Sissejuhatus
Uurimistöö
olulisi osasid on kasutatav strateegia. Strateegia valitakse pärast
uurimisküsimuse tõstatamist ning kõige olulisem selle juures, nagu
ka iga teise uurimistöö osa juures, on töö aluseks oleva küsimuse
toetamine . Flyvbjerg (2004, 428) sõnul põhineb hea töö
uurimisküsimusel, mitte meetodil, ning koosneb
meetoditest , mis on
antud uurimise analüüsimiseks kõige sobilikumad. Strateegia on töö
selgroog , millega pannakse paika ülesehitus ja edasine kulg.
Saunders et al (2009, 136) toovad sisse plaani mõiste ning väidavad,
et strateegia on plaan, mis määrab viisi, kuidas uurimisküsimusele
kavatsetakse vastata. Valitud lähenemis- ja mõtteviis peab seega
oleme läbimõeldud ning suunatud.
1
Uurimisprotsess
Uurimisprotsess
koosneb mitmetest eraldi käsitletavatest osadest. Enne strateegia
valimist on vaja välja selgitada lähenemisviis. Saunders et al
(2009, 138)
kirjeldavad kogu protsessi uurimissibula abil. Nad
nimetavad oluliste metodoloogiliste punktidena uurimisfilosoofia,
lähenemisviisi, strateegia ning meetodi valimist, tuvastavad ajalise
faktori ning liiguvad seejärel edasi andmete kogumisviisi juurde.
Metodoloogiliste lahenduste
terviklikku kogumit nimetatakse
uurimisstrateegiaks. Strateegia peab olema läbimõeldud, omavahel
kokkusobiv ning kooskõlas uurimisküsimusega. Läbimõeldud protsess
kindlustab uurimuse metodoloogilise järjekindluse.
2
Strateegia roll ja valik
Strateegia
on
uurimismeetodi üldisem mõiste ning põhineb
konkreetsel eesmärgil, mis tuleneb uurimisküsimusest. Strateegia täpsustab töö
kirjutamisel kasutatavad andmed ning andmete kogumise viisi,
kirjeldab töö kirjutamisega seotud piiranguid ning eetilisi
küsimusi (Saunders et al, 2009, 137). Strateegia selgitab valitud
lähenemisviisi. Strateegia
valikul on oluline läbi mõelda,
millisel viisil soovitakse vastata tõstatatud uurimisküsimusele ja
mis on eesmärk.
Strateegiad
võivad olla
kvalitatiivsed ,
kvantitatiivsed või
kombineeritud .
Kvantitatiivne uuring põhineb statistiliselt usaldusväärsetel
empiirilistel andmetel. Uurimismaterjal kogutakse meetoditega, mis
võimaldavad arvulist mõõtmist (nt standardiseeritud test,
ankeet )
ja järeldused tehakse statistilise analüüsi põhjal (nt
aritmeetilised keskmised, korrelatsioon). Kvalitatiivsete meetodite
uuringu eesmärk on välja selgitada inimeste
motiive ,
arvamusi ,
hinnanguid,
suhtumist , reaktsiooni, hoiakuid, eelistusi.
Empiiriline andmestik hõlmab
erandeid ja detaile. Uuringu läbiviimisel
kasutatakse
meetodeid , mis võimaldavad pikemaid isikupäraseid
kirjeldusi (nt
vestlus ,
vaatlus )
3
Uurimisstrateegiad
Vaatame
nüd erinevaid uurimisstrateegiaid ning toome välja nende plussid ja
miinused. Käsitletavad uurimisstrateegiad on järgmised:
3.1
Juhtumianalüüs
Juhtumianalüüs
on oma
sisult reaalse situatsiooni laiaulatuslik empiiriline
uurimine , mis võimaldab uurida seni veel mitteküllaldase tõestusega
seoseid ühe konkreetse juhtumi näitel ja sedakaudu saada täiendavat
informatsiooni. Uurimisele on iseloomulik mitme erineva
uurimistehnika samaaegne kasutamine.
On
palju juhtumianalüüsi vastaseid, kes ei pea meetodit teaduslikuks.
Flyvbjerg (2004) on need väited aga ümber lükanud ning
toonud välja juhtumite uurimise osatähtsuse õppimisprotsessis, mis
erinevalt faktide ja reeglite õppimisest lisab põhiteadmistele ka
teatava ainealase pädevuse.
Lijphart (
1971 , 691) lisab, et
juhtumianalüüs võimaldab meil ühte juhtumit põhjalikult ja
süvendatult uurida ning sobib suurepärselt kasutamiseks olukorras,
kus andmete olemasolu või muud
ressursid on piiratud.
Kuigi
teaduses eelistatakse suurte valimite põhjal tehtud
uuringuid juhtumianalüüsidele on Flyvbjerg (2004, 432) rõhutanud
Thomas Kuhn’i sõnu, et teadusuuring ilma hästi teostatud
juhtumianalüüsita on nagu teadus ilma näideteta ning teadus ilma
näideteta on tulemusteta teadus.
3.2
Võrdlev analüüs
Kui
juhtumianalüüs on kohaldatav ainult ühele
juhtumile ja
statistiline uuring mitmetele juhtumitele, siis võrdlev analüüs
jääb nende kahe vahele olles kohaldatav mõnele (st vähemalt
kahele) juhtumile (Lijphart, 1971, 691).
Võrdlevat
uuringut nimetatakse empiiriliste väidete uurimiste baasmeetodiks.
Võrdlev uuring keskendub mõõtmiste asemel empiirilistele suhetele
uuritavate objektide vahel. Nagu teised kaks fundamentaalset
uurimisstrateegiat – eksperiment ja statistiline uurimus -, põhineb
võrdlev uuring kahe või enama uuritava objekti vahelistele seostele
olukorras, kus kõik teised tingimused jäävad samaks (
ceteris paribus ) (Lijphart, 1971, 682-683).
Sisuliselt
on võrdleva analüüsi näol tegemist statistilise meetodiga, milles
on vähem uuritavaid juhtumeid, kui statistiliselt usaldusväärse
korrelatsiooni saamiseks vajalik. Neid kahte meetodit eristab
süsteemne kontroll, mis statistilise uurimuse puhul on uuritavate
objektide näol olemas, võrdleva uurimismeetodi puhul aga puudub
(Lijphart, 1971, 683). Muutujate rohkus ning uuritavate juhtumite
vähesus on üks võrdleva uurimismeetodi nõrku külgi, mis
soodustab statistiliste uurimuste läbiviimist. Samas võib
ressursside piiratuse tõttu anda võrdlev
uurimismeetod tihti just
parima tulemuse, kui rakendada mõnda Lijpharti kirjeldatud nippi
(1971, 685-687), mis vähendab muutujate rohkuse ja juhtumite
vähesuse probleemi.
Kvalitatiivse
käsitluse puhul
huvitab võrdleva analüüsi läbiviijaid ajaline
järjestus või tulemused ja nende põhjused sarnaste juhtumite
puhul. Uuritakse, kuidas üks kombinatsioon käitub ühes või teises
situatsioonis, analüüsitakse
sarnasusi ning erinevusi. Võrdleva
meetodi puhul ei käsitleta valimeid üksikuna, vaid koos keskkonna
mõjuga (
Ragin , 1987, 13-15).
Tegelikult
sisaldavad kõik
empiirilised uuringut mingisugust võrdlust (Ragin,
1987, 1). Võrdlus annab aluse empiiriliste seaduspärasuste põhjal
väidete sõnastamisele ja tulemuste analüüsimisele teoreetiliste
kriteeriumite alusel. Kõiki meetodeid, mille eesmärk on selgitada
kõikumist, võime käsitleda kui konkureerivaid meetodeid, mis
eristuvad vaid eesmärkide poolest.
Võrreldes
võrdlevat analüüsi statistilise uurimusega toob Ragin (1987,
15-16) mitmeid erisusi nende kahe meetodi vahel, seejuures näib
võrdlev analüüs olevat teisest üle. Esiteks, ei ole statistiline
meetod kombineeritav. Teiseks, selgitavad võrdleva uuringu
rakendused uuritava nähtuse
igat juhtumit.
Kolmandaks , ei pea
võrdleva analüüsi puhul
juhtumid olema võetud defineeritud
populatsioonist, et saada usaldusväärne tulemus.
Viimaseks , on
võrdleva uuringu puhul oluline minna süviti juhtumite sisse, et
saada täielikku ülevaadet.
3.3 Eksperiment
Eksperimendi
eesmärk on Saunders et al (2009, 142) sõnul uurida põhjuslikke
linke : kuidas üks muutus mõjutab teisi muutujaid. Laialt
kasutatakse seda loodusteadustes ning psühhooloogias. Kuna
eksperimente viiakse tihti läbi laborites, siis annab see uurijatele
kontrolli tegevuse üle –
valim , keskkond jm. Kontroll annab
protsessile tugeva sisemise valiidsuse. Sellise lähenemise puhul
jääb aga puudu välisest valiidsusest, sest tegeliku eluga
suhestumine võib jääda madalale
tasemele . Viimase tõttu ei ole
eksperiment parim uurimismeetod
ettevõtlus - ja juhtimisalaste tööde
tegemiseks.
Krathwohli
sõnul (2004a, 499) peavad eksperimendi puhul uuritavad situatsioonid
olema samad, v.a. uuritav
muutuja . See ongi kõige iseloomulikum
antud uurimistüübile. Krathwohl toob välja võrdluse
kvalitatiivsete meetoditega. Kvalitatiivsed uurimused viiakse läbi
tingimustes, kus objektid on oma loomulikus keskkonnas. Ka
eksperiment võib toimuda samadel alustel, kuid tihti meeldib
eksperimendi läbiviijatele määrata inimesed
gruppidesse juhuslikkuse alusel. Ka keskkond võib olla loomulik, kuid segajate
eemaldamiseks on eksperiment
viidud tihti laboratoorsesse keskkonda.
Veel eristab eksperimenti teistest kvalitatiivsetest
uurimustest planeeritud kunstlik tegevus, mis on
disainitud konkreetse
eksperimendi jaoks. Mõõtmine toimub märksa konkreetsemalt, sest
lihtsalt vaatluse asemel keskendutakse eelnevalt väljavalitud
näitajatele ning kogu protsess ongi disainitud nende näitajate
põhjal. Muutujate puhul on eksperimendis tavaline, et võrdlusmoment
tekib kahe grupi vahel, keda on erinevalt koheldud. Klassikaliste
kvalitatiivsete uurimuste puhul tekiks võrdlus pigem ajamomendiga
ning ei oleks seotud grupi erisusega.
Ka
Krathwohli väitel (2004a, 503) annab laboratooriumi keskkond
eksperimendile teatava usaldusväärsuse, kuid samas käsitletakse
seda tihti kui pigem probleem, sest sama uurimuse läbiviimine
naturaalses keskkonnas võib anda hoopis teise tulemuse ja paneb
tulemuste valiidsuse küsimärgi alla. Vaatamata sellele on
eksperimendi abil võimalik saada kõige parem tulemus põhjuslike
seoste
uurimisel . Selle taga on tugev kontroll ja korralikult
planeeritud juhuslikkuse elementidega
disain .
3.4 Teoreetiline
uurimus
Teoreetiline
uurimus võib olla nii induktiivse kui deduktiivse lähenemisega.
Nendest esimese puhul on aluseks eelnevad empiirilised uurimused
(meta-teooria). Teise puhul tuletatakse uus lähenemine eelnevalt
kirjeldatud aksioomidest, eeldustest ja oletustest. Saunders et al
(2009, 149) tsiteerivad Gouldingi arvamust, mille järgi
teoreetilise uurimuse parim kasutusala on käitumisviisi
prognoosimine või
põhjendamine, pannes rõhku uue teooria kirjeldamisele.
Teooreetilise
uurimuse aluseks ei ole
esialgse teoreetilise raami moodustamine,
teooria kujuneb mitmesuguste jälgimiste teel, mille alusel
moodustatakse eeldused, mida
testitakse edasi. Need ja veel mitmed
väärarusaamad on koondanud Saunders et al (2009, 149).
Abend (2008, 177-181) toob välja sotsioloogide arusaama teooriast ja
kirjeldab seda seitsem punkti abil. Siinkohal nimetan neist viis:
- Teooria on üldiste väidete süsteem, mis loob suhte mitme muutuja vahel;
- Teooria selgitab mingisugust sotsiaalset nähtust. Teooria tuvastab selle nähtuse põhjused ning selgitab mõju;
- Teooria aluseks on empiiriline uurimus või andmed;
- Teooria on viis, kuidas maailma näha ja kirjeldada;
- Teooria võib olla loodud tuntud autorite mõtteviisi tutvustamiseks;
Seega
on teooria (nagu ka juhtumiuuringu ja kirjeldava uuringu) aluseks
midagi, mis maailmas eksisteerib ning millele leitakse selgitus või
uurimismeetod ning
luuakse teaduslik töö.
3.5 Meta analüüs
Meta-analüüs
on Weedi (2007, 292-300) sõnul mitme uurimuse kokkuvõtlik tulemus.
See on kvantitatiivsetel protseduuridel põhinev
kompleksne andmeanalüüsi meetod, toomaks sarnaste statistiliste, empiiriliste
jm uurimiste tulemused kokku ühte
uurimusse , et saada kõikehõlmav
analüüs ja individuaalsete tulemuste kokkuvõtlik mõju koos teiste
tulemustega. Meta-analüüsi kasutusala kitseneb uurimustele, mille
valim on sarnaselt koostatud, sisuline uurimisküsimus on sama ning
kasutatud on samu statistilisi protseduure.
Krathwohl
(2004b, 562) on kirjeldanud meta-analüüsi positiivseid ja
negatiivseid külgi:
- Kombineeritud tulemuste analüüs annab palju võimsamad tulemused kui üksikute uurimuste järeldused;
- Ülevaatlikum arusaam erinevatest mõjuritest ja seostest;
- Objektiivsem tulemus;
- Tulemused sõltuvad kombineeritavate uurimuste valikust ning nende meetoditest ja vastandlikkusest;
- Võib anda aluse järgmiste uurimiste läbiviimiseks, kuna toob välja vajaduse;
- Näitab, et sotsiaal- ja loodusteaduslike uurimuste tulemused on võrreldavad.
3.6 Ajalooline
uurimus
Ajalooline
uurimus põhineb Krathwohli (2004c, 572) sõnul küsimusel varasemate
sündmuste kohta, millele vastatakse valitud faktidega. Ajaloolise
uurimuse eesmärk võib olla tänapäeva ja ajalooliste sündmuste
vahel paralleelide tõmbamine, teoreetiliste
seisukohtade toetamine
või mingi sündmusteahela arusaamiseks vajalike vaadete
selgitamine .
Ajaloolased
otsivad samuti põhjuslikke seoseid, kuid erinevalt mõnest teisest
uurimismeetodist toimub kõik väga naturaalsetes tingimustes, mida
ei ole võimalik mingil moel muuta. Järeldused tehakse juba
ammu toimunud sündmuste põhjal. Põhjuse tõestamine on raskem ning
seetõttu on
populaarsemad komplekssete nähtuste selgitamine, millel
võib olla mitmeid põhjuseid (Krathwohl, 2004c, 579-583).
3.7 Alternatiivsed
uurimisstrateegiad
Lisaks
eelnevalt käsitletule on mõned alternatiivsed uurimisstrateegiad:
tuleviku uuringud, hindav uuring, tegevusuuring, rakendust loov
uuring e arendusuuring.
3.7.1 Tuleviku uuring
Tuleviku
uuringu eesmärk on tuua tulevik inimeste teadvusesse süsteemsel ja
teaduslikul viisil, et seda võimalikult täpselt ette kujutada ning
sellega arvestada (
Loogma , 1998, 4). Eestis läbiviidud tuleviku
uuringud on kvalitatiivse
iseloomuga ja koondavad erinevat tüüpi
andmed, muutujad ja meetodid.
Tagasihoidlikuks on jäänud mineviku
andmetele ja kvantitatiivsetele näitajatele toetuvate prognooside
tegemine.
Loogma
(1998, 11) eristab kahte lähenemist –
uuriv ja normatiivne. Uuriv
ehk kirjeldav lähtub minevikust ja olevikust ning projekteerib selle
põhjal tulevikku. Normatiivne lähenemine seab eesmärgi,
milleni tahetakse jõuda ning kirjeldab vajalikke tegevusi. Tuleviku uuringu
meetodid sananeb teistele uurimustele, erinevus tuleb sisust ning
eesmärgist.
3.7.2 Hindav uuring
Ka
hindav uuring ei erine teistest uurimustest meetodite poolest
(Krathwohl, 2004d, 588-589). Hindava uuringu eripära on ajendatus
otsustest hüpoteeside asemel. Oluline on kasutusväärtus, mis
viitab omakorda ka kogu protsessi usaldusväärsusele. Hindamise
eesmärk on eemaldada olemasoleva informatsiooni hulgast
kahtlus ning
luua otsuste tegemiseks sobilik keskkond. Hindav uuring ei anna
sarnaselt põhjaliku uurimisega täielikku
kindlust , kuid loob
sobivaima keskkonna otsuste
langetamiseks . Uuringu kasutusväärtus
lisab tulemuste kirjeldamisele ka lihtsuse aspekti, et tulemusi
võimalikult laialt jagada.
3.7.3 Tegevusuuring
Tegevusuuringu
taga ei ole mitte tegevuse uuring, vaid uurimine
tegutsedes (Saunders
et al, 2009, 147). Vaadatakse nii muutuste mõju
tervikuna kui ka
konkreetselt
osalejate jaoks. Uuritavad on
reaalsed tegevuses
osalejad. Kogu protsessi –
diagnoos ,
planeerimine , tegevus, analüüs
– tehakse korduvalt ja järjekindlalt.
Tegevusuuring
annab Krathwohli sõnul (2004d, 600-603) täpsed, ajaliselt piiratud
ja eesmärgile suunatud lahendused praktilistele probleemidele.
Likviidsuse annab läbiviimise keskkond ning tsükliline uurimise
läbiviimise süsteem, samuti lihtne andmekogumisprotsess ning
praktikutest uurijad. Oma praktilise iseloomu tõttu on tegevusuuring
populaarne juhtimisalaste probleemide lahendamisel (
Eden et al, 1996,
75).
3.7.4 Rakendust loov
uuring
Rakendust
loov uuring on võrdlemisi uus meetod, mille rakendamist on piiranud
vastandlikkus
teadusega . Ometi on see arusaam kadumas ning meetod on
kasutusel eelkõige
inseneri - ja tootearendusvaldkonnas (
Cross , 1993,
63-67). Rakendust loov uurimus toodab
uuendusi ja toetab nende
arendamist . Uurimus sisaldab nii teoreetilist kui
empiirilist uurimist , kuid meetod erineb neist eemärgi, uuringu läbiviimise ja tulemuste tõlgendamise poolest (Aken, 2004, 224-229).
Cross
et al (1981, 200) nõustuvad, et rakendust loov uuring ei olegi
teadus, vaid hoopis tehnoloogiline tegevus. Van Aken (2004, 230)
toetab seda ideed tehnoloogiliste eeskirjade olemasolu selgitamisega
juhtimismaailmas.
Lõppsõna
Uurimisstrateegia valik on oluline osa uurimusest ning tuleks põhjalikult läbi
mõelda. Pärast mitmete autorite poolt kirjeldatu läbilugemist ei
tundugi see aga enam nii keeruline
protseduur .
Saime teada, et
strateegia lähtub eelkõige töö eesmärgist ning vale strateegia
ei saa kuidagi vastata uurimisküsimusele. Vastavalt töö
iseloomule on ühe uurimise raames on võimalik kombineerida mitut erinevat
strateegiat.
Kõkide
strateegiate puhul täheldasime seotust teooriaga. Sama oluline roll
on tulemuste valiidsusel.
Naturaalne keskkond on oluline ja nii
mõnegi puhul ainuke viis, kuid ei ole alati ainuõige lähenemine.
Traditsiooniliste meetodite kõrval väärivad kaalumist mitmed
alternatiivsed meetodid, mis võivad sobida konteksti paremini.
Kirjanduse
ülevaade
Abend,
G. 2008. The
Meaning of Theory.
Sociological
Theory,
26-2, 173-199.
Cross,
N., Naughton, J.,
Walker , D. 1981. Design method and
scientific method.
Design
Studies,
2-4, 195-01.
Cross,
N. 1993.
Science and Design Methodology: a review.
Research
in Engineering Design,
5-2, 63-69.
Eden,
C., Huxham, C. 1996. Action research for
management research.
British Journal of Management,
7, 75-86.
Flyvbjerg,
B. 2004. Five misunderestandings about case-study research.
Qualitative Research Practice.
London: SAGE Publ, 420 – 433.
Lijphart,
A. 1971.Comparative
Politics and the Comparative Method. American
Political
Science Review,
65, 682-693.
Loogma,
K. 1998.
Tuleviku-uuringud:
metodoloogiline vaatepunkt .
Tallinn: Eesti Tuleviku-uuringute Instituut.
Krathwohl,
D.R. 2004a. „Experimental Methods and Experimental Design” in
Methods of Educational and
Social Science Research: an
Integrated Approach . 2nd ed. Long Grove: Waveland Press, 498-552.
Krathwohl,
D.R. 2004b. „Meta-Analysis –
Synthesis of Findings” in Methods
of Educational and Social Science Research: an Integrated Approach.
2nd ed. Long Grove: Waveland Press, 553-568.
Krathwohl,
D.R. 2004c. „Historical Research” in Methods of Educational and
Social Science Research: an Integrated Approach. 2nd ed. Long Grove:
Waveland Press, 571-586.
Krathwohl,
D.R. 2004d. „Evaluation Studies and Action Research” in Methods
of Educational and Social Science Research: an Integrated Approach.
2nd ed. Long Grove: Waveland Press, 587-614.
Ragin,
C.C. 1987.
The
Comparative Method. Moving Beyond Qualitative and Quantitative
Strategies. Berkeley :
University of
California Press, 1-84.
Saunders,
M., Lewis, P., Thornhill, A. 2009.
Research
Methods for Business Students.
5th ed.
Harlow : Pearson Education.
Van
Aken, J.E. 2004. Management Research
based on the
paradigm of design
sciences : The quest for
field -tested and grounded technological
rules .
Journal
of Management Studies,
6, 5-12.
Weed ,
M. 2007. Meta Interpretation: A Method for the Interpretive Synthesis
of Qualitative Research.
Data
Analysis,
2, 292-314.
Kõik kommentaarid