Rooma ühiskond ja seisused (0)

Rooma ühiskond ja seisused
Ühiskond
Rooma oli seisulik ühiskond, mis oli paljuski ära määratud seadustega.
Ehkki juba hilise vabariigi ajal ei määranud inimese seisundit kuulumine patriitside või plebeide hulka, oli seisuslik päritolu ülioluline. Ühiskonnaliikmed ei olnud võrdsed, rikastel kodanikel olid oma sõltlased – kliendid, kelle nad andsid maad ja raha ning vastutasuks toetas klient teda sõjaretkedel ning hääletas nii nagu patroon seda soovis.
Kõige tähtsamad ühiskonna liikmed olid senaatorid, kes tulid Rooma linna jõukate patriitsi- ja plebeisuguvõsade hulgast. Keisrid hakkasid senaatoriteks arvama ka teiste Itaalia ja provintside linnade ülikuid. Senaatori ametirüüks oli valge purpurpunase triibuga tooga. Senaatorid olid suurmaavaldajad, kuid nende elu möödus kõrgetes riigiametites Roomas. Senaatorite hulgast pärinesid ka provintside asevalitsejad ja sõjaväeülemad.
Järgmine seisus oli ratsanikud , kelleks olid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. Ratsanikud tegelesid meelsasti kauplemise , rahanduse ja kohtunikuameti pidamisega. Seisuse nimetus tuli algsest kohustusest teenida sõja korral ratsaväes, kuna neil oli piisavalt jõukust hobuse ja varustuse muretsemiseks. See sõjaline eritähendus kadus varakult, siis kuulusid sinna kõik teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikud, paljud neist olid suurmaavaldajad.
Ratsanikud ja senatiaristokraatia moodustasid Rooma ülemkihi.
Senaatoritest ja ratsanikest madalamal seisis lihtrahvas : käsitöölised, vabad talupojad ja rentnikud. Kõige madalamal olid proletaarid ehk varatud linna elanikud.
Käsitöölised valmistasid käsitöötooteid, talupojad harisid oma maad või töötasid kellegi põllul, rentnikud harisid laenatud maad. Proletaarid elasid linnas, neile jagati tasuta vilja , selleks et tagada nende kuulekus. Kõik nad olid Rooma kodanikud.
Orjade osa rooma majanduses oli suur. Enamasti töötasid just orjad suurmaaomanike põldudel. Tihti töötasid orjad ka kaevandustes.
Ori oli omaniku vara, omanik võis temaga teha mida iganes soovis, sealhulgas ka teda tappa. Mõni peremees lasi oma orjal endale elatist teenida, nõudes selle eest korrapärast tasu. Nii võis ori tunda ennast peaaegu vaba kodanikuna, kuid tema vara kuulus mõistagi omanikule. Paljud peremehed lasid ustavatel ja töökatel orjadel end teatud rahasumma eest vabaks osta. Kui ori lasti vabaks sai ta koheselt Rooma kodanikuks. Nii mõnestki vabakslastust sai rikas ja mõjukas inimene.
Rooma perekonnas kuulus täielik võim mehele, talle allusid nii ta naine, pojad, tütred(meheleminekuni) ja orjad ja ta võis nende elu ja surma üle otsustada. Ka täiskasvanud ja abielus pojad allusid isa eluajal temale. Noored roomlased said enamasti isa või vanema venna käe all sõjalist kasvatust ning õppisid lugemist-kirjutamist, rikkamatest peredest pärit lapsed õppisid, aga lisaks kirjandust, kreeka keelt, juurat. Kui laps kooli pandi, siis tehti seda 7aastaselt.
Naisel puudusid poliitilised õigused. Abielludes läks ta isa eestkostelt abikaasa eestkostele. Naise peamiseks vooruseks peeti jäägitut abielutruudust.
Roomat valitses rahvakoosoleku poolt kinnitatud kuningas ning senat , milleks oli tähtsamate sugukonnavanemate kogu.
Elu-olu
Roomlaste elu erines seisustele vastavalt vägagi. Luksuslikes lossides elavate aristokraatide kõrval elasid vaesemad kihid mitmekordsetes tellis ehitistes , mis elanikele tihti ka kaela kukkusid. Rooma maja oli traditsiooniliselt nelinurkne kivimaja mille keskel asus magamistubadest ümbritsetud eluruum aatrium . Aatrium oli avatud katusega, sisse sajava vihma jaoks oli omaette bassein, hilisemal ajal rajati suuremate majade juurde sammaskäiguga piiratud aed ja vastuvõturuum.
Linnas oli keskne koht foorumil, linnapilti ilmestasid templid ( Panteon ), triumfikaared ning avalikud hooned: termid, tsirkused .
Meelelahutus
Meelt lahutati kõige enam tsirkuses. Ükski roomlane ei suutnud vastu panna võlule, mida pakkusid kas omavahel või kiskjatega kaklevad gladiaatorid .Gladiaatorid võitlesid nii rühmalahingutes kui ka omavahel, siis kandis tavaliselt üks neist kiivrit, kilpi, rinnakaitset ja mõõka, teine aga oli relvastatud kolmhargi ning võrguga. Kui üks gladiaator teise oma võimusse sai otsustas rahvas pöidlaga osutates(enamasti väidetakse, et pöial üles tähendas elu ja pöial alla surma, kas talle kingitakse elu või mitte. Keisri kohal olles oli tema otsus lõplik. Väga populaarsed olid ka hobuste võiduajamised ( tavaliselt oli sõitjaks ori, sest alal oli üksjagu ohtlik)
Religioon
Roomlased austasid mitmeid jumalaid ning ei kehtestanud seetõttu ka vallutatud aladel oma süsteemi vaid lasid kohalikel ka kohalike jumalusi asutada. Ainus tõsine konflikt tekkis neil kristlastega kes kujutasid endast “kahtlast elementi” ning keeldusid teisi jumalaid peale enda oma tunnistamast, ent hoolimata nende tagakiusamisest ja igasugusest allasurumisest muudeti kristlus Roomas siiski lõpuks riigiusundiks.
Riietus
Roomlaste peamiseks riietusesemeks oli lihtne särgitaoline tuunika. Vaba kodanik mähkis selle peale villasest kangast valge tooga, kusjuures parem käsi ja õlg jäid vabaks. Seda võis kanda vaid täisealine roomlane. Tooga piiras liigutusi, kuid muutis kõnnaku pidulikuks. Toogat sai selga panna ainult teise inimese abiga, sest kõik riidevoldid pidid õigesti langema . Saamatult riietatu üle tänaval irvitati. Keisririigi ajal hakkasid paljud tänaval käima üksnes tuunika väel. Selline kommete langus ja häbi kutsus esile aristokraatide rahulolematuse. Tsirkusesse ja amfiteatrisse lubati tulla vaid toogas.
Pükse ja sukki roomlased ei tundnud , kuid põhjapoolsetes provintsides hakati neid kandma - külm tegi roomlastele liiga. Kuna riietuses oli tegumood ühesuguselt lihtne, siis näitas kandja seisundit materjali hind.
Tavaliselt valmistati riided villast. Villane riie imas hästi niiskust ja kaitses kandjat külmetamise eest. 1. sajandil võeti Roomas kasutusele kallis hiina siid . Kõige luksuslikum riietusese oli ülikallis purpurmantel. Jalas kanti sandaale, tänaval ka kingi ja saapaid. 
Naised kandsid kandadeni ulatuvat stoolat, mis olid vöökohalt kinni seotud.
Lisaks:

• Patriitsid ja plebeid
  

Rooma kodanikud jagunesid varase vabariigi perioodil kahte õiguslikult eristatud klassi: patriitsid ja plebeid.

• Patriitsid olid suursuguvõsade liikmed, kellele kuulusid kõik kodanikuõigused – pääsesid riigi- ja preestriametisse ja senatisse. Nendeks osutusid rikkad maavaldajad, kes omasid rohkesti kliente.
  
• Plebeid olid isikud, kes oma jõukuselt jäid patriitsidele alla. Enamuse neist moodustasid talupojad Nad võisid osa võtta rahvakoosolekutelt, kuid riigiametitesse ja senatisse nad ei pääsenud. Nad moodustasid enamuse Rooma armeest.
  

Abielud nende vahel olid keelatud. Mõne aja pärast patriitside ja plebeide vaheline ebavõrdsus kadus, mõlemad klassid moodustasid Rooma aristokraatia ,ning tühistati ka nende vaheline abielu keeld.
Tooga
Tuunika
KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.hot.ee/seggo/failid/rooma.doc
http://kaur.pri.ee/?p=60
http://www.laborint.com/12a/uploads/files/ajalugu__olustik_ja_argielu_roomas.doc
http://miksike.com/docs/elehed/6klass/7rooma/6-7-17-1.ht m
INIMENE, ÜHISKOND , KULTUUR Iosa Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma
( Mait Kõiv, Ain Mäesalu, Krista Piirimäe, Märt Tänava, koostaja Helmut Piirimäe)
ANTIIGILEKSIKON 2