Vana-Egiptuse arhitektuur (6)

Vana-Egiptuse arhitektuur
Uus riik
Referaat.
Sigrid Nurmeleht 10c
SISSEJUHATUS
Vana-Egiptuse kultuur hakkas kujunema IV aastatuhande lõpus enne Kristust Niiluse jõe kallastel. Algselt olid vaid väikeriigid ehk noomid , mis hiljem, ühise niisutussüsteemi loomisel, kujunesid läbi pika arengu üheks ühteseks Egiptuse riigiks. Niiluse iga-aastased üleujutused, kunstlik niisutamine ja soodne kliima lõid head tingimused põlluharimiseks. Niiluse org kaistses ka hästi rändrahvaste ja nende rünnakute eest, muutes Egiptuse suletuks ja etnilise koosseisu suhteliselt püsivaks, seetõttu on Egiptuse traditsioonid ja normid väga vanad ning tugevad. ( Kangilaski 1997).
Egiptuse ajalugu pariodiseeritakse vaaraodedünastiate järgi, mida on loendatud kolmkümmend. III - VI dünastia valitsesid Vana Riiki ( u. 2778-2236 eKr), XI - XIII dünastia (u. 2040-1730 eKr) moodustas Keskmise Riigi. Sellele järgnes teine killunemisaeg ja võõra rändrahva (hüksoste) ajutine võim. Uut Riiki valitses
XVIII – XX dünastia ( u. 1562 -1085 eKr), see oli ka Egiptuse uue õitsengu ja suurima sõialise võimsuse aeg. Egiptuse võimu alla kuulusid ajutiselt isegi Palestiina ja Süüria. Hilise Riigi (21.-30. dünastia) lõpupoole valistsesid Egiptust pärslased (al 525
Kr). ( Stadnikov 1998)
Riigikorraldus
Muistset riiki juhtis vaarao, ainuvalitseja, ülempreester, riigi poliitiline ja sõjaline juht, kes oli jumal Horose poeg, jumala asemik maapeal. Vaarao lähikonna moodustasid ülikud, religioosse korra järele valvasid preestrid . Range hierarhia toetus põlluharijate õiguseta massile . ( Alpatov 1973) Egiptuse talupoeg oli tõeliselt töökas ja kannatlik põlluharja, kes leppis nigela toidu, lihtsa elamu ja rõivastega (Spence 2000). Valitsejate kasutada oli ka järjest kasvav orjade hulk, keda kasutati näiteks püramiidide ehitamisel , nad olid elavad tööriistad (Alpatov 1973).
Polüteism
Vana-Egiptuse usk oli polüteistlik, austati kümneid jumalaid, keda armastati: jumalaid kummardati iga päev, neile toodi ohvreid ja nende auks püstitati templeid. Vanemaid jumalaid kujutleti eelkõige loomadena, kunstis omistasid nad omale looma peaga inimese keha, sellised on näiteks krokodillipäine vetevalitseja Sobak, lehmapäine rõõmu, muusika ja tantsu jumal Hathor . Egiptlased ehitasid targa sfinksi kuju, mis kujutab endast inimese peaga püha lõvi kuju. Ajapikku kujunesid kõige tähtamateks jumalateks antropomorfsed Osiris , tema abikaasa Isis ja Amon , kellega seostus päikesejumal Ra. (Kangilaski 2003)
Esines ka fetišmi, nii elavad kui surnud kandsid amulette,mis tihti kujutasid jumalusi , neile omistati õnnetoovaid jõude. Ei puudunud ka toteism. (Spence 200)
Animism
Egiptlastel kujuned ettekujutus hingest ja elust pärast surma. Nad uskusid, et hing (ba), keda sümboliseeris inimpeaga lind, lendas pärast inimese surma ära. Surnul aga oli teisik ka, kes sündis ilma koos temaga. Ka oli osa kõiksuse elujõust, inimese kaitsevaim, kes saatis inimest tema maises elus, avaldades end täielikult pärast isiku surma. Egiptlastele oli maine elu vaid ettevalmistus igavikuks: egiptlased uskusid, et ka peab elama samades tingimustes, mis inimene elas maises elus. Seepärast pandi talle hauda kaasa kõik eluks vajalik ja muudki , surnu keha säilitati balsameerimise teel, et ka saaks soovi korral surnukehasse asuda . (Spence 2000) Balsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsepühakuks peeti Anubist, musta šaakali peaga jumalust (Kangilaski 2003). Surnukeha asetati inimkehakujulisse kirstu, mida kaunistasid peened ja rõõmsavärvilised pildikesed jumalustest, amulettidest ja erinevatest sümbolitest. Kirstukaanele oli nikerdatud lahkunu nägu – surnumask (Spence 2000). Muumiaga koos astati hauda ka portreeskulptuurid, mis sobisid samuti hinge elupaigaks. Hauakambri seinad kaunistati maalidega, et luua hingele meeldiv elukeskkond. Matusetseremoonia oli suursugune ja uhke. Võib öelda, et oma olemuselt oli Egiptuse kunst matusetalituse kunst , sest surm oli kujunenud omaette rituaaliks ( Plazy 2002). Ka arhitektuuris pöörati enam tähelepanu haudehitistele kui eluhoonetele. Vaaraole hakati haukambrit ehitama juba tema võimulesaamise alguses kogu riigi jõududega.
Bes – lõbujumal
Oisiris – hauataguse riigi valitseja
ARHITEKTUUR
Sissejuhatus
Egiptuse arhitektuuris väljendus selgelt alandlik kuulekus vaaraole ja jumalatele. Kunsti üheks ülesandeks oli suurendada vaarao hiilgust ja süvandada jumalakartlikkust. Vaaraode matmispaigad pidid olema võimsamad kõigist teistest.
Vana riik
Peamised ehitised Egiptuse Vana riigi ajal olid hauakambrid . Kõige varasemad Egiptuse hauakambrid olid maa-alused ehitised mastabad , mis kujutasid endast maa-alust kividest voodertatud hauakambrit, mille kohal paiknes kastitaoline, nelinurkne kaldus külgseintega kiviehitis. Kõige silmapaistvamad ja võimsamad ehitises Vana Riigi ajal olid aga püramiidid. Alguses olid astmikpüramiidid, millest ilmselt tekkisid tõelised püramiidid vaaraodele ehitatud kõrgemate mastaabade ülespoole kitsenevate astmete täitmisel. Püramiidide ehitamisel jäeti neisse sissekäigud hauakambrini, mis tavaliselt asus maapinnast madalamal, käigud suleti ja peideti pärast matust. Ehitise välispind kaeti lihvitud kiviplaatidega. (Kangilaski 1997) Püramiidid on ehitatud suurtest graniitplokkidest, mis esialgu olid rohmakalt välja taotud ja laotud horisontaalselt , asetatud nii et põhiliselt hoidis plokke koos nende endi raskus, lisatud oli ka mörti. Aja möödudes hakati püramiidi sisemust valmistama segust , mis koosnes enamasti kividest, savist ja savitellistest. (Spence 2000)
Keskmine Riik
Keskmise riigi ajal olid vaaraode peamisteks matmispaikadeks looduslikult hästi varjatud kaljuhauad , mis ruumijaotuselt sarnanevad mastabadega. Suurte püramiidide ehitamine on lõpetatud. Peamine kaljuhaudade asukoht asub Teeba lähedal Kuningate Orus, seal on üle kümne kaljuhaua, leitud ka üks puutumatult säilinud haud – vaarao Tutanhamoni haud. Hakatakse kasutama sambaid – eeldooria sambaid, mis annavad hauakambri sissekäigule fassaadi meenutava kuju. ( Vaga 2004)
UUS RIIK
Umbes aastal 1800 eKr tungisid Egiptusesse hüksoslased, kesjärgnes kahesaja aastane võitluste periood, millest Egiptlased väljusid umbes aastal 1600 eKr võitjatena. Vana riigikorraldus sai aga tugevasti lüüa: egiptlased puudusid varem peaaegu igasugused kokkupuuted teiste rahvastega, eriti sõjalised. Uus olukord äratas egiptlastes rahvusliku kokkukuuluvustunde, võimuladvikus tekkis ag igatsus uute valduste järele. Valitsejad pidid taastama oma ülemvõinu: loodi suur ja võimas riigiaparatuur ja alustati tugevat propagandat, mis ulatus ka religiooni. (Alpatov 1973) Uut riiki valitsesid XVIII-XX dünastia, vaaraod Jahmos, Amenhotep I- IV, Thutmosis I-IV, Hetšepsut, Ramses I-IX, aastatel 1562-1085 eKr (Stadnikov 1998). Uue riigi ajal sai peajumalaks Amon, kes egiptlaste kujutluses oli liitunud päikesejumal Ra- ga ja kandis seetõttu nüüd nime Amon-Ra (Kangilaski 2003). Kuningad püüdsid oma seotust peajumalaga kinnitada neile pühendatud suursuguse ja võimsa arhitektuuriga (Stadnikov 1998).
Arhitektuur ja kunst
Kunst saavutas oma õitsengu just Uue riigi ajal. Egiptusest oli saanud tolle aja Idamaade võimsaim riik, poliitiline mõju avaldus ka Palestiinale ja Süüriale. Suhtlemine teiste maadega, Ees- Aasia ja Kreetaga, tõi uusi elemente egiptuse kunsti. Kõige olulisemaks arhitektuuri tüübiks sai templiarhitektuur .(Vaga 2000)
Uue riigi kunst erineb eelnevast, ta on kaotanud oma rahulikkuse ja suuruse ning muutus aktiivsemaks, ta on palju loovam ja mitmekülgsem, graatsilisem. Ta oli üllatav: kord tagasihoidlik ja elegantne, või hoopiski ülepaisutatud ja ülev. Kasutati Vana riigi motiive, võeti kasutusele julgelt ka uusi. Puuduvad vanale ajale iseloomulik puhtus ja lihtsus, vormide terviklikkus ja kooskõla; endised klassikalised vormid on omandanud rikkuse, pinge ja kõrge, sageli virtooslikkusele läheneva meisterlikkuse. (Alpatov 1973)
Templiarhitektuur
Vanimad egiptuse templid olid ehitatud haudehitiste juurde ja olid mälestuspaikadeks. Uues riigis saavad templid iseseisvateks, nad eraldatakse haudehitistest, paljud templid ehitatakse uuesti. Tempel oli kuningavõimu ülistavaks sümboliks, teistalt pidi ta lähendama religiooni egiptuse elanikonnale.
Templi põhiplaan
Kõige lihtsam templi tüüp oli nelinurkne, pealt suuresosas lahtine ja kõrgete müüridega muust maailmast eraldatud ehitis. Uue riigi ajal muutusid templite plaanid ja ülesehitus keerukamateks (Kangilaski 1997) .
Egiptuse templid mõjuvad väliselt rangetena, ei ühtki akent ega sammast, vaid suurejooneline ja pidulik monotoonsus . Templi seinu (pindu) katavad värvikirevad hieroglüüfid ja reljeefid jumalate ning valitsejate kujudega . Templi kitsas külg on peafassaadiks, kus asub ka sissekäik. Sfinksidest või jääradest moodustus pikk allee , mis kaunistab templisse viivat teed. (Vaga 2000)
Väravaehitise, pülooni, moodustasid kaks längus seinaga tornikujulist tiiba, mille vahel oli sissekäik, kitsas ning kõrge. Süvarihma simss, mis oli üks levinumaid motiive egiptuse arhitektuuris, kroonis ukse ülemis osa. Sissekäigu kõrval asusid mastid , mille otsas lehvisid lipud, et eemale peletada halvad vaimud. Sissekäiku võisid kaunistada ka obeliskid ja hiiglaslikud vaarao kujud, nn kolossid.(Vaga; 2000) Sissekäik oli ka palvetamiskoht, alles seejärel, pärast seda takistust, astuti templi esimesse õue.
Esimene õu oli täisnurkne, suur ja seda ümbritsesid neljast, vahel vaid kolmest küljest sammastega, mis moodustasid lahtised sammaskäigud. Õue keskel olev sammaste rida võis mõnikord tähitsda ka peatelje suunda. Edasi liiguti suurde ruumi – sammassaali, mille lagi toetus sammastele. Suuremates templites võis olla saali keskmine osa kõrgem kui kõrvalosad, sel juhul olid ka kõrgemas osas aknad, millest paistis sisse valgust. (Vaga 2000) Sinna hämarasse suumi võis valgus tungida ka läbi lahtise õue. Sammassaali nimetati ka „pühaduse saaliks“, sest just siia toodi pühadus, kelle juurde pääsesid vaid piiratud ülikkonna liikmed. (Alpatov 1973) Sammassaalile järgnes vahel ka teisi ruume, kuid sealt võis otse pääseda ka kõige pühamasse ruumi. Seal võisid viibida vaid preestrid, sinna ei pääsenud eales ükski valguskiir, seal pimeduses asetses naos, ristkülikukujuline kast, milles hoiti pühi sümbolieid, samuti võidi seda kasutada püha looma puurina (Spence 2000).
Ka seest kaunistasid templi seinu ja sambaid kaunid reljeefid, maalid ja hieroglüüfid.
Eelpool kirjeldatud templi tüüp oli üks kõige lihtsamaid ja tavalisemaid. Suuremad ja uhkemad templid, keeruliste õuede ja ruumidekompleksiga, asusid tollaegse nt pealinna Teeba lähedal Karnakis ja sellest 3,5 kilomeetri kaugusel Luksoris. Sama suurejooneline on ka Ramassum Teeba juures, mis on ehitatud Ramses II poolt (Vaga 2000). Luksor oli jätkuks keskmise riigi teeba arhitektuurile, mille esimene võidukäik algas Amenthop II ajal (Plazy 2002).
Amoni tempel Karnakis
Amoni pühamukompleksi ehitised on paigutatud piki pühamut Niiluse-äärse sadamakoha ja naabruses asuva Luxori templirajatisega ühendavaid protsessiooniteid. Amoni tempel on ehitatud aastatel 1530-323 eKr ja on rajatud 21,4 hektari suurusele maa- alale . Peatempli juurde jõudmiseks tuli käia pikk tee läbi mitmete õuede ja sammassaali; ehitise sisse paidetud altariruumis hoiti looja-jumal Amoni pühakuju, mille heaolu eest hoolitsesid preesterkond ja vaarao läbi salajaste riituste. (Maass jt 2004)
Teed välismise püloonini kaunistas sfinkide allee, välimise pülooni kõrgus oli 4,6 meetrit, selle tippu oli ehitatud puust mastid, milles lehvisid templi sissepääsu tähistanud tohutu suured vimplid. Eeshoovis asus Taharka kiosk , kus toimusid avalikud tseremooniad, ülejäänud tempel oli lihtinimesele suletud. Sammassaali 122 sambaga hüpostüülisaali kesklöövi ümbritses kaksteist 22 meetri kõrgust sammast.(Maass 2004) Saali mõõtmed on võrreldavad suurimate katedraalidega. (Vaga 2000) Hüpostüülsaali sambad, lagi, ja seinad olid kaunistatud kuninglike võidukäikude, tseremooniate ja igapäevaelu kirjeldavate eredavärviliste uurisreljeefidega. Suurt sammassaali kattis kivikatus , mida valgustasid muu ehitise kohale kerkiva kesklöövi kõrgseina tehtud võretatud aknaavad. Kesklöövi ääristsid 12 peasammast läbimõõduga 3,6 meetrit; nende mõlemale poole oli paigutatud seitse üheksast sambast koosnevat rida, mis lõid saalisügavuses hämarusse kaldudes mulje lõputust ruumist. Pühamu olulisemad saalid ja õued olid paigutatud piki kompleksi peatelge. Hiljem lisandus neile täiendavad värava- ja tseremooniaalehitised ning monumendid. Siseõue pääsemiseks tuli läbida obeliskidega ääristatud järjestikused väravapüloonid. Tuntuim obelisk on Hatšepsuti obelisk, mis oli 29 meetri kõrgune ja oli algselt kaetud lehtkullaga. Altariruumis hoit püha Amoni kuju. Templi vanimasse ossa kuulus ka Thutmosis II taimesaal, mille seinu kaunistasid kõikide tema riigi piires leidunud loomade ja taimede kujutised. Tempel on ehitatud kivist. (Maass jt 2004)
Päikesetemplid
Päiksetemplite tähtsaimaks osaks olid kõrged obeliskid müüriga piiratud õuel. Obeliskid on ühest nelinurksest kiviplokist sihvakad teravatipulised kivisambad, mille pikkus ulatus kuueteistkümnest meetrist kolmekümne kahe meetrini, obeliske püstitati päiksejumala auks templite juurde. Päikesetemplid olid tavaliselt kaetud hieroglüüfidega. (Kangilaski 2003)
Kaljutemplid
Omaette templite tüübi moodustasid kaljutemplid. Kuulsaimad neist on naisvaarao Hatšepsuti kaunis terrasstempel Dair al-Bahris ja Ramses II kaljutempel Abu Simbelis Niiluse ääres.
Hatšepsuti terrasstempel Dair al-Bahris koosneb kolmest üksteisest väljakasvavast tarrassist, mida omavahel seob pikaldane tõus, templiga liitub ka vanem, väikese püramiidiga kaunistatud kuningas Mentuhotepi haud. Hatšepsuti tempel on kavandatu hiigelsuurena, ta sulab kokku järsu, kaljuse mäega, just kui oleks sinna sisse kasvanud, moodustades nii suurejoonelise terviku; arhitektuurilist mõju lisab juurde ka looduse süngus. (Alpatov 1973)
Ramses II kaljutempel on kuulus oma kahekümne meetri kõrguste kaljusse rajutud valitsejate kujudega, mis kerkivad templi eelõuel. (Vaga 2000) 1968. aastal ehitati Assuani pais , mis ähvardas templi veealla jätta, seepärast saeti kalju koos templi ja vaarao kujudega tükkideks ning pandi hiljem kõrgemas kohas taas uuesti kokku. (Viirand 1984)
Ramses II kaljutempel Abu Simbelis Hatšepsuti tempel
Haudehitised
Uue riigile iseloomulikud hauaehitised olid kaljuhauad. Need koosnesid pikkadest labürinte moodustavatest käikudest, mis viisid sügavale maa-all asuvasse hauakambrisse. Nii nagu templeid, nii kaunistavad kaljuhaua seinu kaunid maalid ja reljeefid. Vana egiptuse kunstis oli maal ja skulptuur , reljeefikunst seotud tihedalt arhitektuuriga (Maass jt 2004). Kaljuhauad on moodustanud Teebast teiselepoole Niilust jäävasse kõrbesse nn Kuningate oru (Kangilaski 2003). Haudade juurde kuulusid ka templid, need asetsevad väljas, haua sissekäigu vahetud läheduses, aga kaljuseina sees. (Vaga 2000)
Sambad
Egiptuse templi üheks iseloomulikumaks jooneks on sambad. Kõige tüüpilisemad sambavormid on egiptuse arhitektuuris lootos -, papüürus- ja palmsambad (Vaga 2000). Need on tekkinud egiptuse taimede jäljendusest, eriti on kasutatud papüürust (Kangilaski 2003). Sammas koosneb kolmest osast: baas, tüves ja kapiteel . tüves kujutab taimevart, mõnikord on tegu ka taimevarte kimbuga ehk kimpsammas, kapiteelid püüavad kujutada lootose või papüüruse kinnisi või lahtisi õisi. Datlipalmi väljaspoole pöörduvatest lehtedest moodustub aga palmsambakapiteel. Hiljem võeti kasutusele liiliamotiivid, kujunes liiliakapiteel, ning jumalanna Hathori peadest sai Hathori kapiteel. (Vaga 2000)
Vanade egiptlaste jaoks oli tempel kui maailma võrdkuju: sambatüved, mis moodustasid saalides tohutu tihniku, kujutasid põliseid kivinenud hiiepuid, templi lagi oli värvtud siniseks ning kaunistatud kuldsete tähtede ja lendavate lindudega. Pühmus seisis paat , mis kujutas laevukest, millega päikesejumal Ra sõitis igapäev taevavõlvi taha. Templid olid ehitatud nii, et viimane päiksekiir läbistas püloonide ja sammaste rägastiku ja valgustaks ennem loojumist pühapaika. (Alpatov 1973) Karnaki templi sambad
Vaarao Amenhotep IV ( Ehnaton )
Ehnaton oli vaarao, kes valistses aastael 1375- 1358 eKr (Alpatov 1973). Ta viis teebast pealinna Tell el-Amarna (Plazy 2002). Ta püüdis teostada usulist reformi: tema ajal kehtestati ühe jumala kultuse, selleks jumalaks oli päikesejumal Aton, õigemini päike ise (Vaga 2000). Noorel kuningal polnud aga preestrite toetust ning nii kestis taevavalguse kummardamine vaid Ehnaton eluajal. Ka ühiskond ei olnud nii suureks muutuseks veel valmis.(Alpatov 1973) Kuid kunst kajastab ka seda Egiptuse riigi perioodi: Ehnaton püüdis muuta ka kunsti printsiipe , suunates neid looduslähedasema, realsitlikuma ja loomuliku poole, (Plazy 2002).
Ramses II
Ramses II, kes oli Egiptuse üheteistkümnenda dünastia kolmas vaarao, valitsedes aastatel 1304 -1237 eKr, oli üks mõjukamaid valitsejaid sellel perioodil (Plazy 2002). Ta oli saavutanud tugev poliitilise võimu, kuid tema ajast pärinevad ka kõige suurejoonelisemad arhitektuuri saavutused, kunstis valistses pidulikkus, toredus, esinduslikkus (Vaga 2004). Ramses II alustab suurejoonelist arhitektuurilist ülesehitust: taastatakse palju vanu templeid, ehitatakse juurde vanadesse pühamukompleksidesse, just siis valmis Karkani pühamu suur sammassaal kui ka kaks kuuest Abu Simbeli kaljutemplist (Maass jt 2000).
Kokkuvõtteks
Egiptuse templiarhtektuurile avaldas tugevat mõju ajaloolised katsumused, templi arhitektid püüdsid luua templitest suurejoonelise muljete rea, pöördudes just inimese poole, vabastada templis viibija igapäeva muredest ja aidata tal mediteerida ja luua side jumalatega . Uue riigi templid olid suurte sammassaalidega ja õuedega, tumedate sammaste ja heledate vaheruumide vaheldumisega avaldus hoone graatsia ja hingestatus . Uue riigi meistrid tõid egiptuse arhitektuuri liikumist, nad kasutasid erksaid ja rõõmsaid värve, samuti avastasid nad pooltoonide kauni ilu. Uue riigi arhitektuur polnud enam nii lihtsate ja puhaste vormidega ja klassikaline kui Vana riigi kuldne ajastu. (Alpatov 1973) Ilmalikule arhitektuurile erilist tähelepanu ei pööratud.
Kasutatud kirjandus
Alpatow, Michael W 1973. Kunsti ajalugu: Vana- ja keskaja kunst. Tallinn: Kunst
Kangilaski, Jaan 2003. Kunstikultuuri ajalugu X klassile : ürgajast gootikani.
Tallinn: Kunst
Kangilaski, Jaan 1997. Üldine kunstiajalugu . Tallinn: Kunst
Maass, Winfried, jt 2004. 100 vaatamisväärsust : imepäraseid paiku ja ehitisi igast maailmajaost. Tallinn : Trak Pen
Plazy, Gilles 2002. Kunstiajalugu kujundites : Euroopa kunst iidsetest aegadest
meie päevini. Tallinn : Sinisukk
Spence, Lewis 2000. Egiptuse müüdid ja legendid . Tallinn: Hotger
Stadnikov, Sergei 1889. Vaan-Egiptuse kultuurilugu. Tallinn: Kodutrükk
Vaga, Voldemar 2000. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Koolibri
Viirand, Tiiu 1982. Kunstiraamat noortele. Tallinn: Kunst
Jäärade allee templi sissekäigu ees. Abu simbeli
Templi sambad Luxori tempel
Amoni pühakuju Karnaki pühamukopleksis Obeliski pühamukopleksis
12