(mitte soolatud) lihast ja valmistati sülti. Lihavõteteks (suurim püha aastas) olid laual veel kulitš ja värvitud munad. Surnute mälestuspühal aga kutja. Suurimaks patuks oli toidu äraviskamine. Toidud Vanausuliste tähtsaim toidus oli teravili. Teravilja osteti või vahetati muu kauba vastu. Ahjudes küpsetatud leivad olid suured, ümmargused. Küpsetati veel paistekakkusid kokorg´eid. Paastuajal oli suur tähtsus seentel. Seeni soolati ja kuivatati. Kuivatati enamasti kivi- ja haavapuravikke. Iga seeneliik soolati eraldi. Toiduvalmistamisel seened hakiti peeneks ja praeti sibulaga õlis. Söödi keedukartulite kõrvale. Seentest valmistati suppe. Korjati metsamarju, millest tehti moosi; mustikaid, vaarikaid kuivatati; jõhvikaid säilitati värskena vees. Marjadest tehti pirukatäidiseid, keedeti kisselli ja magusaid suppe. Värsketest kaladest keedeti uhhaad
· Sead tapeti jõuluks ja küünlapäevaks · Kui olid matused või pulmad, tapeti vasikas ja mullikas · Pärtlipäevaks tapeti sikk · Mihklipäevaks tapeti lambad, keda ületalve ei peeta · Mõnelpool tapeti ka härgasid toiduks · Saartel ja randades söödi ka hülge liha · Loomadel ei söödud põrna, suguelundeid, südameklappe · Tõstamaal lõigati loomadel enne tapmist keel ära · Peast, jalgadest ja muudest päädikutest tehti sülti · Liha tagavara soolati · Sealiha jagunes pekiks ja tailihaks · Kuivatamine on üks toidu säilitamise viise · Liha kuivatati ahjus ja kerisel · Keedeti soolasest sealihast suppi PAREMAD PALAD: · Puhas värske rukkileib, või, mesi, pekk · Pekk munaga · Mitmesuguste tööde lõpetamist pühitseti paremate paladega · Pulmadel ja jõuludel söödi sealiha · Mihklipäeval- lambaliha; tapeti ka kukk · Tõnisepäeval keedeti ka seapead · Veiseid söödi enamasti saartel
Toitumistavad läbi aegade 1. Mitu söögikorda oli päevas? 4 söögikorda: hommikusöök (enne 6) põllul (võileib,tee) lõunasöök (kl 2) õhtusöök (kl 7) 2. Milline leib oli? Leiba tegi ema,poest anti jao järgi. Nt. Peres oli 5 last, ema-isa ja nad said 1 leivapätsi(neljakandiline). 3. Pidusöögi laual oli: sealiha kartul hapukapsas õunakook tee piim Toiduained,mida söödi tihti: kaerakile õunasupp Huvitav: silku soolati(suure tünnid) hapukurki pandi hapnema õli ei olnud(kasutati searasva ainult)
Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti Leiva otsast ,,kärsakest" võõrale ei lõigatud Leivaviilu ei tohi ühe käega murda ega kummuli lauale panna Leivapätsi pragunemine tähendas pere lagunemist Sooja leiba ei lõigatud Leiva seest millegi sobimatu leidmisest tuli vaikida Muud taimsed toidud Läätsed Kartulid ja aedviljad Juurviljad: kapsad, naerid, kaalikad Oa ja hernetoidud Kapsaid hapendati; tehti hapukapsasuppi Kanepitoidud Marju söödi kohapeal Seeni kupatati ja soolati Kalatoidud Hoiustati soolatult Soolasilk, silgusoolvesi Soolakala (räim, rääbis, ahven jt) Vinnutati (räim, lest, väiksemaid kalu; haugi, latikat, siiga) Randlased sõid värsket kala iga päev Liha ja veretoidud Liha söödi peamiselt talvel Mardipäevaks hani, kadripäevaks kana Pulmadeks või matusteks mullikas/vasikas/lammas/noor siga/kodulind Päädikutest ja kehvemast lihast suppi Jaheliha Soolati sisse Pekki lisati paljudele toitudele Vinnutamine
pidu ja argipäevase, samuti linna ja maaelanike toidulaua vahel. Keskaeg tõi kaasa kolmeviljasüsteemi. Talupoegade toidulaud Talupoja toidulaud sõltus looduslikust keskkonnast. Elati üksnes oma saagist. Toit oli lihtne. Kõige tähtsamad toidud: rukkileib ja kõiksugused juurviljad. Kartulit ei olnud. Kali ja õlu. Küla elas saagist, linn selle ülejäänust. Põllutöö jäi tervenisti talupoegadele ja kõik teised ühiskonnakihid elasid nende kulul. Tapeti loomi, soolati liha ja kala, pruuliti õlut. Eesti aladel kasvatati puuviljadest õunu, kirsse ja pirne. Toitumine linnas Linn pidi end varustama suhteliselt väikesest piirkonnast. Linnaelanike toidusedel erines talupoegade omast palju. Jookidest kali, õlu, vein, viin. Linnas kaubeldi rahaga. Veeti sisse toiduaineid. Linnakodanikel oli samuti heina ja karjamaa. Pidusööming Pidusöömine oli keskajal ühiskondliku elu tähtis osa.
olulisel kohal, eriti alamate klasside seas. Eliidi toidulaud oli märksa vaheldusrikkam. Lemmikpuuviljad olid viinamarjad, viigimarjad, deempähklid ja datlid, alates Uuest riigist ka granaatõunad Hõrgutised Egiptuse elanike toidulaud koosnes tavaliselt odavamast toidust. Eriti kallis oli siis liha. Ilmselt oli antiloopide ja kaljukitsede liha väga hinnatud. Säilitamiseks liha kas kuivatati või soolati sisse. Köök Köök asus enamasti maja tagaosas või suuremate valduste kõrvalhoonetes. Kuna toitu valmistati lahtisel tulel, polnud köökidel tavaliselt katust. Rikneva toidu säilitamiseks oli majas väike madal kelder, kuhu pääses köögist mööda treppi. Mööbel Seinad olid kaetud värvitud linadega. Põrandat katsid taimeväätidest punutud matid. Vanimad säilinud mööblitükid pärinevad
Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja- Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ja kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe.
Tallinnas ● Toiduainete tootmises ja tarbimises avaldus sakslaste valitsev positsioon ● Leiba küpsetati saksa eeskujude järgi ● Peeti ranget järelvalvet liha, leiva ja kalaga kauplemise üle – kontrolliti kvaliteeti, kaalu, hinda. ● Vajalikud toiduained sai linnaelanik suurel määral oma majapidamisest ● Kodus keedeti mõdu, küpsetati leiba, pruuliti õlut, tapeti loomi, soolati liha ning kala. ● Pulmaroogadeks olid nt. Praetud härjaliha, haug, haned. ● Igapäevatoit oli kala, olgu see siis kohalik lõhe, ahven, latikas, vimb või haug, aga ka sissetoodud heeringas oli tavalinnakodanikule kättesaadav. ● Kalast ja lihast valmistati kihilist sülti ● Keskaja peenele köögile oli iseloomulik nii toidu värvi ja maitse kui ka vormi muutmine, sageli lausa tundmatuseni.
· Pätsi ei pandud lauale lõigatud ots ukse poole leib võis majast välja minna. · Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest õhtune leib kahaneb, hommikune kasvab. · Leiva otsakontsu sai peretütar, et tal kasvaksid ilusad rinnad. · Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili panna, siis pidi perenaine ära surema. Liha · Kihnus on läbi aegade söödud HÜLGELIHA. · Paljudes peredes oli oma hülgekütt. · Liha keedeti, soolati ja suitsutati. · Hülgerasvaga määriti paate ja kasutati maja värvimisel. · Hüljes oli mandril hinnaline vahetuskaup. Kohv · Kohv oli külaliste tarvis. · Kohv keedeti pajas ja valmistati viljast, millele lisati juurde sigureid. · Sigureid kasvatati ise või vahetati millegi vastu.
2. Linnad - täitsid a) majanduslikku rolli Jalatsiteks olid peamiselt sandaalid. b) poliitilist rolli c) usu rolli 2. Toit: d) määrasid tsivilisatsiooni üldilme * söödi rohkesti puu- ja köögivilju (eriti küüslauku ja kala) - paiknesid akropoli jalamil -kala kuivatati ja soolati (kaljunukile rajatud kindlus) * liha söödi väga harva- peamisel siis, kui jumalatele ohvreid toodi - väljaspoolt kaitsesid müürid * kasutati oliiviõli 3. Jumalate templid paiknesid all-linnas ja akropolis - mett (maitsestati kooke) 4. Agoraa koosoleku ja turuplats (linnasüda) * joodi kitse- ja lehmapiima 5
mativiljaga. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ja kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe.
Pidulauad olid traditsioonilised, enamik pidudel ühesugused, ainuke vahe oli selles, et need kellel olid aiamaad, kes said ise kasvatada toorainet lisaks nendele mis poest osta sai, mida ei olnud muidugi palju, nende lauad olid natukene rikkamad ja värvilisemad. Kõige rohkem kasvatati tomateid, kurke, kõrvitsaid, peeti, porgandit, kaalikat, nagu tänapäevalgi. Väga palju tehti hoidiseid sisse, marineeritud kurk, marineeritud kõrvits, marineeritud peet. Soolati ja marineeriti ka seeni ja needki ei puudunud nõukogude aja söömingult. Kellel võimalik käisid ka marjul ja tegid ka moose. Kõige töömahukamad, aeganõudvamad ja ilmselt ka vastutusrikkamad olid süldi, verivorstide ja maksapasteedi tegemine. Nende tegemist pidi alustama varakult ja need ei tohtinud kindlasti nõukogude aja laualt puududa. Nõukogude peolauad nägid alati välja väga rikkalikud, eelroana võis leida peolaualt puljongit ja pirukat
IDAEESTI JA SETOMAA IDAEESTI KÖÖK • Valmistati nii juuretiseleiba kui ka sepikut, saia ja karaskit • Putrudest oli kõige sagedamini laual kruubipuder ( kruubisupid) • Kartul oli toidulaua lahutamatu osa ( kartulipuder, kartulilkotletid) • Rohelised supid : oblika-, nõgese-, naadi-, rabarberi-, peedi- ja kapsalehtedest • Hapukapsasupp, hernesupp • Soolati seeni • Köögiviljadega keedetud sealiha – pühapäevatoit • Hakklihakaste, soolaliha • Söödi ohtralt kala ( silgud, räimed, siig, rääbis) • Munavõi IDAEESTI KÖÖK • Mustikasupp, pohlakeedis • Kuivatatud puuviljad – tehti magusasuppi • Magus vahukoor riivleivaga, kohupiimapudi rukkileivaga • Vorungipirukas Joogid: • Leivakali, kamajook, kasemahl, õlu, kohv SETO KÖÖK
Talupoja toit Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ja kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe. Talurahva riietus
Kodust võeti kaasa 7-8 leivapätsi, soolaliha ja kartuleid. Süüa keedeti merel ühes potis ja kui keedeti sealiha, siis pani iga mees oma lihatükile puumärgi külge, et pärast keetmist oma tüki ära tunneks. Seda tehti sellepärast, et mõnel mehel oli suurem ja parem tükk, teisel aga kehvem. Merel keedeti suppi ka värskest hülgelihast. Vanasti, kui Kihnus veel hülgeid kütiti, oli hülgeliha igapäevane leivakõrvane, mida soolati tünnidesse nagu sealiha ja keedeti koos kartulitega. (Armastusega Kihnust 2014:147) Hülgepüük jagunes kihnlaste jaoks perioodideks, kus tegemist erinevate püügivahenditega. 1) Talvine püük Riia lahe jääl; 2) kevadine püük Kihnu lähistel paadiga jäätükkide vahel; 3) varasügisene püük Hiiumaa ja Saaremaa lähistel; 4) sügisene võrgupüük Pärnu lahes. (´´Hülgepüük kui kihnlaste traditsiooniline elatusala´´
Mida jõukam ja kõrgem seisus oli seda suuremad ja uhkemad olid ka eluruumid keskajal. Talupoegade söögilaula oli tavaliselt palju leiba, hirsi-ja kaeraputsru ja ka kodust juustu. Peale joodi kalja või õlut. Samal ajal, kui feodaalide söögilaual oli liha, saia ja joodi veini olid talupajad rahul oma söögiga ja ka tänulikud selle eest. Liha pakuti enamasti keedetuna, mis tõttu ta rikknes kiiresti. Säilitamiseks soolati see küll sisse aga ega siis ka see ei säilinud kaua, eriti lõunapoolsematel maadel. Joogiks kasutati veini, mida sageli segati veega vahel harva ka meega. Mereäärsetes maades söödi ka palju kala. Keskaja tavalisteks vürtsideks olid küüslauk ja sibul. Keskaja inimese riietuseks oli enamasti linariidest valmistatud riideesemed. Külmema ilma puhul kasutati muidugi lambanahkseid ürpe. Talupoegade riided olid enamasti tumedat värvi
Lihtrahvas omakorda jagunes talupoegadeks, käsitöölisteks ja kaupmeesteks. Eristusid ka maaühiskond ja linnaühiskond. Linnades elasid aadlikud, vaimulikud, kaupmehed ja käsitöölised. Linnaelanikud oli rohkem informeeritud maailmas toimuvast ning ka laiema silmaringiga. Neil olid suuremad võimalused võtta osa erinevatest kultuuriüritustest. Elati kahe või kolmekordsetes majades, sööki oli palju ning see oli rikkalik. Väga hinnati kala mida ka kuivatati ja soolati. Peamiselt söödi kaks korda päevas, keskpäeval ja õhtul. Põhitoit oli liharoog ja rikkamad said lubada endale ka magusaid ja vürtsitatud veine. Maaelanikud elasid väikestes külades, mida ümbritsesid tohutud põllud. Suurema osa oma ajast nad tegid tööd ning suuremate tööde korral abistati üksteist. Talupojad olid kõik sunnismaised ning pidid elama seal koos oma naise ja lastega. Neil oli kohustus maksta renti ning teha teotööd. Pideva töötegemise tõttu kannatas
valmistatud sepik. Murretes aga püsisid kindlad vanad nimed nt nisurõõsk. Kala käisid peremehed Võrtsjärve kalameestelt rukki vastu vahetamas. Peamiselt saadi kiisku - mõõt mõõdu vastu, 1 vakk rukist 1 vaka kiiskade vastu. Kuid kalaroogadel ei ole mulkide toidulaual olulist kohta. Värsket liha kasutati toiduvalmistamisel harva. Vaid seatapmise päeval või mõnel pool isegi 24 tundi hiljem keedeti päädikurooga (päädikud ehk rupskid). Seda peeti sulaste lemmikroaks. Lihatagavara soolati. Perenaised hindasid toidu tegemisel üle kõige pekki, sest selle väikestestki tükkidest jätkus toidule rammusama maitse andmiseks. Kui näiteks perenaine pidi enne uue sea tapmist liha laenama, siis laenati ainult pekki. Kõik söögid tehti rasvaga, kamararasva pandi tanguvorstipudrusse, sellega keedeti kapsaid ja putrusid. Rasvaga keedeti kaunviljaroogasid, värskeid kapsaid, kaalikaid, hiljem kartuleid; rasva pandi kastmesse. Rasvatagavara üle peeti
Kalaroad olid põhiliseks toiduks eestlase laual aastaringselt. Roogi valmistati enamasti soolatud kaladest, sest värske oli hinnaline ja raske saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünis, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20.
valmistati käkke. Liha söödi varasemal ajal harva, peaasjalikult sügisel ja talvel. Peamiselt söödi sealiha, aga ka teiste koduloomade ja -lindude liha. Liha söödi lisandina teravilja-, kaunvilja- ja köögiviljatoitudele. Seda söödi värskelt, soolatult, suitsutatult, talvel liha ka külmutati. Toiduks kasutati kogu loom. Rupskitest keedeti rupskisuppi, magu täideti, soolikatest tehti vorsti, neerudest suppi, seajalad soolati. Peadest ja jalgadest tehti suppi, sea- ja vasikapeast, -jalgadest ja -kootidest ka sülti. Verest tehti harilikult käkki ja verileiba. Valmistati niinimetatud valgeid (ilma vereta) vorste, verivorste. Piimatooted tulid eestlaste toidulauale koos karjakasvatuse algusega. Söödi piima, peamiselt küll hapupiima, koort, võid, petti, kohupiima ja sõira. Piima ja ka hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale, rõõska piima lisati ka
eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad
Keskaja komme hobuse liha toiduks tarvitada taandus ning sel polnud enam mingit arvestatavat osa. Kala oli keskajal igapäevase toidu väga oluline osa, see oli rahva silmis hinnatud toit. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, kuid need läksid enamjaolt ekspordiks. Mere kalasaagis oli eskohal räim, lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Enamasti kalu kas kuivatati või soolati, suitsutamine oli alles hilisema aja nähtus. Oma osa toidulaua mitmekesistajana oli keskajal jahisaagil. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Metsast korjati ka metsmaasikaid, vaarikaid, mustikaid, murakaid, sinikaid, jõhvikaid, pähkleid ning seeni. Keskajal imporditi ka sisse paljuid tooteid. Nõutuim maitseaine sool oli ühtlasi üks tähtsaim impordiartikkel. Suhkru osa hansakaubanduses jäi tagasihoidlikumaks. Soola järel tähtsuselt teine impordiartikkel oli heeringas
*Vanasti keedeti katlates aga nüüd on potid. riknema. *Vanasti söödi põhiliselt odrast, rukkisest ning *Liha võis roiskuma minna. nisust aga nüüd süüakse ka riisi, tatart ja mannat. *Leib võis kogematta üle küpseda. * * * * Kala oli talupoja toidulaual üsna oluline, kuna kala rikneb kiiresti, siis enamasti soolati kala. Soolakala esmajoones soolasilk oli tähtsamaid eestlaste söögilaual. Värskest kalast keedeti leib, tavaliselt vee ja piimaga, tavaliselt lisati jahutummi, tangu ja kapsast. Vähese vedelikuga kala söödi algul leiva kõrvale, hiljem aga kartuli kõrvale. Veel 19 sajandil oli talurahvale kala olulisem kui liha. Piima kasutati peamiselt toitude keemisel. Toidu kõrvale võeti aga hapupiima. Hapnenud piimal eemaldati pealt koor. Sellest tehti võid. Võid säilitati soolatud talvekski
25. november kadripäev kombestik sarnaneb mardipäevaga, karjaõnne soovimise päev · Detsember: 6. detsember nigulapäev talve algus 13. detsember luutsipäev õlgedesse pandi mingi raudese, et loomad ikka neid õlgi sööksid. Käisid ringi luutsid ehk jõulusandid. 21. detsember toomapäev aasta kõige lühem päev, Toomast on peetud pagaluse ajast pärit surmahaldjaks. Soolati liha, kuna merele ei saanud enam minna, siis keerati paadid tagurpidi ja kallati anniks õlut peale. 22. detsember talvine pööripäev 24. detsember jõululaupäev omaste haudadel, süüdati küünlad, käisi saunas, tuletati salmis meelde. Öösel pidi 9.12 korda sööma, et uuel aastal oleks külluslikult toitu. 25-27. detsember jõulupühad 31. detsember vana-aasta Salmide kirjutamine pluusidele ja salmikutele, allkirjade andmine, veesõda.
Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad
Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teisega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul
Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. KOMBED Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha 19. sajandi lõpul olid säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg
Loodusest korjatud taimed olid toidus kõrvalisel kohal. Kevaditi pandi tangu- või jahuleeme sisse noori põldohaka võrseid või nõgeselehti, naadilehti, maltsa, põldosja, eospesadega võsusid või hapuoblikad. Lapsed sõid toorelt jänesekapsaid, hapuoblikaid, männi- ja kuusekasve, võililleõisi ning maiustasid lepa- ja kasemähiga. Marju söödi ka kohe kohapeal, ainult jõhvikaid jäeti ka talveks. Seeni korjati ja söödi palju. Seened kupatati, pigistati pressi all kuivaks ja soolati sisse. Seda sai süüa leiva kõrvale või lisada supile, pudrule. Lääne-Eestis seeni ei söödud. [] Kalatoidud Kuna kala rikneb kiiresti, siis hoiustati seda soolatult. Soolasilk oli üks tähtsamaid leivakõrvaseid. Silgusoolvesi oli üks tavalisemaid kastmeid. Soolakala (räimi, rääbiseid, ahvenaid jt) söödi tavaliselt otse tünnist võetuna leivakõrvaliseks, piimasupi või kördi kõrvale. Vahel küpsetati soolakalu ning silku vardas või restil sütel. []
Liha tarvitati tavaliselt soolatult ja ka suitsutatult. Suitsutati sea- ja lambaliha. Värsket liha söödi pärast loomade tapmist. Vana kombe järgi algas loomade tapmise hooaeg mihklipäeval, millal tapeti lammas, mardiks tapeti hani, kadriks - kana, näärideks -- siga ja kevadpühadeks -- vasikas. Veiseid tapeti kas mihkli- või mardipäevaks. Toiduks kasutati kogu loom. Kohe pärast tapmist keedeti rupskisuppi. Seajalad soolati vastlapäevaks, seasaba hoiti kevadeks ja anti siis odrakülvajale supis keedetult, et hästi pika peaga oder kasvaks. Sea nina kärsaliha anti lapsele, et temast kirjutaja saaks. Ka üdi oli laste toit. Südame söömine pidi andma jõudu ja tugevust. Neerud keedeti supis ja söödi alati teisega pooleks, et oleks hea läbisaamine. Kes põrna sõi, õppis kerge vaevaga vööd kuduma. Liha keedeti tavaliselt supis. Magustoite hakkas eesti talurahvas valmistama alles eelmise sajandi algul
toomas toobripuuga". Toobripuu öeldakse olevat õlletoobrite tõstmiseks, on ju toomaste peamine tegevus jõuluõlle maitsmine. Külastuse juurde kuulub eelolevate tähtpäevade teatamine ning napp õnnesoov uueks aastaks. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad
Samuti meenutab ta kuidas lapsepõlves pidid nad alati vett keetma, et pesu seal sees leotada. Tänapäeval erinevad kemikaalid ja pesumasinad aga lubavad juba 30. kraadi juures pesu pesta, nii et mustus kaob. See on tema arvates väga hea areng, mis aitas ka puhtamana olla. Samuti on tema arvates tolmuimejad muutnud maailma, need `'imemasinad'' tegid koristamise palju tõhusamaks ja 6 kiiremaks. Vanaisa mainis veel külmkappide teket. Tema ajal toitu soolati, kui taheti seda säilitada ning kõike hoiti keldrites, kus oli must ja niiske. Külmkappides on aga kerge säilitada toitu ning neid on kerge puhastada ja pesta. 5) Kas sinu meelest on hügieenikommete areng ka negatiivseid tagajärgi toonud? Minu vanaema arvates, on ülepesemine ja antibakteriaalsete seepide kasutamine toonud kaasa palju jama. Nimelt inimesed pesevad endalt kõik mikroobid niimodi maha, kaasaarvatud ka head mikroobid, mis nõrgendab nende keha
kui jahikoera. Väga levinud olid turniirid. Enamasti peeti seal ratsakahevõitlusi: täies relvastuses rüütlid püüdsid teineteist piikidega hobuse seljast maha lüüa. Söögilaud oli lihtinimeste omast tunduvalt rikkalikum: söödi liha, saia, joodi veini. Liha pakuti enamasti keedetult, mistõttu ta riknes üsna kiiresti. Kõrvalmaitset püüti kaotada ohtra vürtside lisandamisega. Säilitamiseks soolati liha sisse, kuid ka siis ei püsinud see kaua, eriti lõunapoolsematel aladel. Joogiks tarvitati veini, mida sageli segati veega; vahel lisati mett. Mingeid sooje jooke ei tuntud, kui just veini soojaks ei aetud. Rõivastusesemete põhimaterjaliks oli lina ja sedasorti riiet kasutati õige laialdaselt Puuvillane riie ilmus Prantsusmaale alles XII sajandil ning jäi veel pikaks ajaks luksuskaubaks. Rõivaste
· Toomapäeva Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine. Seapea söömisega tagati sigade edenemine
3 Peaaegu iga keskaja inimene armastas rohkelt süüa. Linlased ei olnud huvitatud saleda joonise hoidmises, muretseti hoopis kas söödavat on piisavalt või mitte. Kartulit õpiti tundma alles 16.sajandil, kui oli taasavastatud Ameerika. Selle asemel söödi palju naerist ning herneid ja ube. Kala omandas keskajal suure tähtsuse just kiriku propageerimise tõttu. Kala kuivatati ja soolati. Suure kevadise paastu ajal hinnati kala kui meelisrooga. Tavaliselt söödi päevas 2 korda: keskpäeval ja õhtul kella 6 paiku, mis oli ka peamine söögikord. Põhitoiduks oli liharoog, mis oli lahti lõigatuna asetatud vaagnale. Igaüks võttis seda sealt kas sõrmede või orgiga ning asetas suhu või leivaviilule. Leivaviilu kasutati tihti taldrikuna. Kuna toitudel oli sageli halb kõrvalmaitse, püüti seda varjata vürtsidega. Pidusöögi
Kaubavahetuseks kasutati ka vilja. · Majandusharuna tunti ka metsmesindust kasvavate tarupuude kasutamisega. Saadud mett ja vaha kasutati kaubavahetuseks. Rannikualadel ka müügiks. · Rannikuelanike jaoks oli suur tähtsus meresõidul ja laevaehtusel ning kauba- ja röövretkedel. · Põhitoit oli leib ja jook piim (hapendatud) ja kali. Et toitu säilitada, siis seda kuivatati, hapendati ja soolati Ei ole teada, kas eestlased omavahel sõdisid, kuid arvatavasti tekitas ühiskondlik kihistumine ikka pingeid, samuti on ju teada, et MV ei õnnestunud eestlaste omavahelise vähese organiseerimise tõttu. Karta tuli balti hõimude, skandinaavlaste kui ka slaavlaste röövkäike. Samuti korraldasid ka eestlased ise röövkäike (Skandinaaviasse, sealt ka hõbeaarded). Sõdadesse juhtuti ka venelastega, kui Jaroslav Tark Tartut vallutas. 2
Kaubavahetuseks kasutati ka vilja. Majandusharuna tunti ka metsmesindust kasvavate tarupuude kasutamisega. Saadud mett ja vaha kasutati kaubavahetuseks. Rannikualadel ka müügiks. Rannikuelanike jaoks oli suur tähtsus meresõidul ja laevaehtusel ning kauba- ja röövretkedel. Põhitoit oli leib ja jook piim (hapendatud) ja kali. Et toitu säilitada, siis seda kuivatati, hapendati ja soolati Ei ole teada, kas eestlased omavahel sõdisid, kuid arvatavasti tekitas ühiskondlik kihistumine ikka pingeid, samuti on ju teada, et MV ei õnnestunud eestlaste omavahelise vähese organiseerimise tõttu. Karta tuli balti hõimude, skandinaavlaste kui ka slaavlaste röövkäike. Samuti korraldasid ka eestlased ise röövkäike (Skandinaaviasse, sealt ka hõbeaarded). Sõdadesse juhtuti ka venelastega, kui Jaroslav Tark Tartut vallutas. 2
Norra toidukultuur põhineb suuresti mägi-, mere- ja metsaandidel. Palju rõhku on pandud jahiulukitele ja kalale. Rahvusvaheliselt on tuntud Norra suitsulõhe.[16] Teravilja kasvatatakse riigi lõunaosas ja peaasjalikult vaid kaera ja otra. Neist valmistatud jahu ei sobi pärmiküpsetiste jaoks, mistõttu on Norrale tüüpiline kõva ja pika säilivusajaga lameleib (flatbrød). Eeskätt rannikupiirkondades on ajalooliselt oluline Atlandi heeringas, mida söödi mitu korda päevas ja mida soolati, kuivatati või hapendati. Tänini on populaarsed vinnutatud kala ja libekala (lutefisk). 14 Toidutavasid avardas sarnaselt teiste Põhjamaadega kartuli kasutuselevõtt 18. sajandil. Eripärased Norra road on hapendatud forell (rakfisk), mooritud lambapraad (fenalar) ja magusamaitseline pruun kitsejuust (geitost). Jookidest on populaarsed kohv, õlu ja norra akvavit (akevit). Taani köök
leivale, kasutati leibade täidiseks või käkkide tegemiseks, kuid seda söödi ka paljalt kartulitega. Kanepijahule ohtramalt vett lisades saadi kanepipiim. Loodusest korjatud taimed põldohaka võrsed, nõgeselehed, naadilehed, malts jne olid toidus kõrvalisel kohal. Marju söödi tavaliselt küpsemise ajal kohapeal. Ainult jõhvikaid hoiti toorelt talvekski. Ida-, Lõuna- ja Kagu-Eestis korjati ja söödi palju seeni. Kupatati ja pigistati pressi all kuivaks ning soolati sisse. Kalatoidud Toidulaual on olnud kala üsna oluline. Kõige tavalisem hoiuviis oli soolamine. Silgusoolvesi oli ka tavalisemaid kastmeid, kuhu söömisel leiba kasteti. Kalapüügihooajal käidi sisemaal kala vilja vastu vahetamas. Vahel on soolakalu keedetud ning silku vardas või restil süte peal küpsetatud. Teine kalade säilitamise viis oli vinnutamine, s.o kuivatamine väljas päikese ja tuule käes. Enne vinnutamist (räime, lesta, haugi, siia, latikat) seisid kalad
Suurema osa egiptuse elanike toidulaud koosnes leivast ja õllest, kaunviljadest ja aiasaadustest, arvatavasti ka odavamast kalast ja linnulihast (peamiselt tuvid, haned ja pardid) või siis kitse -, lamba- või sealihast. Nuumamine oli oluline osa karjakasvatusest. Hauamaalingutel esineb ka ulukeid, näiteks antiloope, gaselle, kaljukitsi, kelle liha oli ilmselt hinnatud. Liha tarvitati toiduks kohe pärast tapmist. Säilitamiseks liha kas kuivatati või soolati sisse. Köök Köök asus enamasti maja tagatoas või suuremate valduste kõrvalhoonetes. Kuna toitu valmistati peamiselt lahtisel tulel, polnud köökidel tavaliselt kindlat katust. Köögihoovi ühes nurgas oli veskikivi jahutegemiseks, väike ahi leivaküpsetamiseks ja seintega tulekolle keetmiseks või grillimiseks. Säilitamiseks kasutati mitmesuguse suurusega savinõusid. Neis ei hoitud mitte ainult jooke,
Keskaja komme hobuse liha toiduks tarvitada taandus ning sel polnud enam mingit arvestatavat osa. Kala oli keskajal igapäevase toidu väga oluline osa, see oli rahva silmis hinnatud toit. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, kuid need läksid enamjaolt ekspordiks. Mere kalasaagis oli esikohal räim, lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas. Enamasti kalu kas kuivatati või soolati, suitsutamine oli alles hilisema aja nähtus. Oma osa toidulaua mitmekesistajana oli keskajal jahisaagil. Kütiti põtru, jäneseid, hirvi ja igasugu metslinde. Metsast korjati ka metsmaasikaid, vaarikaid, mustikaid, murakaid, sinikaid, jõhvikaid, pähkleid ning seeni. Keskajal imporditi ka sisse palju tooteid. Nõutuim maitseaine sool oli ühtlasi üks tähtsaim impordiartikkel. Suhkru osa hansakaubanduses jäi tagasihoidlikumaks. Soola järel tähtsuselt teine impordiartikkel oli heeringas
parasjagu oli saada. Kalaroad olid põhiliseks toiduks eestlase laual aastaringselt. Roogi valmistati enamasti soolatud kaladest, sest värske oli hinnaline ja raske saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20
Keskajal pidid koduloomad olema ilmastikutingimustele vastupidavamad, nad oli väikest kasvu ja sitke lihaskonnaga, seetõttu erines tollane loomade tapakaal ja üldjuhul ka toiduks tarvitatud liha kvaliteet tänapäevasest oluliselt. (1) 2.7 Kala Kala oli igapäevase toidu väga oluline osa. Eesti alal tarvitati kala küll ohtrasti, ent rahva silmis ei olnud see eriti hinnatud toit. Kala toiduks valmistamise viisid varieerusid vähe: kala kas kuivatati või soolati, suitsutamine on alles hilisema aja nähtus. (1) 9 Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Narva jõest püüti vääriskalu- silmu, angerjat, lõhet-, mis läksid ekspordiks. Läänemere kalasaagis oli esikohal räim. Eesti talurahva peamine leivakõrvane oli silk ehk soolatud räim. Teised püütavamad merekalad oli lest, kilu, tursk, koha, haug ja angerjas
Väljendid mardinaps ja mardiõlu on tuntud paljudel rahvastel. Vanades puukalendrites on mardipäeva juurde enamasti märgitud ka hani, mida süüakse kõikjal Euroopas, v.a Briti saartel, kus hani kuulub mihklipäeva toitude hulka. Hane rinnaluuga ennustati talve: valge kont tähendas lund, must lumetut talve. Inglismaal kutsutakse mardipäeva ka kõhuvalupäevaks, sest süüakse ohtralt liha, farmitöölistel on luba külastada sugulasi. Üldiselt tapetigi mardipäeval loomi ja soolati talveks liha. Sotimaal ja Põhja-Inglismaal kutsutakse näiteks nuumhärga ja ka muid mardipäevaks tapetud loomi mart. Inglismaal valmistati veel erilist mardiliha, mida suitsutati kaminakorstnas. Veel tehti verivorsti ehk nn musta mardipudingut. Üldiselt olid kõikjal Euroopas, nagu meilgi, keelatud ketrus- ja villatööd ja väga laialt tuntud mõiste mardisuvi, mis tähistab vaikseid ja päikselisi ilmu.
Just seetõttu valmistatakse vene köögis eriti palju toite seentest, kalast, looma- ja linnulihast. Juba väga ammustest aegadest on venelased kasvatanud hirssi, otra, kaera, nisu. Niisiis kuuluski toidulauale neist teradest keedetud puder. Musta leiba küpsetati hapukast pärmitaignast. Tavalisest magedast taignast tehti lintnuudleid, pelmeene, vareenikuid (väikseid keedupirukaid). Võimatu on vene söögilauda kujutleda soolatud toiduaineteta. Põhiliselt soolati-hapendati köögivilju kurki ja tomatit. Neid oli kombeks süüa nii eraldi kui ka lisandina erinevate toitude juurde. Vene köök on rikas suppide poolest. ,,Stsi i kasa pistsa nasa," ütleb vene vanasõna. Tõlkes tähendab see: ,,Kapsasupp ja puder see on meie toit." Suppidest tuntuim ongi kahtlemata kapsasupp, ent hinnatud on ka bors, seljanka, uhhaa. Vanimaks toiduks on kissellid. Kaera-, rukki-, nisukissellid kuuluvad toidulauale juba 1000 aastat.
oli päikesekell. Veekell -anum jagati 12ks. Vesi voolas välja. Iga päev täideti uuesti. Liivakell sai määrata minuteid. Foiniikia Pikaks venitatud ala piki rannikut. Jääb Väike-Aasia poolsaare ja egiptuse vahele. Ühelt poolt on piiratud Süüria mägedega ja teiselt pool Vahemerega. Ühtset riiki kunagi ei tekkinud, jäi linnriikide kogumikuks. Äärmiselt viljakas ala. Kasvatati teravilja, viinamaru ja oliive. Foiniiklased olid enne kreeklasi tuntud veini ja õlikaupmehed. Oliive soolati ja hapendati. Välja veeti oliive, viinamarju, nisu ja seedripuiduga varustati kogu ümbruskonda. Kõrgelt arenenud käsitöö juveliirid, töödeldi teemati, sulatati maaki, töödeldi klaasi. Korjasid meretigusid millega värvisid kangaid. Pestes ei tulnud värv maha. Rannikule tekkisid suured kaubalinnad: Akko, Siidon, Tyrros. Vanade Idamaade kuulsaimad meremehed. Leiutasid laevatüüri millega sai vastutuult purjetada, võtsid ette kauba ja uurimisretki. Sõitsid esimesena ümber Aafrika
Kalaroad olid põhiliseks toiduks eestlase laual aastaringselt. Roogi valmistati enamasti soolatud kaladest, sest värske oli hinnaline ja raske saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli
Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust, põhja pool aga rukkist. Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ja kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe.
tänatakse elatud elu eest; • 10.11 mardipäev- talve algus, sügistööde lõpp, algasid tubased tööd; • .11 kadripäev- • DETSEMBER- • 6.12 nigulapäev- talve algus, • 13.12 luutsipäev- õlgedesse pandi raudese, et loomad õlgi sööksid; käisid ringi ka luutsid e jõulusandid • 21.12 toomapäev- aasta lühem päev; toomast on peetud surmahaldjaks paganluse ajast; tapeti pühadeks loomi, soolati liha; merele ei saanud, siis paadiks kallati kummuli ja valati neile anniks õlut peale. • 22.12 talvine pööripäev • 24.12 jõululauppäev- süüdati küünlad, söödi 9x vähemalt; käidi haudadel • 25-27.12 jõuludpühad • 31.12 vanaaasta- • Päkapikkude osakaal kingitoojatena suurenenud. • Loomaohvrid: kana ja kukk , kukk arvati olema kurjuse eest kaitsja ja st on kirikutorni otsas kukk, kes kaitseb kurjuse eest.
Eriti olulised olid lõhekalastus ja rabakanade püük, kuid ka murakate, mustikate, jõhvikate, pohlade ning sinikate korjamine. Metsamarju söödi ka põhjapõdrapiimaga segatuna, neid lisati suppidele ja putrudele. Murakaid keedeti talveks. Kevadel varuti suur hulk kasemahla, mida kasutati ka suppide ja putrude valmistamiseks. Kaladest tehti kalasuppi, kalu küpsetati vardas, kuivatati, soolati, hapendati ja külmutati. Kalarasva kasutati jahutoitude maitsestamiseks. Kalamarja keedeti ja soolati. Põhjapõtrade kodustamise järel on suurel osal saamidest olnud peatoiduseks põhjapõdrasaadused - ära kasutati võimalikult suur osa loomast, valmistades erinevaid lihatoite, suppe ja vorste. Toitude valmistamiseks kasutati ka verd, rasva ja luuüdi. Põhjapõdraliha küpsetati vardas, praeti, keedeti, kuivatati ja suitsutati. Olulisteks saadusteks olid
rupskitest keedeti rupskisuppi, magu täideti, soolikatest tehti vorsti, neerudest tehti suppi, peadest ja jalgadest tehti suppi, sea- ja vasikapeast, -jalgadest ja -kootidest tehti sülti, verest tehti käkki ja verileiba, verivorste. Valmistati ka nn valgeid (ilma vereta) vorste; seajalad soolati. Piimatooted tulid eestlaste lauale koos karjakasvatuse algusega. On ikka söödud piima (vanasti söödi peamiselt hapupiima ja petti), koort, 278 võid, kohupiima ja sõira. Foto lk. 150 – 10.2. Sõir Foto 10.3. Sõir Piima ja hapupiima rüübati tavaliselt pudru, kartuli või leiva kõrvale. Rõõska piima lisati keetmisel putrudele ja suppidele.
annaabi.ee 
