Vana-Egiptus (0)

Vana-Egiptuse kunst
Referaat
Vana-Egiptuse arhitektuur
Vana-Egiptuse aja materjaliks oli kivi. Ehitati hauakambreid (algul lihtsaid mastabasid, seejärel tekkisid astmikpüramiidid, siis püramiidid ning lõpuks hakati matma kaljuhaudadesse), templeid (nendeni viis tihtipeale sfinkside allee, väravaehitis büloon, päikesejumala auks olid templite ees obeliskid , kõikide inimeste jaoks mõeldud sammastikuga õu, ülikutele mõeldud sammassaal , vaid preestritele pühamu ning kuulsaimate templitena võib välja tuua Karnaki ja Luksori templid), Egiptuse arhitektuuri maailma ime on Giza püramiidid.
Egiptuse arhitektuuris väljendus selgelt alandlik kuulekus vaaraole ja jumalatele. Kunsti üheks ülesandeks oli suurendada vaarao hiilgust ja süvandada jumalakartlikkust. Vaaraode matmispaigad pidid olema võimsamad kõigist teistest.
Peamised ehitised Egiptuse Vana riigi ajal olid hauakambrid . Kõige varasemad Egiptuse hauakambrid olid maa-alused ehitised mastabad , mis kujutasid endast maa-alust kividest voodertatud hauakambrit, mille kohal paiknes kastitaoline, nelinurkne kaldus külgseintega kiviehitis. Kõige silmapaistvamad ja võimsamad ehitises Vana Riigi ajal olid aga püramiidid. Alguses olid astmikpüramiidid, millest ilmselt tekkisid tõelised püramiidid vaaraodele ehitatud kõrgemate mastaabade ülespoole kitsenevate astmete täitmisel. Püramiidide ehitamisel jäeti neisse sissekäigud hauakambrini, mis tavaliselt asus maapinnast madalamal, käigud suleti ja peideti pärast matust. Ehitise välispind kaeti lihvitud kiviplaatidega. ( Kangilaski 1997) Püramiidid on ehitatud suurtest graniitplokkidest, mis esialgu olid rohmakalt välja taotud ja laotud horisontaalselt , asetatud nii et põhiliselt hoidis plokke koos nende endi raskus, lisatud oli ka mörti. Aja möödudes hakati püramiidi sisemust valmistama segust, mis koosnes enamasti kividest, savist ja savitellistest. (Spence 2000)
Keskmise riigi ajal olid vaaraode peamisteks matmispaikadeks looduslikult hästi varjatud kaljuhauad, mis ruumijaotuselt sarnanevad mastabadega. Suurte püramiidide ehitamine on lõpetatud. Peamine kaljuhaudade asukoht asub Teeba lähedal Kuningate Orus, seal on üle kümne kaljuhaua, leitud ka üks puutumatult säilinud haud – vaarao Tutanhamoni haud. Hakatakse kasutama sambaid – eeldooria sambaid, mis annavad hauakambri sissekäigule fassaadi meenutava kuju. (Vaga 2004)
Umbes aastal 1800 eKr tungisid Egiptusesse hüksoslased, kesjärgnes kahesaja aastane võitluste periood, millest Egiptlased väljusid umbes aastal 1600 eKr võitjatena. Vana riigikorraldus sai aga tugevasti lüüa: egiptlased puudusid varem peaaegu igasugused kokkupuuted teiste rahvastega, eriti sõjalised. Uus olukord äratas egiptlastes rahvusliku kokkukuuluvustunde, võimuladvikus tekkis ag igatsus uute valduste järele. Valitsejad pidid taastama oma ülemvõinu: loodi suur ja võimas riigiaparatuur ja alustati tugevat propagandat, mis ulatus ka religiooni. ( Alpatov 1973) Uut riiki valitsesid XVIII -XX dünastia, vaaraod Jahmos, Amenhotep I- IV, Thutmosis I-IV, Hetšepsut, Ramses I-IX, aastatel 1562- 1085 eKr ( Stadnikov 1998). Uue riigi ajal sai peajumalaks Amon, kes egiptlaste kujutluses oli liitunud päikesejumal Ra- ga ja kandis seetõttu nüüd nime Amon-Ra (Kangilaski 2003). Kuningad püüdsid oma seotust peajumalaga kinnitada neile pühendatud suursuguse ja võimsa arhitektuuriga (Stadnikov 1998).
Kunst saavutas oma õitsengu just Uue riigi ajal. Egiptusest oli saanud tolle aja Idamaade võimsaim riik, poliitiline mõju avaldus ka Palestiinale ja Süüriale. Suhtlemine teiste maadega, Ees- Aasia ja Kreetaga, tõi uusi elemente egiptuse kunsti. Kõige olulisemaks arhitektuuri tüübiks sai templiarhitektuur .(Vaga 2000)
Uue riigi kunst erineb eelnevast , ta on kaotanud oma rahulikkuse ja suuruse ning muutus aktiivsemaks, ta on palju loovam ja mitmekülgsem, graatsilisem. Ta oli üllatav: kord tagasihoidlik ja elegantne, või hoopiski ülepaisutatud ja ülev. Kasutati Vana riigi motiive, võeti kasutusele julgelt ka uusi. Puuduvad vanale ajale iseloomulik puhtus ja lihtsus, vormide terviklikkus ja kooskõla; endised klassikalised vormid on omandanud rikkuse, pinge ja kõrge, sageli virtooslikkusele läheneva meisterlikkuse. (Alpatov 1973)
Vana-Egiptuse skulptuur
Skulptuurikunstis võib tinglikult eristada kahte suunda. Esiteks teosed, mis kujutavad vaaraod ja jumalusi —need on eriti ranged, suursugused ja stiliseeritud. Seda laadi kunstile oli omane eriti sünge üleinimlik toredus. Mõnikord olid sellised skulptuurid liidetud arhitektuuriliste ansamblitega. Selline skulptuuriteos on ka hiiglaslik kaljukünkast väljaraiutud sfinks—inimese pea ja lõvi kehaga olendi kuju, mis seisab Giza suurte püramiidide juures. Arvatakse, et sellel sfinksil olid vaarao Chefreni näojooned.
Egiptuse kunstis oli ka teisi, väiksemaid sfinkse ja muid kujusid , kus ühendati inimese ja looma kehavorme. Sagedased olid vaaraode täisfiguurid, tardunud sirges poosis , vasak käsi rinnal. Nende nägudel mängleb võimukas, salapärane, pidulik, pisut nagu üleolev naeratus. Kujude pilk on suunatud üle vaataja pea kaugusse, mis rõhutab veelgi kujutatava tähtsust. Samasugused on ka istuvad valitsejafiguurid. Egiptuse figuurid olid määratud peamiselt otse eest vaatamiseks.
Teise suuna moodustasid teenijate figuurid, mis ülikutele hauda kaasa pandi. Need on vabamalt teostatud ja neis peegeldub tõeline elu täies mitmekesisuses. Väga palju realismi on kirjutajate, teenijate, orjade jt figuurides, mis ka teenimiseks kaasa pandi. Neis on väga palju realismi- ja loomutruudust. Tavaliselt on nad puust või lubjakivist ja värvitud. Tuntuimad on jässakas meesfiguur, kes keppi käes hoiab; väljakaevamistel toimetanud araablaste poolt „külavanemaks“ ristitud; istuva kirjutaja kuju. Vaaraode skulptuure käsitletakse idealiseeriva (õue)kunsti stiili väljendusena, teine suund moodustab realistliku rahvakunsti suuna.
Egiptuse asendid:
istuv – jalad koos, käed põlvedel, pea püsti ning pilk kaugusesse suunduv
seisev – vasak jalg ees, käed keha kõrval rusikas , harva üks käsi rinnal
Meeste kujutamine - ihuosa punakaspruun , riided valged, juuksed mustad, lihased esile toodud
Naiste kujutamine – ihuosa kollane, juuksed mustad, riided valged, keha kumerused esile toodud
Vaarao kujutamisel rõhutati tema jumalikkust
Vana-egiptuse kujutavkunst
Egiptlased maalisid maale ning kujundasid reljeefe. Egiptuse poos – nägu külgvaates, silmad otse, õlad otse, jalad külgvaates. Käsitluslaadi koha pealt puudusid pinnalised varjundid ja värvide üleminek. Samuti puudus ruumilisus (kaugemal olevad objektid kujutati lihtsalt ülemisse ritta ). Egiptuse kunsti maagilisus seisnes selles, et vaenlane pidi olema maha paisatud ning jahiloom noolest läbitud.
Kujutava kunsti mälestisi on Egiptuses säilinud arvukalt. Vana-Egiptuse maalid jutustavad lugusid inimeste elust ja sellest, mida nad arvasid kogevat hauataguses elus. Kunstnikud maalisid majade ja hauakambrite seintele ja templite sammastele. Eriti rasked tingimused olid hauakambrite seinte kaunistamisel, kui töötama pidi rasvalambi valgel ja peaaegu õhuta ruumides. Joonistamisel järgiti täpselt kavandeid ja nõudeid, kuidas maalida inimfiguure ja esemeid. Tähtsamaid tegelasi kujutati võrreldes teistega suurematena.
Pinnakunst - selle moodustasid peamiselt seinamaal ja reljeef üheskoos. Enamasti näeme inimest üsna ebainimlikus poosis. Ta on kujutatud pika sammuga astumas, seejuures on jalad nähtud nagu küljelt, vasak jalg on alati paremast eespool , rinnaosa on otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm aga otsevaates.  Sellist poosi hakati kutsuma egiptuse poosiks.
Pinnakunsti tegemine käis erinevate etappide kaupa: esiteks silus kiviraidur seina siledaks ja kattis selle õhukese krohvikihiga. Seejärel märgiti seinale punase värviga ruudustik. Musta värviga kanti seinale joonistatavate figuuride kompositsioonid. Järgmisena raius kiviraidus figuurid välja, nii et need jäid seinapinnast kõrgemaks. Lõpuks värvisid maalijad ihukarva toonidega figuurid ja seejärel teised detailid. Värve saadi looduslikest ainetest - kivimitest ja mineraalidest . Näiteks rohelist saadi malahhiidi pulbrist, punast rauaroostest, musta värvi saamiseks kraabiti pottide alt tahma , purustati sütt või põletati luid peeneks pulbriks. Värvi sisse segati munavalget ja vaiku. Värvid on säilitanud oma erksuse paljude templite ja hauakambrite seintel tänapäevani, kuigi värvimisest on möödas 5000 aastat.
Reljeefikunst - see on kunstiliik , mis jääb skulptuuri ja maalikunsti vahele. Enamasti tehti madalreljeefi, kuid sageli olid kujutiste kontuurid ka sisse süvendatud (süvendreljeef). Reljeefid olid tihti eredalt värvilised, figuuride vahele oli lükitud palju hieroglüüfe, mis seletasid ja täiendasid kunstiteost
 
Kasutatud materjalid :
http://209.85.129.132/search?q=cache:UnJojDMLuUkJ:lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Uue%2520ja%2520Hilis-E.doc+egiptuse+skulptuur&hl=en&ct=clnk&cd=4
http://www.miksike.com/docs/referaadid2006/egiptuse_kultuur_karoliinekorol.ht m
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/egiptus.ht m