Sõda Balkanil (3)

15
Tallinna 21. Keskkool
Referaat
Kerli Mandre
12B
Tallinn, 1999
Alates 1991. aastast tänase päevani on Jugoslaavia konfliktiderohkeim piirkond Euroopas. Paljudele tundub ta ehk kauge , tundmatu. Meile näib, et see sõda on meist eemal ja õigupoolest meisse ei puutugi, kuid kui hakata mõtlema, siis jõuame järeldusele, et ega see sõda meist nii kauge olegi – toimub ta ju siinsamas Euroopas. Ja seda enam on minu arvates täiesti mõistmatu, kuidas 21. sajandi künnisel asuvas Euroopas, kus on moodustatud mitmesuguseid julgeoleku- ja sõjalisi organisatsioone, saab toimuda selline vennatapusõda.
"Aastad 1992 ja 1993 jäävad meelde ajana, mil hävitati unikaalne maa. Sellel maal oli kõigist teistes Euroopa riikidest erinev kultuuriline ja poliitiline ajalugu, see oli maa, kus koondusid, kattusid ja kombineerusid suured võimud ja religioonid: Rooma , Karl Suure, Ottomanide ja Austria-Ungari impeeriumid ; Rooma katoliiklus , Kreeka õigeusk, judaism ja islam . Tänaseks varjutavad seda rikkalikku minevikku vägivald ja sõda, mis on kaetud hoolimatuse ja valeinfo verise udulooriga."1
Jugoslaavia on maa, kus on palju erinevat etnilist päritolu rahvarühmi. Tegelikult on seal toimuv protsess sisuliselt vägagi lähedane Baltimaades 90. aastate alguses toimunule – püüavad ju erinevad rahvusrühmad saavutada seda, mis meil juba käes on – nimelt iseseisvust ja sõltumatust. Ainult et siin peitub üks hiigelsuur AGA – nimelt toimus meie "abielulahutus" N. Liidust rahulikul teel, ilma sõja ja verevalamiseta. Jugoslaavias elavatel inimestel seda õnne ei olnud, nemad peavad autonoomia ja sõltumatuse eest siiani võitlema.
"Pärast Saksamaa lüüasaamist 1945. aastal, kerkis Jugoslaavia taas esile eraldi riigina. Tema uueks liidriks sai Tito , antinatsistliku vastupanuliikumise legendaarne komandör. Ta oli horvaat, kuid ennekõike kommunist , ja uskus, et kommunistlikus Jugoslaavias kaovad rahvuslikud vastuolud nii nagu klassi-erinevusedki.
Tito oleks võinud tunnistada et serblased ja horvaadid sooritasid Teise maailmasõja ajal üksteise suhtes suuri kuritegusid , võib-olla isegi nimetada ametisse komisjon , et uurida ja avaldada faktid. Kuid ta otsustas, et selline teguviis vaid süütaks uuesti vihavaenu, mis valitses tema rahva vahel, ning võttis selle asemel hoopis vastupidise suuna. Ta ei lubanud selle perioodi üle diskuteerida, keelas ära serblaste või horvaatide hirmutegudest rääkivate raamatute avaldamise ja isegi saatis politseiagendid, et konfiskeerida fotod ja muud tõestusmaterjalid, mis paiknesid raamatukogudes, ajalehtedes ja eraisikutel.
Tito lootis, et selline poliitika viiks lõpuks selleni , et inimesed unustaksid oma erinevused, kuid seda ei juhtunud. Jutud liikusid vanematelt lastele, keda kasvatati igivana vihavaenu vaimus , ja paljud serblased ning horvaadid kasvasid üles tahtmisega kätte tasuda eelmistele generatsioonidele.
Pärast Tito surma 1980. aastal, valitses Jugoslaaviat "kollektiivne presidentuur", mis pidi esindama kõigi regioonide ja etniliste gruppide huve. Selline vilets korraldus hoidis maad mõned aastad koos, kuid see ei suutnud vastu seista üliküünilise Serbia poliitiku Slobodan Milosevici tõusule, kes sai Serbia vabariigi presidendiks 1989. aastal. Algselt kommunist ja seetõttu anti-rahvuslane, otsustas ta, et parim viis kindlustada oma võimu, oli "üles piitsutada" rahvuslik vihavaen , mis domineeris paljude serblaste südametes.
1 Malcolm , Noel . Bosnia : a short history. New York , 1994.
1989. aasta veebruaris saatis Milosevic väeüksused Serbia Kosovo piirkonda ettekäändel, et väiksearvulist serblastest vähemust kiusas taga albaanlastest enamus. Hiljem tühistas ta Kosovo autonoomia, sulges selle albaaniakeelse ülikooli ja enamiku selle koolidest ja asendas albaaniakeelsed politseinikud serblastega.
Selline teguviis hirmutas bosnialasi, horvaate ja sloveene, kes kartsid, et Milosevic võib oma kasvavat võimu kasutada sarnaste repressioonide kehtestamiseks nende suhtes. Nimetatud vabariikide rahvuslased nägid oma võimalust lahkulöömiseks.
Nende rahvuslaste hulgas oli edukamate ja sõjakamate seas Horvaatia Franjo Tudjman, endine Jugoslaavia armee kindral . 1990. aastal valiti ta Horvaatia liidriks. Oma kampaania ajal tõotas ta viia vabariik Jugoslaaviast välja täielikule iseseisvusele. Tema võit tõi paanika neisse Horvaatia piirkondadesse, kus elasid serblased. Neil olid elavad mälestused 1940. aastatest ja nad kartsid, et nendest saavad tapatalgute teise ringi ohvrid .
Kaugel sellest, et hajutada Horvaatias elavate serblaste kahtlusi, tundus Tudjman kinnitavat nende halvimaid kartusi. Ta eemaldas konstitutsioonilise määruse, mis garanteeris vähemusgruppidele erilise kaitse, ja võttis tarvitusele rahvusliku sümboli, mis oli küll sajandeid olnud horvaatia sümboliks, kuid manas paljudele serblastele esile natsieelse režiimi, mis oli Horvaatiat valitsenud pool sajandit varem.
Jugoslaavia oleks võinud laguneda rahumeelselt, kui välisjõud oleksid leppinud kokku selle protsessi jälgimise ja juhtimise osas. Nad oleksid võinud kasutusele võtta kaheharulise poliitika: aktsepteerida lagunemise vältimatust ja nõuda, et eralduvad vabariigid võtavad vastu tugevad garantiid vähemusgruppide kaitseks.
Selle asemel tehti vastupidist. Paljusid lääneriike, eriti Ameerika Ühendriike, kohutas väljavaade Jugoslaavia lagunemisele . Nõukogude Liit kukkus kokku kaoseks, ja Ameerika prognoosijad kartsid, et veel rohkem lagunemisi levitaks ebastabiilsust üle kogu Euroopa. Nad panid Belgradi rahvuslased uskuma, et maailm toetaks neid juhul, kui nad võitleksid serblaste poolt domineeritava Jugoslaavia säilitamise eest."2
Kaardi järgi on Balkani poolsaar keset Euroopat. Usk, kombed ja käitumine aga asetavad mõnegi sealseist riikidest kaugele Euroopa piiride taha. "Jugoslaavias paljastub üle tuhande aasta kestnud vaen Euroopa ja nn. Euraasia rahvaste vahel. Viimaste hulka kuuluvad ka slaavlased ja moslemid ."2 "Bosniasse juba ajalooliselt programmeeritud etnilisi vastuolusid on ilmselt võimatu kõrvaldada muidu kui ränga režiimjuhtimise teel, kui iga üksik inimene surutakse hirmu alla ning välistatud on igasugune vähegi suurem relvade levik."3
Paljud on toonud konflikti põhjusena rahvustevahelist vaenu, kuid Cornelli rahu-uuringute professor V. P. Cagnon väidab ajakirjas "International Security", et rahvusrühmade vahelist vägivalda provotseerivad nende juhtkonnad. Nende eesmärk on luua (sise)poliitiline olukord, kus ainus olukord oleks rahvuslik kuuluvus. Seejärel püüab eliit kujutada isiklikke huvisid rahvusrühmade huvidena ja mobiliseerida selle liikmeid kaitsma mitte oma majanduslikku heaolu, vaid rahvuslikke huvisid. Seega näeb Cagnon rahvuskonflikti põhjusena
2Macmillan Atlas of War & Peace : Bosnia Herzegovina: with special reports by correspondents of The New York Times. New York, 1996; lk. 3.
mitte rahvusliku identiteedi säilitamise ja sõltumatuse püüdu, vaid konservatiivse eliidi võimulpüsimise soovi. (A. Kasesalu. Natsionalism ja rahvusvaheline konflikt Balkanil . – Postimees 30. november 1995, lk. 10)
Seevastu Noel Malcolm väidab, et Bosnia ajalugu näitab, et jättes kõrvale majanduslikud konfliktid maaomanike ja talupoegade vahel, on riigisisene "rahvuslik" vaenulikkus jõudnud etnilise vägivallani ainult Bosnia piiride tagant tulnud surveavalduste tulemusena. (N. Malcolm. Bosnia: a short history.)
Helsingi Inimõiguste Komitee esindaja Bosnia-Hertsegoviinas, Amra Horo Salkic'i sõnul oleks parim lahendus selline Bosnia riik, nagu ta on olnud siiani. Riik, kus elavad koos erinevad rahvusrühmad, religioossed grupid, inimesed kõikide oma erinevustega. Inimesed peavad olema võrdsed igal religioosse, poliitilise ja avaliku elu tasandil. Parlamendis peaks olema palju parteisid, kelle kaudu erinevad rahvakihid leiavad oma probleemidele lahenduse. (R. Västrik. Kõige tähtsam on peatada vägivald. – Postimees 23. november 1995, lk. 9.)
"Serblased alustasid oma sõjakäiku 1992. aasta aprilli esimestel päevadel Põhja-Bosnias. 1993. aastaks olid nad enda kätte haaranud umbes 65% Bosnia-Hertsegoviina territooriumist, ehkki enne sõda oli nende osakaal elanikkonnast 31%. [---] Vallutatud aladel aeti moslemitest elanikud koonduslaagritesse. Loodi Bosnia-Hertsegoviina Serbia Vabariik, mille pealinnaks nimetati Sarajevo lähedal asuv Pale linn. Uue riigi esimeseks presidendiks sai endine psühhiaater Radovan Karadzic. [---]
Serblaste eesmärk oli luua võimalikult lai koridor läbi Ida- ja Põhja-Bosnia, mille ühes otsas oleks Belgrad ja teises Krajina. [---] Soovitud koridori on serblased 1993. aasta keskel peaaegu loonud. Püüdu ühendada Knini ja Banja Luka serblasi ülejäänud Jugoslaaviaga (Serbia ja Montenegro ) on põhjendatud ohuga, et moslemid ja horvaadid võivad neid represseerida. Et seda takistada, tuleb luua Suur-Serbia riik. Ideoloogiliseks põhjenduseks on võetud Serbia Teaduste Akadeemia memorandum 1986. aastast, milles väideti, et Serbia oli kauaaegne Tito poliitika ohver ja praegu toimuv seega ajaloolise ebaõigluse heastamine."3
Ent samas väidab Taavet Liias 1996. a. 13. juuni Postimehes, et serblastel puudus juba sõja algusest peale väikseimgi võimalus saavutada midagi rohkemat kui võimaldab Daytoni rahuleping . Nimelt oli Bosnia moslemite vabariigil rahvusvaheline tunnustus, seega on Bosnia serblaste väidetav plaan puhastada kogu Aadria mere idarannik moslemitest juba ette määratud läbikukkumisele. Kujutagem ette olukorda, kus 20. sajandi lõpu Euroopas lihtsalt pühitakse maa pealt üks riik. Kes oleks sellega nõustunud ja kuidas serblased oleksid seda söandanud? Samas on sageli unustatud Bosnia sõjaeelne etniline koosseis, mille neljast miljonist ja kahesajast tuhandest elanikust kuulus moslemikogukonda vaid nelikümmend kolm protsenti. Serblastest elanikkond oli aga moslemi omast vaid viiesaja tuhande võrra väiksem, kusjuures enamuses maaelanikkonnana oli nende valduses kuuskümmend protsenti põllumaadest. Samas polnud serblastel lootustki saavutada mõistlikku koostööd moslemiriigi valitsusega.
Rahvusvaheline üldsus kiirustas liialt Bosnia Hertsegoviina iseseisvumisega. Läbi ajaloo on see riik olnud iseseisev vaid korra – keskajal. Paljud inimesed ei mõista tänaseni, et
3Hvostov, Andrei . Serblased manööverdavad. – Rahva Hääl 7. mai 1993, lk. 3.
serblased suudavad oma poliitilist ja kultuurilist iseloomu säilitada vaid Jugoslaavias. Edasi jäi ainult üks lahendus – võidelda seni, kuni saabub lahendus väljastpoolt. Ükski muu variant ei tulnud arvesse, kuna see oleks jätnud serblased moslemiriigis vähemusrahvuseks koos kõige sellega kaasnevaga.
Siit kujunes välja ka sõja tegelik iseloom. Kõik sõdivad pooled, keda riigis koos horvaatidega oli kolm, püüdsid enda kätte haarata võimalikult palju maa-alasid, mis seejärel etniliselt põhjalikult puhastati . Kuigi peamiselt on selliste sõjapidamisviisidega tuntud serblased, kasutasid samu vahendeid ka moslemid. Tegelikult pole see sõda vaid territooriumi eest. See on sõda kodu, kodukolde, enesemääramise ning oma sünnikohas ellujäämise eest.
Sõdades on suuremad võidulootused eelkõige sellel poolel, kellel on paremad liitlased. Serblased võisid arvestada oma mujal endises Jugoslaavias elavate rahvuskaaslaste toetusega, ortodokslike Balkani riikide piiratud toetusega ja Venemaaga. Bosnia moslemeid toetasid USA, Euroopa Liidu liikmesriigid ja islamiusulised kogu maailmas. Ka kõige idealistlikumas variandis mõeldes saab kohe selgeks, kes pidi selle sõja võitma. Moslemite selja taga on kogu islamimaailm oma naftadollarite ja aastate jooksul kuhjunud relvavarudega, serblased pidid arvestama vaid sellega, mida nende majandussanktsioonides piinlev emamaa neile pakkuda suutis.
Selle, kuidas Bosnia moslemite armee oma relvastuse sai, on kõige paremini kokku võtnud ilmselt endine USA vägede Euroopa ülemjuhataja asetäitja Charles G. Boyd, kelle väitel kehtis Bosnia relvaembargo üksnes paberil .
Võitsid moslemid sõja aga hoopis muude relvadega. Suhtumist serblastesse kui kurjusejõududesse Lääne tavakodaniku must-valges maailmapildis ei loonud nad ise, sest vaevalt keegi suudaks tänapäevases ilma reegliteta sõjas patuseid puhastest eraldada, vaid New Yorgis Wall Streetil tegutsevad public relationsiga tegelevad firmad, kes said oma rahad moslemivalitsuselt või siis otse nende Araabia poolsaarelt pärinevatelt sponsoritelt. Nii vähemalt väidab USA Foreign Military Studies Office analüütik kolonelleitnant John Sray.
Mitte ükski humanitaarorganisatsioon ei saa aga keelduda võitleva rahva abistamisest. Kõik see andis Bosnia moslemitele suured eeldused eduks lahinguväljal sõjapidamises. Ülespuhutud legend moslemite sõjalisest nõrkusest võimaldas Bosnia valitsusarmeel peita ennast ebaõnnestunud pealetungide korral ÜRO sinikiivrite selja taha ja saada kriitilistes olukordades appi NATO lahingulennukid.
Daytoni leping oli parim lahendus. Kogu sõda Bosnias tingis ainult ühe võimaliku lõpptulemuse: moslemite riik pidi püsima jääma oma rahvusvaheliselt tunnustatud piirides, serblased saama autonoomia, kogu piirkond jääma NATO kontrolli alla, kuid ka Venemaa ja islamimaailm ei tohtinud tunda ennast kõrvalejäetuna.
Lisaks sellele pakkus Bosnia rahuprotsess unikaalse võimaluse proovida praktikas Euroopa tulevast julgeolekusüsteemi, mis õigupoolest lõigi eeldused Bosnia rahvusliku leppimise alustamiseks. Kodusõda endises Jugoslaavias on andnud Külma sõja järgsele maailmale uue suuna koostööks. NATO ja Venemaa tegutsevad koos endises Jugoslaavias, Saksamaa otsustas saata oma väeüksused välismaale, neutraalsed Rootsi ja Šveits püüavad igati aidata kaasa lääneriikide pingutustele rahu kehtestamisele Bosnias. Prantsusmaa otsustas pärast 30-aastast külmavõitu eraklikkust taastada tihedama sõjalise suhtlemise Põhja Atlandi alliansiga, mille liikmesriigid näivad olevat lõpuks mõistnud, et Euroopal pole suurt midagi panna USA sõjalise ja diplomaatilise võimsuse kõrvale. Ka seda näitas Bosnia konflikt, õieti sellele lahenduse leidmine ameeriklaste tugeval survel ja eestvedamisel. Kogu operatsioon loob lootustandva pretsedendi Euroopa julgeoleku- ja kaitsealases koostöös, kus lai riikide ring tegutseb NATO juhatuse all, sest ilma NATO relvajõududeta poleks ükski jõud suutnud viia Bosnia serblasi ja moslemeid tegema üksteisele kasvõi väikesi järeleandmisi.
Rahu pole Bosnias loota ka tulevikus. Etniline konflikt on juba oma loomult väga püsiv. Eriti kehtib see väide Balkani kohta, kus annab otsida rahvusrühma, mis kellegagi vaenujalal ei oleks. Lisaks jääb see Lenini poolt püssirohutünniks nimetatud poolsaar ka järgmisel aastatuhandel suurriikide huviobjektiks, mille omavahelised hõõrumised leiavad lahenduse eelkõige etnilistes konfliktides , mis võivad väga kaua hõõguda tulena tuha all ja mida on väga kerge valla päästa. Eespooltoodule võib veel lisada, et Bosnia sobib suurepäraselt kinnitavaks näiteks USA professori Samuel Huntigntoni teooriale tsivilisatsioonide kokkupõrkest. (T. Liias. Bosnia külm rahu. – Postimees 13. juuni 1996, lk. 10.)
Balkani sõja kroonika 1991–1995
1990
Aprillis ja mais toimuvad veel Jugoslaavia koosseisu kuuluvates Sloveenias ja Horvaatias vabad valimised. Horvaatia presidendiks saab reformikommunist Tudjman.
1991
15. maiks on põhiseaduslik kriis Jugoslaavias jõudnud oma haripunkti .
25. juunil deklareerivad Sloveenia ja Horvaatia oma sõltumatust Jugoslaaviast. Kaks päeva hiljem ründab Jugoslaavia armee Sloveeniat, kuid taganeb pärast kümnepäevast sõda.
Juulis arenevad serblaste-horvaatide kokkupõrked Horvaatias sõjaks horvaatide ja mässuliste serblaste vahel. Viimaseid toetab Jugoslaavia armee.
Novembris langeb Horvaatia koosseisu kuuluvas Ida-Slavoonias asuv Vukovari linn Serbia relvajõudude kätte.
27. novembril võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni olukorra kohta Jugoslaavias. Resolutsioonis toetatakse riigi palvet saata Horvaatiasse ÜRO rahuvalvejõud. ÜRO Julgeolekunõukogu otsustas saata peasekretäri eriesindaja Cyrus Vance'i Jugoslaaviasse, et ta uuriks seal võimalusi rahujõudude vastuvõtuks. Kavandatav aktsioon on ÜRO esimene rahukaitseoperatsioon Euroopas.
5. detsembril võttis Horvaatia parlament vastu otsuse, mille kohaselt toetatakse ÜRO rahuvalvejõudude saatmist Horvaatiasse. "Sinikiivrite" saabumine konfliktipiirkonda peab tagama Horvaatia suveräänsuse kaitse ja territoriaalse terviklikkuse. Ka peavad ÜRO väed kindlustama konstitutsiooni ja seaduste kehtimise.
Detsember
Horvaatia parlament avaldas umbusaldust Jugoslaavia peaministrile Ante Markovicile ja välisministrile Budimir Loncarile. Tulevikus ei tunnista Horvaatia nende tegevust senistel ametikohtadel.
Euroopa Ühenduse välisministrid võtsid Brüsselis vastu otsuse tunnustada Sloveenia ja Horvaatia iseseisvust 1992. aasta 15. jaanuaril. Tunnustamise tingimusteks on demokraatia ning inim- ja vähemusrahvaste õiguste tagamine nendes riikides. Austria välisminister teatas, et Viin tunnustab Sloveenia ja Horvaatia iseseisvust koos Euroopa Ühenduse riikidega. Austria on valmis tunnustama ka teisi Jugoslaavia vabariike, kui nad selleks soovi avaldavad.
Horvaatia välisminister Zvonimir Šeparovic teatas, et teda rahuldavad Brüsselis toimunud Euroopa Ühenduse Nõukogu istungi tulemused. Ministri sõnul on tegu olulise sammuga Jugoslaavia kriisi reguleerimise suunas. Ta arvas , et Horvaatiat tunnustatakse tänu sellele, et vabariik on täitnud kõik talle pandud kohustused inimõiguste ja vähemusrahvaste õiguste kaitse vallas. Ta toetas ka ÜRO rahuvalvejõudude saatmist Bosniasse ja Hertsegoviinasse, mis peaks ära hoidma sõja laienemise sinna.
Jugoslaavia presiidium, mille istungil viibisid ainult Serbia ja Tšernogooria esindajad, pöördus ÜRO Julgeolekunõukogu poole avaldusega, milles mõistetakse hukka Euroopa Ühenduse otsus tunnustada 1992. aasta 15. jaanuarist Sloveenia ja Horvaatia iseseisvust. Jugoslaavia Presiidiumi arvates on EÜ otsus vastuolus ÜRO põhikirjaga ning sekkub Jugoslaavia siseasjadesse. Avalduses palutakse ÜRO Julgeolekunõukogu abi Jugoslaavia ühtsuse ja iseseisvuse tagamisel.
19. detsembril kuulutavad serblaste poolt vallutatud alad Horvaatias end Serbia Krajina Vabariigiks ja pöörduvad rahvusvahelise üldsuse poole tunnustuse saamiseks. Samasisulise avaldusega esinesid 20. detsembril ka Sloveenia, Baranja ja Lääne-Sreni võimud.
Reykjavikist teatatakse, et Island tunnustab Sloveenia ja Horvaatia iseseisvust ja on valmis nendega sisse seadma diplomaatilised suhted. Tšehhoslovakkia president Vaclav Havel teatas, et ka Tšehhoslovakkia tunnustab 15. jaanuaril neid Jugoslaavia vabariike, kes on selleks soovi avaldanud.
1992
29. veebruaril deklareerib Bosnia-Hertsegoviina oma iseseisvust ja sõltumatust Jugoslaavia föderatsioonist. Bosnia serblastest elanikkonnaosa boikoteerib iseseisvusreferendumit, mille tulemust tunnustas ÜRO, ja kuulutab välja oma riigi. Enne seda korraldasid serblased oma referendumi, millel nad Bosnia iseseisvuse tagasi lükkasid. Sõjategevus laieneb.
1. märtsil toimunud referendumil Tšernogoorias küsiti vabariigi elanikelt, kas Tšernogooria peaks ka tulevikus säilitama liidu Serbiaga. Referendumi tulemuste põhjal toetab liitu ligi 60% referendumil osalenutest.
Märtsis algasid serblaste ägedad lahingud moslemite vastu. Algas Bosnia sõda ning serblased võtavad piiramisrõngasse Bosnia pealinna Sarajevo. Serbia väeüksused alustavad muust rahvusest elanike süstemaatilist väljatõrjumist vallutatud aladelt. Serbia ja Montenegro teatavad uue Jugoslaavia loomisest, viimast keeldub aga rahvusvaheline üldsus tunnustamast. Samal ajal otsustas aga Euroopa Ühendus tunnustada hoopis Bosnia-Hertsegoviina iseseisvust, mis suurendas serblaste viha veelgi.
8. märtsil algasid Brüsselis läbirääkimised, mille käigus üritatakse leida lahendus Bosnia ja Hertsegoviina sisetülidele. Euroopa Ühenduse vahendusel toimuvatest rahukõnelustest võtavad osa Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Tšernogooria ja Makedoonia presidendid ning Serbia välisminister.
27. aprillil kiitsid Serbia ja Tšernogooria heaks nn. uue Jugoslaavia põhiseaduse, mille kohaselt need kaks vabariiki jäävad ka edaspidi ühtsesse Jugoslaavia Föderatiivsesse Vabariiki. Sloveenia, Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina on föderatsioonist lahku löönud, samuti on Makedoonia teatanud oma soovist saavutada lähitulevikus sõltumatu riigi staatus.
28. aprillil ütles ÜRO peasekretär dr Boutros Boutros Ghali, et ÜRO asub normaliseerima olukorda Bosnias ja Hertsegoviinas. Poliitikavaatlejate arvates on ÜRO võimalused uute pingekollete likvideerimiseks jäänud üsna kasinaks eelkõige tänu elavjõu ja rahaliste vahendite nappusele.
30. mail ÜRO kehtestab Serbia ja Montenegro – järelejäänud riigid Jugoslaavias – vastu sanktsioonid sõja õhutamise eest Bosnias ja Horvaatias ning Bosnias elavate serblaste sõjategevuse aktiivse toetamise tõttu.
1993
2. jaanuaril tegid rahvusvahelised rahuvahendajad Cyrus Vance ja lord David Owen teatavaks plaani jagada sõjaeelsetes piirides Bosnia detsentraliseeritud riigiks, mis koosneks kümnest autonoomsest piirkonnast ühise vabariigi piirides lähtudes etnilistest piiridest ja kus provintsivalitsuse kontrolli all on sisuliselt kogu sisepoliitiline elu. Bosnia keskvalitsus hakkab tegelema eelkõige ühise välispoliitikaga. Vaherahule peab järgnema vaenutsevate rühmituste eraldamine ning järkjärguline demobiliseerimine. Bosnia territooriumi jagamisel kümneks provintsiks saavad moslemid ja serblased kontrolli kolme ning horvaadid kahe provintsi üle. Ülejäänud kaks territooriumi, sealhulgas Sarajevo, hakkaksid alluma kolmepoolsele administratsioonile. ÜRO sõdurid peaksid hoolitsema üldise demilitariseerimise eest ja demokraatlike struktuuride loomine peaks käima ÜRO kontrolli all. Plaanile annab 25. märtsil New Yorgis oma allkirja ka Bosnia president Alija Izetbegovic, kuid Bosnia serblased keelduvad kavaga nõustumast. Selleks ajaks on serblased oma valdusse saanud umbes 70% Bosnia territooriumist, nende hulgas ka alasid, mis on plaani kohaselt ainult moslemite hallata. Näiteks Srebrenica ja muude alade vabatahtlik käest andmine tundub ebatõenäoline.
Märtsis ja aprillis alustavad Kesk-Bosnias omavahelist võitlust ka senised liitlased moslemid ja horvaadid 30 protsendi Bosnia territooriumi pärast, mida pole vallutanud Bosnia serblased.
2. mail kirjutab Bosnia serblaste liider Radovan Karadzic Kreekas alla Vance-Oweni plaanile, kuid tema enda määratud parlament lükkab selle hiljem tagasi.
Pärast serblaste rünnakut Srebrenica enklaavile deklareerib ÜRO Julgeolekunõukogu 7. mail, et kuus piirkonda Bosnia-Hertsegoviinas on ÜRO turvaalad. Sellise staatuse saavad Sarajevo, Tuzla, Bihac, Srebrenica, Zepa ja Gorazde. Resolutsiooni täitmiseks konkreetseid otsuseid vastu ei võeta. 4. juunist hakatakse kuut turvaala Bosnias kaitsma sõjaliste vahenditega. ÜRO Julgeolekunõukogu otsustab saata sinna sinikiivrid.
30. juulil jõudsid vaenupooled Genfis esialgse kokkuleppeni Bosnia ja Hertsegoviina vabariikide liidu loomiseks, liit oleks koosnenud kolmest riigist ja kolmest rahvusest. Septembris jõuti järjekordse eelkokkuleppeni. Ent ka see ettepanek lükati tagasi, seekord moslemite poolt. Rahuplaan nurjus. Kõigest hoolimata on lõhe poolte vahel väike. Moslemid tahavad serblastelt vaid kolm protsenti maad juurde ning väljapääsu Aadria merele .
1994
9. veebruaril esitas NATO Bosnia serblastele ultimaatumi, nõudes, et need kümne päeva jooksul oma raskerelvad Sarajevo ümbruskonnast mägedest ära viiksid. Vastasel juhul lubati serblaste positsioone pommitada.
Märtsis kirjutasid Bosnia valitsuse juhid ja Bosnias elavate horvaatide juhid alla USA vahendatud lepingule, millega lõpeb nende omavaheline vaenutegevus.
18. märtsil kirjutasid Horvaatia ja Bosnia-Hertsegoviina president Washingtonis alla horvaadi -moslemi liitriigi moodustamise lepingule Bosnia territooriumil. Horvaatia president Franjo Tudjman ja Bosnia-Hertsebiviina president Alija Izetbegovic andsid allkirja uue riigi põhiseadusele ning Horvaatia ja uue riigi konföderatsioonileppele. Liitriigis luuakse tugev keskvalitsus, mille võimkonda jäävad riigikaitse , välispoliitika ja majandusküsimused. Föderatsioon jaguneb administratiivselt kantoniteks. Igas kantonis on oma president, seadused ja kohtusüsteem.
10. aprillil ründavad NATO lennukid serblaste positsioone Gorazde all, et peatada kallaletunge turvaaladele.
Bosnia peaminister Haris Silajdzic nimetas NATO rünnakut psühholoogiliselt väga tähtsaks inimestele, kes on kaks aastat kannatanud rünnakute all. USA president Bill Clinton ütles, et NATO lennukite rünnak oli kättemaksuks ja see võib korduda. Samas avaldas ta lootust, et serblased tulevad tagasi rahuläbirääkimiste juurde ja lõpetavad Gorazde ründamise.
22. aprillil esitab NATO Bosnia serblastele ultimaatumi viia raskerelvad Gorazde piirkonnast välja. Bosnia serblased annavad NATO ultimaatumile järele 27. aprillil.
26. aprillil peavad Londonis Bosnia konflikti üle aru USA, Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia esindajad. Moodustatakse Bosnia kontaktgrupp.
13. mail tegi viiest riigist koosnev Bosnia kontaktgrupp teatavaks uue rahuleppe plaani, milles nähti ette neljakuise vaherahu kehtestamine ja Bosnia jagamine kolme etnilise grupi vahel. Vaenupoolte esindajad läbirääkimistest osa ei võtnud. 14. mail lükkavad Bosnia vaenupooled tagasi, mille kohaselt tuleks sõjapiirkonnas kehtestada neli kuud vältav relvarahu.
Juunis saab Euroopa Liidu rahuvahendajaks Rootsi ekspeaminister Carl Bildt. Tema katseid konflikti lahendada nimetati viimaseks võimaluseks enne ÜRO vägede väljaviimist Bosniast.
5. juulil kohtusid Genfis Ameerika Ühendriikide, Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa välisministrid, et anda oma heakskiit Bosnia-Hertsegoviina jaotamise konkreetsele plaanile. Genfis said lõpliku kinnituse vaenupoolte valduste täpsete kaartide kavandid, mille kohaselt moslemi-horvaadi föderatsioonile läheb 51% ja serblastele 49% Bosnia territooriumist. Kõigi märkide järgi tuleb moslemitel loobuda serblaste ümber piiratud enklaavidest Ida-Bosnias, mis on kuulutatud ÜRO julgeolekutsooniks. Venemaa välisministri Andrei Kozõrevi arvates võib seda plaani vabalt nimetada rahumeelseks ultimaatumiks. USA välisminister Warren Christopher teatas, et kui serblased otsustavad rahuplaani tagasi lükata, tuleb endisele Jugoslaaviale kehtestatud relvaembargo Bosnia moslemite suhtes tühistada, samuti tugevdatakse siis Serbia-vastaseid majandussanktsioone.
18. juulil nõustuvad rahuplaaniga moslemid ja horvaadid.
3. augustil lükkab Bosnia serblaste "parlament" rahuplaani tagasi ja kuulutab selle kohta välja referendumi. Augustis korraldati referendum ja teatati seejärel, et nende rahvas pole säärase plaaniga nõus. Serbia president Slobodan Milosevic, kes algselt toetas Bosnia serblasi, nimetas rahvusvahelist rahuplaani õiglaseks ning kehtestas sellega mitte nõustunud Bosnia serblaste vastu sõjalise ja majandusliku blokaadi.
4. augustil teatab "Jugoslaavia liitvabariik " (Serbia ja Tšernogooria) Bosnia serblaste aladega külgnevate piiride sulgemisest. Suhted katkevad .
Novembris korraldavad serblased jõulisi rünnakuid Bosnias Bihazi piirkonnas.
20. detsembril lõpetab vahendusmissiooni ekspresident Jimmy Carter ja kuulutab välja Bosnia vaherahu. 23. detsembril nõustuvad Bosnia valitsus ja Bosnia serblased ÜRO rahuvahendusega ja neljakuulise vaherahuga.
1995
1. jaanuaril jõustub neljakuuline kõiki haarav vaherahu. Algavad läbirääkimised USA ekspresidendi Jimmy Carteri eestvõttel.
1. mail nurjuvad ÜRO pingutused relvarahu pikendada ning see lõpeb, tasapisi algab taas lahingutegevus.
24. mail andis ÜRO serblastele korralduse kõik oma raskerelvad Sarajevo ümbrusest ära viia. Serblased ignoreerivad ÜROd ja NATO õhujõud ründavad järgmisel päeval serblaste positsioone ja laskemoonaladusid. Serblased vastasid ÜRO turvaalade pommitamisega, teiste hulgas sattus löögi alla Tuzla. Seal hukkus 71 inimest, haavata sai üle 150.
11. juulil vallutasid serblased Srebrenica turvaala. Peatselt algab ka moslemite süstemaatiline väljatõrjumine enklaavist. Naised, lapsed ja vanurid suunatakse valitsusväe kontrolli all olevatele aladele – deporteeritakse 40 000 turvaala elanikku. Relvakandmiseks kõlbulikud mehed võtavad serblased oma teenistusse. Serebrenica vallutamine keerab ette uue lehekülje Balkani sõja kirevas näitemängus. Bosnia serblaste liider Radovan Karadzic ja Bosnia serblaste armee komandör Ratko Mladic ei varja, et plaanivad ka teiste ÜRO nn. turvaalade vallutamist. Bosnia serblased deklareerivad häbenemata, et ÜRO-st ja NATO-st pole neile enam vastast. Serblased on jõudnud järeldusele, et karta ja kaotada pole enam midagi. Võimalust, et lääneriigid sõjaliselt aktiivselt sekkuvad, võis peljata kolm, veel kakski aastat tagasi. Nüüd on aga selge, et enamik lääneriike ei kavatse oma sõjaväelaste eluga riskida .
13. juulil teatas Bosnia president Alija Izetbegovic, et Bosnia valitsus kaalub tõsiselt võimalust loobuda ÜRO rahuvalvajate teenetest. Sündmuste viimane käik on süvendanud moslemites veendumust, et ilma ÜRO-ta suudaks nad end serblaste vastu paremini kaitsta. Izetbegovic ütles, et kui rahuvalvajate mandaat novembris lõpeb, palub Bosnia valitsus ilmselt ÜRO-l lahkuda.
19. juuliks (teiste andmete kohaselt 25. juuliks) vallutasid serblased ka Zepa. Tuhanded tsiviilisikud põgenesid oma kodunt. Ka sealt hakatakse moslemeid välja saatma .
21. juulil tungivad Bosnia horvaadid ja Horvaatia sõdurid Loode-Bosnias kallale Serbia üksustele, et tõkestada rünnakuid Bihaci enklaavile. Horvaadid vallutavad Bosansko Grahovo ja Glamoci linnad. Sellega katkeb ühendus serblaste "pealinnaga" Horvaatias Kniniga.
1. augustil laiendab NATO Gorazdele lubatud kuitset kõigile Bosnia turvaaladele.
4. augustil alustavad Horvaatia armeeüksused ulatuslikku sõjalist operatsiooni, vabastamaks serblaste poolt vallutatud Horvaatia alad. Päev varem olid poolte kõnelused Genfis küsimuse rahumeelseks lahendamiseks liiva jooksnud. Horvaatia võtab tagasi enamiku serblaste käes olevatest maadest , sundides kuni 180 000 serblast põgenema.
15. augustil esitas USA uue rahuplaani ja hoogustas diplomaatilist tegevust, saamaks vaenupoolte heakskiitu rahuplaanile. 30. augustil alustasid NATO lennukid karistusoperatsioone serblaste vastu, et sundida neid Sarajevo lähistelt raskerelvi välja viima.
8. septembril jõudsid Bosnia, Horvaatia ja Serbia välisminister Genfis otsusele jaotada Bosnia serblaste ja moslemite-horvaatide föderatsiooni vahel, tehes seda nii, et säiliks ühtne riik.
Septembris vallutasid Bosnia valitsusväed ja horvaatide üksused Bosnia serblaste käest tagasi suuri maa-alasid Bosnia põhja- ja lääneosas. See tõi kaasa tuhandete serblaste põgenemise.
20. septembril teatasid NATO ja ÜRO serblaste vastaste õhurünnakute peatamisest, kuna viimased olid raskerelvastuse Sarajevo ümbrusest eemaldanud .
26. septembril jõudsid vaenupoolte esindajad USA eestvõttel New Yorgis otsusele nende põhimõtete suhtes, kuidas moodustada sõjajärgse Bosnia ühtne valitsus.
1. novembril algasid USA eestvõttel Ohio osariigis Daytonis läbirääkimised Bosnia moslemivalitsuse, Horvaatia ja kõiki serblasi esindava Serbia osalusel. 21. novembril jõudsid kolm Balkani riigipead otsusele, kuidas lõpetada 43 kuud kestnud sõda.
22. novembril peatas ÜRO julgeolekunõukogu Serbia suhtes kehtinud sanktsioonid, nõrgendades samuti endiste Jugoslaavia vabariikide vastast relvamüügiembargot. 30. novembril otsustas ÜRO lõpetada oma rahumissiooni Bosnias 1996. aasta jaanuari lõpuks.
5. detsembril kinnitasid NATO riikide välis- ja kaitseministrid otsuse saata Bosniasse 60 000 sõdurit, et kindlustada rahulepingu elluviimine .
8. detsembril otsustasid OSCE liikmesriigid Budapesti nõupidamisel rahulepingust tulenevalt reorganiseerida senine missioon Sarajevos ning asutada uus laialdaste volitustega OSCE missioon Bosnia ja Hertsegoviina Vabariigis. Mõne kuuga kujunes see kõigi aegade suurimaks ettevõtmiseks ühes riigis.
14. detsembril kirjutasid Pariisis Serbia president Slobodan Milosevic, Horvaatia President Franjo Tudjman ja Bosnia president Alija Izetbegovic kolm nädalat kestnud rahukõneluste tulemusena alla rahulepingule Balkani sõja lõpetamise kohta. Rahulepingu järgi jaotatakse Bosnia peaaegu võrdselt kaheks osaks, millest üks jääb serblaste ja teine moslemi-horvaadi föderatsiooni valdusse. Samas on garanteeritud Bosnia riikluse säilimine ja piiride puutumatus.
Daytoni lepingu põhipunktid olid järgmised:
- Bosnia ja Hertsegoviina senistes piirides luuakse kaheosaline unitaarriik , mille moodustavad kaks võrdset poliitilist subjekti – moslemeid ning Bosnia horvaate ühendav Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioon ning Bosnia serblaste riiklik moodustis Republika Srpska.
- 49% riigi territooriumist kuulub serblastele, keda enne sõda oli 32% rahvastikust.
- 51% Bosnia pindalast jääb moslemite ja horvaatide föderatsioonile. Pealinn Sarajevo jääb osapoolte ühise kontrolli alla ja seda etniliselt ei jagata.
- Bosnias valitakse rahvusvahelise kontrolli all parlament. Riik saab presidendi ja valitsuse.
- Bosnia hakkab ajama ühtset välis-, väliskaubandus- ja rahapoliitikat.
- Bosnia kodanikel on ühtne kodakondsus
- Sõjakurjategudes süüdi olevad isikud jäävad riigi poliitilisest elust kõrvale.
- Põgenikud saavad vabalt Bosniasse tagasi pöörduda.
- Kokkuleppe tagamiseks saadetakse Bosniasse NATO egiidi all 60 000 sõjaväelast.
"Sõda Balkanil näib ehk meile kauge ja võõras. Paljusid jätab see sõda aga ükskõikseks. Ometi on Balkanil toimuv hoiatus kõigile, eriti neile riikidele, mille rahvuslik koosseis ei ole püsinud homogeensena: väikesest sädemest võib tõesti puhkeda tuli."4
Mina isiklikult loodan väga, et konfliktid Balkani poolsaarel, mis siiani kestavad, lahenevad võimalikult kiiresti ja väheste ohvritega, nii et ka nendes riikides elavad süütud inimesed, kes iga päev selle sõja tõttu kannatama peavad, võivad rahulikult edasi elada kartmata ilma jääda oma eluasemest, sõpradest ja tuttavatest , perekonnaliikmetest ja rahvusliku enesemääramise õigusest, ja et nendeski riikides hakkab toimuma areng nii, et erinevaid huve esindavad rahvused suudaksid oma probleemid lahendada diplomaatilisel teel, mitte sõjakirvest viibutades.
4Rõigas, Anneli . "Kauge" sõda Balkanil – teise Liibanoni algus? 3. – Rahva Hääl 3. detsember 1993, lk. 3.
Kasutatud kirjandus

Bahovski, Erkki. Kas uus vaatus Bosnia sõjateatris? – Postimees 19. juuli 1995, lk. 9.

Bosnia agoonia algas serblaste mässuga; Lühiülevaade konflikti üksikasjadest ja peaprobleemidest. – Eesti Sõnumid 1. september 1995, lk. 5.

Bosnia sõja lühiülevaade. – Sõnumileht 15. detsember 1995, lk. 7.

Bosnia vaenupooltele tutvustati suurriikide uut rahuplaani. – Postimees 7. juuli 1994, lk. 10.

Bosnia-Hertsegoviina konflikti kronoloogia. – Eesti Päevaleht 28. detsember 1995, lk. 5.

Erilaid, Tõnis. Euroopa ääremaadel keevad konfliktikatlad. – Õhtuleht 13. juuli 1995, lk. 2.

Genfis otsitakse poliitilist lahendust Bosnia sõjale, USA Senati ja Venemaa Riigiduuma mäng sanktsioonide ümber. – Postimees 14. mai 1994, lk. 6.

Hiietamm, Aadu. Sõjast laastatud Bosnias on tekkinud rahulootused. – Sõnumileht 23. november 1995, lk. 1.

Hvostov, Andrei. Serblased manööverdavad. – Rahva Hääl 7. mai 1993, lk. 3.

Internet : http://postimees.ee/luup/98/20/vali2.ht m

Internet: http://www.mfa.ee/eesti/araamat/1996/osce.html

Jugoslaavia konflikti geopoliitiline tähendus. – Eesti Aeg 19. juuli 1995, lk. 7.

Jugoslaavia sõja kronoloogia. – Postimees 23. november 1995, lk. 9.

Kasesalu, Allan . Natsionalism ja rahvusvaheline konflikt Balkanil. – Postimees 30. november, lk. 10.

Kopli, Kaivo . Verine kodusõda endises Jugoslaavias andis NATO-le uue rolli. – Eesti Päevaleht 28. detsember 1995, lk. 5.

Kõik algas vabadest valimistest; Balkani sõja kroonika. – Eesti Sõnumid 10. august 1995, lk. 5.

Küüniline maailm vaatab pealt, kuidas rahukõnelused ummikusse jooksevad. – Rahva Hääl 28. detsember 1993, lk. 3.

Liias, Taavet. Bosnia külm rahu. – Postimees 13. juuni 1996, lk. 10.

Macmillan Atlas of War & Peace: Bosnia Herzegovina: with special reports by correspondents of The New York Times. New York, 1996.

Maiberg , Tiina. Lõhestatud maa. – Maaleht 26. september 1996, lk. 8–9.

Malcolm, Noel. Bosnia: a short history. New York, 1994.

NATO õhujõud ründasid Bosnias esmakordselt maapealseid sihtmärke. – Postimees 12. aprill 1994, lk. 7.

Pariisis sõlmiti Balkani rahuleping. – Sõnumileht 15. detsember 1995, lk. 7.

Rõigas, Anneli. "Kauge" sõda Balkanil – teise Liibanoni algus? 3. – Rahva Hääl 3. detsember 1993, lk. 3.

Rõigas, Anneli. "Kauge" sõda Balkanil – teise Liibanoni algus? 6. – Rahva Hääl 8. detsember 1993, lk. 3.

Rõigas, Anneli. Bosnia valitsus kaalub ÜRO kaitsest loobumist. – Eesti Sõnumid 14. juuli 1995, lk. 1.

Rõigas, Anneli. Bosnias on alles vaid mustad stsenaariumid. – Eesti Sõnumid 15. juuli 1995, lk. 5.

Samm Bosnia sõja lõpetamise suunas; Eile kirjutati alla leping horvaadi-moslemi liitriigi loomise kohta Bosnias. – Postimees 19. märts 1994, lk. 6.

Tolstoy, Leo; Andrić Ivo, Doleček, Kajko. Three stories about Bosnia: 1908, 1946, 1992. Belgrade, 1995.

Tšernogooria pooldab liitu Serbiaga. – Postimees 3. märts 1992, lk. 6.

Välisuudised. – Postimees 28, 29 apr. 1992, lk. 5.

Välisuudised. – Rahva Hääl 29. nov; 7, 18, 19, 20, 21, 24 dets 1991, lk. 1.

Västrik, Riho. Kõige tähtsam on peatada vägivald. – Postimees 23. november 1995, lk. 9.

Ülevaade Vance'i-Oweni Bosnia rahuplaanist. – Rahva Hääl 9. veebruar 1993, lk. 3.