Vana-Rooma aristokraat (0)

Kuningate ajajärgust kuni vabariigi ajajärgu lõpuni oli Rooma riik oma valitsemiskorralt aristokraatlik - riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside [(ld k patres – isad ): põlised Rooma elanikud ja suursuguste suguvõsade liikmed; suurmaaomanikud ja täieõiguslikud kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks] ja rikaste plebeide [(ld k plebs – rahvahulk): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad . Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul] esindajad. Keisririigi perioodil oli Rooma ühiskond aga seisuslik , mis jagunes senaatori– ja ratsaseisuseks, lihtrahvaks, vabakslastuteks ja orjadeks.1 Rääkides Vana-Rooma aristokraatidest ehk ülemkihti kuuluvatest isikutest, peab konstateerima , et need moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti vähemuse2. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi ajal suured erinevused vastavalt sellele, kas süüdistatav oli assiduus või proletarius (kõrgemast seisusest või lihtrahva hulgast). Kõige võrdõiguslikum periood oli aga vabariigi viimane sajand, mil vähendati näiteks tunduvalt vabakslastute kohustusi. Keisririigi kehtestamisega tekkis aga tugev vastupidine suundumus , mis sai edaspidi üha hoogu juurde. Poliitilises ja sotsiaalses korralduses taastati ebavõrdsus, mis lähtus seisuste (ordines) hierarhiast, laienedes ka eraõiguse valdkonda. Senaatorite ja ratsanike jaoks – kelle seisus oli ametlikult pärilik – kehtis eriline abielu- ja pärandiõigus. Mis veelgi tähtsam – neil oli õiguslikud privileegid (näiteks võis nende üle kohut mõista vaid senatikohus) ja kohtumenetluse privileegid [nende puhul ei tohtinud rakendada piinamist, mille Augustus (esimene Rooma keiser3) oli plebeide jaoks kehtestanud] ning viimaks kasutati nende puhul teistsugust kriminaalõigust kui alamast soost inimeste (humiliores) puhul. Alates 2. sajandist pKr kehtisisd õilsatele (honestiores) mitmesugused vabastused ja kergemad karistused ning alamatele (humiliores) raskemad koormised ja karistused. Uues kodakondsuse süsteemis eristusid silmnähtavalt kaks klassi, kelle õiguslikku erinevust toonitas see, et neisse kuulumine oli pärilik. Ius civile oli lakanud olemast aequum ius (võrdne õigus)4. Indiviidid ja perekonnad jagunesid veel omakorda päritolu järgi või vastavalt seadusandja või ametniku tahtele. Näiteks rikastest kõige rikkamatel („parematel”) oli kohustus teenida ratsaväes.5
Roomlaste silmis oli kõik imetlusväärselt korraldatud nii, et sõjalised ja rahalised koormised langesid kõige raskemalt nende õlgadele, kes olid rikkad, võimsad ja kõrget soost. Tegelikkuses olid kõige paremad sõdurid ja kõige lojaalsemad maksumaksjad just need, kellel oli linnas midagi kaitsta. Vastutasuks (muidu oleks olukord liialt pingestunud) oli rahvakoosolekutel (valimistel, seaduste vastuvõtmisel või kohtuotsuste langetamisel) rikastel vaieldamatult suurem mõjuvõim . Põhimõtteliselt ei jäetud kedagi ilma kohustuste ega tuludeta: kuigi rikkaid võeti sõjaväkke sagedamini ja meelsamini.6
Nii palju siis põhimõtetest. Prakitika, mille lõplik väljakujunemine võttis aega sajandeid , oli üsnagi erinev. Kõik kiiruga tehtud üldistused on kahekordselt ohtlikud. Esiteks arvestagem aja jooksul toimunud muutusi ning teoreetilise süsteemi allakäiku ja lagunemist 2.-1. sajandil eKr, mille tagajärjel asendus lõpuks vabariik keisririigiga. Teiseks oli ka süsteem ise eristav ja ebavõrdne, sest see võimaldas ühtedele vähem koormisi ja hüvesid kui teistele, kuni „ rahvalikud ” institutsioonid seda ebavõrdsust mingil määral vähendasid. Samuti mitte vähem märkimisväärne polnud rahaline ebavõrdsus. Eelkõige võimaldas välispoliitiline edu alates aastast 167 eKr otsese maksu sissenõudmisest loobuda – seda juriidiliselt tühistamata. Nii anti kõigile Rooma kodanikele maksuprivileeg ning ilmselgelt olid nad huvitatud vallutuste jätkumisest. Tegelikeks võitjateks olid siin rikkad (kes olid ainsana ka tegelikud maksumaksjad): nad võitlesid harvem ja maksid vähem.7
Rooma oli ka tsensuslik linnriik , ja nii nagu kõik kodanikud ei saanud astuda leegionitesse või kuuluda komiitside kõige mõjuvõimsamatesse tsensuuriatesse, nii ei saanud sugugi mitte kõik astuda ka riigiametitesse. Alates patriitside eesõiguste kaotamisest 4. ja 3. sajandil eKr ei olnud plebeidel enam päritolust tulenevaid piiranguid. Kuid see-eest kehtisid (ja seda kiputakse sageli unustama) tsensuslikud nõuded. Kuna kõrgematesse riigiametitesse pürgimisel oli esimeseks astmeks teenistus sõjatribuunina, pidi taotleja suutma teenida ratsaväes – s.t ta pidi kuuluma ratsanike klassi ja olema vabana sündinud. Peale selle eeldati – vähemalt kuni 1. sajandi alguseni -, et kandidaat oleks teeninud ka mõned aastad sõjaväes . Vabariigi ajal ei nõutud enam ühegi seadusega vastavat päritolu (et isa oleks olnud senaator või riigiametnik ), kuigi tegelikus elus sellega ikkagi arvestati. „Uutel inimestel”, notaablite poegadel ja lihtsatel ratsanikel, oli tunnistatud õigus kandideerida kõrgetesse riigiametitesse – ning Mariuse (157 eKr - 16. jaanuar 86 eKr, Vana-Rooma riigiametnik ja sõjväelane8) ja Cicero (3. Jaanuar, 106 eKr – 7. Detsember, 43 eKr, Vana-Rooma oraator , riigiametnik, poliitiline filosoof ja jurist9) eeskujul isegi kõige kõrgematesse. Augustuse valitsusajal nad enam kõrgemateese riigiametitesse ei pääsenud: need reserveeriti vaid senaatorite poegadele .10
Rääkides aristokraatide päevakorrast, võib öelda, et nad tõusid vara, koos päikesega, et täielikult kasutada päeva ja päevavalgust, nagu teisedki roomlased . Voodis lebamist ajal, mil päike oli juba kõrgel, peeti ebasündsaks. Esimesena tuli jõuka orjapidaja juurde juuksur , et ajada peremehel habet. Kuna seepi ei tuntud ja rauast habemenuga oli nüri , siis kujunes raseerimine väga valusaks toiminguks, mis pealegi nõudis hulga aega. Nii mõnegi roomlase nägu oli sagedasest habemeajamisest armiline, kuid parata polnud midagi – habeme kandmine ei olnud moes ja moodi tuli arvestada.11
Hommikusele tualetile järgnes esimene eine, mis koosnes leivast-soolast, tükikesest juustust ja peotäiest oliividest. Mõnikord oli leivatükk leotatud veinis või kastetud mee sisse. Vastavalt kombele tulid nüüd kõik majalised peremeest tervitama . Eriti agarad olid kliendid, kes lootsid , et hommikuse tervituse eest kutsutakse nad lõunale või antakse mõni kingitus. Seejärel asus igaüks oma toimetuste juurde. Riigimehed tegelesid valitsusasjadega, kohtunikud mõistsid õigust, kaupmehed sõlmisid äritehinguid. Keskpäeval katkestati töö ja võeti einet, mis oli hommikusest mõnevõrre tugevam. Päeva teiseks eineks pruugiti leiba, ube, sibulat, puuvilja ja veega lahjendatud veini. Kellel võimalik, see lubas endale väikese uinaku, et olla värske pärastlõunaks, mil tuli minna termi ennast pesema , kehaliste harjutustega tegelema või niisama juttu ajama, foorumile või Marsi väljakule jalutama . Põhiline söögikord langes aga õhtule, mil kogu perekond oli koos. Tavaliselt kutsuti õhtusöögile külalisi. Laua taga hargnes elav vestlus , arutati päevasündmusi ning kuulati, kuidas ori deklameeris luuletusi. Pidulik õhtusöök kestis harilikult mitu tundi ja koosnes kolmest osast. Alguses pakuti söögiisu tõstvaid roogasid. Tava järgi alustati munadest, mille juurde serveeriti salateid ja soolakala ning viinamarjamahlast jooki. Seejärel toodi lauale tugevad lihatoidud , meisterlikult valmistatud kala ja putrusid. Joogiks pakuti aga veega lahjendatud veini. Kolmanda osa moodustasid magustoidud, peamiselt puuviljad ja kastanid. Viimasena pakuti alati õunu. Seega toimus pidulik söömaaeg alati kindlas järjekorras munadest õuteni. Sellest on tulnudki roomlaste kõnekäänd „Ab ovo usque ad mala” („Munadest õunteni”), mille all mõeldi tegevust algusest lõpuni.12
Söödi selleks määratud ruumis (trikliiniumis), kus laua ümber asetsesid lamamisasemed. Trikliinium tulenebki kreekakeelsest sõnast „kolme voodi ruum”. Mehed lamasid söögi ajal ühel küljel, toetudes vasaku käega padjale. Naised istusid , sest naiste juures peeti poollamavat asendit ebaviisakaks. Kahvlit ja nuga ei kasutatud. Toit toodi lauale lahtilõigatuna ja pandi sealt taldrikule, mida sööja hoidis vasakus käes, tõstes suutäisi parema käe sõrmedega suu juurde. Kui näpud määrdusid, siis pühiti need puhtaks, kas rätiku või läheduses olevate orjade pikkade juuste külge. Näpurätikusse võis külaline koju kaasavõtmiseks panna kõike, mida söömiseks pakuti.13
Pidusöökide korraldamisel püüdsid orjapidajad üksteisest üle pakkuda, mõeldes välja ikka kummalisemaid ja kallimaid roogasid. Kokakunsti tipuks peeti toidu serveerimist sellisel kujul, et sööjatest keegi aru ei saaks, mida ta parasjagu sööb. Hea koka eest maksti terve varandus . Olid koguni erilised ametimehed, kelle ülesandeks olid üllatavate roogade väljanuputamine. Vabariigi ajajärgul olid toidud olnud lihtsamad ja vaprad roomlased lehkasid nagu talupojadki tugevasti küüslaugu järele. 1. sajandil e.m.a hakkas senine lihtsus kaduma ja asemele tulid Idamaade luksust jäljendavad kombed. Ikka sagedasemaks muutus linnupraad. Eriti hinnati paabulinnu liha (varem lepiti searupskitega). Toitu hakati vürtsitama meretaguste vürtsidega. Ajuti söödi ilma mõõdutundeta. Üksikute hulgas levis komme söödud toit sealsamas välja oksendada. Selleks kõdistati kurgunibu paabulinnu sulega, mis leiti olevat küllalt peen moodus uuele maiuspaladele ruumi tegemiseks.14
Sööjaid ümmardas arvukalt orje. Tavaliselt olid külalistel kaasas oma orjad , kes istusid või seisid peremehe lähedal. Nad hoidsid peremehe sandaale, ulatasid räti näppude pühkimiseks, kandsid koju kompsu toiduga, mida peremees oli laualt kaasa võtnud . Suurtel pidudel pidid orjad sööjaid ümmardama erilise elegantsiga. Nii tuli vardas praetud metssiga lõigata lahti kõigi külaliste silme all. Ori harjutas liha lõikamist puust maketil, kusjuures oli vaja silmas pidada liigutuste sujuvust ja meeldivust. Mõni peremees laskis orjadel toitu serveerida koguni tantsides, muusika taktis.15
Pärast söömist algas pidulikel koosviibimistel jooming. Kreeka eeskujul joodi lahjendatud veini, mida vürtsitati pipraga või aromaatsete roosilehtedega. Puhta veini joomist peeti ebasündsaks, kuna leiti, et see viitab alkoholismile. Külaliste hulgast valitud joomameister jagas lahjendatud veini pika kulbiga. Tema määras ka peekrite arvu. (Näiteks Caesari terviseks tuli tühjendada 6 peekrit, sest Caesari nimes oli 6 tähte.) Joojatele pandi kaela lillevanikuid ja nad puistati üle lõhnavate õitega.16
Roomlaste põhiliseks riietusesemeks oli lihtne särgitaoline tuunika. Selle peale mähiti villasest kangast tooga. Tooga oli vaba kodaniku tunnusmärk . Täisealiseks saanud noorukile kingiti valge tooga, mis pidi sümboliseerima tema vastuvõtmist Rooma kodanike hulka. Tooga ahendas liigutusi, kuid andis kõnnakule piduliku rühi. Tooga selgapanek nõudis teise inimese abi, sest kõik voldid pidid õigesti langema, muidu hakkasid päevavargad tänaval saamatu toogakandja üle irvitama. Keisririigi ajal hakkas ikka rohkem roomlasi tänavale ilmuma üksnes tuunikas. See kutsus orjapidajate ladviku hulgas esile nurina: maailma isandad, roomlased, jooksevad maailma pealinnas ringi ainult tuunikas! See on ju ennekuulmatu kommete langus ja häbi . Tsirkusesse ja amfiteatrisse lubati tulla üksnes toogas.17
Pükse ja sukki ei tuntud. Neid hakati kandma alles germaanlaste eeskujul põhjapoolsetes provintsides, kus külm kippus roomlastele liiga tegema.18
Riietuses näitas kandja rikkust mitte tegumood , vaid võimalikult kallihinnaline materjal. Tavaliselt valmistati rõivad villast, mis imas hästi niiskust ja hoidis külmetamise eest. 1. sajandil m.a.j. ilmus kallis hiina siid . Kõige luksuslikumaks riietusesemeks peeti ülikallist purpurmantlit.19
Kodus käidi sandaalides, tänaval aga kingades või saabastes. Naised kandsid pikka, kandadeni ulatuvat stoolat, mis oli vöökohalt kinni seotud. Tänu idamaa siidile ja puuvillastele kangastele oli Rooma naiste riietus hoopis värviküllasem ja kergem kui meestel.20
Palju tähelepanu pöörasid moedaamid soengule. Kui juuksur-orjatar ei tulnud tööga küllalt hästi toime või tegi perenaisele soengu korrastamisel valu, siis suvatses perenaine teda isiklikult piitsutada, küünistada või nõeltega torkida. Kasutusel olid Indiast toodud võltsjuuksed nind kunstripsmed. Ka kunsthambaid kasutati laialdaselt.21
Rikka roomlase elamus oli mööblit üldiselt vähe. Jõukust ei rõhutatud mitte esemete hulga, vaid väärtusega. Kuna roomlane veetis suurema osa ajast poollamades, siis otsustati erilist tähelepanu lamamisasemetele. Kõrgelt hinnati kalleid lauaplaate, mida mõnel rahamehel oli sadade kaupa. Vastavalt sündmusele asetati lauajalgadele eri lauaplaat.22
Kokkuvõttes võib öelda, et Rooma ühiskonnas ümbritses tegelikult iga „suurt” arvukas juhtimiskeskus, mis koosnes orjadest, vabakslastutest ja klientidest, kel oli eriharidus oma isanda teenimiseks: „Isanda mõistust asendas orjade tarkus.”23
Kasutatud kirjandus:

Giardina, Andrea. Vana-Rooma inimene. Tõlkinud Kattri Ezzoubi. AS BIT, 2004.

Kõiv , Mait . Inimene, ühiskond, kultuur. I osa. Vanaaeg . Tallinn: Avita , 2006.

Wikipedia. „Augustus”. Viimati muudetud 7. Märts 2013. .

Wikipedia. „ Gaius Marius ”. viimati muudetud 10. Märts 2013. .

Palamets , Hillar . Vanaaja kultuurist ja olustikust. Tallinn: 1976.
1 Mait Kõiv, Inimene, ühiskond, kultuur. I osa. Vanaaeg (Tallinn: Avita, 2006), 115-116.
2 Andrea Giardina, Vana-Rooma inimene, tõlk . Kattri Ezzoubi (AS BIT, 2004), 24.
3 „Augustus”, viimati muudetud 7. Märts 2013, .
4 Andrea Giardina, Vana-Rooma inimene, tõlk. Kattri Ezzoubi (AS BIT, 2004), 27-28.
5 Andrea Giardina, Vana-Rooma inimene, tõlk. Kattri Ezzoubi (AS BIT, 2004), 34.
6 Andrea Giardina, Vana-Rooma inimene, tõlk. Kattri Ezzoubi (AS BIT, 2004), 35.
7 Andrea Giardina, Vana-Rooma inimene, tõlk. Kattri Ezzoubi (AS BIT, 2004), 35-37.
8 „Gaius Marius”, viimati muudetud 10. Märts 2013, http://et.wikipedia.org/wiki/Gaius_Marius >.
9 „Cicero”, viimati muudetud 11. Märts 2013, http://et.wikipedia.org/wiki/Cicero >.
10 Andrea Giardina, Vana-Rooma inimene, tõlk. Kattri Ezzoubi (AS BIT, 2004), 57-58.
11 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 193.
12 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 193-194.
13 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 194.
14 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 194-195.
15 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 195.
16 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 195-196.
17 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 196.
18 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 196.
19 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 197.
20 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 197.
21 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 197.
22 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 197.
23 Andrea Giardina, Vana-Rooma inimene, tõlk. Kattri Ezzoubi (AS BIT, 2004), 62.