Viini kongress (0)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Viini kongress
1814 -1815
NIMI !
2011
Sisukord:

Algus

Osalejad

Elulugu

Restauratsioon

Legitiimsus

Restitutsioon

Euroopa jagamine

Nelikliit ja Püha Liit

Idaküsimus

Lõpuakt

Kokkuvõte
Algus:
Märtsi lõpul 1814 sisenesid Vene keiser Aleksander I ja Preisi kuningas Wilhelm III oma vägedega Pariisi . Napoleon I , kes oli sunnitud troonist loobuma , saadeti Elba saarele . Elba saarest sai tema eluaegne valdus . Kõikidel riikidel , kes Napoleoni vastu sõdisid, pidid oma probleemid lahendama. Need olid seotud omavaheliste vastuoludega uue korra loomisele ja rahu kindlustamisel Euroopas. Vahetu taust oli Napoleoni kaotus ja alistumine mais 1814, mis tegi lõpu 25 aastasele peaaegu katkematule sõjale.
Septembris 1814 asus Viinis kokku sõja võitnud riikide kongress , milles aga osalesid ka võitjate juures emigratsioonis viibinud uus Prantsuse kuningas koos oma diplomaadiga, hoolimata sellest, et Prantsusmaa oli sõja kaotanud.
Kongress jätkus ka siis, kui Napoleon põgenes Elba saarelt ja sai sajaks päevaks uuesti Prantsuse valitsejaks.
Kongressi on ka nimetatud Tantsivaks kongressiks, kuna sellel ajal tähistati sõja võitu. Tihti toimusid ballid , kus põhiliseks tantsuks oli valss .
Põhilised osalejad:
Austriat esindas välisminister vürst Metternich ja tema äraolekul parun Johann von Wessenberg. Kuna kongressi istungid olid Viinis, oli keiser Franz II hästi informeeritud.
Suurbritanniat esindas alguses välisminister Castlereagh vikont . Pärast Castlereagh naasmist Inglismaale veebruaris 1815, Wellingtoni hertsog ja viimastel nädalatel, pärast Wellingtoni lahkumist kohtumaks Napoleoniga saja päeva ajal, Clancarty krahv .
Kuigi Venemaa ametlikku delegatsiooni juhtis välisminister krahv Karl Robert Nesselrode, oli tsaar Aleksander I ka Viinis ja pidas ennast oma ainsaks täievoliliseks esindajaks .
Preisimaad esindasid kantsler vürst Karl August von Hardenberg ning diplomaat ja õpetlane Wilhelm von Humboldt . Kuningas Friedrich Wilhelm III oli ka Viinis, mängides oma rolli kulisside taga.
Prantsusmaad, "viiendat" suurriiki, esindas välisminister Charles-Maurice de Talleyrand -Périgord, samuti täievoliline minister Dalbergi hertsog.
Elulood :
Klemens Wenzel Lothar Nepomuk, Metternich-Winneburg-Beilsteini vürst (tuntud ka kantsler Metternichi või vürst Metternichina; 15. mai 1773Koblenz – 11. juuni 1859 Viin) oli Austria riigitegelane ja kauaaegne riigikantsler ( 1821 –1848).
Metternich pärines Vestfaali katoliiklikust perekonnast ning tegi juba 18. sajandi lõpul diplomaatilist karjääri ning resideeris 1801 Dresdenis (Saksimaapealinnas), 1803 juba Berliinis. 1806, kui Saksa- Rooma riik kadus , asus Metternich tööle aga Austria keisri alluvana. 1808 määrati ta Austria välisministriks. Metternich sai Austria poliitika peamiseks suunajaks 1809. aastal, peale seda, kui riik oli Napoleon I-lt rängalt lüüa saanud.
Metternich suutis prantslaste keisri lepitada, aidates temaga naita Austria keisri Franz I tütre Marie Luise. Järgnevatel aastatel sai ta tuntuks oma ettevaatliku poliitikaga, mis tagas Austriale suhtelise rahu ja stabiilsuse.
1813 . aastal liitus ta viimaks Napoleoni-vastase koalitsiooniga, kui läbirääkimised rahulepingu osas olid läbi kukkunud.1815. aastal saavutas Metternich Viini kongressi kokkukutsumise, misjärel Austriast sai mõneks ajaks Euroopa diplomaatiliselt mõjukaim riik. Ka Euroopa kongressi-järgset ülesehitust ning riikidevahelisi liitudesüsteeme peeti väga suures osas just Metternichi teeneks, mistõttu on Euroopat aastatel 1815–1848nimetatud ka Metternichi süsteemi Euroopaks.
25.märtsil 1821 sai Metternich Austria riigikantsleriks, mis tähendas tema kui Austria mõjukaima mehe positsiooni lõplikku kinnistumist. Kui keiser Franz Isuri , sai võimule tema poeg Ferdinand I, kes oli vaimselt piiratud ja kannatas vesipealisuse all, mistõttu Metternichi tähtsus tõusis veelgi.
Siiski hakkasid tema positsiooni õõnestama mitmed kadedad Habsburgide koja liikmed, kellest osa pooldasid liberaalsemat poliitikat, teised ei soovinud aga lihtsalt tema mõjuvõimu liigset kasvu. Seetõttu ei olnud Metternichil oma poliitika ajamine sugugi lihtne ning kui midagi ebaõnnestus, süüdistati selles vaid teda. Nii tekkis Metternichi suhtes üha suurem rahulolematus , mis kulmineerus 1848. aasta Märtsirevolutsiooni ajal, mil ta pidi riigikantsleri kohast loobuma ning Inglismaalepõgenema.
1851. aastal tuli ta Viini tagasi ning oli keiser Franz Josephil mõjukas nõuandja kuni oma surmani 1859. aastal.
Charles Maurice de Talleyrand-Périgord. 2. veebruar 1754 , Pariis – 17. mai 1838), esimene Benevento vürst, oli Prantsuse diplomaat ja poliitik .
Ta tegutses edukalt kuningas Louis XVI valitsusajal, Suure Prantsuse revolutsiooni vältel ning seejärel keiser Napoleon I, Louis XVIII, Charles X ja Louis-Philippe I ajal. 19. sajandi lõpust tuntakse teda lihtsalt Talleyrandi nime all. Talle on antud vastandlikke hinnanguid. Mõne ajalollase arvates oli Talleyrand üks kõige paindlikumaid, osavamaid ja mõjukamaid diplomaate kogu Euroopa ajaloos. Teisal on arvatud, et ta reetis järgemööda Prantsuse Ancien Régime'i, revolutsiooni, Napoleoni ja Bourbonide restauratsiooni. Talleyrand on kurikuulus ka seepoolest, et ta pööras katoliku kirikule selja pärast seda, kui oli pühitsetud preestriks ja piiskopiks
Restauratsioon:
Esimeseks eesmärgiks oli restauratsioon ehk Suure Prantsuse revolutsiooni eelse vana korra taastamine mitte ainult Prantsusmaal, vaid kogu Euroopas.
Restauratsioon pidi hõlmama õiguskorda, aga ka endiste dünastide võimu ja revolutsioonisõdade-eelsete riigipiiride ennistamist. Sellest oli kõige rohkem huvitatud Prantsusmaa, kellel oli õnnestunud säilitada oma piirid. Selle alla käib ka jõudude tasakaal Euroopas. Euroopa poliitilise tuumiku moodustas niinimetatud pentarhia ehk viie võim, mis tähendas, et Euroopa poliitikat korraldasid viis suurvõimu: Suurbritannia , Venemaa, Prantsusmaa, Austria ja Preisimaa . Kuna Suurbritannia paiknes saarel ja tema huvides oli stabiilne Euroopa, oli tasakaal rajatud sellele, et (tulevikus tugevneva) Prantsusmaa ning Idas esile kerkinud Venemaa vahele paigutati kaks keskmise tugevusega suurriiki – Preisi ja Austria.
Need kaks riiki olid vaatamata omavahelisele konkurentsile ülemvõimu pärast Saksa aladel sunnitud tegema koostööd, kuna 1815 rajatud Saksa Liidu struktuur oli niisugune, et nimetatud suurriigid said oma otsuseid läbi viia ainult üksmeelselt Kolmanda Saksamaa vastu tegutsedes . Saksa Liit omandaski Euroopa tasakaalus võtmerolli: ligikaudu 40 Saksa riiki olid omavahel liidus nõnda, et nad olid koos liiga nõrgad väljapoole suunatud sõjalisteks rünnakuteks, samas aga piisavalt tugevad selleks, et end kaitsta Prantsusmaa või Venemaa vastu.
Legitiimsus:
Legitiimsuse ehk seaduslikkuse põhimõte, seaduslikkus . Talleyrand rõhutas igati valitsejate legitiimsust, mis tähendas revolutsioonieelsete dünastiate võimu taastamist Bourbonidest alates. Eranditeks, mida ei taastatud, olid ainult Sakas- Rooma Keisririiki ja Rootsis Gustav IV Adolfi võim.
Restitutsioon:
Restitutsiooni all mõisteti varasema valitsejasuguvõsa tagasipöördumist troonile. Restitutsiooniprintsiipidest lähtudes taastati Bourbonide dünastia Hispaanias ja vanad valitsejasuguvõsad said uuesti võimule enamikus Itaalia riikides. Ka Šveitsi konföderatsiooni taastati, kuna garanteeriti selle neutraliteet. Aga õige pea selgus, et kõige elluviimine ei olegi nii kerge. Jäeti rahuldamata 300 Saksa väikevürsti palvedtagastada neile nede valdused .
Euroopa jagamine:
Viini kongressi põhiprintsiipide rakendamist takistasid eelkõige võitjate auahnus ja sellega seoses tekkinud omavahelised vastuolud.
Üheks tüliallikaks kujunes Poola, mis oli jagatud 1795. aastal ja mille taastamist oli lubanud Napoleon, kuid millele pretendeeris eriti Venemaa. Viini kongress andis siiski lõpuks suurema osa maast Poola Kuningriigist Venemaale. Lääne – Poola anti Preisile, Kagu – Poola Austriale. Poola pealinn Krakow sai eraldi vabariik, kuna ei jõutud kokkuleppele, kellele see läheks. Lisaks sai veel Venemaa ka endale Soome, Rumeenia aladest Bessaraabia ja Türgilt Lääne – Gruusia .
Austria laiendas oma territooriumi ka veel mõningate Lõuna – Saksamaa ja lõunaslaavi alade arvelt. Pluss veel ka Itaalia aladelt Lombardia – Veneetsia. Lõpuks oli siiski Austria võimu all suurem osast Itaaliast .
Preisile jagati suurem osa Saksamaast, täpsemalt riigi põhjaosa ja veel mõned pisemad territooriumid kaasaarvatud ka Rügeni saar.
Suurbritannia omandas Küprose ja Joonia saared.
Saksamaa probleemide lahenduseks oli luua riiklikult killustatud maal Saksa Liit, mis pidid takistama Saksamaa rahvuslikku ühendamist.
Lõpuakt:
Lõppakt, mis sisaldas kõiki eraldi lepinguid, allkirjastati 9. juunil 1815. See sisaldas:

Venemaa sai enamuse Varssavi hertsogkonnast (Poola) ja tal lubati alles jätta Soome (mille ta annekteeris Rootsilt aastal 1809 ja hoidis kuni aastani 1917).
Preisimaa sai kaks viiendikku Saksimaast, osa Varssavi hertsogkonnast (Poseni suurhertsogkond), Danzigi vabalinna ja Reinimaa/Vestfaali.
38 riigi Saksa Liit loodi varasemast 360 Saksa-Rooma riigi osastisriigist, Austria keisri juhtimisel. Ainult osa Austria ja Preisimaa territooriumidest arvati liitu.
Holland ja Lõuna-Madalmaad (ligikaudu tänapäevane Belgia) ühendati konstitutsioonilisse monarhiasse Madalmaade ühendatud kuningriik , kuhu kuningas tuli Oranje-Nassau dünastiast (Londoni kaheksa artiklit).
Et kompenseerida Oranje-Nassau perekonnale Nassau maade kaotamine Preisimaale, moodustasid Madalmaade ühendatud kuningriik ja Luksemburgi Suurhertsogiriik Oranje-Nassau dünastia võimu all personaaluniooni, kusjuures Luksemburg (kuid mitte Holland) kuulus Saksa Liitu.
Aasta varem Taanile loovutatud Rootsi Pommeri loovutati Preisimaale.
Garanteeriti Šveitsi neutraliteet.
Hannover loobus Lauenburgi hertsogkonnast Taani kasuks, kuid suurenes endise Münsteri peapiiskopkonna ja endise Preisimaa ala Ida-Friisimaa lisamisega ning sai kuningriigiks.
Enamus Baieri , Württembergi, Badeni, Hessen -Darmstadti ja Nassau poolt aastatel 1801–1806 saadud territooriume jäid neile alles. Baieri sai veel Reinimaa Pfalzi ning osi Würzburgist ja Frankfurtist. Hessen-Darmstadt säilitas vastutasuks Vestfaali hertsogkonnast Preisimaa kasuks loobumisest linna.
Austria taastas kontrolli Tirooli ja Salzburgi üle; endiste Illüüria provintside üle; Ternopili piirkonna üle (saadud Venemaalt); sai Lombardia-Veneetsia Itaalias ja Dubrovniku Dalmaatsias. Endine Austria territoorium Edela-Saksamaal jäi Württembergi ja Badeni kontrolli alla ja Austria Madalmaad jäid samuti tagasi saamata.
Habsburgide vürstid taastasid kontrolli Toskaana ja Modena üle.
Paavsti võimu alune Kirikuriik taastas oma endise ulatuse , väljaarvatud Avignon ja Comtat Venaissin, mis jäid Prantsusmaa osaks.
Ühendkuningriik kindlustas kontrolli Kapimaa üle Lõuna-Aafrikas; Tobago üle; Tseiloni üle; ja mitmete muude kolooniate üle Aafrikas ja Aasias. Teised kolooniad, nagu näiteks Hollandi Ida-India ja Martinique, tagastati eelmistele omanikele.
Sardiinia kuningas sai tagasi Piemonte, Nizza ja Savoia ning saavutas kontrolli Genova üle (lõpetades taastatud vabariigi lühikeseks jäänud väljakuulutamise).
Parma , Piacenza ja Guastalla hertsogkonnad anti Napoleoni naisele Marie Louisele.
Lucca hertsogkond loodi Bourbon-Parma dünastia jaoks, kes pidi pärima Parma pärast Marie Louise surma.
Sitsiilia kuningas Ferdinand IV Bourbon taastas kontrolli Naapoli kuningriigi üle pärast Bonaparte seatud kuningat Joachim Murat , kes toetas Napoleoni saja päeva ajal ja algatas Naapoli sõda rünnates Austriat.
Orjakaubandus mõisteti hukka.
Laevatamisvabadus tagati paljudel jõgedel, eriti Reinil ja Doonaul .

Nelikliit ja Püha Liit:
Nelikliidu eesmärgiks oli vastu panna agressiivsetele tulevikupüüdlustele. Selle sõlmisid Venemaa, Austria, Preisi ja Suurbritannia Viini kongressi lõppedes.
Kõrvuti viimasega sõlmisid Venemaa, Preisi ja Austria veel Püha Liidu. Nimetus kuulutas seda, et kristlus on hea valitsemise aluseks. 1818 . aastal võeti Püha Liitu ka Prantsusmaa ja teisedki Euroopa monarhid . Liidust jäid välja ainult Türgi ja Rooma ja Suurbritannia. Püha Liidu kokkusaamiste eesmärgiks oli riikide poliitika kooskõlastamine. Sellest tuli ka nimi Kongresside süsteem. Suurbritannia suurt vastuolekut ja sellega kaasnevaid probleeme hakati tulevikus nimetama hiilgavaks isolatsiooni poliitikaks.
Idaküsimus:
Juba 18. sajandi lõpust peale oli Euroopas kerkinud päevakorrale nn. Idaküsimus, mille all mõistetakse peamiselt Kagu-Euroopa alade (Balkani poolsaar ja Konstantinoopol ) edasise saatusega seotud probleeme, mis olid tingitud Osmanite riigi – nimelt oli kogu Kagu-Euroopa 19. sajandi algul olnud türklaste võimu all – nõrgenemisest ja võimalikust kokkuvarisemisest. Tõusva rahvusluse ajastul hakkasid Balkani rahvad – algul kreeklased , seejärel slaavlased – ilmutama esimesi märke autonoomia taotlemisest ning praktiliselt juba 1683. aastast peale täielikus stagnatsioonis viibinud Osmanite Türgi võime ikestatud rahvaid endise karmikäelisusega ohjata hakkas seda kiiremini vähenema. Aastatel 1821–1829 aset leidnud Kreeka iseseisvussõda, mille tulemusena kreeklased saavutasidki omariikluse, ning sama konflikti käigus peetud sõda keiserliku Venemaa vastu tõestasid, et Osmanite riik on kaotanud paljugi oma endisest potentsiaalist.
19. sajandi alguspoolel hakkas seega küsimus Kagu-Euroopa saatusest aina tõsisemalt vaevama Euroopa suurvõime. Inglismaa ja Austria olid seisukohal, et Osmanite riigi säilimine oleks esmatähtis, et hoida alal Euroopa tasakaalu. Leiti, et Türgi lagunemisest lõikaks kõige suuremat kasu Venemaa, kelle valitsejad olid ammustest aegadest unistanud õigeusu hälli Konstantinoopoli vallutamisest ja muistse Bütsantsi keisririigi taastamisest Osmanite Türgi arvelt. Lisaks sellele jahiti Balkani slaavlaste alasid, mis kõik kokku avasid Austria, Prantsusmaa ja Inglismaa silmis kohutava perspektiivi Suur-Venemaast, mille kontrolli alla oleksid läinud nüüd lisaks Napoleoni sõdade käigus saadud Poolale ja Soomele ka Konstantinoopol ning hiiglaslikud territooriumid Balkanil. Vältimaks niisugust jõudude tasakaalu nihkumist , asusid Austria, Prantsusmaa ja Suurbritannia teatud mõttes opositsiooni Venemaa suhtes. Eriti hoogustus see vastuseis keiser Nikolai I valitsemisajal ( 1826 –1855), kes siseriiklikult oli asiaatlik despoot ning välissuhetes täis sõjakaid ambitsioone.
Nõnda viisid riikidevahelised erimeelsused 1850ndate algul sõtta ühelt poolt Venemaa ja teiselt poolt Türgi, keda toetasid Suurbritannia ja Prantsusmaa. Krimmi sõda kestis 1853 -1855/1856 ja lõppes Vene vägede lüüasaamisega. Venemaale sunniti peale Pariisi rahu, milles uuel keisril Aleksander II-l tuli loobuda oma õigustest Mustal merel, sealhulgas ei tohtinud Venemaa rajada Musta mere äärde kindlusi. Kitsamas mõttes tähendas Krimmi sõda Venemaa teatavat tagasitõmbumist Euroopa poliitika küsimustest, laiemalt oli see konflikt aga näidanud Metternichi süsteemi läbikukkumist – rahvusvahelisi küsimusi ei suudetud diplomaatiliste läbirääkimiste teel lahendada, sarnaselt Saksa küsimusega kümmekond aastat hiljem. Sellest järeldub, et lisaks Saksa küsimusele katkestas tasakaalule baseerunud Metternichi süsteemi korraliku toimimise ka Idaküsimus.
Krimmi sõjaga aga ei lahenenud veel Idaküsimus 19. sajandi Euroopas. Aleksander II (Vene keiser 1855–1881) valitsusajal läbi viidud hoogne sõjaväereform ja veel mitmesuguste siseriiklike reformidega kaasnenud probleemide kuhjumine olid eelduseks , mis sundisid kakskümmend aastat hiljem Vene juhtkonda taas pöörama pilku Balkani ja Konstantinoopoli peale. 1875 toimus Bosnias ja Hertsegoviinas türklaste vastane ülestõus, mis suruti Osmanite sõjaväe poolt veriselt maha. Sealt hargnenud sündmuste ahel sundis Venemaad sekkuma Balkani slaavlaste ja Osmanite vägede vahelisse relvastatud konflikti, ametliku ettekäändena toodi vajadus " slaavi vendade" kaitsmiseks. 12. aprillil 1877 kuulutas Aleksander II sõja Osmanite Türgile.
Kokkuvõte:
Olukord Idaküsimuses muutus pärast 1848. aasta revolutsioone ning Metternichi tagandamist, mil algas ka kongresside süsteemi demontaaž. Just Idaküsimus purustas seni toiminud Euroopa ühtsuse põhimõtted. Krimmi sõja lõpul Viini süsteem lagunes ja iga riik pidi lootma vaid iseenda tugevusele. Viini kongress lõppes 9. juunil 1815.

.ODT Laadi alla originaalfail 12 lk · .odt · 52 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-12-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti

52 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kkammekas Õppematerjali autor

elulugu

viini kongress idaküsimus osalejad lõpuakt metternich talleyrand

Sarnased õppematerjalid

doc

Viini kongress

Viini kongressi tähtsus rahvusvaheliste organisatsioonide tekkimisel Juba enne Pariisi vallutamist leppisid tähtsamad kuuenda koalitsiooni liikmed kokku diplomaatilise kongressi kokkukutsumise küsimuses. Viini Kongress algas septembris 1814, samal ajal, kui Napoleon viibis Elbal esimeses pagenduses. Viini kongress töötas edasi ka pärast Napoleoni põgenemist Elbalt, samuti tema lõpliku lüüasaamise hetkel Waterloo all. Läbirääkimistel ilmnesid suurriikide omavahelised vastuolud, nii et Euroopa poliitilise kaardi korrastamisel ei olnud välistatud uute sõjaliste konfliktide puhkemine. Napoeleoni Sada päeva lükkasid aga erimeelsused tagaplaanile ning liitlased asusid taas ühiselt Prantsusmaa vastu sõdima. Pärast Napoleoni lõplikku purustamist pandi paika sõjajärgse Euroopa uus poliitiline

Ajalugu

doc

Ameerika Ühendriikide sünd

-toimus Boutondide restauratsioon Napoleoni 100 päeva: -lahkus koos oma lähikondlastega ja sõduritega elba saarelt, maabus 1815 pr rannikul -20.04 saabus pariisi -tegi ettepaneku euroopa riikidele sõlmida rahu, keelduti uus sõda -Inglismaa, Preisimaa, Austria ja Venemaa- prantsusmaa-vastane koalitsioon -1815 brüssel, Waterloo lahing, Napoleoni väed purustati liitlaste poolt -1840 toodi Napoleoni surnukeha pariisi, paigutati invaliidide kirikusse sarkofaagi VIINI KONGRESS Euroopa ümberkorraldamise põhimõtted: -riikidevaheline kokkuleppe sõlmimine ja kooskõlastatud põhimõtetest kinnipidamine -pr vastu koalitsioonis sõdinud riigid tunnistasid vajadust järgida restauratsiooni, legitiimsuse ning solidaarsuse põhimõtteid -seati sihiks tagada suurriikidevaheline tasakaal euroopas Tasakaalupõhimõtte ellurakendamine: -1815 juuni, allkirjastati viini kongressi lõppakt, pandi paika suurriikidevaheline tasakaal euroopas

Ajalugu

doc

Euroopa Napoleoni sõdade ajal

teistele riikidele · Tasandasid teed uuele ühiskonnale · Viidi läbi eesringlike reforme · Sõjaväes võeti kasutusele hulgaliselt uuendusi 12. Viini kongress: a) toimumise aeg 1814-1815.a suvi b) osalejad 216 riigi esindajat enamikust Euroopa riikidest, suurematest riikidest jäi kõrvale üksnes Türgi. Kõige olulisemad küsimused otsustati nelja suurriigi Inglismaa, Austria, Venemaa ja Preisimaa omavahelistel läbirääkimistel, kõrvale ei tõrjutud ka Prantsusmaad c) eesmärgid 1)panna paika uued riigipiirid

Ajalugu

doc

Revolutsiooni algus ja muutused ühiskonnas 1789-1791, Viini kongress, Uued liidud

Ajaloo suuline KT Revolutsiooni algus ja muutused ühiskonnas 1789-1791 Viini kongress ja selle otsused. Uued liidud 1) Revolutsiooni algus ja selle muutused ühiskonnas 1789-1791 Prantsusmaa majanduslik olukord oli halb - ühiskondlik kriis, poliitiline kriis, rahanduskriis ja majanduskriis. See viis pingeteni ühiskonnas ning kutsuti kokku generaalstaadid (1789). Prantsuse ühiskond jagunes kolmeks seisuseks. 1. seisus - vaimulikud 1% 2. seisus - aadlikud 2% 3. seisus - talupojad, käsitöölised, kaupmehed, arstid, advokaadid jt 97% Generaalstaatides ilmnesid vastuolud

Ajalugu

doc

Ajaloo kontrolltöö

lahingu Prantsusmaa- vastase koolitsiooni poolt. 21) Reaktsioon- vastupanu ühiskondlikule arengule e. tagurlus. 22) Püha Liit- 1815. a. sellega ühinesid kõik riigid peale Inglismaa ja Türgi, eesmärk oli ristiusutoetamine, vana seisusliku korra kaitsmine Euroopas. Loodi Aleksander I eestvedamisel. 23) Nelja Riigi Liit- Inglismaa, Venemaa, Austria, Preisimaa. (lubas vajaduse korral kaitsta relvaga Viinis kehtestatud uut poliitilist korraldust. 24) Metternichi süsteem- Viini kongressi järgne poliitiline korraldus. (süsteemi eesmärgiks oli seisusliku korra ja valitsevate dünastiate võimu säilitamine ning igasuguse rahvusliku vabadusliikumise lämmatamine vahendeid valimata.) 25) Juulirevolutsioon- ulatuslikud rahutused 1830. a. juuli lõpul Pariisi vabariiklaste ning liberaalselt meelestatud kuningriiklaste juhtimisel 1) Louis Capet- Prantsusmaa kuningas, kes 1792.a. väljaastumise käigus arreteeriti ning suleti koos perekonnaga

Ajalugu

docx

AJALUGU - sõda Euroopas, Sada päeva

Napoleonil oli aga mitu korda vähem mehi. Liitlaste ülekaal saigi saatuslikuks ning 1815. Aastal juunis Brüsseli lähistel Waterloo lahingus purustati Napoleon. Selleks ajaks oli ta võimul olnud 100 päeva. Ta loobus uuesti troonist ning ta saadeti kaugel Atlandi ookeanis asuvale tühjale ja peaaegu unustatud Püha Helena saarele. Ta suri seal 1821. Aastal, 1840. Aastal toodi ta surnukeha Pariisi ja pandi Pariisi Invaliidide kirikusse sarkfaagi. VIINI KONGRESS Toimus 1814.-1815 aasta suvi. Osalejad: 216 esindajat erinevatest Euroopa riikidest. Tähtsamad otsustajad olid : Inglismaa, Austria, Venemaa ja Preisimaa. Otsustati paika panna Napoleoni sõdade järgne Uus Euroopa kaart. Järgiti kolme põhimõtet : 1 seaduslikkuse ehk legitiimsuse põhimõtet, see tähendas, et tuli uuesti ennistada võimule prantsuse revolutsiooni eelsed monarhiad. 2 tasakaalu põhimõte, oli selleks, et ükski võitja riik ei muutuks teistest tugevamaks. Selleks

Ajalugu

docx

Rahvusvaheliste suhete ajalugu

Osnabrückis sõlmisid rahu keiser ja Rootsi, Münsteris keiser ja Prantsusmaa. Prantsusmaa sõda Hispaania Habsburgidega jätkus. Rahuleping saavutati pikaajaliste läbirääkimiste (3 aastat) tulemusel ja selles võeti arvesse teataval määral kõigi osapoolte huve, kuid selle peamised arhitektid olid Prantsusmaa, Madalmaad ja Rootsi, kelle huve kõige enam arvestati. Ühtlasi olid Vestfaali läbirääkimised esimene peaaegu Üle- Euroopaline diplomaatiline kongress, kus olid esindatud ka iseseisva välispoliitikavõimega Saksa vürstid. Osmanid, kelle võimsus oli üks peamisi põhjused, miks Habsburgid lüüa said, seevastu puudusid. Habsburgide jaoks tähendas Vestfaal kaotust. Rootsi sai Pommerimaa (Pomorze) ja veel üht-teist. Prantsusmaa Elsassi ja Lotringi (Alsace’i ja Loraine’i) alasid jm. Shveitsi ja Madalmaid tunnustati iseseisvate, keisririiki mitte kuuluvate riikidena. Vestfaali rahuga pandi alus Euroopa rahvusvahelisele ühiskonnale,

Rahvusvaheliste suhete ajalugu

doc

UUSAJA MUUTUSED TÕID KAASA 20. SAJANDI SÕJAD

SAJANDI SÕJAD 19. sajandil valitses Euroopas suur revolutsioonide aeg. Põhjus peitus selles, et riikides olid sisemised lahkhelid ning vähemusrahvused ja väikeriigid, kes olid suurema riigi valduses, ei olnud oma saatusega rahul. Et Suure Prantsuse revolutsiooni eelse vanat korda taastada Prantsusmaal ja mujal Euroopas, revolutsioonieelsete dünastiate võimu taastada ning varasema valitsejasuguvõsa tagasipöördumist teostada, toimus 1815. aastal Viini kongress. Kongress korraldati ballide varjus ning võitnud riikide valitsejatest osales läbirääkimistel vaid Aleksander I, Klemens Lothar Wenzel von Metternich, Karl August von Hardenberg, Robert Stewart Castlereagh ja Charles Maurice de Talleyrand. Viini kongressi põhieesmärkide elluviimist takistasid eelkõige võitjate auahned taotlused ja seoses sellega tekkinud omavahelised vastuolud. Kongressi lõppakt tähendas teglikult Euroopa jagamist võitjate huvides

Ajalugu

Rohkem sarnaseid