Talupoegade seisund enne ja pärast vallutust (1)

Talupoegade seisund enne ja pärast vallutust

Talupoegade seisund enne ja pärast vallutust

Eesti talupoegade seisund on läbi aastate väga ebastabiilne olnud. Muinasaja lõpuks olid üks talupoegade peamiseks tegevusalaks maaharimine , kus kasvatati enamasti nisu, kaera ja talirukist, vähem ube, herneid ja teisi vilju . Tavaliselt oli taluperel üks adramaa, kuid rikkamatel oli neid rohkem. Lisaks tegeleti ka loomapidamisega. Enamasti kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi , sigu ja kanu . Toitu saadi ka küttimise ja kalapüügi teel. Kala püüti enamasti vaid sisevetel. Ainsaks magusaineks oli mesi , mida saadi metsamesinduse teel.
Muinasaja lõpul toimus ka suur arenemine käsitöös. Nimelt kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suurimad rauatootmiskeskused Eestis. Toodeti relvi, pronksehteid ja hõbeehteid. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega ning oluline oli ka vahenduskaubandus .
Valitseva kihi moodustasid Eestis rikkad suurmaaomanikud. Seega olid muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus. Külad olid jaotatud maksustamiskeskustesse ehk vakustesse. Selle alusel moodustusid ka linnusepiirkonnad, kuhu vajadusel saadi varjuda. Oli ka talupoegi, kes rentisid maad või töötasid suurmaaomanike juures sulastena.
Keskajal aga põllumajanduses tervikuna midagi eriti paremaks ei läinud. Suurimaks uuenduseks oli veskite teke. Enamasti olid Eestis vesiveskid. Suurenes viljakasvatuse osatähtsus. Sellega oli seotud ka karjakasvatus . Tööloomadena kasutati härgi ja hobuseid. Tihti olid Eestis aga viljaikaldused, mis tekitas Liivimaale raskeid näljahädasid, mille tõttu pidid paljud nälga surema.
Pärast vallutust jagunesid talupojad nii varanduslikult kui ka õiguslikult tunduvalt erinevateks rühmadeks. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi. Lisaks olid ka üksjalad, kellel oli maa ülesharimine tunduvalt vaevalisem ning seetõttu olid ka koormised väiksemad, sest koormisi arvestati haritava maa kohta. Maavabad aga olid arvatavasti vallutusperioodi ülikute järeltulijad. Neile kuulus talu lääniõiguse alusel ning olid isiklikult vabad, kellel polnud koormisi ning kohustuseks olid vaid sõjateenistus kergeratsaväelasena. Vabatalupojad olid need, kes olid end osadest või kõigist koormistest raha eest välja ostnud. Madalamasse kihti kuulusid sulased ja teenijad ning kõige madalamasse träälid ehk orjad . Träälideks võisid muutuda sõjavangid, võlgnikud ja karistusest lahtiostetud surmamõistetud.
Pärast vallutust kahjuks talupoja seisund ei paranenud sugugi . Nimelt 15. sajandi teisest poolest tekkis arusaam, et talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad. Seega kujunes välja sunnismaisus . Kasvasid teokohustused, kadus liikumisvabadus , suurenesid ka nõutavad maksud . Kujunes välja pärisorjus.
Üldiselt arvan, et eesti talupoegadel on läbi aegade väga raske olnud. Komplikatsioone tekitab juba meie kliima, mis ei lase väga viljakalt saagil kasvada. Küll aga on siin elus alati negatiivsete külgede kõrval ka positiivseid külgi. Kui meid poleks vahepeal vallutatud, mine tea, äkki oleksime ikka veel kirjaoskamatu ja muust maailmast suhteliselt võõrandatud rahvas?
Linda Lapp 11. C