Vana-Egiptuse arhitektuur (6)

Vana-Egiptuse arhitektuur
Uus riik
Referaat.







Sigrid Nurmeleht 10c



SISSEJUHATUS
Vana-Egiptuse kultuur hakkas kujunema IV aastatuhande lõpus enne Kristust Niiluse jõe kallastel. Algselt olid vaid väikeriigid ehk noomid , mis hiljem, ühise niisutussüsteemi loomisel, kujunesid läbi pika arengu üheks ühteseks Egiptuse riigiks. Niiluse iga-aastased üleujutused, kunstlik niisutamine ja soodne kliima lõid head tingimused põlluharimiseks. Niiluse org kaistses ka hästi rändrahvaste ja nende rünnakute eest, muutes Egiptuse suletuks ja etnilise koosseisu suhteliselt püsivaks, seetõttu on Egiptuse traditsioonid ja normid väga vanad ning tugevad. ( Kangilaski 1997).
Egiptuse ajalugu pariodiseeritakse vaaraodedünastiate järgi, mida on loendatud kolmkümmend. III - VI dünastia valitsesid Vana Riiki ( u. 2778-2236 eKr), XI - XIII dünastia (u. 2040-1730 eKr) moodustas Keskmise Riigi. Sellele järgnes teine killunemisaeg ja võõra rändrahva (hüksoste) ajutine võim. Uut Riiki valitses
XVIII – XX dünastia ( u. 1562 -1085 eKr), see oli ka Egiptuse uue õitsengu ja suurima sõialise võimsuse aeg. Egiptuse võimu alla kuulusid ajutiselt isegi Palestiina ja Süüria. Hilise Riigi (21.-30. dünastia) lõpupoole valistsesid Egiptust pärslased (al 525
Kr). ( Stadnikov 1998)
Riigikorraldus
Muistset riiki juhtis vaarao, ainuvalitseja, ülempreester, riigi poliitiline ja sõjaline juht, kes oli jumal Horose poeg, jumala asemik maapeal. Vaarao lähikonna moodustasid ülikud, religioosse korra järele valvasid preestrid . Range hierarhia toetus põlluharijate õiguseta massile . ( Alpatov 1973) Egiptuse talupoeg oli tõeliselt töökas ja kannatlik põlluharja, kes leppis nigela toidu, lihtsa elamu ja rõivastega (Spence 2000). Valitsejate kasutada oli ka järjest kasvav orjade hulk, keda kasutati näiteks püramiidide ehitamisel , nad olid elavad tööriistad (Alpatov 1973).
Polüteism
Vana-Egiptuse usk oli polüteistlik, austati kümneid jumalaid, keda armastati: jumalaid kummardati iga päev, neile toodi ohvreid ja nende auks püstitati templeid. Vanemaid jumalaid kujutleti eelkõige loomadena, kunstis omistasid nad omale looma peaga inimese keha, sellised on näiteks krokodillipäine vetevalitseja Sobak, lehmapäine rõõmu, muusika ja tantsu jumal Hathor . Egiptlased ehitasid targa sfinksi kuju, mis kujutab endast inimese peaga püha lõvi kuju. Ajapikku kujunesid kõige tähtamateks jumalateks antropomorfsed Osiris , tema abikaasa Isis ja Amon , kellega seostus päikesejumal Ra. (Kangilaski 2003)
Esines ka fetišmi, nii elavad kui surnud kandsid amulette,mis tihti kujutasid jumalusi , neile omistati õnnetoovaid jõude. Ei puudunud ka toteism. (Spence 200)
Animism
Egiptlastel kujuned ettekujutus hingest ja elust pärast surma. Nad uskusid, et hing (ba), keda sümboliseeris inimpeaga lind, lendas pärast inimese surma ära. Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki , surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda . (Spence 2000) Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta šaakali peaga jumalust (Kangilaski 2003). Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu – surnumask (Spence 2000). Muumiaga koos astati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks. Hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Võib öelda, et oma olemuselt oli Egiptuse