Kala talurahva toidus (1)

TALLINNA TEENINDUSKOOL
Mart Pulst
T11K
KALA TALURAHVA TOIDUS
Referaat
Juhendaja : Dina Aarma
Tallinn 2008
Sissejuhatus
Käes olev referaat räägib lühidalt kala tähtsusest vanade eestlaste toidulaual,aga ka selle käsitlemisest enda elatamiseks. Kala pole üksnes olnud rannarahva põhiliseks leivakõrvaseks vaid ka elatusallikaks, sest suur osa saagikusest olenes inimeste toimetulek.
Kala tähtsus talurahva toidus
Juba aastatuhandeid on eestlaste tähtsamaks toiduks olnud leib. Vanad eestlased arvasid, et igal toidulaual peab olema päts leiba. Leivale järgnesid teised road ehk leemed, mida valmistati piimast, veest, jahust, kartulist, kalast jne. Kuna Liha oli harva saada, siis leiva järel teisena kerkis toidulauale kala, mida keedeti koos kartulitega, munaga või siis valmistati kalasuppi piima ja veega, olenes sellest mida parasjagu oli saada. Kalaroad olid põhiliseks toiduks eestlase laual aastaringselt. Roogi valmistati enamasti soolatud kaladest, sest värske oli hinnaline ja raske saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai.
Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk , räim ja kiisk . Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünis, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem.
Tuhapäevast alates suurenes kala kasutamine eestalase toidulaual veelgi, sest liha varud olid otsa saamas ja loomade paljunemise ajal ehk siis kuni hilissuveni jahti ei peetud, mida keelas ka hilisem seadus, sest nii tagati saagi pidev jätkusuutlikus. Vastupidiselt jahiseadusele püüti kalu kudemise ajal, sest kuskilt pidi liha hamba alla sama. Hea saagi korral ja halbade teede tõttu tarbisid rannarahvad oma saagi ise ja söötsid väikseid kalu sigadele ja kanadele, sest puudus võimalus kauplemiseks. Teine viis oli sooja ajal püütud saak koguda sumpadesse, kui need täis said pandi kalad veega täidetud vaatidesse ja viidi Peterburgi. Tol ajal oli selline kalaga kauplemine väga tulus äri.
Latikas puhastati, pesti , lõigati pärast soomuse eemaldamist seljast lõhki ja hoiti paar päeva soolvees , milles oli iga latika kohta peotäis soola. Siis seoti kalad kahekaupa kokku ja visati üle õrre. Ahvenad seevastu riputati maja seina äärde räästa alla, siis polnud vaja neid halva ilma korral ära koristada . Kuivanud latikad Koguti kokku ja pandi kasti ning puistati üle soolaga. Tinte kuivatati toaahju ja kiiska vinnutati. Kuivatatud kaladest tehti sülti või siis pesti sool maha ja keedeti supiks. Sülti tehti kuivatatud kaladest, näiteks latikast. Kala pandi öö otsa leigesse vette, lisati pipart, loorberilehte ja peotäis soomuseid, sest mida rohkem oli soomuseid seda kõvem sült sai. Kalal lasti nii seista öö, kuni latikas pehme seejärel sõeluti soomused välja. Pidulikumateks puhkudeks valmistati kalapirukaid.
Mõnelpool küpsetati kuivatatud kalu sütel või siis mässiti paberisse ja süüdati põlema andmaks nii oma toidupoolisele suitsu maitset . Kuid siiski peeti kõige magusamaks värske kala liha.
Söödi isegi kalamarja, mida kasutati pirukateses ning käkkidena supi. Kalamarjasuppi tehti ahvena -, koha- ja haugimarjast. Kalamarjast tehti ka kooke- mari tambiti peeneks, lisati piima, soola ja jahu. Kuna mari kerkis ise siis eraldi selleks ei kasutatud midagi. Valmis koogid oli pruunid , kohevad ja hästi maitsvad . Mõnelpool klopiti mari niisama jahuga segamini ja tehti supi sisse klimpe.
Vanad eestlased sõid ka kala maksa. Enamasti lutsumaksa, sest teiste kalade maks olevat liiga väike ja haugi oma kibe. Kõige maitsvam oli eestlaste arvates kalamaks kartuli lisandina. Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks , lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale.
Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades kuika põletati lampides, sellega praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba.
Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas . Jõukamates peredes söödi heeringat ka argipäeval kuid iga talupoeg seda endale lubada ei suutnud. Ega niisama öeldud, et silk on vaese mehe heeringas.
Kala osa talurahvatoidus sobib lõpetada nii-kala ütleb: „Jumal hoidku mu liig rikka ehk üle aru vaesekätte saamast: vaene sööb silmä pääst, rikas nüllib naha sälläst.“ Silk palunud taevataati: „Ära anna mind vaese mehe kätte, sees sööb mind pää ja luudega, ära anna mind rikka kätte, see nüllib naha, annab paraja kätte.“