Keskaegne talurahva
sotsiaalne liigendus Eestis
Brita Lodi
2013
• Liivimaale saksa talupoegi elama ei
asunud
• Talupojad jagunesid varanduslikult ja
õiguslikult üksteistest tunduvalt
erinevateks rühmadeks.
Talurahvas:
1. Adratalupojad
2. Üksjalad
3. Maavabad
4. Vabatalupojad
5. Vabadikud
6. Sulased, teenijad
7. Träälid
Adratalupojad
• Moodustasid kõige arvukama kihi
• Pidid maksma maaisandale või tema
läänimeestele andameid ja kandma
teokoormisi
• Talude majanduslikku kandevõimet
mõõdeti adramaades (1 adramaa = 1
adraga haritav maa = u 10 ha)
Üksjalad
• Töötasid uutes väikestes taludes
• Seal oli vähe teenijaid
• Käis kord nädalas mõisas tööl
Maavabad
• Vallutusperioodi ülikute järeletulijad
• Talu kuulus neile lääniõigusega
• Isiklikult vaba
• Vabad talupoeglikest koormistest
• Kohustuseks oli sõjateenistus
kergeratsaväena
Vabatalupojad
• Rikkad
• Ostsid ent raha eest lahti adratalupoegade
koormistest
• Kõige enam leidus neid maaisandate isiklikes
valdustes
• Tavalistest koormistest olid vabad ka :
möldrid, kürtsmikud, sepad , puusepad ja
mõisaametimehed
Vabadikud
• Külaühiskonna alumine kiht
• Maata või vähese maaga
• Palgatööst elatuvad talupojad
• Sulased, teenijad
Träälid e. orjad
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-01-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
14 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
brital
Õppematerjali autor
Talupoegade elu keskajal Preisimaa või teiste saksa idakolonisatsiooni piirkondadega võrreldes oli Liivimaa täiesti erandlik: saksa talupoegi siia elama ei asunud ja kui rannarootslased välja arvata, siis Eesti talurahvas oli ja jäi etniliselt homogeenseks. Seevastu varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad üksteisest tunduvalt erinevateks rühmadeks. Kuigi juba teokoorimise suurendamine keskaja lõpul mõjus taludele majanduslikult nivelleerivalt, kadusid suured sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel alles 16. sajandi teisel poolel. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Nende talude majandusliku kandevõimet mõõdeti adramaades. Adratalupoegade õiguslik seisund oli ühesugune, kuid talude suurusel oli väga suur vahe ja sellest tulenevalt erines perede elulaad. Rahvaarvu kasvades asutati uusi talusid, kuid uute maade ülesharimine oli vaevalin
vähem ube, herneid ja teisi vilju. Tavaliselt oli taluperel üks adramaa, kuid rikkamatel oli neid rohkem. Lisaks tegeleti ka loomapidamisega. Enamasti kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu saadi ka küttimise ja kalapüügi teel. Kala püüti enamasti vaid sisevetel. Ainsaks magusaineks oli mesi, mida saadi metsamesinduse teel. Muinasaja lõpul toimus ka suur arenemine käsitöös. Nimelt kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suurimad rauatootmiskeskused Eestis. Toodeti relvi, pronksehteid ja hõbeehteid. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega ning oluline oli ka vahenduskaubandus. Valitseva kihi moodustasid Eestis rikkad suurmaaomanikud. Seega olid muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus. Külad olid jaotatud maksustamiskeskustesse ehk vakustesse. Selle alusel moodustusid ka linnusepiirkonnad, kuhu vajadusel saadi varjuda. Oli ka talupoegi, kes rentisid maad või töötasid suurmaaomanike juures sulastena.
juures ulatusid 13. saj algusesse, mil talupoegade olukord keskajal ümberkaudseid maid. Viljahind hakkas 15.saj Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi õiguslik Ptk.9-10 tõusma, viljaeksport. Eramõisate rajamine, keskaja vahekord jäi täpsemalt määratlemata. lõpul Eestis ~500 mõisa. Mõisapõldude harimiseks kasutati talupoegae tööjõudu ja töövahendeid, uus koormiste liik - teokohustus. Põllumajanduses suurt
Mõõgavendade ordu Saksa ordu Liivimaa haru 1238- Stensby leping Eestimaa hertsogkond (Põhja- Eesti) Läänimehed- rüütlid, kes linnuses elasid ja kaitsesid Viljakümnis- protsentuaalne andam; Hinnus- kindlas suurusega andam 1343- Jüriöö ülestõus. Taani kuningas tahtis oma Eesti osa Saksa ordule maha müüa, kuid tekkisid Taani vasallidega arusaamatused. Eestlaste 4 kuningat, Tallinna piiramine, abi palumine, Haapsalu piiramine, Paide linnuses kuningate tapmine, juulis oli Pöide linnuse piiramine. Saksa ordu sai Põhja-Eesti. Maaisanda domeen- kogu maa,talupojad harisid, mille tuludest kattis ta riigivalitsemise kulud ja isiklikud väljaminekud Läänivaldus- maa, mida said vasallid sõjateenistuse eest 1420- alustati maapäevadega- regulaarsed Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamine; välis- ja majanduspoliitilised küs. Adratalupojad- pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid aj kandma teokoormisi; Üksjalad-uute m
tapsid seal 28 munka, samuti hulgaliselt saksa soost vasalle. Eestlased valisid endile neli juhti, keda nad kutsusid kuningateks. Ülestõusu asus peagi maha suruma Liivi ordu, mis parajasti sõdis Pihkva vürstiriigiga. Orduväed toodi kiiresti idast ära Kesk-Eestisse. Jüriöö ülestõus koos muude sellega seotud vastuhakkudega halvendas järsult eesti rahva reaalset olukorda ja lülitas eestlased mitmeks sajandiks välja maa poliitilisest juhtimisest. feodaalsuhted, talurahva õiguslik seisund, käsitöö ja kaubandus. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Talupojad kes harisid uusi põldse, nende koormised olid tunduvalt madalamad, neid nimetati üksjalgadeks. Olid ka maavabad ja vabatalupojad. Maavabadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad koormistest. Vabatalupojad olid need, kes
Maa-aadel ja talurahvas · Jüriöö ülestõusule järgnes talurahva laialdane karistamine, nende õigustega arvestati nüüd vähem. Maa-aadel muutus Liivimaal järjest jõukamaks. Laiendati vanu ning ehitati uuesi mõisasid. 16.saj keskpaigaks oli eestis juba 500 mõisa. · Saksamaal suurenes teravilja sisseveo vajadus. Eriti olid nad huvitatud Eesti rukisest, kuna see oli väga kvaliteetne ja hästi kuivatatud(suitsust läbi imbunud ja seetõttu ei läinud hallitama). Kuna teravilja müük Lääne-Euroopasse suurenes, suurenes huvi ka selle tootmise vastu. Seetõttu suurenes ja talurahva koormis ja nad pidid os oma viljast ära andma. Suurenes ka mõisategu ehk pea orjus talupoegade töö mõisas.
Ajaloo kordamine 1. Eesti maa/talurahvas keskajal. · Keskaegne ühiskond moodustus enamjaolt talupoegadest. Aadlike, vaimulike, kaupmeeste ja käsitööliste osa ei ületanud 6-7%. · Eesti rahvaarv kasvas ja asustus tihenes (13. sajandil u 150 000-180 000 inimest). · Soistele aladele ja rannikule asus elama rohkem inimesi. · Linnastumine Lääne-Euroopas tõi kaasa teraviljahindade kasvu. See omakord kasvatas mõisate arvu, talupoegade teokoormised kasvasid (mõisategu = jalategu + rakmetegu), talupojad olid sunnismaised.
Mässu summutamisel oli ordu saanud Põhja-Eesti peremeheks (1346 juriidiline vormistus). Taani kuningas loovutas 19000 hõbemarga eest valdused Saksa ordule. Mereäärsed maakonnad olid laastatud. Eestlaste iseseisvate poliitiliste ettevõtete kadumine. Jõukamad ja teovõimelisemad talupojad hukkunud. Väikevasallide vaesumine. Seega Jüriöö ülestõus on Eesti keskaja veelahe talupoegkonna ja vasallkonna ühtlustumine, neid lahutav sotsiaalne barjäär ühtis aina rohkem etnilise barjääriga. Tekkinud umbusk suurendas lõhet. Vana-Liivimaa valitsemine Vana-Liivimaa poliitiline ülesehitus 1346 Vana-Liivimaa koosnes 5 iseseisvast väikeriigist. 1) Saksa ordu Liivimaa haru ala (ka endine Taani ala), valitses Liivimaa meister. Liivi ordu polnud iseseisev poliitiline üksus, vaid Saksa ordu osa, mis hakkas 15. saj iseseisvuma. 2) Riia peapiiskopkond 3) Tartu piiskopkond 4) Saare-Lääne piiskopkond valdused killustatud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid