Keskaegne talurahva sotsiaalne liigendus Eestis Brita Lodi 2013 · Liivimaale saksa talupoegi elama ei asunud · Talupojad jagunesid varanduslikult ja õiguslikult üksteistest tunduvalt erinevateks rühmadeks. Talurahvas: 1. Adratalupojad 2. Üksjalad 3. Maavabad 4. Vabatalupojad 5. Vabadikud 6. Sulased, teenijad 7. Träälid Adratalupojad · Moodustasid kõige arvukama kihi · Pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi · Talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades (1 adramaa = 1 adraga haritav maa = u 10 ha) Üksjalad · Töötasid uutes väikestes taludes · Seal oli vähe teenijaid · Käis kord nädalas mõisas tööl Maavabad · Vallutusperioodi ülikute järeletulijad · Talu kuulus neile lääniõigusega · Isiklikult vaba · Vabad talupoeglikest koormistest · Kohustuseks oli sõjateenistus kergera
1. Territoorium ja riigid 2. Läänisuhted 4. Maapäev Koosnes viiest iseseisvast väikeriigist. Talupoegade poolt haritav maa jagunes maaisanda 1420. hakati korraldama Liivimaa maaisandate ja Neist suurim ja tugevaim - Saksa ordu Liivimaa domeeniks ja läänivaldusteks. seisuste kokkusaamisi - maapäevi. Need toimusid haru. (67 000 km2) Oma läänide haldamiseks rajasid vasallid 13.saj Valgas, vahel ka Volmaris. Kokkukutsutjateks olid Vanim ja kaalukaim - Riia peapiiskopkond (18 lõpust alates eramõisaid
Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Talupojad kes harisid uusi põldse, nende koormised olid tunduvalt madalamad, neid nimetati üksjalgadeks. Olid ka maavabad ja vabatalupojad. Maavabadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad koormistest. Vabatalupojad olid need, kes olid ennast koormistest lahti ostnud. Keskaja jooksul kasvas talupoegade väärtus mõisniku jaoks. Talupoegadele ei toonud see mingit kasu, kujunes välja sunnismaisus. Suurenesid talupoegadelt nõutavad maksud. Talupoegadeks oli hakatud pidama mõisniku isiklikuks omandiks. Liivimaal oli välja kujunenud pärisorjus. Liivimaa linnnade elusoon oli transiitkaubandus. Käsitöö osatähtsus oli väiksem. Peamiselt tehti tarbeesemeid, oli väha spetsialiseerunud käsitöölisi. Linnakäsitöölised
Talupoegade seisund enne ja pärast vallutust Eesti talupoegade seisund on läbi aastate väga ebastabiilne olnud. Muinasaja lõpuks olid üks talupoegade peamiseks tegevusalaks maaharimine, kus kasvatati enamasti nisu, kaera ja talirukist, vähem ube, herneid ja teisi vilju. Tavaliselt oli taluperel üks adramaa, kuid rikkamatel oli neid rohkem. Lisaks tegeleti ka loomapidamisega. Enamasti kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu saadi ka küttimise ja kalapüügi teel. Kala püüti enamasti vaid sisevetel. Ainsaks magusaineks oli
Vabatalupojad olid end osadest või kõigist adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. 14. sajandil hakkasid maaisandate kõrval Liivimaa elus üha suuremat rolli mängima läänimehed. Maaisandad vajasid tuge vasallidelt, kes ühinesid oma huvide kaitseks territoriaalseteks rüütelkondadeks. Talurahva õigusliku seisundi allakäik 1507. aastal võeti talupoegadelt relvakandmisõigus ning juba 16. sajandi keskpaigast tuli ette talupoegade võõrandamist maast eemal, mis tähendab, et talupoegi hakati pidama mõisniku isiklikuks omandiks. See viitas pärisorjuse tekkimisele. 15. sajandi teisest poolest juurdus arusaam, et talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad. Kujunes välja sunnismaisus, mis tähendas maapäevadel seisuste vahelisi kokkuleppeid, mis kohustasid ilma loata oma isanda juurest pagenud talupoegi tingimusteta välja andma. 7
siiludeks jaotamis ja maakasutusühikud. Mehaaniliste veskite ehitamine(vesiveskid). Vana-Liivimaa valitsemine ja Keskajal suurenes viljakasvatuse osatähtus. Odra talupoegade olukord keskajal kõrval hakati kasvatama talirukist. Üks raskemaid Ptk.9-10 viljakalduseid saavutas haripuntki 1315.aastal.
Põhiliselt moodustasid vadallide kihi Põhja-Saksamaalt ristisõtta tulnud väikeaadlikud ja teenistuslased, läänimeeste hulka sattus ka kohalikke ülikuid. Vasallide hulka võisid isegi sulanduda mitteaadlikest seiklejad, linnakodanikud ja kaupmehed. Hiljem vasallisuguvõsade päritolu ühtlustus ja tekkis sünnijärgne aadel. Enamik vasalle elas maaisanda linnuses ja külastas oma valdusi vaid kord aastas , et määratuid andmeid vastu võtta. Siis peeti talupoegade ühiseid söömaaegu vakusepidusid. Maa jäi talupoegadel vabalt kasutada. Kiriku,- kohtu- ja haldusvõim oli maaisandal. Hiljem hakkasid läänimehed linnustest maale siirduma ja asutati esimesed eramõisad. Mõis oli vasalli elupaik ja valduse administratiivne keskus, kuhu koguti andmeid. Talupoegade kohustuslik ja õiguslik seisund õigused : *isiklik vabadus *õigus pärilikule maakasutusele kohustused : *koormuste kandmine ( kümnis, hinnus,) *kirikute, teede, linnuste ehitamine
Hinnanguliselt oli 13.saj algul 150000180000 inimest. Järgnevatel sajanditel kasvas kaks korda, seda pidurdasid näljahädad, taudid ja laastavad sõjad. Rahvast läks rohkem elama soistele ja ranniku aladele. Rannakülad. LääneEestisse tekkis rannarootslaste asutus, neile anti suuremad õigused. Talupojad Saksa talupoegi elama ei asunud. Varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad erinevatesse rühmadesse. 16.saj teisel poolel kadusid sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel. Kõige rohkem adratalupoegi pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi, adramaades mõõdeti. Õiguslik seisund ühesugune, aga jõukuselt olid erinevad. Suurtes taludes võõras tööjõud. Adratalunike pojad asutasid uusi talusid, nende koormised väiksemad. Nende peremehed üksjalad. Vabad jagati maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad ülikute järeltulijad, neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, nad olid isiklikult vabad ja ka koormiseid polnud, olid
Kõik kommentaarid