Keskaeg eestis (1)

LINNAD KESKAJAL.
Tallinn, tartu, rakvere, narva, uus-pärnu, viljandi, paide, haapsalu, vana-pärnu.
KES MILLIST MAAKONDA VALITSES.
Liivi orduriik – ilmaliku võimu kehastus, suurim sõjaline jõud, eksisteeris alates 1237. aastast. Oli Saksa ordu Liivimaa haru, loodi Mõõgavendade ordust, mis sai 1236 . aastal Saule lahingus leedulastelt hävitavalt lüüa. Pealinnaks alguses Riia, hiljem Võnnu.

• Tähtsaim isik ordumeister , allus Saksa ordu kõrgmeistrile, talle kuulusid Läti alad, Sakala, Järva ja teised väikemaakonnad.
  
• Orduala jagunes komtuur - ja foogtkondadeks, neile allusid ordumõisad.
  
• Ordu siseselt olid tähtsaimad rüütelvennad, ordusse kuulusid veel ka poolvennad (sepad, pagarid jne). Kiriklikke talitlusi pidasid preestervennad.
  

Saare-Lääne piiskopkond – kuulusid Saaremaa ja Läänemaa, maahärraks Saare-Lääne piiskop, kes allus Riia peapiiskopile, keskuseks algul Vana-Pärnu, hiljem Haapsalu
Tartu piiskopkond - maahärraks Tartu piiskop, kuulusid Ugandi ja Vaiga lõunaosa, keskus Tartu, allus Riia peapiiskopile. 
MÕISTED.
Mõis – eraldi suurem majapidamine .
Maapäev – kohalike aadlike kokkukutsumine
Bürgermeister – linnapea
Raad – linnavalitseja (-24)
Sündik – advokaat
Linnafoogt – kaitses feodaali huve, kelle maal linn asus
Tsunft – käsitööliste ühing
Gild – kaupmeeste organisatsioon
Oleviste gild – Tallinnas töötavad eestlastest käsitöölised
Toom gild – toompeal tegutsevad eestlastest käsitöölised
Kanuti gild – sakslastest käsitöölised
Suurgild – abielus jõukate kaupmeeste organisatsioon
Mustpeade vennaskond – vallaliste kaupmeeste org
Sinad – vaimulike kogunemised, õpetati kuidas vaimulikud peaksid tegutsema
Visitatsioon – kirikute ja koguduste tegevuse kontroll
Hansaliit - Põhja-Saksamaa, Skandinaaviamaade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslik ja poliitiline liit.
Linnaõigus - tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast
Maaisand- maa, mis kuulus isandale ning mida harisid talupojad
Domeen - maaisanda valdus
Lään- kõrgematelt valitsejatelt haldamiseks , valdamiseks ja kasutamiseks antud kinnisvara, vasallidele antud ma või muu vara.
Ametkond- läänistamata maade haldamiseks ja majandamiseks jagasid maaisandad need suurteks halduspiirkondadeks.
Rüütelkond- moodustasid vasallide oma huvide kaitseks
Vabadik - maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuvad talupojad ning sulased ja teenijad .
Kümnis- maks mida talupojad pidid maksma mõisale oma saagiga.
Hinnus- kõik kindlaks määratud suurusega asjalised koormised , nt naturaalhinnus- naturaalmaksed ja rahahinnus- raharent .
Pärisorjus- talupoega peeti mõisniku isiklikuks omandiks ning sellega kujunes välja pärisorjus
Sunnismaisus- talupoeg ei tohtinud oma isanda juurest ära pageda
Skraa - tsunfti põhikiri, mis määras ära, mis tingimustel saadakse meistriks ja tsunfti liikmeks ning millised on vastaval erialal töötamise ja konkureerimise reeglid.
Oldermann - tsunfti või gildi vanem, kes valiti tavaliselt ametisse kolmeks aastaks.
Tsunftijänes- ei kuulunud kusagile tsunftiühingusse
Piiskop- Kirikukoguduste vastutavaim ülevaataja.
Toomkapiitel - kõrgemad vaimulikud, kes osalesid piiskopkonna valitsemisel
Reformatsioon- oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised luterlus, kalvinism ning anglikaani kirik
Missa - jumala teenistus (ladina keeles)
Katedraal- on kristlik linna piiskopikirik põhiliselt katoliku, anglikaani või luteriusu kirik.
TALUPOEGADE JAGUNEMINE.

• Adratalupojad – pärisorjad, neid oli kõige rohkem, nende talud 0,5-5 adramaad, suuremates taludes sulased ja teenijatüdrukud, peamiseks koormiseks teotöö. pidid maksma maaisandale või tema läänemeestele andameid ja kandma teokoormisi.
  
• Üksjalad – tekkisid seoses uute maade kasutuselevõtuga, adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid väikese talu kuhugi ääremaale, tegu tuli teha üks jalapäev nädalas, maksid maa eest, ei jaksand palgata tööjõudu.
  
• Vabatalupojad – olid ennast osaliselt või täielikult adratalupoegade kohustustest raha eest lahti ostnud, tasusid koormisi rahas, olid teotööst vabad.
  
• Maavabad – muistsete eesti ülikute järglased, omasid talu läänikirja alusel, sõja korral teenisid feodaali sõjaväes, muid koormisi ei olnud.
  

VÕÕRVÕIMUDE JA EESTLASTE VALLUTUSJÄRGSED SUHTED:
Eesti ala vallutamise järel sõlmiti eestlastega lepingud . Lepped sõlmiti maakondade kaupa; lepete sisu võis maakonniti erineda ning sõltus sageli sellest, kui vihast vastupanu oli vallutajatele osutatud. Alistumislepingutes fikseeriti eestlaste kohustused ja õigused.
Iseloomulikuks tunnuseks oli see, et aja jooksul eestlaste õigused pidevalt kitsenesid ja kohustused ning koormised kasvasid.
Eestlaste kohustused:

• kümnis (teravili, kariloomad ja muu toodang)
  
• hinnus (kindlaksmääratud suurusega naturaalandam)
  
• kirikukümnis, millest pool saadeti Rooma paavsti kasutusse
  
• preestri ülalpidamine
  
• teotöö (e. mõisategu)- mõisapõldude harimine (tekkis 13.sajandi lõpus ja 14.sajandil koos mõisate kujunemisega)
  
• vakuste pidamine (mitu päeva kestvad peod mõisnikele, kes tulid maale talupoegade käest andameid koguma)
  
• sõjalised kohustused. Eestlasi kaasati sõjaretkedele naabrite vastu; näiteks osalesid eestlased Novgorodiga peetud Jäälahingus 1242 ja leedulastega peetud Saule (1236) ja Durbe (1260) lahingutes.
  
• osalemine linnuste ja kirikute ehitamisel jne.
  

NB! Esialgu jäid talupojad isiklikult vabadeks (ehk neid ei pärisorjastatud); neil oli kasutada oma maa, kuni 16.sajandi alguseni säilis õigus kanda relvi ning neil lubati ka kaubitseda.
VÕÕRAD VÕIMUD OMAVAHEL:
Iseloomulik võõrvõimude pidev võitlus juhtrolli pärast Vanal-Liivimaal.

maahärrade vahel – näiteks Mõõgavendade ordu ja Taani vahel, mille tulemusena fikseeriti 1238.a. – Stensby leping – Taani ja Liivi ordu ( vahepeal Mõõgavendade ordu likvideeritud, asemele Liivi ordu. Vt eespoolt!) vahel, Taani kuningas sai tagasi Tallinna koos Viru ja Harjumaaga, Järvamaa jäi ordule, loodi sõjaline liit idapoolsete (vene õigeusu kiriku valduste endale võitmiseks) vallutuste tarvis. Lepingu tähtsus: 1) kindlustas Taani seisundit
2) fikseeris feodaalse killustatuse Vana-Liivimaal

• ( 1297 – kodusõda – Ordu vastu moodustasid ühisrinde Riia linn, peapiiskop ja Saare-Lääne ning Tartu piiskopid. Ordu võitis, lõhkus vastaste ühisrinde.
  
• 1304 – sõlmiti ordu juhtimisel siinsete poliitiliste jõudude konföderatsioon Riia linna ja peapiiskopi vastu.
  
• Paavst saatis siia oma eriesindaja.
  
• Ordu vastandus taani kuningale , seda vastuolu ei leevendanud ka paavsti legaadi Modena Wilhelmi poolt Viru, Järva ja Läänemaast moodustatud vaheriik (see likvideeriti Taani ja ordu poolt). 1227 oli Tallinn sunnitud kapituleeruma.
  
• Paavsti saadik soovis konflikti lahendamiseks luua Vana-Liivimaale omaette paavstiriik. 1233 verine lahing Tallinnas paavstimeelsete vasallide ja ordu vahel, tapeti sada vastast.)
  

2) vaimuliku ja ilmaliku võimu vahel, peamiselt Riia peapiiskopi ja ordumeistri vahel, kellele peaks kuuluma Riia linn
Kohe pärast eestlaste alistamist muistses vabadusvõitluses puhkes tüli ordu ja Taani vahel. Konflikti põhjuseks oli asjaolu, et ordu ei leppinud Põhja-Eesti üleminekuga Taani valdusesse ning püüdis saada ainuvõimu Vana-Liivimaal. Ordurüütlid vallutasid 1230-ndate alguseks Põhja-Eestis asunud Taani valdused koos Tallinna linnaga.
LINNAKODANIK. KUIDAS SAADI, NENDE KOHUSTUSED JA ÕIGUSED.
Linnakodanikuks oli isik, kes oli vaba, omas alalist elupaika ning maksis makse. Kui talupoeg varjas ennast linnas 1 aasta ja 1päeva sai ta vabaks. Linnakodaniku kohustus oli maksta makse, olla vahis linnamüüris või mujal ning linnakaitse. Õigusteks olid tegeleda kaubandusega ja käsitööga, kasutada linnaäärseid karjamaid ja heinamaid, nad olid vabastatud tollimaksust. Nende üle võis kohut mõista ainult linnakohus.
Esimese põlve rahvakodanik luges ennast eestlaseks kuna ei erinenud kommetest ja tegemistest talupoegadega. Teise või kolmanda põlve linlane tehes karjääri (sai meistriks) hakkas nim ennast sakslaseks.
JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS 1343-1345
Põhjus: eestlaste soov taastada muistne iseseisvus.
Tulemused:

eestlaste kaotus

Taani müüs 1346.a. oma valdused Saksa ordule, kes andis need alad 1347.a. valitseda Liivi ordule

Liivi ordu autoriteedi tõus Vana-Liivimaal – ainukene tõeline sõjaline jõud

sakslased muutusid julgemaks, hoogustus mõisate rajamine

kasvasid talupoegade koormised, eriti teotöö, sest mõisapõllud vajasid töökäsi
RAHVAS PEALE ÜLESTÕUSU.

• Jüriöö ülestõusule järgnes talurahva laialdane karistamine ja seadusetus, talupoja õigustega arvestati vähem.
  
• Aadlikud asusid elama rohkem mõisatesse, sõnakuulmatuse puhul kasutati sõjalist jõudu.
  
• Lääne-Euroopas arenes manufaktuuritööstus ja linnad, suurenes vajadus teravilja järele, see toodi Liivimaalt (selle eest maksti head hinda, sest rehetares kuivatatud vili väga hea kvaliteediga)
  
• 16. saj keskel Eestis ca 500 mõisa.
  
• Tõsteti koormisi (et mõisate saaki suurendada, mida saaks müüa), talukoha eest rendi maksmisel tõusis esikohal teoorjus. Kümnis moodustas kuni ¼ viljasaagist.
  
• 15. saj keskpaigast mindi üle loonusrendil raharendile.
  
• Maarahva vastupanu: esitati kaebusi, ei täidetud koormisi, asuti elama mujale (piirialadelt mindi Venemaale, Soome ja Rootsi), mindi linnadesse. 15 saj hakati pagenud talupoegi välja nõudma ja tagasi tooma , „mees või võlg“ põhimõte.
  
• Haagi ja adrakohtunikud pagenud talupoegade kindlakstegemiseks, ülesotsimiseks ja tagasitoomiseks, olid feodaalide vahelised kokkulepped talupoegade väljaandmise suhtes.
  
• Kehtestati sisuliselt pärisorjus.
  

VAIMUELU:
Iseloomulikuks jooneks, et muinasusundi arusaamu püüti kohandada katoliiklusega

• Ristiusu pühakutelt hakati lootma samasugust abi nagu oli loodetud haldjatelt.
  
• Salaja austati edasi pühasid hiisi, puid, kive, allikaid, jõgesid ja tuues neile ohvreid hakati ohverdama ka kirikuis ja kabeleis.
  
• Uued jumalakojad rajati endistesse pühapaikadesse.
  
• Kohati jätkati Taara ja Uku kummardamist, katolike pühakute kultusesse segunes paganlikke jooni.
  
• 15. saj võeti kasutusele eesti keelele mugandatu kristlikud nimed.
  
• Jätkus esivanemate hingede austamine, ristiusu kaudu jõudis Eestisse usk taevasse ja põrgusse, heasse ja kurja, pisuhända, libahunti jne. Algas nõidade tagakiusamine .
  

LINNADE ÕIGUSLIK KORRALDUS:

• Tallinnas, Narvas ja Rakveres Lüübeki linnaõigus, Tartu, Viljandi, Paide ja Uus-Pärnu said Riia linnaõiguse, Vana-Pärnus ja Haapsalus kehtis piiskopiõigus.
  
• Linna võimuorganiks oli raad, mille liikmete arv oli linnati erinev, lisaks kuulusid sinna ka bürgermeistrid (Tallinnas 4), sündik (tundis hästi seadusi). Rae liikme seisus oli eluaegne.
  
• Maahärrat esindas rae juures linnafoogt (suuremates linnades oli tema mõju väike)
  
• Maahärrade residentsid ei kuulunud linnale ( Tallinnas Toompea ja Tartus Toomemägi)
  
• Rae ülesanded: *sissetulekute, *heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine, *kaubanduse ja käsitöö soodustamine, *linna huvide kaitsmine, kirikute ja koolide eest hoolitsemine jne. *Raad pidas ka kohut.
  

KIRIKUKORRALDUS EESTI ALAL:

• Kõrgeim kohapealne kiriklik võim oli Riia peapiiskop, kellele allusid Tartu, Saare-Lääne piiskopkond.
  
• Piiskop oli oma valduses kirikuelu juht ning kiriklike süütegude asjus kõrgeim kohtunik , ta õnnistas ametisse madalamaid vaimulikke, pühitses kirikuid, kabeleid, altareid, kirikukelli ja pidas toomkirikus pidulikumaid jumalateenistusi,
  
• Vaimulikku järelvalvet teostati sinodite (vaimulike koosolekud) ja visitatsioonide (kirikukatsumised, mille käigus kontrolliti, kuidas on preestrid suutnud kohapeal usutõdesid levitada) kaudu.
  
• Toomkapiitel – kõrgem vaimulike kogu, koosnes reeglina 12 toomhärrast ehk kanoonikust, eesotsas oli praost (juhatas piiskopkonna majanduselu ja kapiitli istungeid). Toomkapiitel sai valida piiskopi, aga selle pidi kinnitama paavst.
  
• Missa – pidulik jumalateenistus, mida viisid läbi toomhärrad. Missadel domineeris muusikalis-sõnaline osa – liturgia .
  
• Keskaegsetes suuremates kirikutes oli hulgaliselt altareid (Nigulistes 28, Olevistes 24)