Rüütlid - kirjeldus, referaadi sarnane (0)

Rüütliseisus
Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid , alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. – 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. Rüütliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Aadlikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kõrgaadliks, kuhu kuulusid suurfeodaalid ( hertsogid , parunid ja krahvid) ja alamaadliks. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. – 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks.
Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrdne võrdsega ja järgima vastastikku rüütellikkuse reegleid. Ka aadlike kasvatuses ja eluviisis oli palju ühist. Kuna kõik rüütlid olid elukutselised sõjamehed, kellel ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine, oli nende elu seotud suurel määral sõjapidamisega.
Linnused
Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes . Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse , näiteks kaljusele künkale või jõesaarele.
Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel korrusel elas feodaal oma perega , allpool tema kaaskondlased ja kõige all paiknesid laoruumid või vangikongid. Suuremaid linnuseid piiras ringmüür, mis kaitses linnust või ka vallikraav , milles voolas vesi ja üle selle oli tõstesild. Müüril oli sakmeline rinnatis, mille varjus kulges katusega kaetud kaitsekäik. Seda mööda said linnuse kaitsjad ohutult liikuda , kui piirajad neid ka nooltega tabada oleksid püüdnud. Kõige hoolikamalt oli kindlustatud linnuse värav, milleni pääses üle vallikraavi ulatuva tõstesilla. Selliseid suuri linnuseid said endale lubada vaid suurfeodaalid, paljudel väikefeodaalidel ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri linnuses.
Feodaalid sõdisid omavahel üsna tihti, rääkimata siis välisvaenlaste kallaletungidest. Seepärast ehitati Lääne-ja Kesk-Euroopas IX-XI sajandil arvukalt feodaalilinnuseid. Need rajati enamasti juba looduslikult hästi kaetud kohta: kõrgele kaljusele künkale, jõekääru, vahel isegi järve- või jõesaarele. Algul olid linnused lihtsad puutornid, mis ümbritseti palkidest tara ja veega täidetud vallikraaviga. Alates XI sajandist ehitati peamiselt kivilinnuseid. Nende ümber tehti kaitsemüür ja vallikraav. Müüril oli sakmeline rinnatis, mille varjus kulges katusega kaetud kaitsekäik. Seda mööda said linnuse kaitsjad ohutult liikuda, kui piirajad neid ka nooltega tabada oleksid püüdnud. Kõige hoolikamalt oli kindlustatud linnuse värav, milleni pääses üle vallikraavi ulatuvat tõstesilda mööda.
Tähtsaim ehitis oli linnuse siseõues paiknev torn, milles asusid feodaali ja ta perekonna eluruumid . Torni ülemisel korrusel oli alati valve, alumisel laod või vangikongid. Ajapikku hakati rajama ühe keerulisema ehitusega linnuseid. Idas käinud ristirüütlid jäljendasid võõrastel maadel nähtut ning ehitasid peamüüri ette veel teise, veidi madalama. Samuti püüti väravaehitisi muuta võimalikult keerulisteks, et ühest väravast sisse murdnud vaenlane niipea edasi ei pääseks. Näiteks pidi ühte Inglismaal asuvasse linnusesse siseneja kõigepealt ületama tõstesilla, siis läbima viis väravat ja kuus allalastavat raudvõret, pöörama paremale ümber nurga ning lõpuks ületama veel ühe tõstesilla. Suuri, mitme kindlustusvööndiga linnuseid võisid endale lubada üksnes suurfeodaalid. Väikefeodaalid pidid leppima sootuks tagasihoidlikuma eluasemega ja paljudel rüütlitel polnudki oma linnust. Nad elasid siis tavaliselt oma senjööri linnuses ja moodustasid tema kaaskonna.
Seesuguste tugevalt kindlustatud feodaallosside aeg sai läbi alles XIV sajandil, mil ühes kuningavõimu tugevnemisega kadusid feodaalne killustatus ja lakkamatud kodusõjad.
Feodaalide relvastus
koosnes pikast piigist, sõjakirvest ehk taprist ning kahe teraga sirgest mõõgast. Kaitseks olid mõeldud teravatipuline kiiver , kilp ja turvistik . Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. XI sajandil hakati enam kandma rõngassärke. Selle peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Raudrüüd, mida me muuseumis nägema oleme harjunud , tulid kasutusele alles päris keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, oli aga küllalt kohmakas ja paindumatu.
Raskelt relvastatud ja hästi välja õpetatud rüütel oli vastastele väga kardetav. Jalamehed võisid tast jagu saada vaid mitmekesi. Samas olid rüütlil ka omad nõrgad küljed. Raske relvastuse tõttu oli ta jalgsi võideldes kaunis kohmakas. Sageli ei suutnud rüütel isegi ilma kõrvalise abita hobuse selga ronida. Seetõttu muutus ta hobuse seljast maha paisatuna üsna abituks.
Rüütliväed
olid tavaliselt suhteliselt väiksed. Juba mõnisada raskelt relvastatud ratsanikku kujutas endast ohtlikku jõudu. Tuhandetesse ulatuv sõjavägi oli aga õige harv nähtus. Lahingus rivistusid rüütlid tavaliselt pikka viirgu. Pealiku märguande peale hakkas see vaenlase poole liikuma. Vaenlasele vastu ratsutav rüütel võttis paremasse kätte piigi ja vasakusse kilbi. Algul liiguti rahulikult , kuid mida lähemale vaenlasele, seda suuremaks hoog läks. Lahinguvälja keskel põrkasid vastased suure raginaga kokku. Piigid purunesid tavaliselt juba esimeses kokkupõrkes. Seetõttu haarati nüüd mõõgad, otsiti endale sobiv vastane ja kogu lahing muutus sisuliselt kahevõitluseks, kus igaüks püüdis oma vastast sadulast maha paisata. Võidetud vastast enamasti ei tapetud . See polnud rüütlireeglite kohane ega ka kasulik. Hoopis tulusam oli nõuda vangistatud vaenlase eest lunaraha. Seetõttu oli ka langenute arv lahingus üsna väike.
Rüütliks saamine
polnud kuigi lihtne. Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, et neid kodus liiga ära ei hellitataks. Seal õpiti siis häid kombeid ja rüütlioskusi. Neid noorukeid kutsuti paažideks ja 14-18 a. vanuselt said neist kannupoisid, kes rüütlit sõjaretkel saatsid . Sõjaliste oskuste omandamine algas loomulikult relvadega, millel kaitsed küljes, päris varustust tarvitati esialgu vaid jahiretkedel.
Aadlike kasvatuse peaeesmärk oli nende ettevalmistamine sõdimiseks ja see kulges mitmes etapis . Feodaalide pojad saadeti tihtipeale juba 7-aastaselt kodunt välja kas senjööri või mõne sugulase lossi, kus õpetati häid kombeid ja rüütlioskusi. Vanemaks saades lisandusid relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine . Seal sai temast paaž.
Tavaliselt 15-aastane noormees sai kannupoisiks, kes võis kanda isiklikku relva ja pidi võitlusvõtteid harjutama. Ta saatis oma isandat sõjakäikudel, kuid lahingus hoidsid nooremad kannupoisid tahapoole.
18-21-aastane noormees löödi pidulikult rüütliks, kui ta oli hoolikalt treenitud ja oma isandale tõendanud head relvakäsitlusoskust.
Rüütliturniirid
olid kõrgema seltskonna armastatud ajaviide , kus rüütlid oma võimeid näitasid. Neid peeti mõne feodaallossi läheduses ning sinna kogunes tuhandeid pealtvaatajaid. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa , teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Kahevõitluses tähendas sadulast mahapaiskamine teise poole kaotust, kaotaja pidi aga võijale loovutama kogu oma varustuse ja ratsu. Ratsavõitlusteks oli võistluspaik jagatud madala barjääriga kaheks. Niiviisi välditi vastamisi kihutavate ratsude kokkupõrkamist. Iga väljakutsuja ratsutas enne võitluse algust rüütlite telkideni ja puudutas odaga selle kilpi, keda ta endale vastaseks soovis. Kui kilpi puudutati oda terava otsaga, siis võideldi lahingurelvadega, kui tagumise otsaga, siis kinnitati relvadele kaitsed. Seejärel tagurdati ratsu võitluspaiga teise serva (vastasele selga pöörata polnud ilus!) ning jäädi ootama.
Võistlejate piigid olid umbes sama pikad kui praegused telefonipostid ja nende taguosa oli pea sama jäme. Suurem jagu piigist oli valmistatud puust, sest muidu olnuks ta liiga raske. Kui nüüd vastased kummalgi pool barjääri liikumist alustasid, hoiti piik püsti; liikumisel langetati seda järjest allapoole, et õigel ajal vastast tabada. Arvestustes eksimine tõi kaasa piigi maassetungimise enne vastaseni jõudmist või siis üle sihtmärgi vuhisemise. Enamasti sihiti kilbi pihta, ja kui sellega tõrjuda ei suudetud, oli sadulast lendamine kindel. Osavamad rüütlid sihtisid vastase kiivrit, õigemini selle silmikut – tabada oli tunduvalt raskem, aga õnnestumise korral ei jäänud vastane mingil juhul sadulasse. Vigastada saadi ka siis, kui tegemist oli õpperelvadega. Mõlema piikide purunemise järel haarati mõõgad või taprid. Et paarid vahetusid pikkade vaheaegade järel – relvastuse kordaseadmine võttis aega –, siis sellal lõbustasid pealtvaatajaid akrobaadid, mustkunstnikud, dresseerijad ja klounid.
Teisel päeval kasutasid jalgsi võitlevad rüütlid mõõku ja sõjakirveid. Kolmandal päeval jagati rüütlid kahte enam-vähem võrdsesse rühma ning algas võitlus lahingurelvadega. Surmasaanuid oli mõnikord päris hulgaliselt, haavatuist rääkimata. Ühel ebatavaliselt ohvriterohkel turniiril tapeti näiteks üle 60 rüütli.
Rahuajal pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil, mis olid treeninguks ja ettevalmistuseks sõjas. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ja mida peeti mõne feodaallossi läheduses. Rüütlite jõuproovid kestsid tavaliselt mitu päeva: esimesel võideldi ratsa, teisel jalgsi ja kolmandal grupikaupa. Tavaliselt võideldi nüride relvadega, kuid sellest hoolimata polnud turniirid päris ohutud .
Turniirid ei olnud ainult sportlikud üritused, vaid ka pidustused, kus kohtuti teiste aadlikega ja kus esinesid ka muusikud ja poeedid .
 Keskaegne rüütel
pidi käituma õige paljude ettekirjutuste kohaselt, mida kõike kokku nimetati “rüütlikoodeksiks”. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi silma paistma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Rüütel pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud vastasid, seda suurem oli tema au.
Rüütlilt nõuti mehisust, ja süüdistus selle puudumises oli kõige rängem solvang. Kartus saada kahtlustatud arguses viis nii mõnigi kord kõige lihtsamate sõjapidamisreeglite rikkumiseni, mis lõpuks põhjustas rüütli hukkumise . Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad – see käis ka vaenlaste kohta. Näiteks Karl Suure sõdades araablastega kutsuti üks tema väejuhte kahevõitlusele, enne aga võeti kavaluse abil vangi. Siis andis selle väejuhi tulevane vastane, araablasest rüütel, end vangi Karli vägedele, et teda saaks välja vahetada frangi rüütli vastu.
Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne ja helde . Parem oli tülli minna kui endale ihnuskoi hüüdnime teenida. See ei kehtinud muuseas suhtlemises kaupmeestega. Rüütel pidi olema ustav oma kohustustele endaga võrdväärsete suhtes. Kui Prantsusmaa kuninga Jean Hea poeg põgenes Inglismaalt, kus ta oli pantvangis, andis Jean end ise inglaste kätte.
Vastase nõrkuste ärakasutamine ei toonud au ega kuulsust , vaid häbi – selliseks teoks oli näiteks relvitu vastase tapmine, samuti kallaletung selja tagant. Rüütlil polnud õigust taganeda, kui ta relva kandis . Seepärast mindi turniiril väljakutset esitama kas relvitult või siis taganeti näoga vastase poole. Oli ka komme viibida kahevõitluse paigas terve päev kuni keskööni, et näidata valmisolekut uueks võitluseks võidetu sugulastega või lähikondlastega. Seda kommet järgisid terved väeüksused, kaotades tihtipeale kõik esimese võiduga saadud eelised. Rüütlile loeti häbistavaks nuiahoobi saamist, sest seda relva kasutasid üksnes talupoegadest jalaväelased.
Häid rüütlikombeid näitasid kolmanda ristisõja ajal Richard I Lõvisüda ja Salah ad-Din. Kui viimane nägi lahingus Richardi ratsut langemas, saatis ta kohe kannupoisi kahe värske hobusega – ja kaotas lahingu. Hiljem saatis Salah ad-Din Richardile arstirohte, kui too palavikus haige oli. Vastutasuks lubas Richard oma õe Salah ad-Dini vennale naiseks, pulmakingituseks olnud Jeruusalemma linn.
Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus
Rüütel pidi käituma ettekirjutuste kohaselt, mida kõike kokku nimetati “rüütlikoodeksiks”. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi silma paistma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Ta pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud vastaseid, seda suurem oli tema au.
Seega peamisteks omadusteks olid ustavus, julgus , ausus, sõnapidamine ja galantsus. Kõige halvemaks omaduseks peeti reeturlikkust.
Vapratest rüütlitest ja nende kangelastegudest räägivad romantilised poeemid , mida hakati looma 13. sajandil.
 Elu feodaali linnuses
olenes suurel määral aastaajast . Suvel koondus igapäevane elulinnuse õuele, kus tehti mitmesuguseid majapidamistöid. Külmal ajal elati loomulikult siseruumides. Nende soojendamisega oli tükk tegemist, näiteks põhja pool kasutati selleks õhkkütet. Linnuse keldris aeti suur leiliahi hästi kuumaks, siis visati kividele vett ja avati kõik uksed, et soe õhk kõrgematele korrustele pääseks. Puid kulus küll palju, aga sooja saadi piisavalt.
Feodaalide eluruumid erinesid muidugi talupoegade omadest : kõigepealt olid nad suuremad, seinad olid kivist ja ruume lossis rohkem. Ent õled olid põrandakatteks ka feodaalidel, aknaklaase asendas pärgament või seapõis ning mööblit oli lossiski üsna napilt.
Lemmikajaviiteks oli jahipidamine, kust ülikud said liha oma toidulauale. Kõrgelt hinnati küttimist hagijate ja jahikullidega, eriti viimastega, sest lindu oli märksa raskem välja õpetada kui jahikoera . Väga levinud olid turniirid. Enamasti peeti seal ratsakahevõitlusi: täies relvastuses rüütlid püüdsid teineteist piikidega hobuse seljast maha lüüa.
Söögilaud oli lihtinimeste omast tunduvalt rikkalikum: söödi liha, saia, joodi veini. Liha pakuti enamasti keedetult, mistõttu ta riknes üsna kiiresti. Kõrvalmaitset püüti kaotada ohtra vürtside lisandamisega. Säilitamiseks soolati liha sisse, kuid ka siis ei püsinud see kaua, eriti lõunapoolsematel aladel. Joogiks tarvitati veini, mida sageli segati veega; vahel lisati mett . Mingeid sooje jooke ei tuntud, kui just veini soojaks ei aetud.
Rõivastusesemete põhimaterjaliks oli lina ja sedasorti riiet kasutati õige laialdaselt Puuvillane riie ilmus Prantsusmaale alles XII sajandil ning jäi veel pikaks ajaks luksuskaubaks. Rõivaste järgi otsustati omaniku jõukuse üle, selle rõhutamiseks lasti mantel õmmelda kas kalevist või siidist ja ääristada-vooderdada kallite karusnahkadega. Viimaste poolest oli eriti rikas Venemaa, kus bojaarid kandsid veel XVII sajandil maaniulatuvate käistega kasukaid. XIII saj. algul tulid tarvitusele Hiinast pärinevad nööbid ja naisterõivaid hakati kaunistama pitsidega. Taskurätikud olid suureks harulduseks: kui Richard II need XIV saj. lõpul Inglismaale tõi, peeti teda seepärast naiselike kommete austajaks. Ka meeste pikki juukseid peeti veel XI sajandil liig naiselikuks ning enamasti kanti kõrvalesta kõrguselt lõigatud soengut.
Keskaja inimesed hoolitsesid ka oma puhtuse eest. Mõnel lossil oli köögi kõrval eriline ruum, kus daamid võisid pidustuste ajal üheskoos vanni võtta. Seep jõudis Euroopasse Idast ja algul tarvitati seda vedelal kujul. Praegusaja seebitükkide vormi sai ta XII sajandil. Seep jäi siiski luksuskaubaks, kuigi Hispaanias valmitati seda küllalt palju.
Mida suuremaks muutusid feodaalide rikkused, seda pillavamalt hakkasid nad käituma. Jõukuse näitamiseks püüti üksteist tingimata üle trumbata: üks rüütel külvas ülesküntud põllu täis väikesi hõbedatükikesi, teine kasutas toidu soojendamisel kalleid vahaküünlaid. 
 
 Kasutatud kirjandus
“Keskaja ajalugu” Tallinn “Koolibri” 1991
“Keskaeg” Avita 1996