvitatakse segus teiste kiududega. Alpaka vill võib olla valge, liivakarva, pruun või hall. Kõrgeväärtuslikku peent villa saadakse aastas 1100-1250 kg ühelt loomalt.
 Angooravilla saadakse angoora küülikutelt kammimisega. Angooravill on väga peen, puhas valge, pehme ning kerge. Küüliku karvas olevad rakuvaheruumid sisaldavad palju õhku ja seetõttu on vill ka hästi soe. Angooravilla on raske kedrata ning seetõttu tarvitatakse seda segus teiste kiududega. Tarvitamisel tekib elektrostaatiline laeng.
Kašmiirvilla saadakse kašmiir-kitselt. Vill on peen, siidiselt läikiv ning kergelt säbardunud. Harva valge, enamasti hall, hele kuni tumepruun . Kitsevilla kogutakse loomadelt tavalise pügamise kõrval ka kitkumise teel karvavahetuse ajal. 
Mohäärvill on angoora kitselt saadavad villa-ja karvakiud. Mohäärvill on siidiselt läikiv, kiu pikkus on 120-300 mm ning kiud on kergelt säbardunud, valged, kollakad, hallid kuni tumehallid. Mohäärvill on kergesti värvitav kuna ta ei vanu. Mohäärvill on levinud Türgis, USAs ja Lõuna-Ameerikas.
Kaamelivilla saadakse peamiselt kahe küüruga, harvem ühe küüruga kaamelitelt. Vill on pehme ning väga peen. Kaamelikarvu kasutatakse värvimata ja sageli segus lambavillaga, et lõng oleks odavam. 

Villa töötlemine

Lambaid tuleb pügada siis, kui nende vill on kuiv. Parima lõpptulemuse saamiseks tuleks villapesu ette võtta võimalikult kiiresti pärast lammaste pügamist. Villa pesemine peab toimuma sellisel viisil, et materjalis säiliksid tema füüsikalised ja keemilised omadused. Selleks, et seda saavutada tuleb kasutada õige koostise ja pH-ga pesuvahendit, sobiva kvaliteediga vett ning sobivat pesemismeetodit. Pesemine on vajalik, et vabaneda villarasust, villas olevast mustusest (uriin, tolmuosakesed jm) ja villarasvast. Villa pesemise juures on oluliseks ka vee kvaliteet. Soovitav on pesta villa vees, mille CaCO3 sisaldus ei ületa 70 mg/l. Kodustes tingimustes sobib villa pesemiseks väga hästi vihmavesi või siis vihmaveega segatud kaevuvesi. Villa kuivatamine võtab suvel aega 1-2 päeva, eeldusel , et vihma ei saja. Pärast villa pesemist algab villa töötlemine huntimisega. Villahundiks kutsutakse on masinat, mille abil pestud vill „lahti nopitakse“. Lisaks eraldub huntimise käigus villast ka märkimisväärne kogus prahti (taimejäänuseid). Kraasimise eesmärgiks on villakiude veelgi rohkem üksteisest eraldada ning kiudusid orienteerida. Kraasimise tulemusena saadakse ühtlane villaloor, mida võib kasutada tekkide -patjade-madratsite täitmiseks või viltimiseks. Kraasitud villaloor jagatakse (või lõigatakse) heideks, millest ketrusmasinal valmib ühekordne lõng. Korrutamismasina abil saab ühekordseid lõngu kokku keerutades valmistada mitmekordseid lõngasid.  Pestud villa on võimalik lõnga teha käsitsi või villavabrikus. Käsitsi kedratud lõng on eksklusiivne materjal: professionaalse ketraja valmistatud lõng on pehme, ühtlase paksuse- ja keeruga või siis ühtlase kvaliteediga effektlõng. Sellise lõnga tegemine võtab aga palju aega ja tema hind on seetõttu kõrge. Villavabrikus on võimalik töödelda suuremaid villakoguseid ja lõng on odavam võrreldest käsitsi kedratuga.
Villa töötlemine algab villa huntimisega. Villahunt on masin, mille abil pestud vill „lahti nopitakse“. Nimelt on villakiud pesemise käigus rohkemal või vähemal määral üksteise külge kinni jäänud. Selleks, et ühtlast heiet kraasida, on tarvis vill eelnevalt lahti harutada ja seda villahunt teebki. Huntimise käigus eraldub villast ka märkimisväärne kogus prahti (taimejäänused). Käsitsi töötlemise korral toimub villa huntimine käte vahel ja tegevust nimetatakse villa noppimiseks. Samuti on võimalik soetada käsiajamil töötavat villahunti.
Kraasimise eesmärk on villakiude veelgi üksteisest eraldada ja kiudusid orienteerida (suunata villakiud üksteise suhtes võimalikult paralleelselt). Kraasimise käigus toimub veel ka villakiudude segunemine ja prahi eraldumine (taimne praht ja vähesel määral ka topeltlõigetega tekkinud lühikesed villakiud). Kraasimise tulemusena saadakse ühtlane villaloor, mida võib kasutada tekkide-patjade-madratsite täitmiseks ja viltimiseks. Käsitsi kraasides kasutatakse käsikraase või trummelkraasi, mis töötab käsiajamil või elektriga.
Kraasitud villaloor jagatakse (või lõigatakse) heideks, millest ketrusmasinal valmib ühekordne lõng. Korrutamismasinal tehakse ühekordseid lõngu kokku keerutades mitmekordseid lõngasid – Eesti villavabrikutes on tavapärased kahe- ja kolmekordsed lõngad. Käsitsi kedrates tehakse heiet käte vahel villaloorist (trummelkraas) või hännast (käsikraasid) sobiva paksusega villaheiet venitades. Ketramismasina ja korrutamismasina asemel kasutatakse kedervart või vokki.

Villa kasutamine

Vill ei kortsu ja seega sobib ideaalselt mantlite ja kostüümide valmistamiseks. Villa kasutatakse enamasti pealisriiete valmistamiseks. Teiste kiududega segades muutub kangas tugevamaks ja kergemini hooldatavaks. Villa segatakse polüester-, akrüül-, polüamiid-,viskoos- ja puuvillakiududega. Lambavilla väikese tugevuse, eriti selle madala hõõrdekindluse tõttu, lisatakse villale polüamiidi või polüestrit. Peamiselt trikootoodete tarbeks segatakse lambavillaga ka polüakrüülnitriilkiudu.

Pesemine

On levinud arvamus, et pesemata lambavilla võib säilitada kasvõi kümme aastat ja seejärel puhtaks pestes saab sellest head lõnga teha. Ega see arvamus nüüd läbinisti vale ei ole: kindlasti saab sellisest villast lõnga teha, aga kas ka säravvalget lõnga, mis oleks tugev ja läikiv? Aja jooksul vill kuivab ja villasoomuste vahele kristalliseerub villas olev mustus (villavaha ja jääkained – rasu, uriin), mistõttu vill tõmbub jäädavalt kollakaks ning kaotab elastust, tugevust, läiget. Kaua seisnud villa on võimalik küllaltki valgeks pesta, kuid see eeldab tugevatoimeliste pesuvahendite kasutamist, mis aga vähendavad villa kvaliteeti. Parima lõpptulemuse saamiseks tuleks villapesu ette võtta võimalikult kiiresti pärast lammaste pügamist.Villa pesemine peab toimuma viisil, et materjal säilitaks oma keemilised ja füüsikalised omadused. Selleks tuleb kasutada õige koostise ja pH-ga pesuvahendit, sobiva kvaliteediga vett ja sobivat pesemismeetodit. Pesemise käigus soovitakse vabaneda villarasust (vees lahustuv), villas olevast mustusest (uriin, tolmuosaksesed jm) ja villarasvast (vees ei lahustu). Kui villas oleva mustuse hulk sõltub ennekõike lammaste pidamistingimustest ja karjamaadest, siis villarasu ja villarasva hulk sõltub suuresti lambatõust. Enim on villarasva meriinolammastel. Poolpeenvillalammastel on reeglina villarasva hulk väiksem, villarasu on neil aga enam.Tänapäeva villapesutööstuses kasutatakse villa pesemiseks mitteioonseid (=anioonseid) pesuaineid ja karboniseeritud soodat (soda ash). Kodus villa pestes võib kasutada neutraalset (või nõrgalt happelist ) nõudepesuvahendit, mis looduse säästmise eesmärgil võiks olla täielikult biolagunev . Spetsiaalsed toorvilla (pesemata lambavilla) pesemiseks mõeldud pesuvahendid on kallimad ja samuti on nende hankimine keerukam .
Villa pesemisel on oluline vee kvaliteet. Täpsemalt vee karedus ja mitmevalentsete metalliioonide sisaldus. Soovitav on pesta villa vees, mille CaCO3 sisaldus ei ületa 70mg/l, suurema sisalduse korral on soovitatav kasutada lisaks pesuainele ka veepehmendajat. Mitmevalentsete metalliioonide (näiteks raua) sisaldus vees võib põhjustada hiljem probleeme villa (lõnga) värvimisel, muutes soovitavat värvitooni. Kodustes tingimustes sobib villa pesemiseks väga hästi vihmavesi või siis vihmaveega segatud kaevuvesi.
Pesemismeetod sõltub väga palju pestavast villast ( peenvill , poolpeenvill, kahekihiline ) ja muidugi ka pestava villa kogusest. Peenvillad (meriino) on pesu suhtes nõudlikumad, kuna kipuvad kergesti vanuma ja on samas väga „rasvased“. Selliseid villasid tuleks pesta käsitsi.
Kui villa kogus, mis tuleb puhtaks pesta, on suur ja aega vähe, siis rahuldava tulemuse saab survepesurit kasutades. Kirjeldatav meetod on MTÜ Maavillase liikmetel kasutuses olnud alates aastast 2009, abivahendeid on arendatud jooksvalt. Kirjeldatav meetod ei sobi kergesti vanuvatevillade ja peenvillade pesemiseks. Survepesuriga on päevas võimalik pesta suuri villakoguseid – kogust piiravaks teguriks on kuivatamine, sest kuivamisreste ei ole lõputult. Lisaks pesurile on tarvis 1-2 suurt (90 l) villaleotusanumat, villa nõrutamise resti ja spetsiaalset pesemisalust. Villa leotatakse vees, kuhu on lisatud pesuainet, ligikaudu tund aega. Seejärel asetatakse vill restile umbes pooleks tunniks nõrguma. Nõrutatud vill asetatakse ühtlase kihina pesemisalusele. Kihi optimaalne paksus saadakse kätte kogemuse käigus:) Liiga paksu kihi korral jääb osa villa mustaks, liig õhuke kiht aga ei hoia villa korralikult paigal – survepesuriga tuleb villa mööda alust „taga ajada“. Survepesuril tuleb kindlasti kasutada rotojet-düüsi! Pesemisalusel olev vill tuleb survepesuriga ühtlaselt läbi pesta. Kui vill on ühelt poolt pestud, tuleb pöörata villa teine külg ja pesta ka see kergelt üle. Pestud vill pannakse restile nõrguma ja seejärel kuivamisrestidele kuivama.Villa kuivamine võtab suvel aega 1-2 päeva, eeldusel, et vihma ei saja. Niiskemate ilmade korral võib villa kuivatada toas või viljakuivatis mõõdukal temperatuuril.Villasest kiust valmistatud tooteid soovitatakse pesta käsitsi ilma eelneva leotuseta ning õrnale pesule mõeldud pesuvahendiga. Pesemine maksimaalselt 30°C juures, kuna vill kipub kergesti vanuma. Kuna vill võtab niiskust endasse tugevalt sisse, kuivab see väga aeglaselt. Trummelkuivatus on villa puhul keelatud. Villaseid tooteid võib triikida mõõdukalt kuumal temperatuuril läbi niiske riide või aurutriikrauaga. Triikida tuleks kiiresti, sest muidu kaotab vill oma elastsuse (villa suretamine).
Sukalõngad ja värvid
  
 Sukalõngadeks võetakse talvine vill, sest see on kõige valgem. Päike muudab villa kollasemaks. Suvine vill on päikesega kollasem ja sügisene vill uhtub. Kui tahetakse uhutõt lõnga, siis tuleb kasutada niisugust villa, mis on niidetud enne kadripäeva. Uhutõt sukki aga ei soovi keegi, niisiis tuleb sukalõngaks võtta kevadise niidu vill. Ka tallevilla ei taheta sukakudumiseks kasutada - see on väga pehme ja hakkab tutitama. Tallevilla ei panda teise villaga segi, sest sellele hakkab värv kehvemini peale ja lõng jääb kirjuks. Tallevillast kootakse ainult labakjõndu, väikeste laste kjõndu ning sukki-sokke.  Lammast niites valitakse välja kõige parem seljapealne. Parem oleks, kui lammas oleks juba enne niitmist pestud. Niitmise päeval ei tehta villaga midagi. Ei pesta ega tehta ka lõngaks - muidu läheb halvasti. See on üks sedasorti  kunts, mis aitab ettevõtmise kordaminekule kaasa.  Pöialõnga tuleb kedrata kaks pooli, pöiast ülejäänud lõngast saab suka põlvepealse ehk ülemise valge osa kududa.  Sukakirjades kasutatakse viit värvi lõnga: valget, lambamusta, madarapunast, potisinist, kollast (lehekolnõ või putkõ-õiõkolnõ)
Kollane: putkeõied, kaselehed , paakspuulehed, maarjajää. Kollast annavad ka sibulakoored. 
Värvimine: Kõigepealt teeme kolletuse: kuumutame vee keema ning valame värvinõusse. Lisame maarjajää: 1 liitrile supilusikatäis maarjajääd (võib olla ka veidi vähem). Segame, lahustame. Paneme puhtaks pestud lõnga ööseks vedelikku likku , vahetevahel segame, et lõng oleks ühtlaselt hapu. Öeldakse, et lõng on kollotusõs. Hommikul keedame vees putkeõisi või paakspuulehti. Lehti korjatakse, kui need on noored (kevadepoole) siis tuleb ilusam värv. Korjan ikka keskmise korvitäie putkeõisi või puulehti, siis panen veega keema. 
 Kui vesi on kollane, pigistame lõnga maarjajää lahusest tahedamaks ning asetame lõnga vette ja keedame kuni 30 minutit. Liiga kaua ei või keeta , sest värv võib maha tulla. 
Loputame lõnga veest läbi ja paneme kuivama.  Kui panna lõngaviht päikese kätte, siis muutub värv pealtpoolt tumedamaks. Kõik taimedega värvitud lõngad lähevad päikese käes tumedamaks.  
Punane: punamadara ( gallium boreale) juured, taar , maarjajää; putkeõied, paakspuu - või kaselehed. 
Värvimine: Algus on sarnane kollasega värvimisel, kuid punasele lõngale läheb rohkem maarjajääd (1/2 teeklaasi 4-5 liitri vee peale). Öeldakse, et lõng peab olema kõva. 
   Algul lõng maarjajää lajusesse, siis kollasesse lahusesse, natuke keeta. Kolllase lõnga jaoks võib lõnga panna vedelikku siis, kui punase jaoks olev lõng on välja võetud (vett pannakse siis juurde). Lõnga ei väänata välja, vaid pigistatakse peoga vedelikku vähemaks. 
   Edasi läheb lõngade värvimine madarajuurtega, ennejaanised madarad pannakse lahusesse koos vartega. Arvatakse, et varred teevad siis ka värvi. Õitsemise ajal ei soovitata üldse juuri korjata, ikka enne õitsemist ehk enne jaani.Madarajuured raiutakse paari sentimeetri pikkusteks ja pannakse taariga keema, kuni vesi muutub punaseks. Siis pannakse lõng sisse. Kui lõng madarajuurte vedelikus keeb, tuleb seda hoolega segada ja vaadata. Kui on ilus, tuleb välja võtta. Liiga kaua keedetud puna tuleb lõngalt maha. Mina pole üle 10-15 minuti kunagi keetnud. Selles samas vedelikus saab paar korda veel lõnga värvida. Viimane täis aga sünnib siis ainult sukakordadele, sest sinna sünnivad kehvemad värvid.   Kõige ilusama punasega kootakse üed.Värvi ilu sõltub ka villast ja taarist. Alati ei pruugi ilusat värvi saada. 
Värvi toooni muudavad tumedamaks veel kuum vihmavesi, lehtpuutuha leelis ja taar. 
   Madarajuuri on parem korjata liivaselt maalt, siiis annavad need paremat värvi. See on vana Kihnu tava käia laidudel madarul.   Värviks sobivat madarat on kaht sorti: nelja lehega, valge õiega on värvimadar. Tuttmadar on peaaegu samasugune, kuid ühe varre all on juuretutt. Ka nende juured on erinevad. Tuttmadara juur on läbipaistev nagu marmelaad .  Tuttmadarat kasutatakse suka, üe ning kjõnda punaseks, sest see teeb ilusamat värvi ja annab rohkem punast. Madarat võib koguda lausa mitmeks aastaks. Veripunast tooni annab kaktusetäi, mida tuuakse lõunamaalt, Itaaliast.Punast värvi saab ka vöötseentega.
 Tavaliselt arvestatakse sukakirja jaoks umbes 25 sülda punast lõnga. 
Potisinine: harilik sinerõigas(lisatis tinctoria) või indigo .
   Kõige enne tehti sinist värvi sinerõike toorestest lehtedest. Harilik sinerõigas oli Euroopas kasutusel juba keskajal. See taim kasvab rannas . Värvitakse tooreste lhtede mahlaga . Euroopas kaotas sinerõigas oma tähtsuse värvainena 18. sajandil, kuid sünnib loomadele söödaks ja sobib heaks meetaimeks. 18. saj. toodi Euroopasse kallihinnalist indigo värvainet, millest sai potisinist. Kusi pandi savi- või vaskpotti hapnema ning lisati indigo. See pulbritaoline aine mässiti riidenutsaku sisse, kui ligunema pandi. Vahetevahel segati, hoiti ühtlases soojuses lambasõnniku all. Valgendaja võtab aga selle värvi maha. 
   Taimedega värvimine on nüüd ära jäänud, sest 19. sajandil tulid poodidesse müügile aniliinvärvid. Alljärgnev taimedega värvimise õpetus on aga pärit Vormsi käsitööseltsi esinaise Kristiina Rajando koostatudVäikesest käsiraamatust.  Vormsil toimusid traditsioonilist ja loodussõbralikku parkimist, viltimist, lõngade värvimist tutvustavad õppepäevad. Lisaks paljudele huvilistele ja oma ala asjatundjatele Eestist, Soomest, Rootsist, võttis sellest osa ka Rosaali Karjam, Kihnu Roosi , kelle õpetuses kajastub rannarahva vähemalt paarisaja-aastane käsitöömälu. Olulisemad momendid  õppepäevadest on jäädvustatud väikesesse vihikusse . Minuni jõudis see vajalik brošüür Elle Puurmanni kaudu, kes on Vormsil MTÜ Lääneranniku, Väinamere projekti koordinaator. Tema lahkel loal lisame brošüüris avaldatud materjalid teemade kaupa ka oma kodulehe eri alajaotuste alla.
Taimedega värvimine
Inimeste varasema perioodi keha- ja kodukatted olid materjalide loomulikku värvi - hallid, pruunid , beežid. Praktilise kogemuse varal õppisid inimesed tundma taimede või nende osade, seente ja samblike värvitoimet. Teadaolevalt on hiinlased juba 5000 a. tagasi leidnud taimed, millega siidi punaseks ja siniseks värvida. Aastasadadega muutus rõivastus inimühiskonnas teatud kuuluvuse kandjaks . Peenemad, värvirikkamad, palju aega ja materjali nõudvad tööd ehtisid vaid valitsejaid. Egiptuse vaarao Tutanhamoni oranžikas-kollane surilina oli teadlaste arvates värvitud safraniga. Foiniiklased õppisid värvimisoskusi ilmselt egiptlastelt ja saavutasid 3000 a. tagasi kuulsuse purpurpunasega. 
Pildil: Taimedega värvitud lõngad. Kasutatud on sammalt, kaktuse täid, sibulakoori, kevadisi paakspuulehti, madarast jm. Foto võetud Kihnus Kuraga Elvi juures. 
Eesti vanimad teadaolevad taimedega värvitud riietusesemed pärinevad Pariselja turbaraba leiust. 14. sajandi vöö ja paelte kudumisel on kasutatud punast ja kollast lõnga, mis arvatavalt on värvitud lepakoorte ja madaraga. 
Kõige paremini värvuv materjal on vill, mida võib värvida kas lõngana või ketramata villana. Kihnu Roosi õpetab: "Lamba palve on see, et enne niitmist tuleb lammas pesta. Lammas pannakse toobrisse istuma ja pestakse. Vanasti pesti ka mererannas." Rasvase villa või lõnga külge ei hakka värv hästi kinni.
Taimedega värvimise põhietapid: 
1. Pesuvesi peab olema pehme: vihma-, järve- või jõevesi. Vett võib pehmendada ka soodaga. Seep , mis peab olema võimalikult neutraalne, soovitavalt kas roheline või omakeedetud seep, lahusta soojas vees. Selles seebivees liiguta lõngavihti või villa edasi-tagasi, üles-alla. Lõngavihtide vihinöörid lase lõdvemaks, muidu jääb värvitud materjal laiguline. Vill vanub muljudes ja hõõrudes. Pärast pesemist loputa vill või lõng soojas vees kuni kaks korda. Roosi õpetab: "Lõnga tuleb natukene puserdada ehk pigistada."
2. Et lõng oleks vastupidavam, tuleb lõnga peitsida. Seda võib teha enne värvimist, värvimise ajal või pärast värvimist. Tugevamini ja paremini külge jääv värvus saadakse enne peitsides. Peitsidena kasutatakse kõige sagedamini maarjajääd ja viinakivi, sest need ei muuda taimedega saadud värvust ja toonid tulevad säravamad. Mõned taimed sisaldavad peitsina toimivaid aineid - hapuoblikas, samblikud ja kortsleht. Roosi õpetab: "Kui panna rabarberi vedelikku, siis tuleb pussu ehk tuhm värv."Peitsimisel arvesta 100 g lõnga kohta 10-25 g maarjajääd ja 5 l vett. Maarjajää lahusta soojas vees, vill või lõngaviht pane 45 C juures vette ja lase temperatuuril tõusta kuni 90 C. Sega aeg-ajalt kergelt ja hoia üks tund, keeta ei tohi. Kui temperatuur on madalam, siis pikenda peitsimise aega. 
3. Taimi võid värvimiseks kasutada toorelt, siis on neis värvainet eriti rikkalikult. Lehti korja siis, kui need on täiskasvanud ja hästi mahlased. Roosi õpetab: "Kui tahta ilusat kollast, tuleb kaselehed kevadel korjata." Puukoori kogu mahlajooksmise ajal, siis on koor lahtine ja kättesaamine lihtsam. Õitsvaid taimi korja enne õienuppude lahtiminekut. Seened värvivad samaväärselt nii värsketena kui kuivatatutena. Värvimisel pead meeles pidama , et kuivatatud taimi on koguseliselt rohkem vaja kui värskeid. 
4. Taimi võid värvimiseks kasutada kahel viisil: 
- leota värvitimi üks ööpäev külmas vees. Järgnevalt keeda taimi samas vees paar tundi ning kurna taimejäänused;
- pane vill või lõng kihiti värvitaimega katlasse ja keeda koos.
Viimase mooduse puhul võib värv jääda ebaühtlaselt ja taimejäänuseid on hiljem villast või lõngast tülikas välja noppida. 
Arvesta 100 g lõnga kohta 5 liitrit vett ning 5 liitrit taimi.
5. Kui värvileem on keetmise järel veel kuum, siis jahuta 35-40 C juurde, sest villa ei tohi panna kuuma vette. Lisa vajadusel vett ning pane kiiresti sisse lõng või vill. Värvuse ühtluse seisukohalt on esimesed 5 minutit kõige olulisemad. Nii lõng kui vill peavad alati olema enne värvileende panemist märjaks kastetud, sest muidu villakiu soomused ei paisu ega avane ja värv ei kinnitu kiu külge. Lase temperatuuril tõusta 90 C ja värvi üks tund pidevalt segades.
6. Selleks, et saada rohkem värvinüansse, võid värvileende lisada 100 g lõnga kohta 1-2 g kas raudvitrioli, tinasoola või vaskvitrioli. Raudvitriol muudab värvid tuhmimaks, tumedamaks. Tinasool muudab värvid särvamaks ja kollakamaks. Vaskvitriol muudab värvid rohekamaks, pruunikamaks. Lõnga ei ole soovitav hoida lahuses kauem kui 10 minutit.
7. Pärast värvimist tõsta lõngad värvi kinnistumiseks mõneks ajaks puhtasse vette seisma. Pese lõngad lahjas pehmetoimelises pesulahuses. Seejärel loputa hoolikalt. Märg lõng on päikesevalguse kahjulikule toimele vastuvõtlik, seepärast kuivata lõnga varjulises kohas. Kuivatamise ajal pead lõngavihti või villa aeg-ajalt pöörama, et see ei jääks laiguline.
Kihnu Roosi õpetab kollase (kaselehe, putkõie, paakspuulehe) värvimist: 
"Lõng tuleb ennem hoida kollutuses öö läbi, siis välja puserdada ehk pigistada, kuid öösel tuleb ka lõnga kiigutada ehk ümber keerata, et maarjaga ühtlaselt läbi imbuks. Siis vesi patta ja kaselehed ehk teised, millest keegi kollast keedab, pajaga tulele ja lasta keeda mõnda aega, umbes 10-15 min. Seal võib siis seda lõnga segada, et mitte kirjuks ei läheks." 
Kihnu Roosi õpetab madara juurega punaseks värvimist:
"Lõnga ettevalmistus sama, mis kollase keetmisel, kuid vähem aega keedetakse kollaseks, et kollotis välja ei keeks lõngast ennem punaseks keetmist. Nüüd paneme paja tulele taariga (õllega) koos peeneks raiutud madara juurega(umbes 2cm pikkused) ja keeta kuni on vedelik punakas, gaasipliidil umbes 10 minutit. Siis panna vedelikusse punaseks keetmise lõng ja keedad samuti 10-15 minutit selles madarapudrus. Iga üks keedab oma äranägemise järele, ag kui keedad liiga kaua, tuleb punane värv lõngat ära. On selliseid juhuseid. Madara juured võivad olla kuivatatud vilus ja seisnud mitu aastat, kuid kollase lõnga materjal on palju parem, kui alles toores. 
Kui on värvi muutmise soovi, siis teha puutuhaleelist. Kallakse keev vesi tuhale peale, segatakse ja lastakse selgineda. Mitte tuhka vette kallata. Või teed palavat vihmavett ehk taari. Ükskõik, millisesse vedelikku kastad lõnga(punast, kollast) ja oma soovile muudadvärvi." 
Kihnu Roosi õpetab potisinise värvimist: 
"3 liitrit kust, see peab olema mehe hommikune, ja kaks supilusikatäit indigot, vanasti oli sinerõigas, tuleb hapendada mitu päeva ühesuguses soojuses. See ei või keema minna, ega ülesjahtuda, siis ei värvi lõnga. Kui vedelik on hapnenud, tuleb lõng panna vedelikusse ja pidada mitu päeva, umbes 4 päeva, siis on lõng sinine. Kui ei ole veel sinine, siis pidada veel päevi lõnga sees. Päevas tuleb kord või paar lõnga segada." 
Järgmisena lisan siia L. Amburi artikli "Taimdega värvimine" , mille andis mulle lugemiseks ja kasutamiseks Kuraga Elvi Kihnu Saarelt, kui käisin tema juures õppematerjali kogumas: Riide ja lõnga värvimiseks kasutati juba tuhandeid aastaid tagasi mitmesuguseid taimede ja loomade organismidest saadud värvaineid. Tänapäeval on sünteetilised värvid oma lihtsama käsitlemisviisi tõttu taimedega värvimise välja tõrjunud. Kuna taimedega värvides saadakse pehmemad ja üksteisega sobivad värvitoonid ning peitsimisega on võimalik neid pesu- ja pleekimiskindlaks muuta, värvitakse nendega koduses majapidamises ka tänapäeval.  Looduslikke värvaineid saadakse mitmesuguste taimede lehtedest, juurtest, vartest, õitest, viljadest ja koortest. Taimede ja nende osade kogumiseks on parim aeg: lehtedel pungade puhkemisest kuni täiskasvamiseni (mida nooremad lehed, seda tugevam värvitoon saadakse), õitel õitseajal, koortel koore lahtioleku ajal, juurtel ja viljadel sügisel. 
Värvimiseks kasutatavad taimed on:
kaselehed ("hiirekõrvad") - rohekaskollased värvitoonid;
kasekoored - kollakasroosad värvitoonid;
lepakoored - pruunikad värvitoonid (tubakapruun);
lepalehed - pruunikaskollased värvitoonid;
toomingakoored - roosakad värvitoonid;
sireli lehe pungad  - kollakasrohelised värvitoonid;
kuusekoor - pruunikad värvitoonid;
kuusehabe  - hallikad värvitoonid;
õitega kanarbik - kollakad ja roosad värvitoonid;
leesikalehed - rohekashallid värvitoonid;
madarajuur - pruunikaspunased värvitoonid;
kartulivarred - puhtad hallid värvitoonid;
põldosjad - hallikad värvitoonid;
kuusekäbid - hallikad värvitoonid;
kuuseokkad - rohekad värvitoonid;
kivisammal - pruunikad värvitoonid. 
Tumedate värvitoonide saamiseks värvitakse mitme taimega: 
pruuni tooni saamiseks näiteks lepalehtedega, hiljem lepakoortega; tumedama madarapunase värvitooni saamiseks värvitakse materjali enne kaselehtedega, hiljem madarajuurtega. 
Toore taimega värvides tuleb toon kõige tugevam. Taimi säilitatakse kuivatatult õhukindlas nõus. Kuivatatakse väljas päikesevarjulises kohas. Juured pestakse enne kuivatamist. 
Tugevama värvitooni jaoks kogutakse taimi võrdses koguses värvitava materjaliga. Värvaine põhjalikumaks kättesaamiseks keedetakse taimi kahes vees, võttes 100 g taimede kohta 1-2 liitrit vett. Keedetakse 15-20 minutit, seejärel kurnatakse saadud vedelik värvimisnõusse, milleks on soovitav kasutada emailnõusid (Alumiiniumnõud ei sobi, sest peitsainega koos värvides tekib neis keemiline reaktsioon, mille tõttu värvitoon muutub.) Seejärel keedetakse taimi veel kord 1-2 liitris vees 15-20 minutit ning vedelik kurnatakse eelmise lahuse juurde, milles materjali värvitakse. 
Värvaine kinnitamiseks - peitsimiseks - kasutatakse maarjajääd (materjali hulgast 4%), vasevitrioli 1%, rauavitrioli 0,5% ja kroomi 1%. Maal on võimalik peitsimiseks kasutada ka loomulikku sipelghapet. 
Kõige heledamad ja puhtamad värvitoonid saadakse maarjajääga peitsimisel, kraam annab punakad värvitoonid, vasevitrioliga ja rauavitrioliga peitsides saadakse kõige tumedamad ja tuhmimad toonid. 
Peitsimiseks kasutatakse kolme moodust: eelpeitsimist, koospeitsimist ja järelpeitsimist.
Eelpeitsimine. Materjali keedetakse enne värvimist peitsimislahuses 15-20 minutit. Peitsimisel, nagu värvimiselgi peab materjal olema vees vabalt, vastasel korral ei värvu see ühtlaselt.  (Peitsimis- kui ka värvimislahuse arvestus 100 g materjali kohta: 2-3 liitrit vett, 4 g maarjajääd või 1 g vasevitrioli, 0,5 g rauavitrioli, 1 g kroomi)
Materjal asetetakse peitsimislahusesse umbes 40-kraadise C temperatuuri juures, kui peitsaine on sulanud, ja seda liigutatakse väheste vaheaegade järel. Pärast 15-20 minutilist keetmist tõstetaks materjal värvilahusesse ja keedetakse 3/4 - 1 tund. Pärast keetmist loputatakse lõng või riie kahes- kolmes vees. Loputamisvee temperatuur peab villase puhul olema 30-30 kraadi C. 
Koospeitsimine. Peitsaine pannakse värvilahusesse enne materjali ja värvitakse siis koos; koospeitsimisega lisatakse värvilahusele vastav protsent peitsainet (näiteks 100 g materjalile 4 g maarjajääd), liigutatakse seni, kuni peitsaine on sulanud ja asetatakse pestud märg materjal värvilahusesse. Materjali liigutatakse kogu aeg - kuni keemiseni, hiljem aga väheste vaheaegade järel. Keedetakse 3/4 - 1 tund. Pärast keetmist loputatakse materjali mitmes soojas vees ja kuivatatakse soojas, 
mitte kuumas kohas. 
Järelpeitsimine. Materjali keedetakse enne värvilahuses ja seejärel peitsimislahuses 15-20 minutit. 
Taimedelt rohkema värvaine kätttesaamiseks on soovitatav juba keemisvette lisada pisut peitsainet.
Taimedega värvides värvuvad paremini ja tugevamini villased materjalid, nõrgemini puuvillased , linased ja tehismaterjalid . 

Villast saadakse

Sukkpükste koostis
Kõikide sukkpükste põhikomponent on polüamiid. Kallite toodete puhul on kiud töödeldud.
Teiseks koostisosaks on lükra, mis annab tootele elastsuse ja hoiab seda välja venimast. 
Enamik soojemaid sukkpükse sisaldab lisaks puuvilla või villa, polüestrit, modalit.
 
 
 
Polüamiid
...on keemiline sünteetiline kiud mida saadakse naftast. Polüamiidkiud on väga kerge ja vastupidav ning seda saab toota erinevate mõõtmete ja välimusega.
Polüamiidkiude segatakse elastaani, polüestri, puuvilla, villa, viskoosi või modaliga erinevate toodete valmistamiseks.
 
Omadused:

• kuivab kiiresti,
  
• on kergesti hooldatav,
  
• ei kortsu, ei vaja triikimist,
  
• on kuumuse suhtes tundlik,
  
• ei talu päikesevalgust,
  
• talub hästi happeid ja leeliseid,
  
• väikese niiskusesisalduse tõttu elektriseeruvad polüamiidkangad kergesti
  
• ei tõmba pesus kokku.
  

Hooldus :

• pesta käsitsi või õrna pesu programmiga temperatuuril 40° C, õrna väänamistsükliga,
  
• vajadusel triikida miinimum temperatuuril,
  
• vajadusel kasutada antistaatikut.
  

 
Elastaan
 
.. on elastne kunstkiud mida kasutatakse trikookangastes, sukkpükste, ujumisriiete, retuuside, aluspesu , sokkide jne valmistamisel. Parandab  kvaliteeti – juba 1% muudab toote elastsemaks.
 
Hooldus:

• tavaliselt käsitletakse sarnaselt materjaliga, millega see on segatud,
  
• soovitav pesta sageli – higitaluvus madal,
  
• pesta käsitsi või max 40° C - tihti piisab loputamisest,
  
• kuivatada varjus ,
  
• triikimist ei vaja - vajadusel väga madalal temperatuuril,
  
• kloorvalgendamine keelatud.
  

 
Polüester
... on sünteetiline kiud mis on ühtlase struktuuriga. Siledal kiul on jahutav omadus, seetõttu kasutatakse seda lahedate suverõivaste valmistamiseks. Talviste rõivaste puhul on veidi jahe. Polüestrit sisaldav kangas on elastne, vähe kortsuv, kergesti hooldatav ning rebenemis- ja hõõrumiskindel. Sellest tehakse kergesti hooldatavaid sukki-sokke, aluspesu, õmblusniite, vabaajarõivaid jne.
 
Omadused:

• hoiab vormi ning on vastupidav,
  
• vajab sagedast pesu – tõmbab mustust külge,
  
• eriti kergesti hooldatav, masinas pestav , kuivab kiiresti,
  
• ei vaja alati triikimist -  sirgestub ise,
  
• talub päikesevalgust ja enamikke kemikaale.
  

Hooldus:

• elektiseerumisel kasutada antistaatikut,
  
• pesta 40° C juures , sageli piisab loputusest,
  
• triikimist enamasti ei vaja  kuid vajadusel võib triikida keskmisel temperatuuril,
  
• ettevaatust ! kuuma triikrauaga triikikimisel toode sulab.
  

 
Puuvill
... on looduslik taimne kiud mida saadakse puuvillataime kuprast ja mille looduslik värvus on valge. Kasvatatakse soojas päikeselises kliimas. Puuvillased kangad on   teksa , mitmed tööriide kangad, sits , batist , flanell , frotee , samet , jne. Puuvillasest kangast tehakse ka aluspesu ning segatakse sukkpükste niidi hulka.
 
Omadused:

• pehme,
  
• nahasõbralik,
  
• mugav,
  
• vastupidav,
  
• kergesti pestav,
  
• suurepärase  imamisvõimega,
  
• kvaliteet sõltub töötlemise kvaliteedist.
  

Hooldus:

• valget puuvilla võib pesta kuumas vees,
  
• värvitud puuvilla tuleb pesta vastavalt hoolduslipikul märgitule - pesemise temperatuur sõltub värvi kvaliteedist.
  
• vaadake hooldusjuhiseid - puuvillakiud võib olla segatud  polüestriga, polüamiidiga, elastaaniga.
  

 
Akrüül
Akrüüli kasutatakse sukkade –sokkide, trikootoodete, püksi- ja kostüümikangaste, vabaajarõivaste tootmises. Segatakse peamiselt lambavilla, mohääri, kashmiiri või puuvillaga ning ka muude sünteeskiududega.
 
Omadused:

• soe,
  
• pehme,
  
• kerge
  
• vähe kortsuv,
  
• talub hästi päikesevalgust
  
• talub enamikke kemikaale,
  
• rebimisele ja hõõrdumisele vähem vastupidav.
  

 
Hooldus:

• pesta käsitsi või õrnpesu programmiga temperatuuril 40° C
  
• trummelkuivatus on keelatud
  
• enamasti ei vaja triikimist, vajadusel max 110 - 130° C
  
• kudumeid ei tohi kuumniiskelt töödelda (aurutada)
  

 
Modal
 
...on keemiline tehiskiud, koostiselt puhas tselluloos . Kasutatakse puuvilla, villa ja villatüüpi sünteeskiududega segatuna sukkpükste, pesu, kudumite, särgi-, ülikonna- ja mantliriide valmistamisel. Segatuna teiste kiududega muudab modaal toote pehmemaks, kergemaks ja läikivamaks.
 
Omadused:

• kortsub vähe,
  
• märjalt on puuvillast nõrgem,
  
• tuhmiläikeline.
  

Hooldus:

• pesta 60° C juures
  
• triikida võib kõrgel temperatuuril, kuid materjal võib värvust muuta,
  
• võimalik trummelkuivatus.
  

 
Vill
... on looduslik ehk loomne kiud. Villa saamiseks kasutatakse erinevate loomade karvu pea kõikidelt loomadelt, kelle karva pikkus võimaldab seda töödelda lõngaks.
 
Enam levinud ja hinnatumad villad :

• lambavill (WO) – on lambalt pügamise teel saadud vill,
  
• meriinovill – merinolambalt saadud meruunovill, peente ja elegantsete esemete jaoks,
  
• tallevill – kuni 6 kuu vanuste tallede vill -eriti pehme ja siidine,
  
• angooravill (WA) – angooraküülikute vill,
  
• kašmiirvill (WS) – kašmiirkitse vill on kõige luksuslikum vill - segatakse tihti mohäärvillaga,
  
• mohäärvill (WM)  - angoorakitse vill ei vildistu ja hoiab hästi soojust,
  
• kaameli (WK), laama (WL), alpaka (WP) – vastupidavad villad pärinevad kaamelilt ja tema suguseltsi kuuluvatelt loomadelt.
  

Omadused:

• halva soojusjuhtivuse ja niiskuse suure imavuse tõttu on villased materjalid soojad ja sobivad meie kliimas hästi kasutamiseks külma ja niiske ilmaga.
  

Hooldus:

• 100% villasisaldusega toodetele ainult käsipesu,
  
• mitte väänata ja nühkida/hõõruda,
  
• liigse käsitlemisega vill topistub ja tõmbub kokku
  
• villa ei tohi leotada,
  
• vill segatuna siidiga - kohelda materjali nagu täisvillast toodet,
  
• angoora ajab karvu -  soovitatav pesta eraldi,
  
• segatuna muude kiududega võib pesta tooteid villasepesu programmiga ja õrna pesuvahendiga, mis ei sisalda ensüüme ja valgendit ning jälgida juhiseid tootel,
  
• kloor rikub villa,
  
• kudumeid kuivatada tasasel pinnal, et vältida välja venimist (mitte riputada).
  

Kokkuvõtte

Sain selle töö tegemisega teada nii mõndagi, näiteks
Puuvill
... on looduslik taimne kiud mida saadakse puuvillataime kuprast ja mille looduslik värvus on valge. Kasvatatakse soojas päikeselises kliimas. Puuvillased kangad on  teksa, mitmed tööriide kangad, sits, batist, flanell, frotee, samet, jne. Puuvillasest kangast tehakse ka aluspesu ning segatakse sukkpükste niidi hulka. Toore taimega värvides tuleb toon kõige tugevam. Taimi säilitatakse kuivatatult õhukindlas nõus. Kuivatatakse väljas päikesevarjulises kohas. Juured pestakse enne kuivatamist. 
Tugevama värvitooni jaoks kogutakse taimi võrdses koguses värvitava materjaliga. Värvaine põhjalikumaks kättesaamiseks keedetakse taimi kahes vees, võttes 100 g taimede kohta 1-2 liitrit vett. Keedetakse 15-20 minutit, seejärel kurnatakse saadud vedelik värvimisnõusse, milleks on soovitav kasutada emailnõusid (Alumiiniumnõud ei sobi, sest peitsainega koos värvides tekib neis keemiline reaktsioon, mille tõttu värvitoon muutub.) Seejärel keedetakse taimi veel kord 1-2 liitris vees 15-20 minutit ning vedelik kurnatakse eelmise lahuse juurde, milles materjali värvitakse. 

Kasutatud kirjandus

http://www.maavillane.ee/?50
http://www.sukamaailm.ee/kasulik-info/materjalid/
http://www.lambawark.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=58&Itemid=61
http://et.wikipedia.org/wiki/Kasutaja:PPeets/Vill