Talupoegade elu Eestis keskajal (0)

Tallinna Mustamäe Gümnaasium
Talupoegade elu Eestis keskajal
Õpilane : Sandra Verrevmägi
Tallinn 2010
Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud , feodaalid ja talupojad. Oma seisuse üle nurisemist ei peetud jumalale meelepäraseks. Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama . Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks .
Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Nad pidid maksma ka kirikukümnist mis oli umbes kümnendik saagist. Samuti pidid talupojad maksma feodaalidele hinnust ehk kindlaksmääratud naturaalmaksu. See oli väiksem kui kümnis. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere.
Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost . Maja koosnes enamasti ühest muldpõrandaga ruumist, mille keskel või nurgas paiknes tulekolle. Kuna korstnaid ei olnud, pääses suits välja erilisest katuseaugust, aknaavadest või uksest. Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud. Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks.
Talupoja toit
Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust , põhja pool aga rukkist . Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati).
Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus , mis tähendab, et kõik eluks vajalik
valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale
ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad
ja kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe.
Talurahva riietus
Riided, mida kandis talurahvas , erinevad väga nendest , mida meie praegu kanname. Igal
kihelkonnal olid tavaliselt oma rahvarõivad. Rõivad olid kujunenud aegade jooksul ja nende
väljanägemus mõjutasid elu-, kliima- ja töötingimused. Samas aga annavad toonased
kehakatted tunnistust nende tegijate ilumeelest. Kõik rõivad valmistati käsitsi ja kodus, eriti
hoolega kaunistati pidurõivaid.
Üldiselt jaotati rõivad kolme suurde rühma. Pidulikke rõivaid ehk seisuriideid kanti vaid
pidulikel juhtumitel , hoiti eriti hoolega ja pärandati sageli lastelegi. Tööriideid ehk pidamise riideid kanti iga päev, neid tehti lihtsamatest materjalidest ja kaunistusteta. Käimiseriideid ehk käimariideid kanti vähem pidulikel puhkudel.
Mehed kandsid suve ajal linasest riidest särki ja pükse, naised aga pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid või puukoorest viiske. Saapaid ja kingi hakati rohkem kandma XIX sajandil. Tööriie pidi olema puhas. Särki vahetati kord nädalas pärast saunas käimist. Mõnede tööde puhun, nagu heinategu või kündmine, kanti vanade kommete kohaselt valget särki.
Külmal aastaajal ja piduriietusena kanti villaseid värvi- kirevaid rõivaid. Naiste piduriietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestitaolisest käisteta kampsunist või pikk-kuuest. Abielunaised pidid kandma peas tanu ja ees põlle. Teiste riiete peale pandi piklik linane või villane suurrätt, mida nimetati sõbaks. Mehed kandsid pidulikel juhtudel särgil jakki ja pikk- kuube , mis oli kirivööga kokku seotud. Sinna juurde kuulusid põlvpüksid ja sokid. Tavaliseks peakatteks oli jämedast vildist vormitud kaabu
Kasutatud kirjandus:
www.miksike.ee
www.wikipedia.org
5.klassi ajaloo õpik
7.klassi ajaloo õpik