Vana-Rooma meelelahutus (1)

Jakob Westholmi Gümnaasium
Meelelahutus
Vana - Roomas
Referaat
Jaana
Junolainen
11a
Tallinn 2009
Sissejuhatus
Vabariigiaegses Roomas 5.-1. saj eKr olid meelelahutus, vaatemängud ja võistlused kodanike jaoks väga tähtsal kohal. Töö tegemine oli vabade ja jõukate roomlaste jaoks alandav ning sellega tegelesid ainult orjad, võõramaalased ning vaesemad kodanikud.
Rooma keisrid pakkusid rahva lõbustamiseks areenidel väga suurejoonelisi meelelahutusi. Suured inimhulgad tulid kokku, et vaadata näitemängu, sõjavankrite võidukihutamisi või veelgi julmemaid vaatemänge - gladiaatorite surmavõitlusi.
Mõnikord lasti metsloomadel surmamõistetud ja relvastamata kurjategijaid pealtvaatajate lustiks lihtsalt lõhki rebida.
Rooma teater
Rooma teater ei saavutanud kaugeltki sellist taset kui Kreeka oma, kuigi roomlased võtsid sealt palju üle. Paljud kreeka näidendid tõlgiti ladina keelde ja kohandati Rooma oludele.
Kutselised näitlejad olid peamiselt sisserännanud kreeklased , orjad või vabakslastud. Neid peeti ühiskonna alamatesse kihtidesse kuuluvateks. Orjapidajad suhtusid teatrisse kui tühisesse ajaviitesse õige põlglikult.
Teatrihooaeg Roomas kestis aprillist novembrini. Esimene teatrihoone püstitati Roomas 55. Aastal e.m.a. Peagi ehitati veel mitu kivihoonet, kus pealtvaatajad istusid amfiteatrina asetatud pinkidel . Linna kolmest teatrist oli kõige suurem Marcelluse teater, mis mahutas kuni 14 000 pealtvaatajat.
Erinevalt Kreeka teatrist pruugiti eesriiet, kuid ei kasutatud maske, mistõttu vaatajad said hästi jälgida näitlejate miimikat.
Eelistati kergeid komöödiaid, mille jälgimine ei nõudnud mõttepingutust. Väga populaarsed olid põnevad ja tegevusrohked röövlilood. See oli meelepärane keisritele, kes püüdsid etendustega juhtida rahva tähelepanu kõrvale poliitilistelt probleemidelt. Meelsasti jälgiti ka pantomiime, mida saatis flöödimäng ja tantsijate tegevust kommenteeriv koorilaul.
Lihtrahvale olid kättesaadavad miimide lihtsad ja hoogsad etendused väljakutel ning tänavatel või kõrtsides ja eramajades. Need olid lühikesed rahvalikud lood, mille tegevustik rääkis linlaste elust. Miimide eesmärgiks oli vaatajaid lõbustada, neid naerma ajada vahendeid valimata. Nende saabumist tervitas lihtrahvas soojalt – etendused olid huvitavad ning tasu vaatamise eest õige mõõdukas. Päevakajalised dialoogid , tabavad repliigid, kukkumised, kõrvakiilud, klounaad – kõike kasutati. Etenduste keel oli jämedalt rahvalik, sageli isegi rõve, žestid ja grimassid lausa karikatuursed. Armastatud süžeeks oli põgenenud orja jälitamisega seotud lood, petise naise ja rumala abielumehe seiklused ning luu sellest, kuidas vaene mees saab ootamatult rikkaks ning hakkab seda rikkust juhmilt ära kasutama. Kuna neil etendustel öeldi pahatihti tõtt valitsejate ja võimumeeste kohta, siis olid miimid võimudega alatasa pahuksis. Suurematest ebameeldivustest päästis neid edasirändamine teise linna või maakohta.
Võimumeestele oli vastuvõetavamad akrobaadi, mustkunstnikud, žonglöörid ja köietantsijad, kelle lihtsad ja poliitiliselt süütud etendused kogusid alati palju vaatajaid. See oli rändav rahvas, kes tuli kohale laatade või suuremate pidude ajaks, tuues kaasa dresseeritud koeri, sigu , vareseid, kitsi ja ahve. Nad ise seisid pea peal, kündisid ring kätel, viskasid osavalt kukerpalli, neelasid mõõku ja tuld ning näitasid silmamoondamise trikke.
Gladiaatorite võitlused
Gladiaatorite võitluseid hakkasid korraldama orjapidajad, kes tahtsid võita rahva poolehoidu, et pääseda valitsevatesse riigiametitesse. Gladiaatorite mängude korraldamist loeti riigimehe tegevuse üheks tähtsamaks küljeks. Ühekorraga areenil viibivate võitlejate arv kasvas kiiresti, ulatudes kümnetesse ja isegi sadadesse. Eriti suurejoonelisi mänge organiseerid keisrid.
Mängud toimusid amfiteatrites, millest suurimaks on Colosseum, selle paremad kohad olid alumistes ridades ja mõeldud aristokraatidele, kus sai hästi jälgida sureva gladiaatori agooniat. Keisrile ja korraldajale oli eraldi loož. Keskmised read olid tasulised ja mõeldud jõukamatele kodanikele . Ülemised read olid määratud proletaaridele, kelle hulka segunes küllalt palju vaatemänguhuvilisi koduorje.
Gladiaatoriteks valiti kõige tugevamad ja tervemad meesorjad või sojavangud. Enne areenile minekut said gladiaatorid koolituse erikoolides, mis meenutasid pigem vanglaid, kus väljaõppe, kus õppeaeg kestis aastaid.
Gladiaatoreid liigitati vastavalt relvastusele raskelt relvastatuiks (terava otsaga mõõk ja kilp) ja kergelt relvastatuiks ( pistoda , kolmhark ja võrk).
Raskelt relvastatuil oli seljas turberiietus, peas nokkkattega kiiver , paremal käel raudne kaitse, kõhtu ja rindkeret varjas lai nahast vöö. Võrgumeestel tuli võidelda peaaegu alasti, vaid vasakul õlal oli kaitse ja lai vöö kaitseks kõhtu.
Mänge viidi läbi suure pidulikkusega. Stardi märguandeks oli pasunasignaal mille järel võitlejad marssisid valge mereliivaga kaetud areenile. Enne võitluse algust tehti nüride relvadega eelsoojendust, seejärel anti märku relvade vahetamiseks. Mängu saatis sarvede- ja keelpillimuusika, mida matsid ergutus- ja vihakisa.
Võitjad viidi tagasi kooli, raviti hoolikalt haavu ja seejärel jätkati treeninguid. Üksikud silmapaistvamad gladiaatorid lasti peale võtmist ka vabaks.
Mängud kestsid tavaliselt hommikust õhtuni. Hommikupoole korraldati võitlusi metsloomadega, lõuna ajal oli kergemaks vahepalaks piitsameeste võitlus ja alles pärastlõunal saabus oodatud kõrgpunkt – gladiaatorite võitlus.
Peeti ka gladiaatorite võitlusi loomadega . Loomade vastu saadetud gladiaatorid pidid kiskjaid ärritama hõõguva rauaga , kargama pika teibaga üle hüppeks valmistuva lõvi, härjal sarvedes haarama jne. mõnikord toodi areenile kaheks jaotatud puur , mille ühes osas olid loomad ja teises gladiaatorid, kes vaheriide tõttu üksteist ei näinud. Ootamatult tõsteti puur üles ja nüüd otsustas kõike reaktsiooni kiirus, kes jõuab kiiremini rünnata.
Tsirkusemängud
Rahva hulgas muutusid eriti populaarseks ka tsirkusemängud. Need olid kaarikute võiduajamised spetsiaalselt selleks ehitatud ellipsikujulisel areenil – Circus Maximus. Mängudele eelnes pidulik rongkäik läbi linna. Kõige ees kõndis või sõitis mängude korraldaja purpurpunases toogas. Tema pea kohal hoidis ori kullatud tammepärga, teda ümbritsesid valgetes paraadtoogades kliendid, sugulased ja lapsed, tema kannul tulid muusikandid ja mängudest osavõtjad. Edasi veeti preestrite hoole all jumalakujusid ning pühi esemeid. Kõige lõpus kanti jumalateks kuulutatud keisrite büste. Pärast seda, kui rongkäik oli teinud tsirkuses ringi, võisid mängud alata.
Neljahobusekaarikutel tuli kihutada seitse korda ümber areeni keskosas oleva madala müüri, mille otstes asusid kolm koonusekujulist sammast. Stardimärguandeks oli valge rätiku viskamine areenile. Korraga võistles neli kaarikut. Et vaatajatel oleks kergem jälgida võistluse käiku kandsid ajurid erivärvilisi tuunikaid, mille värvid olid kindlaks määratud: valge, punane, sinine ja roheline. Võitja oli see, kes õnnestus esimesena ületada korraldajate looži kohale tõmmatud valge kriidijoon.
Kerged kaarikud paiskusid pöördekohtades pahatihti kummuli , vigastades või isegi surmates ajureid. Ohutuse huvides kandis iga hobusejuht vöö vahel teravat nuga, et õnnetuse puhul läbi lõigata ohjad, mis kiskusid teda rataste alla. Peas oli ajuril nahkmüts ja rõivad olid nahkrihmadega kinni nööritud, et lehviv hõlm ei jääks rataste vahele. Ühes käes hoidis ta ohje, teises piitsa. Võidu puhul ootas ajurit suur rahaline autasu ja ka kuulsus mitte ainult Rooma linnas, vaid ka kogu Itaalias. Nende kuulsusest ihaldasid osa saada isegi keisrid. Keiser Nero võttis isiklikult osa võidusõitudest, kus võit oli talle loomulikult tagatud.
Võidusõiduhobuseid pidasid erilised organisatsioonid . Peale sadade hobuste kuulusid sinna veel tallipoisid, sepad, rätsepad ja muidugi ajurid. Vaatajad sidusid oma kired ühe kindla organisatsiooniga see tähendab, et vedasid raha peale kihla ning elasid võiduajamisele väga kaasa. Roomlaste hulgas oli tõelisi hipodroomifanaatikuid, kelle peamiseks huvialaks olid traavlid ja võidukihutamine. Neile tähendas lemmiktraavli haigestumine suuremat õnnetust kui vaenlase sissetung.
Kokkuvõte
Rooma riigi valitsus mõistis, et vaesemate kodanike poolehoiu võitmiseks ja säilitamiseks tuleb ehitada uhkeid avalikke hooneid , korraldada paeluvaid vaatemänge, jagada kingitusi ning tasuta toitu. Eriti heldekäeliselt võõrustati rahvast triumfikäikude ajal. Ka teiste pidustuste puhul oli kombeks jagada toidupoolist, riietusesemeid ja isegi raha.
Orjatöö laialdase kasutamise tõttu võõrdusid roomlased ikka enam kehalisest tööst, pidades seda endale alandavaks. I sajandil pKr loetleti Rooma linnas ligi 200 000 vaest kodanikku. Riik andis igale neist aastas tasuta 396 kg nisu. Hiljem hakati lisaks teraviljale andma veel liha, veini, toiduõli ja raha. Pärast võidukate vallutussõdade lakkamist muutus see tava riigikassale väga koormavaks.
Kuid roomlased nõudsid endiselt “leiba ja tsirkust ” ning võimukandjatele ei jäänud muud üle kui sellega arvestada.
Enamasti tähistati Roomas usupühasid, mille arv pidevalt suurenes ning ulatus II sajandil 180 päevani aastas. Hiilgavaid vaatemänge ja etendusi korraldati just pühade ajal. Etendused algasid hommikul ja kestsid tavaliselt kogu päeva kuni pimeduse saabumiseni.
Kasutatud kirjandus

Palamets, H. „Vanaaja kultuurist ja olustikust“ , Valgus 1976

Allan, T. „Rooma maailm“ , McRae Boocks Srl 2006