Eesti muinasaja lõpul Muinasaja lõpul oli Eesti juba ühtlaselt asustatud. Tihedam asustus oli KeskEestis ja viljakamatel aladel. Asustamata olid soised alad, kus olid kehvad põllumaad.Põlluharimine oli muinasaja lõpul tõusnud kõrgele järjele. Põllupidamises kasutasime kolmeväljasüsteemi: ühel osal põllust kasvatasime suvivilja, teisel osal talivilja ja kolmas osa põllust oli kesa all (puhkas). Ka karjakasvatus oli muinasaja lõpul oluline tegevusala. Kalapüügi ja küttimise osatähtsus vähenes, kuid ikkagi andis see meile olulist leivakõrvast. Mõnel pool tegeleti ka mesindusega
alustaimestikku vähe. Alustaimestikus kohtab selliseid liike nagu leesikas, lubikas, nõmm-liivatee. Eestis esineb loometsi Saaremaal ning Põhja-Eesti paealadel. *Laanemetsad Gleistunud või näivleetunud mullad (keskmine) Üldiselt on domineerivaks puuliigiks kuusk, kuid see võib asenduda männi, arukase ja haavaga. Mustikas, jänesekapsas, laanelill. Levinud enamasti Lõuna-Eestis *Salumetsad Salumetsad kasvavad Eesti kõige viljakamatel ning kogu aasta jooksul veega hästi varustatud muldadel. Puurindes leidub kuuske, arukaske, mändi, haaba. Salulehtmetsades domineerivad laialehised puuliigid: saar, pärn, vaher, jalakas. Salumetsade põõsa- ja rohurinne on liigirikas. Eestis moodustavad salumetsad u. 5 % metsadest. Salumetsi on rohkem Saaremaal, Haapsalu, Rakvere ja Võru piirkonnas. *Soometsad Soometsa tunnuseks on enam kui 30 cm tüseduse turbahorisondi olemasolu.
aga kaetud paksu pruunikashalli korbaga.(2) Männi juur koosneb suurest sügavale ulatuvast peajuurest ja rohketest horisontaalsetest külgjuurtest.(2)Mänd paljuneb tavaliselt seemnetest.(1) Seemned on munajad, tumehallid kuni pruunid, lendtiivaga. Levivad tuule abil.(2) Noortel mändidel hakkavad alumised oksad kuivama 8-10 aastat vanuselt, umbes 40-aastaselt hakkavad okste armid kinni kasvama. (1) Kiirekasvuline puuliik.(1) Kõrguse juurdekasvu maksimum on 10-25m (40.) aasta piires, viljakamatel muldadel on harilik mänd 7080-aastaselt juba 30 m kõrge; rabades kasvab aga ainult mõni meeter kõrgeks.(1) Harilik mänd kasvab sageli puhtpuistuna, eeskätt kuivematel liivmuldadel, looaladel, rabades, kuid küllalt sageli moodustab ka segapuistusid: põhja pool on kaaslasteks tavaliselt harilik kuusk ja kask, lõuna pool aga laialehelised lehtpuuliigid (tamm).(1)
Umbes 85% Viidumäest on kaetud metsaga. Valitsev puuliik on peaaegu kõikjal mänd. Siin esineb mitmeid erinevaid metsatüüpe alates kõrgete mastimändidega palumännikutest kuni soo, looja saluilmeliste metsadeni. Paljud Viidumäe metsade haruldased taimeliigid eelistavad kuivi valgusküllaseid kasvukohti: metsalagendikke ja häilusid, rohtunud metsateede servi ja metsasihte, astangu nõlvu. Siin leidub stepi päritoluga taimeliike nagu karvane lipphernes ja püstine hiirehernes, viljakamatel muldadel mäginaistepuna, alpi ristik, metsõunapuu ja tuhkpihlakas. Poolvarjulistest kuivadest männikutest võib leida ühte eesti eksootilisema õiega orhideed ehk käpalist punast tolmpead. SLAIDID MÕNEST KAITSEALL OLEVAST TAIMEST (jutt slaididel) Viidumäe männimetsade iseloomulikud linnuliigid on õõnetuvi, musträhn ja hoburästas, vanades männikutes sobiva pesapaiga leidnud merikotkad. Lehtpuusegametsad on koduks musttoonekurele,
........................................................................... .......................................lk4 Salumetsa selgroogsed loomad ............ ....................................................................................lk5 Salumetsa puud ja põõsad......................................................................................................... ...lk6 2 Keskkonnatingimused: Salumetsad levivad kõige viljakamatel parasniisketel muldadel. Salumetsade mullastik on viljakas, paksu huumuskihiga ja hea veevarustusega. Mullad on viljakamad kui mistahes teises metsatüübis. Põõsarinne on samuti väga liigirikas. Salumetsa leiame Eestis vähestes kohtades Põhjarannikul klindi rusukaldel ning mõnes kohas LääneEestis ja saartel. Salumetsadele on omane mitmerindelisus, vaheldusrikkus ja aastaajaline muutlikkus. Üheski teises metsatüübis ei ole elustik nii rikkalik kui salumetsas. Salumetsi on
ja niiskemaks ning peamiseks puuliigiks sai kuusk Mets Kuusk Metsatüübid Nõmme- ja palumetsad levivad toitainevaestel ja kuivadel muldadel. Taime- ja loomaliike on suhteliselt vähe. Enamuspuuliik- mänd Laanemetsad levivad suhteliselt viljakatel parasniisketel muldadel. Taime- ja loomaliike on rohkem kui nõmme- ja palumetsades. Enamuspuuliik- kuusk Salumetsad levivad kõige viljakamatel metsamuldadel. Hästi näha erinevaid Taime- ja loomaliike on kõige metsarindeid enam. Enamuspuuliik- kuusk, erinevad lehtpuu liigid Metsade kasutamine ja kaitse Metsakasvatus tegeleb metsade kasvatamisega kuni raieküpseks saamiseni Metsatööstus tegeleb küpse metsa raiumisega ja puidu tarbematerjaliks muutmisega Metsasaadustest on kõige olulisem materjal puit Puit on peamine looduslik allikas paberi
Männi puidu omadused erinevad säsist kuni kooreni ning juurtest kuni ladvani. Puidu kudede ja rakkude arenemise ajal puidu struktuur ja karakteristika on mõjutatatud geenidest, keskkonnast ning inimtegevusest. Sellest tulenevalt võib saada ühest ja samast tüvest erineva kvaliteediga puitu (Pikk ja Kask, 2004). Soodsatel tingimustel võib harilik mänd kasvada 40- 50 meetri kõrguseks ning tüve läbimõõt võib küündida 1,5 meetrini (Laas 1987). Viljakamatel kasvukohatüüpidel võib harilik mänd saavutada 30 meetrise kõrguse juba 70 aastaselt (Sibul 2007-2010). Teadaolevalt kasvab maailma kõrgeim harilik mänd Eestis Põlvamaal ning puu pikkuseks on mõõdetud 48,6 m (Teder 2016). Noores eas ja puistus kasvades on võra koonusjas, kuid vanemas eas muutub poolkerajaks või vihmavarjutaoliseks. Hariliku männi tüvi on vähese koondega ning silindri kujuga. Puistus kasvanud puud on kõrgelt laasunud
Metsakooslused Helena Teras Asend Kuuluvad parasvöötme metsavööndi segametsade allvööndi põhjaossa. Pinnase koostisest ja niiskusreziimist sõltuvalt väga palju erinevaid metsatüüpe. 2 July 22, 2012 Footer text here Salumetsad Kasvab kõige viljakamatel muldadel. Lõpuks haritakse põldudeks. Seal kasvavad enamasti kuused. Peale kuuskede ka paljud väärislehtpuud nagu näiteks tammed, saared, jalakad, vahtrad ja pärnad. Sellist sorti metsasi iseloomustab lopsakas ja liigirohke alusmets. Alusmetsa moodustavad sarapuu, kuslapuu, lodjapuu ja magesõstar.
ØPool riigi territooriumist asub 150 m kõrgusel merepinnas Kliima ØPoola kliima on parasvöötmeline (küllalt sarnane Eestile) ØKeskmine temperatuur talvel on -2 °C ja suvel 18 °C kraadi ØAasta keskmine sademete hulk on 495 mm Taimestik ØMetsad katavad 29,1% Poola pindalast. Okasmetsad moodustavad 52,6% ja lehtmetsad 47,4% kogu metsapindalast ØMadalikel ja viljakamatel aladel domineerivad mannimetsad, korgendikel ja magedes domineerib kuusk ØRiigi pindalal võib leida 2300 soontaimeliiki, 600 samblaliiki, 250 helviksamblaid ja 1600 samblikku Loomastik Poola loomastikku iseloomustavad liigid, mis on sattunud sinna erinevatel aegadel alates viimasest jääajast. Poolas on umbes 33 tuhat loomaliiki (kaasa arvatud selgrootud) ØSelgroogsetest elab Poolas 85 liiki imetajaid Ø220 pesitsevat linnuliiki Ø8 liiki roomajaid
Ekstensiivne põllumajandus on keskkonda kahjustanud juba aastatuhandeid. Kestev põllumulla kurnamine ei lase sel taastuda ja muudab maa viljatuks kõrbeks. Uudismaade tohutu kasv ja karjamaade laiendamine on viimasel paaril sajandil hävitanud looduslikke ökosüsteeme paljudes maailma piirkondades. Selle tulemusel kasvab erosioon, kiireneb muldade degradatsioon ja üha laiematel aladel tekivad kõrbed. Maakera viljakamatel põllualadel kaob erosiooni tõttu aastas u. 26 miljardit tonni mulda (ulatuslikum kadu Himaalajas, Kolumbias, Hiinas, USA-s). Põllumajanduse negatiivne mõju keskkonnale avaldub järgmiselt: Suurfarmide läga võib reostada põhja- ja pinnavett Kunstlik nisutus alandab põhjabee taset ja põhjustab pinnase sooldumist. Rasked põllumajandusmasinad hävitavad mulla struktuuri Pestitsiidid hävitavad ka kasulikke organisme
Käbisoomused nahkjad ja väljapoole kumerad. Seemned valmivad õitsemise aasta septembri lõpuks ja varisevad kohe. Käbid varisevad järgmisel sügisel. 3 Kasvutingimused: Eestis on osutunud liik täiesti külmakindlaks ja seetõttu on leidnud väga laialdaselt kasutamist haljastuses. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid ei talu liiga kuiva pinnast. Kuivuse all kannatavates kohtades kipub kevadtalvine päike elupuid kahjustama. Viljakamatel muldadel moodustab puhtpuistuid või kasvab segus piirkonna okas- ja lehtpuudega. Mõõdukalt varjutaluv. Juurestik on harilikul elupuul pindmine ja laialiulatuv. Kahjurid: Hariliku elupuu oksi söövad meelsasti metskitsed, hoolimata eeterlikest õlidest, mida elupuu soomused sisaldavad. Elupuupõõsad ja -hekid on paljudele värvulistele meelispaigaks pesitsuskohana. Haigusi ja kahjureid harilikul elupuul peaaegu ei esine
vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Jõeorgudes, mida suurvesi kevadeti üle ujutab, ei saa mets kasvada ning seal levivad lopsaka rohuga luhad. Madalikel on palju suuri soid. Okasmetsade vöönd on kõikjal võrdlemisi ühetaoline, erinevad on vaid peamised puuliigid. Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed. Heletaigas, mis levib vähemviljakatel liivastel muldadel, on ülekaalus lehised või männid. Kõikjal okasmetsade vööndi piires muutub mets lõuna pool tihedamaks, puud kasvavad kõrgemaks ja on elujõulisemad. Inimesi elab okasmetsade vööndis võrdlemisi vähe ja sellepärast on ka loodus
vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Jõeorgudes, mida suurvesi kevadeti üle ujutab, ei saa mets kasvada ning seal levivad lopsaka rohuga luhad. Madalikel on palju suuri soid. Okasmetsade vöönd on kõikjal võrdlemisi ühetaoline, erinevad on vaid peamised puuliigid. Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed. Heletaigas, mis levib vähemviljakatel liivastel muldadel, on ülekaalus lehised või männid. Kõikjal okasmetsade vööndi piires muutub mets lõuna pool tihedamaks, puud kasvavad kõrgemaks ja on elujõulisemad. Euraasias, Jenissei jõest idas on kliima eriti mandriline, talv on väga külm ja lumikate õhuke
Selts: Roosilaadsed Rosales Sugukond: Roosõielised Rosaceae Alamsugukond: Roosilised Rosoideae Perekond: Murakas Rubus Liik: Harilik vaarikas Harilik vaarikas (Rubus idaeus) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv põõsaliik. 1.1 Levik ja kasvukohad Harilik vaarikas on looduslikult levinud Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas, Siberis, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Levilas kasvab ta tavaliselt viljakamatel, huumusrikastel muldadel, sageli esineb neid massiliselt raiestikel, metsasihtidel ja -servadel, lagendikel jm. 1.2 Kirjeldus Püstine põõsas kasvab üldjuhul 1,01,5 (2,0) m kõrguseks, ladvaosa on tavaliselt lookas. Esimese aasta võrsed on kaetud väikeste harjastega. Lehtedeks on sulgjad liitlehed, mis on 1220 cm pikkused, 1013 cm laiad, 35 (7) lehekesega. Lehekesed on terava tipuga, piklik-munaja kujuga, kuni 8 (10) cm pikkused, laius kuni 4 cm, ümara 4
Kivikirstkalme. Maapealne kalmeehitis. 2. Pronksist ehtenõel 3. Väikeselohuline kultusekivi 4. Rauast mõõgatera 5. Ristisõdija 6. Ristisõdija 7. Eestlaste sõdalane 8. Eestlaste sõdalane 9. Amb 10. Kiviheitemasin Ülesanne nr.6 Kirjelda eestlaste elukorraldust, majanduslikku tegevust ja vaimuelu andes eestlastest muinasaja lõpul lühida, kuid piisavalt ülevaatliku kokkuvõtte. Eesti oli juba ühtlaselt asustatud. Tihedam asustus oli Kesk-Eestis ja viljakamatel aladel. Põlluharimine oli muinasaja lõpul tõsnud kõrgele järjele. Inimesed olid rahumeelsed, sõditi ainult välisvaenlaste vastu ja peaaegu kõik olid maaomanikud. Valitsemine ja huvid olid suguvõsapõhised. Tähtsamate suguvõsa liikmete vahel seast valiti välja pealikud, suguvõsad võitlesid omavahel ja saavutasid mõjuvõimu teiste üle. Oli varanduslik ebavõrdsus, ülikud elasid tihti küladest väljaspool paiknevates suurtaludes. Väga suure osa moodustasid vabad maaharijad
Männi vaheldumine kuusega Vaheldumise põhjused on nende liikide bioloogilised erinevused: mänd valgusnõudlik, võimeline kasvama mitmesugustel muldadel, tormikindel, sügava juurestikuga. Kuusk kannatab varju kuid on nõudlik mulla viljakuse ja niiskuse suhtes, kannatab enam tormikahjustuste läbi. Kuivadel nõmmemuldadel ja liigniisketel rabadel kuusk männi vastu ei saa. Värsketel ja niisketel muldadel kasvavad sageli mänd ja kuusk koos. Viljakamatel kasvukohtadel ülekaalus kuusk, kehvematel mänd. Vananedes mänd hõreneb tugevasti, mistõttu all rohkem valgust ja järelkasvu, siis moodustab kuusk teise rinde ja hiljem tungib juba esimesse rindesse. Mänd vaheldub kuusega kõige sagedamini jänesekapsa ja mustika kasvukohatüübi viljakamatel muldadel. Väga viljakatel muldadel on kuusk tootlikum ja seetõttu väärtuslikum. Metsade uuenemine ja uuendamine. Looduslik metsauuenemine Looduslik metsauuenemine võib toimuda 1
Sellest tulenevalt võib kirjanduses ja eriti interneti lehekülgedelt leida erinevad soovitusi väetamise kohta. Oluline on järgida rooside tervist, ilmastikutingimusi ja väetiste kasutusjuhendeid. Oma aias, kus on toitainete vaene liivmuld olen kasutanud paljasjuursete roosiistikute puhul istutusväetisena lämmastikurikas kartuliväetist, orgaanilistest väetistest kana- ja hobusesõnnikut ning hiljem Substral® Osmocote®. Usun, et viljakamatel muldadel on võimalik roose kasvatada ka ainult orgaanilisi väetisti kasutades. Toitainete vaeste muldade korral tähendaks see aga oluliselt rohkem teadmisi ja tööd. VIIDATUD ALLIKAD 1. Rooside entsüklopeedia, Nico Vermulen, Sinisukk, 2006, 319 lk 2. Nuust J. Roosid aias ja kasvuhoones, Valgus 1990, 160 lk 3. Ojasalu M. Roosiaed, Maalehe raamat, 134 lk 4. http://substral.itg.ee/index.php/14331/ 5. http://www.garden.ee/ 6. http://rosmakor.tozz.pri.ee/ 7. http://www.calmia
km2), et viib Maa põllumajanduseks kõlblike alade olulisele vähenemisele. Pinnase erosioon Mullakihi keskmine paksus on 15 cm. Pinnase erosiooni ehk ärakannet põhjustavad: Sademed Vooluvesi Tuul Uhutakse ära viljakas kiht tugevam erosioon esineb troopikas, nõrgem parasvöötmes ja arktilistes tingimustes. Erosiooniprobleeme soodustavad: Liigkarjatamine, metsade hävitamine, väärad maaharimisviisid Maakera viljakamatel põllualadel kaob erosiooni tõttu aastas u. 26 miljardit tonni mulda (ulatuslikum kadu Himaalajas, Kolumbias, Hiinas, USA-s). Troopilises või parasvöötme kliimas kulub 2,5 cm paksuse mullakihi uuenemiseks 200-1000 aastat! Erosiooni ennetamine Minimiseeritud mullaharimine (mittekünd, tüüssekülv) Järsematele nõlvadele sobib vaid terrasspõllundus (võrreldes lauspõllundusega on erosioon seal 6 korda väiksem) Erinevad ribapõllundusmeetod (koos soja ja mais) efekt isegi kuni 75%
on kuiv; keskmised ja nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline; puhtmännikud, madal tootlikus, alusmets puudub tavaliselt, alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Põhja-Eesti, Loode-Eesti. Kanarbiku kasvukohatüüp toitainete vaesel liival kuiv kasvukoht, muld tugevalt happeline, hõredad puhtmännikud, alusmets puudub, alustaimestik liigivaene, Põhja- Eesti, saartel 1.3 Palumetsad (võrreldes nõmmemetsadega kasvavad viljakamatel muldadel, metsakõdu kuni 10cm, I-III boniteedi männikud, kaaspuuliik kuusk) Pohla kasvukohatüüp kõrgematel osadel, muld nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemuld, põhjavesi sügaval, muld happeline, domineerivad männikud, kuuske vähe, alusmets puudub või hõre, alustaimestikus pohl, mustikas. Lõuna-Eesti, Kagu-Eesti. Mustika kasvukohatüüp reljeefi madalamal osal, gleistunud leedemullad, happeline muld
õhuniiskust. Mullad on kuusikutes sageli leetunud. Mahalangenud okkad lagunevad keskmiselt kolme aasta jooksul. Pikaajaline lagunemine soodustab toorhuumuse teket, mis omakorda soodustab leetumist ja mullatingimuste halvenemist. Seisva veega küllastunud muldades kasvab kuusk halvasti, kuna seal pole tema jaoks piisavalt hapnikku. Allikate ja ojade kallastel aga kasvab kuusk üsna hästi tänu vee liikumisele. Kuivadel muldadel ja rabades tõrjub harilik mänd ta puistust välja, seevastu viljakamatel ja parasniisketel muldadel tõrjub kuusk omakorda männi välja. Harilik kuusk kasvab Eestis tavaliselt segametsades koos arukasega, hariliku haavaga, hariliku männiga jt. Puhtkuusikuid on tekkinud peamiselt kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena. Metsaomanikul on laias laastus võimalik valida kahe võimaluse vahel, kas raiesmik täielikult kultiveerida e. uuendada, st. istutada puittaimi või külvata seemet kogu raiesmiku pindalale
1.2.6. Pinnase erosioon 7 Mullakihi keskmine paksus on 15 cm. Pinnase erosiooni ehk ärakannet põhjustavad: Sademed Vooluvesi Tuul Uhutakse ära viljakas kiht tugevam erosioon esineb troopikas, nõrgem parasvöötmes ja arktilistes tingimustes. Erosiooniprobleeme soodustavad: Liigkarjatamine, metsade hävitamine, väärad maaharimisviisid Maakera viljakamatel põllualadel kaob erosiooni tõttu aastas u. 26 miljardit tonni mulda (ulatuslikum kadu Himaalajas, Kolumbias, Hiinas, USA-s). Troopilises või parasvöötme kliimas kulub 2,5 cm paksuse mullakihi uuenemiseks 200-1000 aastat! Erosiooni ennetamine Minimiseeritud mullaharimine (mittekünd, tüüssekülv) Järsematele nõlvadele sobib vaid terrasspõllundus (võrreldes lauspõllundusega on erosioon seal 6 korda väiksem)
Tänu sellele, et nüüd pööratakse rohkem tähelepanu loodusele, võib loota et haruldased taimeliigid kuhugile ei kao. Uus-Meremaa kahe saare mullastik on täiesti erinev. Põhjasaarel on niiskete lähistroopiliste metsade kolla- ja pruunmullad. Seevastu Lõunasaarel on pruunid metsmullad ja vähesel määral leidub ka mägi- gleimuldasid ja gleimuldasid. Gleimuldasid leidub põhiliselt mägedes. Muldade viljakus on erinev: viljakatel muldadel kasvatatakse riigi viljavarud, vähem viljakamatel aga kasvatatakse lambaid. Loomastik Uus-Meremaa loomariik erineb kardinaalselt muu maailma omast. Kui Kondvana mandri küljest hakkas tükk maad eralduma, polnud imetajad veel välja arenenud. Sellepärast elabki Uus-Meremaal ainult üks imetaja -nahkhiir. Paljud sealsed linnud on kaotanud lennuvõime "tänu" vaenlaste puudumisele . Uus-Mermaa rahvuslind on väike, pika nokaga kiwi. Lindudest leidub palju ka kohalikku jultunud papagoid Kead
Esineb 3 kasvukohatüüpi: leesikaloo, kastikuloo, lubikaloo. 1.2. Nõmmemetsad – kuivadel toitainetevaestel liivmuladel kasvavad männikud. 2 kasvukohatüüpi: sambliku ja kanarbiku. 1.3. Palumetsad – nimi pohlast (palukas), muld liivane ning kuiv kuni ajutiselt liigniiske. 2 kasvukohatüüpi: pohla ja mustika. 1.4. Laanemets – muld viljakas, domineerib kuusk. 2 kasvukohatüüpi: jäneskapsa, sinilille. 1.5. Salumets – kõige viljakamatel muldadel, lehtpuude enamus. 2 kasvukohatüüpi: naadi ja sõnajala. 1.6. Soovikumets – perioodiliselt liigniisketel turvastunud huumushorisondiga muldadel. 3 kasvukohatüüpi: osja, tarna ja angervaksa. 1.7. Rabastuv mets – happelisel liigniiskel mullal, rohkesti esineb turba- ja karusammalt. Dom. mänd. 2 kasvukohatüüpi: sinika ja karusambla. 2. Soometsad – 25-30 cm turbalasundiga metsamaad. Jaguneb omakorda 3 tüübirühmaks: 2.1
· Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega · Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Okasmetsa Taimestik · Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid. · Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed.Heletaigas, mis levib vähemviljakatel liivastel muldadel, on ülekaalus lehised või männid. Okasmetsa loomastik · Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest,
tugevasti leetunud leedemullad). Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistutest esinevad männikud - IV-V bon. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestikus rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, leesikas, samblad ja samblikud. Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp, kus esineb rabastumise tunnuseid. 9.3 Palumetsad Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhuke huumushorisont. Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes. Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas. Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi. Pohla (ph) kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel. Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud
loodusvara. Maapinna kulumine - looduslik nähtus, mis muutub probleemiks, kui inimene oma tegevusega loob erosiooni soodustavaid tingimusi. Erosiooni esmane tagajärg on nii mulla produktiivsuse kui ka veesidumisvõime vähenemine. Juhul kui erosioon jätkub praeguse kiirusega, kaotab inimkond lähema saja aasta jooksul 2/3 oma põldude viljakast mullast. Erosiooni kiirendavad: · liigkarjatamine, · metsade hävitamine · väärad maaharimisviisid Maakera viljakamatel põldudel läheb erosiooni tõttu kaduma umbes 26 miljardit tonni mulda aastas. Oluliselt pidurdavad erosiooni erilised segaviljelusmeetmed. Näiteks ribapõllunduses kasvatatakse mäenõlvadel vahelduvalt erinevaid taimeliike. Looduslikul viisil tasakaalustavad mulla toitainesisaldust orgaanilised väetised, loomasõnnik, kompost. Vesi Maailma veeressursid jaotuvad maade vahel väga ebavõrdselt. · Ühtedel aladel tuntakse veepuudust
Haavaleht liigub ka siis, kui teised puud tuulevaikuses puhkavad. Arvatakse, et lehtede asendi sage muutus võimaldab valgusnõudlikul haaval püüda rohkem päikesevalgust. Lehtede mõõdud olenevad puu soost, puhkemisajast, kasvukoha viljakusest. Üldjuhul on lehelaba laius ja pindala ning leherootsu pikkus isaspuudel suurem kui emaspuudel. Need erinevused ei ole eriti silmatorkavad ja nende põhjal puude sugu eristada siiski ei saa. Samuti on selgitatud, et viljakamatel kasvukohtadel kasvatavad haavad suuremaid lehti kui vähem viljakatel, varasema puhkemisajaga puude lehed on väiksemad kui hiljem puhkevatel, kuid needki erinevused ei ole väga silmatorkavad. Isas- ja emashaavad. Nagu juba eelnevast selgus, on haab kahekojaline: emas- ja isasõied asuvad eri puudel. Õied on koondunud paljuõielistesse rippuvatesse õisikutesse – urbadesse. Isas- ja emasõisi pole just kerge eristada, sest mõlema kattesoomused on hallide karvadega.
Abiootilised tegurid Üks oluline liigirikkuse põhjus on kasvukoha tingimuste suur varieeruvus (valgus ja vari, niiskus ja kuivus, toitaineterohkus, neutraalne keskkond), mis võimaldab koos kasvada nii tüüpilistel niidu- kui ka metsataimedel. Puisniitude taimestik ongi nii mitmekesine eelkõige seetõttu, et koos saavad kasvada valgusnõudlikud niidutaimed ja varjulembesed metsataimed. Viljakamatel muldadel hakkavad enamasti laiutama tugevamakasvulised taimeliigid, kuid toitainete vähesem kättesaadavus võimaldab selle ressursi pärast konkureerida suuremal arvul liikidel. Eriti vaestes kasvukohtades domineerivad aga liblikõielised, kes suudavad sümbioosis mügarbakteritega siduda õhulämmastikku. Puisniidud on oma sesoonselt vahelduva õieiluga Eesti looduse kõige pilkupüüdvamad kooslused
Seetõttu võib palumetsa pidada kõige kõrgema rekreatiivse väärtusega metsatüübiks. · Laanemetsad, mis kasvavad viljakatel muldadel. Valitsev puu on kuusk, alustaimestikus kasvavad jänesekapsas ja mustikas (kokku 16%). Keskmise tallamiskindlusega, kuid kuuskede valgust varjavate võrade tõttu hämarad ja sünged metsad, mistõttu üpriski keskpärase rekreatiivse väärtusega. · Salumetsad, mis levivad kõige viljakamatel muldadel. Valitsevad laialehised lehtpuud, alusmetsas sõnajalg (kokku 9%). Salumetsad on tallamiskindlad kuid sageli lopsaka taimestikuga, mistõttu raskesti läbitavad. · Sürjametsad, mis paiknevad lubjarikastel või rähksetel muldadel. Puudest valdavad okaspuud, põõsarindes sarapuu, alusmetsas sinilill ja metsmaasikas (kokku 2%). Sürjametsad on tallamiskindlad kuid samuti nagu salumetsi on neid küllaltki raske läbida
Muld tugevamini leetunud; muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline. Puistu- esinevad hõredad puhtmännikud IV-V bon. Alusmets- puudub või üksikud kadakad. Alustaimestik – liigivaene; rohkesti kanarbikku; esineb veel kukemari, leesikas, samblad (palusammal, kaksikhambad) ja samblikud (põdrasamblikud, islandi samblik). Esineb peam Põhja- Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp; 0,2% metsadest. 1.3 Palumetsad- võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusrežiimiga muldadel. Pohla (ph) kkt Muld- lähtekivimiks enamasti tüsedad liivad; esineb ka kahekihilisi lähtekivimeid, kus moreeni katab liiv; nõrgalt või keskmiselt leetunud harilik (L) või huumuslik leedemuld (L(k)) või sekundaarne leedemuld (L(s)). Põhjavesi sügaval; kõdukiht en õhuke; muld happeline (3,5-5,0). Puistud- domin männikud; II-III bon; kuuske leidub vähesel määral järelkasvuna või teises rindes. Alusmets- puudub
vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid (mustikas, pohl, sinikas jt.). Jõeorgudes, mida suurvesi kevadeti üle ujutab, ei saa mets kasvada ning seal levivad lopsaka rohuga luhad. Madalikel on palju suuri soid. Okasmetsade vöönd on kõikjal võrdlemisi ühetaoline, erinevad on vaid peamised puuliigid. Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed. Heletaigas, mis levib vähemviljakatel liivastel muldadel, on ülekaalus lehised või männid. Kõikjal okasmetsade vööndi piires muutub mets lõuna pool tihedamaks, puud kasvavad kõrgemaks ja on elujõulisemad. · Loomastik Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas
bon. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, leesikas, samblad (palusammal, kaksikhambad) ja samblikud (põdrasamblikud, islandi samblik). Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna- Eestis sinika-kanarbiku alltüüp, kus esineb rabastumise tunnuseid. 1.3 Palumetsad Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhuke huumushorisont. Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes. Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas. Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi. Pohla (ph) kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel. Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad
Mullad on kuusikutes sageli leetunud. Mahalangenud okkad lagunevad keskmiselt kolme aasta jooksul. Pikaajaline lagunemine soodustab toorhuumuse teket, mis omakorda soodustab leetumist ja mullatingimuste halvenemist. Seisva veega küllastunud muldades kasvab kuusk halvasti, kuna seal pole tema jaoks piisavalt hapnikku. Allikate ja ojade kallastel aga kasvab kuusk üsna hästi tänu vee liikumisele. Kuivadel muldadel ja rabades tõrjub harilik mänd ta puistust välja, seevastu viljakamatel ja parasniisketel muldadel tõrjub kuusk omakorda männi välja. Harilik kuusk kasvab Eestis tavaliselt segametsades koos arukasega, hariliku haavaga, hariliku männiga jt. Puhtkuusikuid on tekkinud peamiselt kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena. 1.3 Eluiga Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400500 aasta vanuseks. 2004. aastal leiti aga Rootsi Dalarna läänist madal kuusk, kelle juurestiku vanuseks määrati radiosüsiniku meetodil 9550 aastat
vähem kuslapuu ja mage sõstar). Rohustus kasvavad happeliste metsamuldade liigid (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti salutaimedega (sinilill, kevadine seahernes, nurmenukk). 6 Eestis peamiselt Pandivere piirkonnas, samuti Ida- ja Lõuna-Eestis suhteliselt väikestel aladel. Eristatakse kassikäpa, maasika ja sarapuu kasvukohatüüpi. Salumetsad levivad kõige viljakamatel ning seejuures aasta läbi veega hästi varustatud kasvukohtadel. Enamik salumetsi on ammu põllustatud või asendunud kuuse-segametsadega. Puurindes on rohkesti kuuske ja kaske, rohkemal või vähemal hulgal leidub laialehiseid liike: tamm, saar, vaher, pärn, jalakas jt. (nn. kõvad puuliigid). Põõsarinne võib sõltuvalt puurinde liituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud, kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomulik on puhmarinde puudumine.
eestlaste poolt kõige atraktiivsemaks peetavad metsad. Seetõttu võib palumetsa pidada kõige kõrgema rekreatiivse väärtusega metsatüübiks. Laanemetsad, mis kasvavad viljakatel muldadel. Valitsev puu on kuusk, alustaimestikus kasvavad jänesekapsas ja mustikas (kokku 16%). Keskmise tallamiskindlusega, kuid kuuskede valgust varjavate võrade tõttu hämarad ja sünged metsad, mistõttu üpriski keskpärase rekreatiivse väärtusega. Salumetsad, mis levivad kõige viljakamatel muldadel. Valitsevad laialehised lehtpuud, alusmetsas sõnajalg (kokku 9%). Salumetsad on tallamiskindlad kuid sageli lopsaka taimestikuga, mistõttu raskesti läbitavad. Sürjametsad, mis paiknevad lubjarikastel või rähksetel muldadel. Puudest valdavad okaspuud, põõsarindes sarapuu, alusmetsas sinilill ja metsmaasikas (kokku 2%). Sürjametsad on tallamiskindlad kuid samuti nagu salumetsi on neid küllaltki raske läbida Soovikumetsad, mis kasvavad liigniiskel pinnasel
-19. sajandi kaartidel. Enamik neist on paraku hävitatud nõukogudeaegsete maaparandustööde käigus. ASUSTUS Valter Langi arvates valitses pronksi- ja eelrooma rauaajal Eestis, või vähemalt Põhja-Eestis üksiktaluline asustus. Talude majanduslik võimsus oli siiski erinev ning alapiirkondades võib 11 rääkida ühest nö domineerivast talust. Seda iseloomustasid suuremad ja viljakamatel muldadel põllud ning silmatorkavamad kivikalmed. See seisukoht põhineb peamiselt kivikalmetel ning tolleaegsete asulakohtade vähesusel ning väheintensiivsel kultuurkihil. Oluline on ka võrdlus osade piirkondadega Skandinaaviamaades, näiteks Kesk-Rootsis. Kuni suhteliselt hilise ajani usuti Kesk-Rootsis samuti, et varasem asustus koosnes vaid üksiktaludest (seisukoht tugines peamiselt Björn Ambrosiani juba 1960. aastatel avaldatud uurimistöödele).
perioodiliselt Ei moodusta lihakat juurikat Varjus või poolvarjus Kuid kasvab paremini otse kasvumaale samal ajal Aga on põuale vastupidav Lõigates tarvitatakse ainult Toiduks kasutatakse lehti ja kasvades on lehed ja varred viljakamatel muldadel kui söögipeet väliseid lehti varsi mahlasemad Külvisügavus 2-3cm Üsna kiiresti kasvavad
Vahtralehti kasutati lisasöödana lammastele ja samuti saadi neist riidevärvimisel kollast värvi. Hea meetaim, vanad puud annavad kuni 10 kg mett. H. vaher kasvab meil puistutes tavaliselt seguliigina, puhtpuistusid (vahtrikuid) moodustab väga harva vahel läänesaartel (Kõinastu laid) ja mandriosa soosaartel, samuti Põhja-Eesti klindialustes. Esimesel 10 eluaastal eriti kiirekasvuline, siis kasvukiirus aeglustub, kasvades 40...50 cm kõrgusse aastas. Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega saare, tamme, jalaka ja pärnaga, kuid seltsib ka kase ja kuusega. Vaher on nõudlik mullaniiskuse suhtes, vältides kuivi kasvukohti. Talub kuni -40º C, kuid on tundlik hilis- ja varakülmade suhtes. Tumeroheline lehestik, tihe võra, erk sügisvärvus teevad hariliku v. laialdaselt kasutatavaks nii alleepuuna, grupiti kui ka üksikult istutatult. Punase ja kirjulehiseid sorte eksponeeritakse tavaliselt üksikpuudena. Paljundatakse seemnetega, sorte
loopealsetele, ent neist erinevalt tunduvalt paksema pinnakattega. Sagedamad on lubika mägitarna, mägiristiku madala-mustjuure, angerpisti lubika ning angerpisti mägiristiku kooslused. Sürjarohumaid kasutati varem karjamaadena. Saagikus on enamasti madal, ent rohustu söödaväärtus on hea. Palurohumaad Kujunenud palu-, harvem laanemetsade asemele, enamasti on neid alasid varem kasutatud põlluna. Suhteliselt viljakamatel saviliiv- või liivmuldadel, kus sügavamal kui 1 m lasub liivsavi. Asuvad sagedamini lamedatel kühmudel või künnistel. Mullad happelised, võivad harva olla pisut gleistunud. Levinud väikestel aladel Kagu-Eestis, Kesk-Eestis, sagedamini on sellised alad põllustatud. Kasutatakse enamasti karjamaana. Saagikus on madal ja seetõttu on palurohumaade majanduslik väärtus ka väikene. Palurohumaad jaotatakse kuivadeks ja niisketeks
strawberry, hepatica, rock bramble, germander speedwell, truelove, mountain melick. Alustaimestik on liikide poolest samuti rikas. Iseloomulikud on jänesekapsas, maasikas, sinilill, lillakas, külmamailane, ussilakk, longus helmikas. NEMORAL FORESTS - SALUMETSAD The nemoral forests are widespread on the most fertile soils which have been formed on carbonate parent material and have favourable water conditions. Salumetsad on laialtlevinud viljakamatel muldadel, mis on kujunenud karbonaatsel lähtekivimil ja neil on soodsad veetingimused. A characteristics feature of the ground vegetation is the lack of dwarf shrub layer and the occurrence of nemoral plants with very limited ecoamplitude and very demanding as to the fertility of soils. Alustaimestikule on iseloomulik joon puhmarinde puudumine ja väga kitsa ökoamplituudiga salutaimede esinemine ning nõudlus viljaka pinnase järele.
Suurem osa Ungarit on metsata 25 rohtla, mida siin pustaks nimetatakse. Suved on kuumad ja põuased ning talved seevastu külmad, sest siia ei ulatu mere pehmendav mõju. Ungari, Valgevene, Slovakkia ja Moldova piirid ei ulatu mereni. (23) Enamiku Ida-Euroopa maade põllumajanduse põhiharuks on taimekasvatus. Poolas on levinud leetmullad, peamiselt kasvatatakse rukist ning kartulit, viljakamatel maadel ka nisu, suhkrupeeti ja lina. Kesk- ja Alam-Doonau madalikul levivad viljakad mustmullad, tüüpilised teraviljad on nisu ja mais, aga ka suhkrupeeti ja päevalilli. Istandustes kasvatatakse erinevaid puuvilju nagu ploomi-, õuna-, aprikoosi-, virsiku- ja teisi viljapuid. Tuntud on ka Ungari veinid. (23) Euroopa idaosa asub Atlandi ookeanist kaugel. Soojad läänetuuled on idasse jõudes jahtunud ja raugenud. Tihti tungib Ida-Euroopasse külm õhk Põhja-Jäämerelt.
Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar). Rohustus kasvavad kõrvuti happeliste metsamuldade liigid (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti salutaimedega (sinilill, kevadine seahernes, nurmenukk). Eestis peamiselt Pandivere piirkonnas, samuti Ida- ja Lõuna-Eestis suhteliselt väikestel aladel. Eristatakse kassikäpa, maasika ja sarapuu kasvukohatüüpi. Salumetsad levivad kõige viljakamatel ning seejuures aasta läbi veega hästi varustatud kasvukohtadel. Enamik salumetsi on ammu põllustatud või asendunud kuuse-segametsadega. Puurindes on rohkesti kuuske ja kaske, rohkemal või vähemal hulgal leidub laialehiseid liike: tamm, saar, vaher, pärn, jalakas jt. (nn. kõvad puuliigid). Põõsarinne võib sõltuvalt puurinde liituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud, kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomulik on puhmarinde puudumine
Põõsarinne on kuivematel aladel hõre või puudub, ent parasniisketel aladel isegi kuni tihe (peamiselt sarapuu, vähem kuslapuu ja mage sõstar). Rohustus kasvavad kõrvuti happeliste metsamuldade liigid (jänesekapsas, pohl, mustikas) kõrvuti salutaimedega (sinilill, kevadineseahernes, nurmenukk). Eestispeamiselt Pandiverepiirkonnas, samuti Ida-jaLõuna- Eestis suhteliselt väikestel aladel. Eristatakse kassikäpa, maasika ja sarapuu kasvukohatüüpi. Salumetsad levivad kõige viljakamatel ning seejuures aasta läbi veega hästi varustatud kasvukohtadel. Enamik salumetsi on ammu põllustatud või asendunud kuuse-segametsadega. Puurindes on rohkesti kuuske ja kaske, rohkemal või vähemal hulgal leidub laialehiseid liike: tamm, saar, vaher, pärn, jalakas jt. (nn. kõvadpuuliigid). Põõsarinne võib sõltuvalt puurindeliituvusest olla kuni tihe, sagedamini leidub sarapuud, kuslapuud, türnpuud, näsiniint, toomingat jt. Iseloomuli on puhmarinde puudumine
Kasvukohatüübist sõltuvalt on ohutumad nt naadi, sõnajala, angervaksa jt lopsakama rohukasvuga metsad. Teatud mõju on ka puistu täiusel. Hõredas metsas on enam valgust ja taimedel paremad kasvutingimused. Niiskel kasvukohal sel juhul on sel juhul tuleoht väiksem, kuivemal kohal aga hakkab vohama kanarbik ja tuleoht kasvab. Kuusikud on männikutest väiksema tuleohuga, sest nad on tihedamad ja sel juhul on metsa all vähem põlevat materjali alustaimestikku. Kuusikud kasvavad ka viljakamatel kasvukohtadel ja sealne rohurinne on lopsakam ning vähem tuleohtlik kui samblad, samblikud ja puhmad männikutes. Kui aga tuli on siiski valla pääsenud, siis kuusenoorendikus võib see kiiremini latva minna kui männinoorendikus. Tegelik tuleoht looduses ei lange periooditi kokku metsa tuleohuklassiga. Kevadel kuu kuni poolteist peale lume sulamist on kuiva kuluheinaga lehtpuumetsad isegi tuleohtlikumad okaspuumetsadest. Sama on pikkade põuaperioodide ajal
ligi 18% Eesti metsamaast (2005). Kuusk on suuteline kasvama väga erinevates tingimustes, ent tavaliselt kasvab segapuistus arukase, haava ja männiga. Puhtkuusik on tekkinud kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena. Kuusikute osakaal peaks lähiaastatel aeglaselt suurenema, kuna pea pooled viimase poolsajandi metsakultuuridest on olnud kuused. Kiirekasvulise puuliigina võib kuuse aastane kõrguse juurdekasv ulatuda viljakamatel kasvukohatüüpidel ühe meetrini, saavutades maksimumi 1525 (35) aasta vanuselt. Eesti kõrgeimad kuused kasvavad Järvseljal kvartalil 224, lamedal kirdeedela-suunalisel seljakul. See on vana jänesekapsakuusik, kus kõige vanemate kuuskede iga ületab 200 aasta piiri ning kõrgus 44 meetri (praegu (2007.a.) on kõrgeima puu kõrguseks mõõdetud 44,1 m, olles ühtlasi Eesti kõrgeim puu. Siinne kõrgeim kuusk 48 meetri kõrgune puuhiid murdus aga 1967. aasta oktoobritormis.
maa-, vee- ja kodu-). Lisaks austati usse: majaussides arvati elavat majavaim. Ehteid kaunistati ussipesade kujutistega. Eestlaste peajumala Taara nimi arvatakse olevat skandinaavia Thori teisend. 13. ja 14. sajandil matsid eestlased oma sumud tarandkalmetesse, enne matmist laibad põletati. Surnule pandi kaasa ehteid ja muid vajaminevaid esemeid EESTLASTE ELUOLU MUINASAJA LÕPUL. Tihedam asustus oli Kesk- ja Lõuna- Eesti viljakamatel aladel, ka Põhja- ja Lääne- Eestis. (Lääne- Eestis olid head rohu- ja heinamaad ning peeti arvukalt koduloomi.) 13. sajandi alguseks tõusis rahvaarv 150 000 inimeseni. Austamata olid suuremad sooalad, mererannik ja Peipsi rannaäär. Saartest oli (hõre) asustus ainult Saaremaal ja Muhus. Kõige enam levinud külatüübiks oli tol ajal sumbküla, eriti Põhja- ja Lääne- Eestis ning Saaremaal. Kesk-Eestis olid ka rida-ja ahelkülad. Ridakülas asusid talud reas
looduskaitse alla. eelistab värskeid ja kergeid liivsavimuldi. kaenlas. Käbikesed 1,2-2 cm pikad, seeme Perekond lehis - Larix Siiski levivad arukaasikud eeskätt 0,2-0,4 cm pikk, kitsa tiivaga. Vili Lehise perekonda kuuluvad suvihaljad viljakamatel, parasniisketel muldadel. Ei üheseemneline läätsekujuline pähklike, ühekojalised kõrged puud. talu kõrget põhjavett ja liigniisketel ümbritsetud tiivaga. Paljuneb edukalt ka Võra laikuhikjas, oksad kinnituvad enamasti kasvukohtadel ei kasva. Juurestik tugev, kännuvõsust (pärast raiet). horisontaalselt
..10 cm pikad ja 2...5 cm laiad. 24. Harilik vaher (Acer platanoides) ja mägivaher (Acer pseudoplatanus) Acer platanoides - Looduslikult levinud Kesk- ja Põhja-Euroopa, Kaukaasia, Väike-Aasia. Esineb Eestis küll laialdaselt (kuid hõredalt), ja on tuntud rohkem pargi, allee- ja õuepuuna. Eesti metsades on vahtrapuistud väga haruldased. Sageli leidub rohkemal või vähemal määral harilikku vahtrat salumetsade koosseisus. Vaher kasvabki viljakamatel kasvukohtadel koos teiste omasugustega, ehk mullaviljakuse suhtes nõudlike puuliikidega. Meie tuntumaid salumetsi on Abruka saare lehtmets ning Puhtu poolsaare pargiilmeline salumets. Harilik vaher on enamasti ümara võraga puu ja võib kasvada lagedamates kohtades üle 25 meetri kõrguseks. Tüve alumine osa on metsas kasvaval vahtral sirge ja oksavaba. Seetõttu annab vaher vähe külgvarju ega varja allolevaid puid-põõsaid nii tugevasti. Vahtra tihe, varjurikas
(luiteliivad, looalad), samuti liigniisketel aladel (rabades), on väga laia ökoloogilise amplituudiga liik. Hariliku männi juurestik on väga plastiline, arenedes vastavalt kasvukohale. Sügavale tungiva ankurjuurestiku tõttu ka väga tormikindel. Kiirekasvuline puuliik. Võib saada 300-400 a. vanaks. Raieküpsuse saavutab ca 100 aasta vanuselt. Moodustab puhtpuistuid, kuid ka segapuistuid koos kuuse ja kasega. Viljakamatel kasvukohtadel domineerivad segapuistud, väheviljakatel puhtpuistud. Mänd on siiski rohkem kehvemate kasvukohtade liik. Puit väärtuslik mehaaniliste omaduste poolest. Lülipuit punakas, maltspuit kollakasvalge. Puitu kasutatakse ehituses (seinad, kandekonstruktsioonid, uksed, aknad, põrandad jne), vineeriks, postideks, mööblitööstuses. Männi puitu kasutatakse ka paberitööstuses, on tooraineks ka
Hooldus isekülvil või levimisel. Kuigi ginnala vahtra seemned on suure idavusega ei hakka see väga tihti ise kasvama, sest ei satu mulla pinda. (Sarapuu 2010). Pinus mugo Mägimänd Sobiv kasvukoht Mägimännid on väga vähenõudlikud ja põuakindlad. Nad on pinnase suhtes äärmiselt tole-rantsed ja võivad kasvada isegi õhukestel loomuldadel ja mereäärsetel liivadel, aga ka savi-muldadel (Sarapuu, 2000). Sellegi poolest oleks parem istutada see liivasele pinnasele, kuna viljakamatel muldadel tõrjuvad kiiremini kasvavad liigid mägimänni välja. Samal põhjusel ei tasu kuivadel hästi vett läbi laskvatel muldadel kasvatada lehtpuid (Sarapuu, 1983). Siiski on mägimänd väga nõudlik valguse suhtes ja saab hästi areneda vaid täis ja pool-varjulises kasvukohas. (Sarapuu, 2000). Mägimänni kasvukoht võiks olla päikesepaistelises aiaosas võimalikult positiivsel reljeefivormil. Sobilikud on teedeäärsed nõlvad, küngaste taimevaesed
annaabi.ee 
