1800. aastate sündmused Baltimaal (0)

1801. aastal võimule tulnud keiser Aleksander I alustas Baltimaal põhjalike muudatustega. 1802. a. võeti Eestimaa maapäeval vastu esimesed talurahvaseadused, mis algas sõnaga „Iggaüks..“. See määras ära talude pärandamisõiguse, mis lubas talu peremehel oma talu oma poegadele üle pärandada; normeeriti teokoormisi ehk viidi teokoormised vastavusse talu kandevõimega. Talunikel lubati moodustada oma vallakohus , kus kohtunikeks olid talupojad ise.
Uus talurahvaseadus loodi Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal Aleksander I poolt. Uus seadus kuulutas talupojad pärisorjusest priiks. Kuid kui talupoeg tahtis oma talu ülalpidamist jätkata, pidi ta siiski mõisnikuga vaba rendilepingu tegema. Uue seadusega kaasnes ka talupoegadele perekonnanimeku panemine .
Vallakohtud koosnesid kolmest liikmest, kelle ühe valis mõisnik, teise valisid peremehed ja kolmanda sulased. Talupoegadel oli ka oma magasivili , kust nad said rasketel aegadel viljalaenu võtta. Kogukondade juhtideks olid Eestimaal talitajad ja Liivimaal vöörmündrid. Kogukonna ülesanneteks oli näiteks vaestehoolekanne.
Talurahvaseisus jagunes kaheks: Mõisarahvas ja pererahvas. Pererahvas jagunes omakorda sulasteks, vabadikeks ja talunikeks. Mõisarahvas oli kõik see kes elasid mõisas või olid sellega tihedalt seotud. Talurahva koormistest oli mõisa ees endiselt teokoormis, mis jagunes nädalatööks ja abitööks. Talurahva riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine.
1845. aastal toimus massiline üleminek vene õigeusku.
1849. aastal avaldati kolmandad talurahvaseadused Liivimaal, mis vabastasid talupojad täielikult mõisniku käe alt ja talupoeg võis hakata ise oma talu organiseerima. Mõisnik hakkas oma maad kruntiajama, laenates seda talupoegadele. Mõisapõldudel hakkasid tööle palgatöölised ehk mõisamoonakad. Eestimaal võeti säärased seadused vastu 1856 . aastal.
1858. aastal keeldusid paarikümne Harju-, Järva- ja Virumaa talupojad teotööle minemast. Sellepärast saadeti neile järgi sõjaväeosed, kes vastuhakanuid pexuga karistasid. Seda konflikti kutsutakse Mahtra sõjaks.
1863. aastal kehtestatud uus passiseadus lubas talupoegi vabalt ringi liikuda . See vallandas suure väljarändamise Eesti- ja Liivimaalt. Jõukamaid eestlasi, kes häbenesid olla eestlased ja püüdsid end samastada baltisakslasega, hakati nimetama kadakasakslasteks.
Tartuülikool taasavati 1802. aastal. Ülikoolil oli jätkuvalt 4 teaduskonda: usu-, õigus-, arsti- ja filosoofiateaduskond.
Greorg Friedrich Parrot – ülikooli esimene rektor.
Wilhelm Struwe – astronoom .
Moritz Hermann Jacobi – füüsik.
Karl Ernst von Baer – embrüoloogia rajaja.
Estofiilid olid eestihuvilised isikud, uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust ja asutasid mitmeid seltse.