Vana hea Rootsi aeg (0)

Vana hea Rootsi aeg
Liivi sõja järel jagunes Eesti ja Läti mitme riigi vahel. Rootsile kuulunud Põhja-Eesti kandis kuni 20.sajandi alguseni Eestimaa nime. 1645. aastaks oli kogu Eesti ala Rootsi võimu all. Rootsi aja lõpul elas Eestis kuni 400 000 inimest, suurem osa neist olid talupojad.
Rahvaarvu kahanemine mõjutas ka majanudselu. Mõisates hakati üha rohkem vilja kasvatama ja välismaale vedama ning see andis head sissetulekut. Talupoegade tööjõudu vajati üha rohkem ja rohkem. Teokohustused omandasid järjest suurema tähtsuse. Vältimaks tööjõu kaotsiminekut, muudeti talupojad sunnismaiseks. Mõisnikud leppisid omavahel kokku, et kõik pagenud talupojad tuleb tagasi anda. Osa talupoegi põgenes välismaale, kus teokoormisi polnud või olid need märgatavalt väiksemad.
Rootsi kuningad püüdsid aadli õigusi piirata ning enda Eesti talurahvale peaaegu samasuguseid õigusi, mis olid Rootsi talurahval, kes oli vaba. Aadlikud ühinesid rüütelkondadesse. Hiljem toimus reduktsioon , mõisad võeti riigile tagasi. Oluline oli reduktsioon ka talupoegade jaoks. Talupoegade laostumise korral oleks riik kahju saanud. Koormised seati vastavusse talu majanudslike võimalustega ning märgiti üles vakuraamatusse.
Luteri usk oli Rootsi riigiusk. Luterluse levimiseks peeti vajalikuks õpetada siinne talurahvas lugema ning teha talle selgeks usu põhitõed. Selle eesmärgi teostamiseks loodi 17.sajandi lõpul rahvakoolide võrk, mis Liivimaa osas haaras peaaegu kogu talurahva. Talurahvakoolidele õpetajate saamiseks asutati Tartu lähedal Piiskopimõisas seminar , kus oli õpetajaks Bengt Gottfried Forselius. 17. sajandil alustasid tegevust esimesed gümnaasiumid Tallinnas ja Tartus. Oluliseks ülesandeks peeti piibli tõlkimist eesti keelde. Paraku kõik ei saanud haridust ja eestlased ei saanud kõrgharidust üldse.
Kõik see jättiski rahvale mälestuse Rootsi võimu all oldud ajast kui heast ja õnnelikust.