Brita Lodi 2013 · Liivimaale saksa talupoegi elama ei asunud · Talupojad jagunesid varanduslikult ja õiguslikult üksteistest tunduvalt erinevateks rühmadeks. Talurahvas: 1. Adratalupojad 2. Üksjalad 3. Maavabad 4. Vabatalupojad 5. Vabadikud 6. Sulased, teenijad 7. Träälid Adratalupojad · Moodustasid kõige arvukama kihi · Pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi · Talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades (1 adramaa = 1 adraga haritav maa = u 10 ha) Üksjalad · Töötasid uutes väikestes taludes · Seal oli vähe teenijaid · Käis kord nädalas mõisas tööl Maavabad · Vallutusperioodi ülikute järeletulijad · Talu kuulus neile lääniõigusega · Isiklikult vaba · Vabad talupoeglikest koormistest · Kohustuseks oli sõjateenistus kergeratsaväena Vabatalupojad
Rahvaarvu kahanemine mõjutas ka majanudselu. Mõisates hakati üha rohkem vilja kasvatama ja välismaale vedama ning see andis head sissetulekut. Talupoegade tööjõudu vajati üha rohkem ja rohkem. Teokohustused omandasid järjest suurema tähtsuse. Vältimaks tööjõu kaotsiminekut, muudeti talupojad sunnismaiseks. Mõisnikud leppisid omavahel kokku, et kõik pagenud talupojad tuleb tagasi anda. Osa talupoegi põgenes välismaale, kus teokoormisi polnud või olid need märgatavalt väiksemad. Rootsi kuningad püüdsid aadli õigusi piirata ning enda Eesti talurahvale peaaegu samasuguseid õigusi, mis olid Rootsi talurahval, kes oli vaba. Aadlikud ühinesid rüütelkondadesse. Hiljem toimus reduktsioon, mõisad võeti riigile tagasi. Oluline oli reduktsioon ka talupoegade jaoks. Talupoegade laostumise korral oleks riik kahju saanud. Koormised seati vastavusse talu majanudslike võimalustega ning märgiti üles vakuraamatusse.
(Harjumaal) Valiti enda seast neli kuningat (Paide) Padise kloostri vallutamine Turust (Rootsi) paluti abi Sõjamäe ja Kanavere lahing Ülestõus Saaremaal (Vesse kuningas) Talupojad kaotasid Tagajärg: o Talupojad pidid ehitama Saaremaale Maasilinna kindluse o Koormiste kasv Talupoegad sotsiaalne liigendus: Adratalupoeg pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi Üksjalad teisest talust tulnud. Koormised olid väiksemad Maavabad neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks. Ülikute järeltulijad Vabatalupojad maata või vähese maaga, palgatööst elatuvad talupojad Sulased ja teenijad müüsid oma tööjõudu pikemaks ajaks Trääl ori Raad linnavalitsus (sakslased) Gild kaupmeeste ühendus Suurgild abielus kaupmehed
Lääne valdus maahärralt vasallile teenistuse eest kasutamiseks antud maa-ala Millised olid läänimehe õigused oma valdustes? Õigus koguda kümniseid, makse ja õigus pidada oma valduses kohut Senjööri kohustus kohustus lääni anda Vasalli kohustused isandale truu olema Ori võlgades talupoeg v sõjavang Vabatalupoeg oli ennast koormistest vabaks ostnud Adratalupoeg talupoeg kes maksis maaisandale makse ja kandis teokoormisi Vabadik Vaene, maata või vähese maaga Sulane sõlmis töölepingu pikemaks ajaks ja oli peremehe eest koste all Üksjalg nooremad pojad kes rajasid oma talu külast välja, teeb üks päev töödN Talupoegade kohustused mida dokument kehtestas pidi andma igalt adralt kaks ja pool marka, noorlooma igalt adralt Maapäev Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamine Linnaõiguse eesmärk tagada linnakogukonnale autonoomia, eristada seda ümbritsevats keskonnast, kaitses linna
1801. aastal võimule tulnud keiser Aleksander I alustas Baltimaal põhjalike muudatustega. 1802. a. võeti Eestimaa maapäeval vastu esimesed talurahvaseadused, mis algas sõnaga ,,Iggaüks..". See määras ära talude pärandamisõiguse, mis lubas talu peremehel oma talu oma poegadele üle pärandada; normeeriti teokoormisi ehk viidi teokoormised vastavusse talu kandevõimega. Talunikel lubati moodustada oma vallakohus, kus kohtunikeks olid talupojad ise. Uus talurahvaseadus loodi Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal Aleksander I poolt. Uus seadus kuulutas talupojad pärisorjusest priiks. Kuid kui talupoeg tahtis oma talu ülalpidamist jätkata, pidi ta siiski mõisnikuga vaba rendilepingu tegema. Uue seadusega kaasnes ka talupoegadele perekonnanimeku panemine.
homogeenseks. Seevastu varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad üksteisest tunduvalt erinevateks rühmadeks. Kuigi juba teokoorimise suurendamine keskaja lõpul mõjus taludele majanduslikult nivelleerivalt, kadusid suured sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel alles 16. sajandi teisel poolel. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Nende talude majandusliku kandevõimet mõõdeti adramaades. Adratalupoegade õiguslik seisund oli ühesugune, kuid talude suurusel oli väga suur vahe ja sellest tulenevalt erines perede elulaad. Rahvaarvu kasvades asutati uusi talusid, kuid uute maade ülesharimine oli vaevaline, pidid nemad maksma vähem koormisi. Selliste talude peremehi nimetati üksjalgateks. Muust talurahvast soodsamas olukorras olid nn vabad, kes jagatakse omakorda maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad olid
Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks sai pagemine, mis oli eriti ulatuslik 18. saj. Katsed Venemaale pagenud talupoegi tagasi saada ei andnud olulisi tulemusi. Õigeusku astunud või siis õigeusklikega abiellunud põgenike välja ei antud. Agraarümberkorralduse algus 1765. aasta Liivimaa maapäevale esitas kindralkuberner Browne Katariina II ülesandel nõudmise parandada talurahva olukorda. Kindralkubeneri ettepanekus olid tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleda teokoormisi ning anda talupoegadele õigus kaevata mõisniku peale kohtusse. Liivimaa rüütelkonnale oli see muidugi vastumeelt Aga ähvarduste abil sunniti kindralkubeneri ettepanekuid nn positiivsete määrustena vastu võtma. Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilised kindlustunde. Pearaharahutused 1784. aastal olid pearaharahutused, kuna pearahamaks tekitas palju arusaamatusi talupoegade seas. Talupojad olid asjadest valesti arusaanud. Algasidki mässud 1784
1. Talurahvaseadused 1802 - Eestis 1) Talude pärandatav kasutamisõigus 2)Talupojad said vallasvara omamise ja pärandamise õiguse 1804 Eestimaa ja Liivimaa 1)Teokoormisi piirati 2)Piirati mõisnike karistamise õigust 3)Vallakohtute loomine 1816/19 - 1)Pärisorjuse kaotamine ( maa jääb mõisnikele) 2)Perekonnanimed 3)Osalised liikumisvabadused ( 1 kubermangu piires) 1849/56 - 1)Järk-järguline üleminek teorendilt raharendile 2).......................................................................... 1863 - 1)Kodukarja õiguse kaotamine 2)Passiseadus ( täielik liikumisvabadus)
linnuse piiramine. Saksa ordu sai Põhja-Eesti. Maaisanda domeen- kogu maa,talupojad harisid, mille tuludest kattis ta riigivalitsemise kulud ja isiklikud väljaminekud Läänivaldus- maa, mida said vasallid sõjateenistuse eest 1420- alustati maapäevadega- regulaarsed Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamine; välis- ja majanduspoliitilised küs. Adratalupojad- pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid aj kandma teokoormisi; Üksjalad-uute maade ülesharitud mehed, kelle koormised olid väiksemad kui adratalupoegadel, kuna töö oli väga raske; Maavabad- vallutusperioodi ülikute järeltulijad. Kuulus talu alama lääniõiguse alusel, vabad, puudusid koormised, kohustus kandma sõjaväeteenistust; Vabad talupojad- koormistest lahti ostetud; Vabadikud- maata/vähese maaga palgatööst elatuvad talupojad; sulased/teenijad- müüsid oma tööjõudu pikemaks ajaks ja olid peremehe eestkoste all; träälid-
veskite teke. Enamasti olid Eestis vesiveskid. Suurenes viljakasvatuse osatähtsus. Sellega oli seotud ka karjakasvatus. Tööloomadena kasutati härgi ja hobuseid. Tihti olid Eestis aga viljaikaldused, mis tekitas Liivimaale raskeid näljahädasid, mille tõttu pidid paljud nälga surema. Pärast vallutust jagunesid talupojad nii varanduslikult kui ka õiguslikult tunduvalt erinevateks rühmadeks. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi. Lisaks olid ka üksjalad, kellel oli maa ülesharimine tunduvalt vaevalisem ning seetõttu olid ka koormised väiksemad, sest koormisi arvestati haritava maa kohta. Maavabad aga olid arvatavasti vallutusperioodi ülikute järeltulijad. Neile kuulus talu lääniõiguse alusel ning olid isiklikult vabad, kellel polnud koormisi ning kohustuseks olid vaid sõjateenistus kergeratsaväelasena. Vabatalupojad olid need, kes olid end osadest või kõigist koormistest raha eest välja ostnud.
muutunud. Katariina II käsul aastal 1765 esitati maapäevadele nõudmine parandada talurahva olukorda, mis täiendasid Karl XI aegse talurahvaseaduse põhimõtete laiendamist, mis nüüd laienesid ka eramõisatele. Vene ajal toimus pearaharahutused, jõulisemalt toimus see esimest korda 1784. aastal. Nüüd hakkasid kroonumõisate ja ka paljud rüütlimõisate talupojad ise maksma pearahamaksu. Kuigi rüütlimõisates oli see rohkem mõisnike kanda, ning selle arvelt suurendasid nad talurahva teokoormisi. Talurahvas sai aga sellest nii aru, et nüüd maksavad nad ise ja siis on teotööst priid. See aga vallandas esimese tõsisema väljaastumiste laine. Ei mindud enam teotööle. Talurahva korralekutsumiseks saadeti mõisatesse sõjaväeosad. Nüüd toimusid konfliktid talupoegade ja Vene soldate vahel. Talupojad siiski sõdurite vastu ei saanud ning nii mõnigi jättis oma elu. Ühesõnaga oli koguaeg kõne all pärisorjusest vabastamine. Oluliseks osaks sai ka G.H. Merkeli
muutunud. Katariina II käsul aastal 1765 esitati maapäevadele nõudmine parandada talurahva olukorda, mis täiendasid Karl XI aegse talurahvaseaduse põhimõtete laiendamist, mis nüüd laienesid ka eramõisatele. Vene ajal toimus pearaharahutused, jõulisemalt toimus see esimest korda 1784. aastal. Nüüd hakkasid kroonumõisate ja ka paljud rüütlimõisate talupojad ise maksma pearahamaksu. Kuigi rüütlimõisates oli see rohkem mõisnike kanda, ning selle arvelt suurendasid nad talurahva teokoormisi. Talurahvas sai aga sellest nii aru, et nüüd maksavad nad ise ja siis on teotööst priid. See aga vallandas esimese tõsisema väljaastumiste laine. Ei mindud enam teotööle. Talurahva korralekutsumiseks saadeti mõisatesse sõjaväeosad. Nüüd toimusid konfliktid talupoegade ja Vene soldate vahel. Talupojad siiski sõdurite vastu ei saanud ning nii mõnigi jättis oma elu. Ühesõnaga oli koguaeg kõne all pärisorjusest vabastamine. Oluliseks osaks sai ka G.H. Merkeli
suurteks halduspiirkondadeks. Rüütelkond- moodustasid vasallide oma huvide kaitseks Maavabad- olid vabad igasugustest talupoeglikest koormistest, kohustudes kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena. Vabatalupoeg- talupojad, kes olid end osaliselt või kõigist adratalupoegade koormisest taha eest lahti ostnud. Üksjalg- talude peremehed, kes rajasid uusi talusid linnast välja. Adratalupoeg- talupojad, kes pidid maaisandale või tema läänimeestele andameid maksma või kandma teokoormisi. Vabadik- maata või vähese maaga, põhhiliselt palgatööst elatuvad talupojad ning sulased ja teenijad. Kümnis- maks mida talupojad pidid maksma mõisale oma saagiga. Hinnus- kõik kindlaks määratud suurusega asjalised koormised, nt naturaalhinnus- naturaalmaksed ja rahahinnus- raharent. Pärisorjus- talupoega peeti mõisniku isiklikuks omandiks ning sellega kujunes välja pärisorjus Sunnismaisus- talupoeg ei tohtinud oma isanda juurest ära pageda
Talupoegade kategooriad 8. Talupoegade õiguslik seisund Kõige aktiivsem Saksa ordu. Püha sõda Adratalupojad - Pidid maksma maaisandale või Talurahva õiguslik seisund halvenes. Sunnismaisus, paganatega. tema läänimeestele andameid ja kandma vaid linnad keeldusid. Põgenenud talupoegade Alistati Liivimaa, Preisimaa, siis Leedu. Kõige teokoormisi. (1 adramaa = u 10ha). väljanõudmiseks seati sisse adra- ehk haagikohtu rohkem kannatasid Läti alad. Ulatus ka Eesti Üksjalad - adratalunike pojad, kes asutasid külast amet. Liikumisvabaduse säilitasid vaid aladele. Idas piirnesid Saksa ordu ja Tartu piiskopi väljapoole uusi talusid, kuna isakodus ei jätkunud vabatalupojad. Koos teokohustuse kasvuga valdused Novgorodi ja Pihkva linnvabariigiga. elatist
sunniti ehitama seda ordu linnust sakslastele. 14. Esindatud seisused: Vaimulikud, vasallid, linnavalitsus, ordu meister. Arutati: Kaubandus, väline majanduspoliitika, omavaheliste tülide lahendamist. Ei toiminud Liivimaad ühendavad institutsiooni, sest osapooltel olid erinevad huvid. 15. Leedulased, taanlased ja Vene riik. Oht mutuus 15. Saj suuremaks, sest ühendatud vene vägi hakkas rüüstama Lõuna-Eestis. 16. Adratalupoeg maksid maaisandale (või läänemeestele) andameid ja kandsd teokoormisi. Talude majanduslik kandevõimet mõõdeti adramaades.Üksjalg Adratalupoegade pojad, uued maaharijad. Uue maa harimine oli raske väiksemad koormised. Vabatalupoeg Need kes olid end osadest või kõigist adratalupoega koormistest raha eest lahti ostnud. Maavaba talupoeg Tõenöoliselt vallutusperioodi ülikute järeltulijad. Vabadik Külaühistu alumine kihistus, maata või vähese maaga, elasid põhiliselt palgatööst.
▪ Kümnis- protsentuaalne andam ▪ Hinnus- kindla suurusega andam ▪ Rüütelkond- oma huvide kaitseks ühinenud vasallid. ▪ Maapäev- 1420.a hakati korraldama regulaarseid Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamisi. ▪ Linnadepäev- hakati korraldama 14.saj keskpaigast Liivimaal, arutati põhiliselt kaubandusega seotud küsimusi. ▪ Adratalupoeg- arvukaim kiht, pidid maksma maaisandatele või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. ▪ Üksjalg- adratalunike pojad, kes asutasid külast väljapoole uusi talusid. ▪ Maavaba- vallutusperioodi ülikute järeltulijad. ▪ Vabatalupojad- need, kes olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. ▪ Vabadik- maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuvad talupojad. ▪ Sunnismaisus- Talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge. ▪ Pärisorjus- talupoeg oli mõisniku isiklik omand.
mida hariti ühe adraga 33. Vakuraamat-raamat, kuhu kanti sisse talupoegade kohustused mõisa vastu. 34. Pärisorjus-talupoegade sõltuvus isandast, talupoeg kuulus isandale koos maaga, millel ta elas ja oli kohustatud täitma isanda heaks mitmesuguseid koormisi 35. Sunnismaisus-talupoegadele kehtiv keeld isanda loata oma elukohta vahetada, st talupojad olid kinnistatud maa külge, mida nad harisid 36. Adratalupoeg-talupoeg, kes maksis maaisandale makse ja kandis teokoormisi 37. Üksjalg-talupoeg, kes rajas külast väljapoole uue talu ning kelle koormised olid adratalupoegadest väiksemad 38. Maavaba-talupoeg, kes omas maad alama lääniõiguse alusel nin kellel polnud talupoeglikke koormisi, kuid olid kohustatud osalmea kergratsaväe teenistuses 39. Vabatalupoeg-talupoeg, kes oli end osadest või kõigist adratalupoja koormistest raha eest lahti ostnud 40. Vabadik-maata või vähe maaga, põhiliselt palgatöös elatuv talupoeg 41
Pärisorjuse kaotamine I Pärisorjusliku majanduse kriis 18.saj lõpul milles väljendus? - mõisate väljaminekud suurenesid, kuna püüti jälgida Saksamaa tõusvat elustandardit (vt. EAL, dok. lk.298, 294) - vajadus suurendada sissetulekuid, mida taheti saavutada majandusviisis põhimõttelisi muudatusi tegemata. See tähendas, et laiendati mõisapõlde ja suurendati teokoormisi, mitte ei võetud kasutusele uusi kultuure (nagu kartul), ja uusi põlluharimismeetodeid (viljavaheldus, väetamine, kultuurheinamaad, maaparandus jmt), ei võetud kasutusele põllumajandusmasinaid ega tegeldud tõuaretusega. - järjest süvenev pärisorjuse kriitika nii siin kui välismaal - Aleksander I surve Eestimaa rüütelkonnale (1801) II 19.sajandi I poole talurahvaseadused 1) 1802 Eestimaal "Iggaüks..." - talude pärandatav kasutusõigus
määratlemata). Sepitseti poliitilisi intriige ja jõuti kodusõdadeni isegi. Vahekohtunikuks paavst. Välissuhted: ordu otsis tuge Roomast, piiskopid teistelt Euroopa valitsejatelt, ka L välisvaenlastelt. 15 saj lõpul õnnestus ordul saavutada meelepäraste kandidaatide määramine nii Riia ja S-Lääne piiskopitoolile. 1397 Danzingi kongressil jõuti kompromissile. Sotsiaalne liigenendus: adratalupojad(maksid andameid ja teokoormisi), üksjalad(uute talude asutajad), maavabad(vallutusperioodi ülikute järeltulijad, isiklikult vabad), vabatalupojad(ennast vabaks ostnud), vabadikud(palgatöölised), sulased, teenrid(oma tööjõuga äritsevad), träälid(orjad). Mõisad: maaisandate ja vasallide majapidamised (koguti andmeid,valitseti ümberkaudseid maid). Tööriistad: poolvikat, kuuselatväke, raglid, vannasader, harkader, karuäke. Linnaõigus: maaisandate jagatud. linnakoguk auton, eristas ümbritsevast keskkonnast.
Mõisnik võis teda oma äranägemise järgi osta, müüa, vahetada ja kinkida. Sunnismaisel talupojal polnud sõnaõigust, tal polnud ei maad ega midagi ta tegi mõisa jaoks tööd ja polnud niiöelda mittekeegi. 19.sajandil aga olukord muutus. Pärisorjuse kaotamine oli õhus juba Rootsi aja lõpul. Ometi alles 1802.a Eestimaal ja 1804.a Liivimaal vastuvõetud talurahvaseadustega kehtestati talude pärandatav kasutusõigus, normeeriti teokoormisi ning keelati talupoegade müük ja võõrandamine. 1816/1819 seadustega kaotati pärisorjus. Liikumisvabadus oli veel piiratud, kuid talupoeg võis omada vallas- ja kinnisvara. 19.sajandi keskpaigas vastuvõetud seadustega vabanesid taluinimesed tööst mõisapõllul, teorendilt mindi üle raharendile ning avanes talude päriseksostmise võimalus. Ühtlasi keelati mõisnike kodukariõigus. Kuigi talurahval oli siiski veel mitmeid koormisi ja kohustusi, oli ta siiski saanud isiklikult vabaks
korraldamine, kohtuvõimuks olemine. Pärisorjus: XIV saj lõpp talupoeg, kes on põgenenud peab maksma trahvi; XV saj algus "mees või võlg" põhimõte; XV saj keskpaigas kirjalik leping, järgivad põhimõtet; XV saj II pool leping piiskopkondade ja ordu vahel paenud talupoegade väljaandmiseks; Hagi e adrakohtunikud- talupoegade väljaandjad. Träälid e orjad-sõjavang, võlgnik, surmamõistetu; Adratalupojad- maksma andameid+ kandma teokoormisi; Sulased, teenjatüdrukud; Üksajalad- uute maade ülesharijad, koormised olid adratalupoegadest väiksemad; Vabatalupoeg-koormisest vabaks ostnud; Maavabad- vabastatud koormistest, kohustus kanda sõjaväeteenistust, oma maa harimine Jüriöö ülestõus 1343-1345: Harju: Vallutati mõisad, Padise kloostri valluamine; Kanavere lahing lõppes eestlaste taganemisega Sõjamäele, kus nad kaotasid. Saare: Pöide ordulinnus- 8p kestnud piiramise järel alistusid selles olijad nind
J. G. Eisen, tema kriitika põhipunktid Talupoeg saab mõisahärralt kõik, mis vaja ning kaotus on mõisahärra kahju. Seetõttu on talupoeg mõisahärra võlgnik ja peab oma võlad tasuma. Talupoeg ei tunne millestki puudust ega arvesta kunagi oma tagavarasi. 1765 Liivimaa kindralkuberner Browne`nn. Positiivsed määrused Leia, mis seal oli positiivset, võrreldes varasemaga: A - Tunnustati talupoja õigust vallasvarale B - Piiritleti teokoormisi C - Anti talupojale õigus mõisnik kohtusse kaevata Kuidas talupojad reageerisid? Talupojad keeldusid tööle minemast ning hakkasid vastu kohale tulnud vene soldatitele, loopides neid kividega ja rünnates aiateivastega 3. Kultuur Vene võimu kehtestamine ei kahandanud sidemeid ülejäänud Euroopaga, sest Eesti asus kaubanduslikult soodsas piirkonnas Mida endast kujutas: a) Pietism - Pietism oli luterluse süvenevale konservatismile vastuolev usuvool, mille
Välisvaenlased- leedu,venemaa, rootsi. Moskva vürstid ühendasid kuldlordi ülemvõimu alt vabanenud vene vürstkonnad ühtseks riigiks, liites endaga üha uusi alasid. 1478. vallutasid novg. Millega seni liivimal valit. Jõudude tasakaal hävis. Damerow- tartu piiskop. Plettenber- Liivimaa meister. Ühiskond oli agraarühisk. Rahvaarv kasvas ja asutsus tihenes. Adratalupoeg- pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Üksjalg- adratalunike poijad, kellele ei jätkunud isatalus teenistust. Vabatalupoeg- need kes olid end adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. Maavaba talupoeg- Neile kuulus talu lääniõiguse alusel, mis muutus nad isiklikult vabaks. Vabadik- moodustasid alumise kihistuse, maata või vähese maaga põhii. Palgatööst elavad talupojad. Trääl- orjad. Uus koormiste liik teokohustus.kujunes välja sunnismaisus talupoegade õigusliku seisunid halvenemine. 1507
KUBJAS- inimeste töölesundija, alati eestlane KILTER- kubja abiline, teoliste töölesundija ning ülevaataja mõisas KODUKARIÕIGUS- mõisniku õigus mõista oma talupoegade ule kohut ning karistada neidihunuhtluse voi lühiajalise arestiga. SUNNISMAISUS- talupoeg ei võinud oma kodust lahkuda omaniku loata, kehtis uhe mõisa piirides. PÄRISORJUS- talupoeg oli mõisniku isiklik omand ADRATALUPOEG- Suurem osa eesti talupoegadest, pidid maksma isandale andamit ja kandma teokoormisi ÜKSJALG- kõige halvemal järjel olevad talupojad, talupojad, kes asusid uusi maid üles harima. VABATALUPOEG- talupoeg, kes oli end osaliselt voi taielikult koormistest end raha eest lahti ostnud MAAVABA- kõige jõukamad talupojad, vallutusperioodi ülikute järeltulijad, vabad kõigist koormistest. KÜMNIS- kümnendik osa saagist, mis tuli talupoegadel mõisale ära maksta. LIIVI SÕDA (1558-1583) 1.MILLISED OLID LIIVI SÕJA PEAMISED PÕHJUSED?
Talurahva majanduslik ja sotsiaalne seisund oli: ühtne, ei olnud kihistumist kõik olid võrdselt vaesed. Ilmastikuolud olid 200-300 a. tagasi kehvemad talved olid pikemad ja külmemad, seega oli põllutöödeks sobiv aeg piiratum. 5. Liivimaa maanõuniku von Roseni deklaratsioon. Talurahva õiguslikust seisundist saab andmeid Liivimaa maanõuniku von Roseni seletuskirjast Vene valitsusele 1739. aastal. Talupoeg kinnistati pärisorjaks, talupojad peavad tasuma maksu- ja teokoormisi, rüütelkond määrab talupoegade koormisi omal äranägemisel, rüütelkond omab õigust talupoja elu ja surma üle, kodukariõigusele pole piire seatud 6. G.Browne´i nn positiivsed määrused. 1765.aastal esitas Liivimaa kindralkuberner G.Browne Liivimaa maapäevale Katariina II nõudel käsu parandada talupoegade olukorda. Ettepanekud vormistati nn postitiivsete määrustena, ehk kaitseseadustena, mille alusel: 1) talupoeg sai õiguse vallasvarale
34. maapäev Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamine keskajal. Esindatud 4 seisuslikku gruppi: vaimulikud, ordumeister, vasallkonnad ja linnad. Arutati välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi. Püüti lahendada omavahelisi tülisid. 35. rüütelkond ühinenud vasallid. Ühineti huvide kaitseks. Igas piiskopkonnas oma rüütelkond. 36. adratalupoeg talupoeg, kes maksis maaisandale makse ja kandis teokoormisi. neid oli kõige arvukamalt. Talude suurus erinev. 37. üksjalg uute talude rajajad. nende koormised olid adratalupoegade omast tunduvalt väiksemad. 38. maavaba Talupoeg, kel oli maa lääniõiguse alusel, polnud talupoeglikke koormisi. Kohustus osaleda kergratsaväe teenistuses. 39. vabatalupoeg Osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud talupojad. 40. vabadik maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuv talupoeg. 41
vasallkonnad ja linnad. 14. Kes väljus võitjana ordu ja piiskoppide vahelisest nn võitlusest? Põhjenda. 2p Ma arvan, et Taani, sellepärast, et Stensby lepingu pärast peaaegu kõik Põhja- Eesti läks Taanile. 15. Miks kasvas Eesti elanikkond aeglasemalt kui mujal Euroopas? 1p Olid näljahädad,taudid,laastavad sõjad 16. -Nimeta kolm olulisemat seisust talupoegade hulgas 3p Kõige arvikam kiht olid adratalupojad, kes maksid makse ja teokoormisi Teisest soodsamas olukorras olid maavabad ja vabatalupojad. Maavabad olid arvatavasti kuningiste ülikute järeltulijad. Keskaja lõpul ilmusid ka vabatalupojad, kes olid end kõigist koormistest lahti ostnud. Külaühiskonna alumises osas olid vabadikud, kes elatusid eelkõige palgatööst ning sulased ja teenijad, kes müüsid lepinguga oma tööjõudu. 17. -Kes olid üksjalad? 1p Uustalude rajajatel olid väiksemad maksukoormised , neid kutsuti üksjaladeks 18
haigused. 13. sajandi keskpaigast ilmuvad rannakülad, kus tegeldakse esmajoones kalapüügi, hülgepüügi ja karjandusega. Saartele ning Põhja- ja Lääne-Eesti rannikule Haapsalust Kolgani tekkis rannarootslaste asustus. Preisimaa või teiste saksa idakolonisatsiooni piirkondadega võrreldes oli Liivimaa täiesti erandlik saksa talupoegi siia elama ei asunud. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad. Nad pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Maavabadele talupoegadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad igasugustest talupoeglikest koormistest, koustades kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena. Vabatalupojad olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. 14. sajandil hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed. Maaisandad vajasid tuge vasallidelt, kes ühinesid oma huvide kaitseks
Rüütlimõisad- kuulusid peamiselt baltisaksa mõisnikele. Kroonumõisad-riik rentis oma mõisad pikemaks või lühemaks ajaks riigiteenistuses olnud aadlikele Pastoraadid- kirikumõisad, andsid elatist kirikuõpetajatele. Teraviljaeksport, peamiseks kultuurideks olid rukis ning oder. Viinapõletamine, kaasnes hoogne metsaraie, viin turustati peamiselt venemaale. Nn positiivsed määrused. George Browne juhtimisel 1765. tunnustati talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleti teokoormisi ja anti õigus kaevata mõisniku peale kohtus. Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilise kindlustunde, olles esimeseks sammuks pärisorjuse kaotamisele. Pearaharahutused. 1784.aastal pearaharahutused. pearahamaksu sisseeadmine tekitas talurahva hulgas suuri arusaamatusi. Seni polnud talupoegade jaoks selget vahet riigimaksude ja mõisakoormiste vahel. Nüüd hakkasid kroonumõisate, aga ka paljude rüütlimõisate talupojad ise tasuma pearahamaksu
1849 a Liivimaal 1856 a Eestimaal võeti vastu seadused a) talu ja mõisamaade vahele tehti kindel piir b) mõisnikel soovitati anda talupoegadele võimalus maad päriseks osta c) soovitati üle minna teorendilt raharendile (mulgid said raha linakasvatusest, põhjas kasvatati kartulit) Tekkisid talurahva omavalitsused vallakogukond. Kogukonna keskmeks sai vallakohus. Vallakohtu ülesanded: a) lahendasid talupoegade omavahelisi tüliküsimusi b) nõudsid võlguolevaid teokoormisi c) karistati ülesastunuid d) valvasid avalikku korda vallas e) haldasid vallalaekaid ja magasiaitu f) jälgisid, et mõisnik ei tõsta talumeest talust välja või ei müü teda ilma maata Magasivili viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta Vaeste hoolekanne kogukond pidi ühiselt toetama oma töövõimetuid ja puudustkannatavaid liikmeid, saates neid talust talusse, hiljem ehitati valla vaestemaju Talurahva koormised a) mõisakoormised
parajasti sõdis Pihkva vürstiriigiga. Orduväed toodi kiiresti idast ära Kesk-Eestisse. Jüriöö ülestõus koos muude sellega seotud vastuhakkudega halvendas järsult eesti rahva reaalset olukorda ja lülitas eestlased mitmeks sajandiks välja maa poliitilisest juhtimisest. feodaalsuhted, talurahva õiguslik seisund, käsitöö ja kaubandus. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Talupojad kes harisid uusi põldse, nende koormised olid tunduvalt madalamad, neid nimetati üksjalgadeks. Olid ka maavabad ja vabatalupojad. Maavabadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad koormistest. Vabatalupojad olid need, kes olid ennast koormistest lahti ostnud. Keskaja jooksul kasvas talupoegade väärtus mõisniku jaoks. Talupoegadele ei toonud see mingit kasu, kujunes välja sunnismaisus. Suurenesid talupoegadelt nõutavad maksud
Missa jumala teenistus (ladina keeles) Katedraal on kristlik linna piiskopikirik põhiliselt katoliku, anglikaani või luteriusu kirik. TALUPOEGADE JAGUNEMINE. Adratalupojad pärisorjad, neid oli kõige rohkem, nende talud 0,55 adramaad, suuremates taludes sulased ja teenijatüdrukud, peamiseks koormiseks teotöö. pidid maksma maaisandale või tema läänemeestele andameid ja kandma teokoormisi. Üksjalad tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtuga, adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid väikese talu kuhugi ääremaale, tegu tuli teha üks jalapäev nädalas, maksid maa eest, ei jaksand palgata tööjõudu. Vabatalupojad olid ennast osaliselt või täielikult adratalupoegade kohustustest raha eest lahti ostnud, tasusid koormisi rahas, olid teotööst vabad.
Tekkisid rahutused talupoegade seas sest riigimaksude ja mõisakoormistel ei tundunud olevat selget vahret. Talupojad arvasid, et nad on nüüd riigi talupojad ja et nemad maksavad nüüd makse ja on mõisnikule teotööst vabastatud.. Rahutuste mahasurumiseks saadeti mõisatesse sõjaväeosad. Browni positiivsed määrused- 1765 esitas George Browne Liivimaa maapäevale ettepanekud: - tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale - piiritleda teokoormisi - anda talupoegadeleõigus kaevata mõisnik kohtusse. See laiendaks Karl XI talurahva kaitset ka eramõisatele. Liivimaa rüütelkonnale oli see vastumeelt aga ähvarduste abil võeti see vastu kui positiivsete määrustena. Need andsid talurahvale tugevama juriidilisele kindlustundele ja olid esimeseks sammuks pärisorjuse kaotamisele. Roseni deklaratsioon oli 1739. aastal Liivimaa maanõuniku Otto Fabian von Roseni
Mahtra mõisas 2. (14. ukj) juunil 1858 toimunud ülestõus oli 1858. a Põhja-Eesti talurahvarahutuste keskne sündmus. Ärevus kasvas juba kevadel seoses 1856. a talurahvaseaduse väljakuulutamisega, mis pidi toimuma 20. aprillil piduliku jumalateenistusega kõigis kirikuis, kuid asendati seaduse vallatalitajatele kätteandmisega kihelkonnakohtuis. Maad võtsid umbusk ja kuulujutud, erilist pahameelt põhjustas asjaolu, et teokoormisi tuli täita endises ulatuses. 19. mail keeldusid Pahklamõisa talupojad abiteo korras tööle ilmumast, maikuu lõpuks oli vastuhakke juba 18 mõisas Viru-, Järva- ja Harjumaal, Tammikuja Tuhala mõisa talupojad kogunesid Toompeale õigust nõudma. Mõisnike nõudel saadeti rahutuste piirkonda kaks roodu sõjaväge. Eriti karmilt kohtlesid karistussalklased talupoegi Habajal jaOjasool, pekstes 50 vitsahoobiga tõrkujate seljad veriseks
· Eesti rahvaarv kasvas ja asustus tihenes (13. sajandil u 150 000-180 000 inimest). · Soistele aladele ja rannikule asus elama rohkem inimesi. · Linnastumine Lääne-Euroopas tõi kaasa teraviljahindade kasvu. See omakord kasvatas mõisate arvu, talupoegade teokoormised kasvasid (mõisategu = jalategu + rakmetegu), talupojad olid sunnismaised. Talurahva sotsiaalne liigitus: · Adratalupoeg talupoeg, kes pidi maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Nende talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades, kust tuleb nende nimetus. Nende õiguslik seisund oli võrdne, kuid talude suurustel ja jõukusel oli kuni 10 x vahe. Rahvaarvu kasvamisel asutasid adratalupoegade pojad uusi talusid. · Üksjalg tunduvalt väiksemate koormistega talu peremees, kes oli alustanud uue talu ja põllumaade rajamist (näiteks adratalupoegade pojad). Nende jalategu oli üks jalapäev nädalas. Sealt on tulnud ka nende
NB! mõisnik teeb talupoegade elu läks peamine vastupanu talurahva järeleandmisi paremaks pagemine, kes oli omandiõigust õigeusku astunud vallasvarale neid välja ei antud * piiritleti teokoormisi * õigus kaevata mõisniku peale * mõisa koormised kindlad, mõisnik
Tekkis uus koormiste liik teokohustus. Talupoegade koormised . Talupoegade koormised kümnis, hinnus, teotöö, loonusrent, raharent, mõisategu, Vasallide/aadli õigusliku ja poliitilise seisundi muutumine keskaja jooksul Vasallide õiguslik olukord muutus üha kindlamaks. Talurahva sotsiaalne liigitus (adratalupojad, üksjalad, maavabad, vabatalupojad, vabadikud). Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad nad pidid maksma maaisandala või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Õiguslik seisund oli neil ühesugune , kuid talude suurusel ja jõukusel võis olla suur vahe. Üksjalg olid talipojad, kes asutasid külast väljapoole uusi talusid. Uute maade ülesharimine oli vaevaline ning nende koormised olid ka väiksemad kui adratalupoegadel. Maavabad vallutusperioodi ülikute järeltulijad, neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad talupoeglikest koormistest, kohustades kandma vaid
andis Friedrich II korralduse jagada vesematele odavamalt vilja, keelas kohtutes piinamised ja kuulutas usuvabaduse. Ta pidas ennast rahva esimeseks teenriks ning süvenes ka kõige tühisematesse valitsemisasjadesse. Ta pidas oma ametnikega küll nõu kuid otsustas kõik ikka ainuisikuliselt. 2.2.1 Valgustusajastu majandus Preisimaal Majanduspoliitika oli rangelt merkantilistlik. Kaitsmaks talupoegi nõudis Fredrich II, et nende teokoormistele seataks piirid. Tema enda maadel vähendati teokoormisi seniselt kuuelt päevalt kolmele. Samuti pöörati tähelepanu ka kartulikavatusele, mis polnud veel eriti levinud ning vältimaks näljahädade kordumist rajati üle terve maa viljamagasine, kust võisid talupojad häda korral abi saada. (Tannberg, T 2003) 2.2.2 Friedrich Wilhelm II Friedrich Wilhelm II oli Friedrich II vennapoeg, kes tõusis troonile pärast oma onu surma (1786. aastal). Ta proovis valgustatud monarhi ja eduka armeejuhuna Friedrich II jälgedes
Seisuslik olukord muutub, vasallidel kindlustatum, igast õigused läksid neile üle (nt kohtu) Võitlus võimu üle. Läänimehed ja linnad. Maaisandate võim nõrk, vajasid tuge vasallidelt. Vasallid ühinesid rüütelkondadeks. Hansakaubandusega linnade tähtsus tõusis. Linnadepäev iga-aasta arutati kaubandus küsimusi. Ka maapäevad seisuste kokkusaamine. Maa-aadel ja talurahvas: rahvaa. Kasvas. Enamus olid talupojad. Adratalupojad : maksid andameid ja tegid teokoormisi. Üksjalad adratalupojade pojad, kelle isakodus tööd ei jätku ja on asutanud oma enda talu. Maavabad kohustusi polnud, ainult sõjaväeteenistus. vabatalupojad olid end osadest värkidest lahti ostnud. . Vabadikud (kõige madalam) maata mehed, sulased ja teenijad, kes müüsid oma teenuseid ~ aastaks. Tuli teokohustus. Sunnismaisus. Lõpuks kujunes Liivmaal välja pärisorjus. Linnad ja kaubandus: kodanikuks või saada ükskõik kes oli vaba, kui elas linnas ja maksis
Rahvast läks rohkem elama soistele ja ranniku aladele. Rannakülad. LääneEestisse tekkis rannarootslaste asutus, neile anti suuremad õigused. Talupojad Saksa talupoegi elama ei asunud. Varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad erinevatesse rühmadesse. 16.saj teisel poolel kadusid sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel. Kõige rohkem adratalupoegi pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi, adramaades mõõdeti. Õiguslik seisund ühesugune, aga jõukuselt olid erinevad. Suurtes taludes võõras tööjõud. Adratalunike pojad asutasid uusi talusid, nende koormised väiksemad. Nende peremehed üksjalad. Vabad jagati maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad ülikute järeltulijad, neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, nad olid isiklikult vabad ja ka koormiseid polnud, olid kohustatud ainult kandma sõjateenistust kergeratsaväelasena
Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilise kindlustunde, olles esimeseks sammuks teel pärisorjuse kaotamisele Pearahamaksu kehtestamine tekitas talurahva seas suuri arusaamatusi kuna nad polnud teinud vahet riigimaksude ja mõisakoormiste vahel: talupojad pidid ise pearahamaksu maksma, enamikus rüütlimõisates jäi see mõisnike kanda, aga see võimaldas neil ka teokoormisi suurendada. Osad talupojad said aga asjast aru nii, et maksu maksavad nad nüüd ise ja on siitpeale mõisnikule tehtavast teotööst vabastatud Liivimaal vallandus talurahva väljaastumise laine paljudes mõisates ei mindud enam teotööle. 3) mis on pärisorjus, millal ja miks kujunes; talurahva koormised mõisategu (rakme-, jala- ja abitegu), loonusrent, kirikukümnis, vooris käimine, teede ehitus:
Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks sai pagemine, mis oli eriti ulatuslik 18. saj. Katsed Venemaale pagenud talupoegi tagasi saada ei andnud olulisi tulemusi. Õigeusku astunud või siis õigeusklikega abiellunud põgenike välja ei antud. Agraarümberkorralduse algus 1765. aasta Liivimaa maapäevale esitas kindralkuberner Browne Katariina II ülesandel nõudmise parandada talurahva olukorda. Kindralkubeneri ettepanekus olid – tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleda teokoormisi ning anda talupoegadele õigus kaevata mõisniku peale kohtusse. Liivimaa rüütelkonnale oli see muidugi vastumeelt Aga ähvarduste abil sunniti kindralkubeneri ettepanekuid nn positiivsete määrustena vastu võtma. Positiivsed määrused andsid talurahvale tugevama juriidilised kindlustunde. Pearaharahutused 1784. aastal olid pearaharahutused, kuna pearahamaks tekitas palju arusaamatusi talupoegade seas. Talupojad olid asjadest valesti arusaanud. Algasidki mässud
Kui ta oleks laiali saatnud oleks tulnud luterik usk võimule. Reformatsiooni järel hakati rohkem jutlusi pidama. Luterliku põhimõte oli see et iga kristlane peab kuulma ja lugema jumala sõna oma emakeeles. Pilet nr7 *maarahvas ja talurahvas. Sotsiaalne liigendus. Talupojad jagunesid õiguslikult erinevateks rühmadeks. Adratalupojad moodustasid kõige arvukama kihi-nad pidid maksma maaisandale andameid ja kandma teakoormisi. Nende teokoormisi mõõdeti adramaades. Üksjalad said metsamaad talulähedale. Nende talud oli tavaliselt kehvematel talumaadel. Neid võis kõige rohkem leidida lääne-eestis. Üksjalad olid arvatavasti sisekolonistid kes asusui uusi maid üles harima. Nad olid adratalupoegade nooremad pojad ja nende kohustus oli üks jalapäev nädalas. Nende arv kahanes 16sajandil. Maavabad olid ülikute järeltulijad. Neile kuulus talu alama lääneõiguse alusel mis muutis nad
2. Mõis ja talu varauusajal Riik majandas kõiki mõisaid, olid erinevad mõisaliigid, ehk rüütli, kroonumõisad ja pastoraadid. Mõisate majandamisega muutus tähtsaks ka teraviljaeksport, mis kahekordistus.Olulisele kohale tõusis ka viinapõletamine. Kehtestati koormised, mille üle peeti arvestust vakuraamatutes. 1765, tekkisid kindralkuberneril ettepanekud tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleda teokoormisi ning anda talupoegadele kaevata süüdistuste korral mõisnik kohtusse. Ähvarduste sunnil võeti siiski kindralkuberneri ettepanekud positiivsete määrustena vastu. Kehtestati ka pearahamaks, mis tekitas arusaamatusi nendes, kes ei teinud selget vahet riigimaksudel ja mõisakoormistel. Nüüd hakkasid kroonumõisate ja rüütlimõisate talupojad ise pearahamaksu tasuma. PILET 6 1.Üleminek muinasajast keskaega 1224
Läänistamine maade jagamine vasallidele tasuks hea teenistuse eest Mõõgavendade ordu Liivimaa tugevaim relvastatud jõud Riia piiskopkond Liivimaa kõrgeim vaimulik võimukandja Maapäev kokkusaamine, kus arutati tähtsamaid välis- ja majanduspoliitilisi küsimusi Liivimaa ohtlikumad välisvaenlased: sakslased, venelased, rootslased Talurahva kihistumine jaguneti jõukuse ja positsiooni järgi kihtidesse Adratalupoeg kõige arvukam, pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi Üksjalg talupere noorim poeg, kes rajas oma elamise ääremaale, pisike talu, halb maa Vabatalupoeg olid end koormistest raha eest lahti ostnud Maavaba talupoeg ülik, kes sai talu läänikirja alusel, talupoja kohustusi ei täitnud Vabadik maata talupoeg, et ära elada pidi end palkama sulaseks või toatüdrukuks Trääl sõjavang või põgenik 1343. 23.aprill Jüriöö ülestõus. Põletati mõisaid ja kirikuid. Eestlased tundsid, et neid
läks aga maaisanda ja vasallide kukrusse. Nii seati kihelkonnapreestri ja piiskopi ülalpidamiseks sisse veel väiksemad erimaksud. Lisaks neile oli talupoegadel veel kirikute, linnuste ja teede ehitamise kohustus. Üldiselt olid aga koormised küllaltki mõõdukad. Vabade meeste õigus ja kohustus oli sõjateenistus. Talurahva sotsiaalne liigendus: Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Üksjalad olid adratalunike pojad, kes asutasid külast väljaspoole uusi talusid, kuna isakodus neile elatist ei jätkunud. Et uute maade ülestöötlemine oli aevaline, olid ka nende koormised adratalupoegadest tunduvalt väiksemad. Maavabad olid tõenäoliselt vallutusperioodi ülikute järeltulijad. Neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad igasugustest
· Mõisade kõrval kasvas ka talude hulk ja tühjad talud kadusid. Talurahvas Rootsi ajal · Talupoegade õiguslik, sotsiaalne ja majanduslik positsioon nõrgenes jätkuvalt kuni 1680ndate reduktsioonini · Rootsi aja lõpuks olid Eesti- ja LM-l kinnistunud terminid ,,pärisorjuslik talupoeg" ja ,,pärisorjus" · Kuna mõis oli avalik-õiguslik üksus, olid mõisnikul vastavad volitused: A. Õigus koguda mõisa heaks talurahvalt makse ja nõuda teokoormisi ja pidada talurahvast sunnismaisena. B. Kohtuvõim ja piiramatu kodukariõigus: - Kehalised karistused, mh piitsutamine, mida Rootsis tauniti · LM politseikorraldus(1668) vaid karmistas korda(mh põgenejate tagastamise kohustus) I. Talurahva töökoormus kasvas: · Talupoegade teokoormised: A. Korraline nädalategu: rakme- (koos oma veolooma ja maaharimisvahenditega) ja jalategu:
ilmnes kohaliku aadli tsaaritruudus; eriti hirmutasid balti aadlit võimalikud talurahva väljaastumised, mis võisid puhkeda rootslaste tagasitulekul 4.3 Pärisorjuse kaotamine Pärisorjusliku majanduse kriis 18. sajandi lõpul: mõisnike väljaminekud suurenesid, kuna püüti järgida Saksamaa elustandardit: mõisade väljaehitamine ja euroopalik elustiil püüti suurendada sissetulekuid ilma põhimõttelisi muudatusi tegemata (laiendati mõisapõlde, tõsteti teokoormisi) süvenes kriitika pärisorjuse aadressil tuntuimad kriitikud: Merkel 1796, lätlastest Petri 1802, eestlastest 1801. a tuli Venemaal võimule keiser Aleksander I, kes üritas Venemaal reforme läbi viia ja tahtis alustada Baltikumist, avaldas survet siinsetele rüütelkondadele reformide läbiviimiseks Talurahvaseadused I: 1802. a esimene seadus: "Igaüks..." Eestimaal kehtestati talude pärandatav kasutusõigus 1804
usku 96 000 talupoega. 24.11.2009 Mõisad tunnetasid vajadust reformida. Küsimus oli, mil määral ning mida konkreetselt muuta. 1840. aastate talurahvarahutuste analüüsimisel oli selge, et enam pole tegemist ainult majanduslike põhjustega, vaid küsimus oli paljuski ka usuline. Ka Peterburist tunti siinsete sündmuste vastu huvi, eelkõige talurahva majandusliku olukorra vastu. Talurahvas esitas mõisnike vastu kaebusi: mõisad tõstavad pidevalt teokoormisi, peale surutakse lisatööpäevi, kaevatakse uute põllukultuuride üle (kartul), mille harimine nõuab neilt varasemast enam tööd, kaevatakse eriti talumaade mõisastamise üle. Riigi poolt seatakse eesmärgiks: et talukoormised enam ei tõuseks ning et tõkestataks teatud maalt talumaade mõisastamist. Kuuendik maast oli lubatud suurusjärk, mida vajaduse korral võis talumaadest ära võtta ja mõisaga liita. See oli Peterburi-poolne nägemus
annaabi.ee 
