Okasmetsad (0)

Parasvöötme okasmetsad
Peamiselt on parasvöötme okasmetsad parasvöötme jahedamas osas. Okasmetsad levivad laia katkematu vööndina läbi kogu Euraasia ja Põhja-Ameerika. Okasmetsad on peamiselt põhjapoolkeral, kuna lõunapoolkeral on nendel laiuskraadidel väga vähe maismaad.
Iseloomustavaid suurusi:
* kõige suurem loodusvöönd, ligi kaudu 48% kogu maismaa pindalast
*enim okasmetsi on Kanadas, Skandinaavias ja Venemaal;
*6 kuud aastast on keskmine temperatuur alla 0 kraadi
* suved on soojad vihmased ja niisked
*taimeliike ja loomaliike ei ole eriti palju, siiski enam kui tundras.
Pealmiselt puhuvad taigas läänetuuled. Kuna parasvöötme okasmetsad asuvad parasvöötmes on ka seal iseloomulik 4 aastaaega . Taiga vöönd jääb parasvöötme põhjaossa, suur osa vööndist ulatub kaugele sisemaale, kus pole enam mere mõju kliimale. Parasvöötme põhjaosas on talv pikk ja külm. Mandrite sisealadel esineb käredaid pakaseilmu, mil temperatuur langeb alla – 40 oC. Sademete hulk aastas kõigub erinevates piirkondades 400 - 1000 mm vahel. Talvel sajab vähe, põhilised sademed on koondunud suvekuudele.
Tänu rohketele sademetele ja vähesele aurumisele on taigas kujunenud tihe vetevõrk. Jõgedele on iseloomulik talvine jääkate ja kevadine suurvesi. Okasmetsa suuremad jõed on Ob, Jensissei ja Leena. Suuremad järved okasmetsas on Laadoga ja Äänisjärv.
Nõrgalt arenenud rohustuga okasmetsade all kujunevad leedemullad. Kuna sademeid langeb rohkem, kui jõuab auruda, siis imbub vee ülejääk pinnasesse. Maasse imbuv vesi kannab sügavamale taimedele vajalikke huumuse- ja toiteaineid ning mulla ülaossa tekib tuhkjashall toitaine vaene leedehorisont ehk niinimetatud väljauhthorisont. Selle alla kujuneb tumedat värvi sisseuhtehorisont, kuhu jäävad pidama pealmistest kihtidest ärakantud ained.
Okasmetsade loomastik ei ole eriti liigirikas. Pesitseda ja varjuda on tihedas hämaras metsas lihtne, kuid toitu leidub napilt. Okasmetsade loomad saavad söönuks okastest, seemnetest või puukoorest. Raiesmikel ja lagendikel on elamistingimused paremad. Olulisel kohal on ka siin veel rändlinnud ja –loomad. Kevadel, kui voolama hakkavad sulaveed, alustavad paljunemist putukad – lindude pidulaud on kaetud. Sel ajal on taigas väga palju linde, kes on siia pesitsema tulnud. Ka põhjapõdrad rändavad vastavalt aastaajale kas põhja- või lõunasuunas. Talvel on siingi vaikne nagu tundras – üksikud loomad on endale kasvatanud paksu kasuka ja paljud on talveunne suikunud. Erinevate loomaliikide esindajaid:
Taimtoidulised imetajad: põder, orav, jänes, vapiti, kobras, lemming , uruhiir.
Loomtoidulised imetajad: hunt, ilves, rebane , karu, nugis , kärp, naarits.
Linnud : metsis, laanepüü, vint, kassikakk , vöötkakk.
Okaspuud ei karda talvekülma, tulevad toime lühikese suve ja vähese niiskusega. Kõige levinumad okaspuud on männid, kuused ja lehised. Okaspuudel on tekkinud kohastumus lumega hakkama saamiseks: neil on koonuseline kuju, mis laseb kuhjuval lumel järjest alla vajuda ega murra nii oma raskusega puud. Lehtpuudest ja põõsastest kasvavad okasmetsade vööndis vaid kõige vähenõudlikumad - kased, lepad, haavad, pihlakad jt. Põõsaid ja rohttaimi kasvab okasmetsades vähe, metsaalune on kaetud tavaliselt paksu samblavaibaga, palju kasvab igihaljaid puhmaid ( mustikas , pohl, sinikas jt.). Jõeorgudes, mida suurvesi kevadeti üle ujutab, ei saa mets kasvada ning seal levivad lopsaka rohuga luhad. Madalikel on palju suuri soid . 
Okasmetsade vöönd on kõikjal võrdlemisi ühetaoline, erinevad on vaid peamised puuliigid. Viljakamatel muldadel kasvavad peamiselt kuused ja nulud, Siberis lisanduvad neile ka seedermännid. Selliseid metsasid kutsutakse tumetaigaks, sest nad on valgusevaesed. Heletaigas, mis levib vähemviljakatel liivastel muldadel, on ülekaalus lehised või männid. Kõikjal okasmetsade vööndi piires muutub mets lõuna pool tihedamaks, puud kasvavad kõrgemaks ja on elujõulisemad. 
Inimesi elab okasmetsade vööndis võrdlemisi vähe ja sellepärast on ka loodus paremini säilinud kui lõunapoolsemal lehtmetsade alal. Kuigi okasmetsade vööndis saab tegeleda ka põlluharimisega, ei ole see lühikese suve ja väheviljakate muldade tõttu eriti tulus. Suuremad asulad ja linnad on tekkinud peamiselt jõgede äärde ja rannikualadele.Metsavööndi põhiliseks loodusvaraks on puit. Puitu kasutatakse ehitusmaterjalina (lauad, talad jne.), samuti mööbli, tselluloosi ja paberi valmistamiseks. Puidutöötlemise ettevõtted ehitatakse peamiselt rannikualadele või suurte jõgede äärde, sest mööda veeteed on puitu kergem transportida. Tselluloosi ja paberi tootmiseks on vaja aga palju puhast vett.Okaspuud kasvavad aeglaselt, sellepärast peab puidu varumisel arvestama ka metsa juurdekasvuga. Kui metsa raiutakse nii palju, kui seda igal aastal juurde kasvab, siis jätkub puitu alatiseks. Seal aga, kus selle reegli vastu eksitakse , saavad isegi tohutud metsavarud lõpuks otsa. Nõnda on juhtunud mitmes Venemaa piirkonnas ja võib juhtuda Kanadas. Seevastu Soome ja Rootsi on juba õppinud oma metsi õieti majandama.
Euroopa ja Põhja-Ameerika okasmetsi ohustavad happevihmad. Tehased ja vabrikud, aga samuti autod paiskavad õhku mürgiseid aineid, millest kõrgel õhus moodustuvad happed. Koos vihma või lumega langevad need alla, sattudes nii veekogudesse , maapinnale ja taimedele. Happevihmade suhtes on eriti tundlikud okaspuud, sest nemad ei langeta oma okkaid igal aastal nagu teevad seda lehtpuud oma lehtedega ja mürgised ained saavad koguneda okastesse.