Horvaatia ehk Kroaatia (0)

HORVAATIA
Horvaatia ( horvaadi keeles Hrvatska ) ehk Kroaatia on riik Euroopas Balkani poolsaare loodeosas. Horvaadid ise peavad oma maad mitte Balkanile, vaid Kesk-Euroopasse kuuluvaks. Horvaatia pealinn on Zagreb.
3. sajandil eKr alustasid roomlased Horvaatia ala vallutustega. Lõid Solini provintsi Spliti lähedal. Keiser Augustus laiendas impeeriumit ja lõi Illüüria provintsi praegustel Dalmaatsia ja Bosnia aladel ja Pannoonia provintsi Horvaatia aladel.
285. aastal otsustas Diocletianus loobuda oma kindlusest Splitis, see on praeguseni suurim rooma varemete paik Ida-Euroopas.
Kui 395. aastal impeerium jagunes, jäid praegused Sloveenia , Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina alad Lääne-Rooma Impeeriumile ning Serbia , Kosovo ja Makedoonia jäid Ida-Rooma Keisririigile (hilisemalt tuntud kui Bütsantsi riik).
Umbes 625. aastal saabusid Horvaatia aladele slaavi hõimud praegustelt Poola aladelt . Serbid liikusid Kagu-Serbia aladele ja laiendasid oma mõjualasid Läände ja Lõunasse. Horvaadi hõimud liikusid Horvaatia aladele ja okupeerisid endised rooma provintsid: Dalmaatsia ja Pannoonia põhjas.
9. sajandi alguses võtsid mõlemad asundused omaks kristluse, kuid põhja-horvaadid langesid Frangi riigi mõju alla ning Dalmaatsias elavad horvaadid Bütsantsi riigi mõju alla. Dalmaatsia vürst Tomislav ühendas mõlemad rühmad 925. aastal ühtseks kuningriigiks, mis kestis pea 200 aastat.
11. sajandi lõpupoole jäi troon vabaks ja mitmed võimurüselused nõrgestasid keskvõimu ja kuningriiki. Põhja-horvaadid, suutmata kokku leppida valitseja asjus, ühinesid 1102. aastal Ungari riigiga, seda enda kaitseks Bütsantsi vastu.
Aadria mere rannik läks 12. sajandi alguses juba Veneetsia valdusesse. Ehkki ungarlased püüdsid ka siin aladel võimutseda. Mõned Dalmaatsia linnad küll olid pidevalt kahevahel – kord Veneetsia poolt, kord vastu.
1242 . aastal laastas tatarlaste pealetung Ungarit ja Horvaatiat. 150 aastat hiljem hakkasid Balkanimaadesse sisse trügima türklased. Nad vallutasid 1389. aastal serblased ja 1526. aastal ungarlased. Põhja-Horvaatia andis end vabatahtlikult Austria Habsburgide valdusse, et vältida türklasi.
15. sajandil sai veneetslastel sellisest kassi-hiire mängimisest villand ja nad võtsid asja tõsisemalt käsile. Nii vajutasid nad oma rusika ja pitseri Aadria mere rannikule neljaks sajandiks . Vaid Ragusa Vabariik – Dubrovnik jäi iseseisvaks.
1527 –1918 oligi Horvaatia Habsburgide käes. Et moodustada puhvertsoon türklaste vastu, kutsusid 16. sajandil austerlased ka piiriäärsed serblased Voina Kraisse – sõja piirile. Piirialade serblased said omale autonoomse territooriumi Austria ülemvõimu all. Horvaatiaga liitu pandi, paluti serblased aastal 1881.
Aadria rannikut ähvardas 16. sajandil samuti türklaste pealetung, aga türklased ei saanud sellega hakkama. Pärast Lepanto merelahingut 1571. aastal nad enam ei üritanud ka – hispaanlased ja veneetslased tegid neile tuule alla.
Pärast seda, kui Napoleoni väed 1797. aastal Veneetsiat raputamas käisid, läks Lõuna-Horvaatia ja ka Ragusa prantslaste võimu alla. Napoleon ühendas Dalmaatsia, Istria ja Sloveenia Illüüria provintsideks. Sealt tegelikult tekkis Jugo – Lõuna Slaavia kontsept, pealinn Ljubljana. Kui Napoleon 1815. aastal Austria-Ungari keisririigi käest Waterloo all lüüa sai, siirdusid ungarlased järelejäänud tükke kokku korjama.
Horvaadi rahvuslik ärkamine toimus 1835. 1848 toimus nn talurahva ülestõus, mida juhtis Josip Jelacic. See suruti küll maha, kuid orjus või siis allasurutus kaotati.
1868. aasta reformiga anti võim Põhja-Horvaatia üle austerlastelt ungarlastele. Territoorium ühendati Ungari Slavooniaga ja garanteeriti sisemine autonoomia. Dalmaatsia jäi austerlaste kätte.
Kümme aastat enne Esimest maailmasõda emigreerus 50 000 horvaati USA-sse. Kui Austria-Ungari impeerium sõjas lüüa saanuna tükeldati, sai Horvaatiast osake Serbia, Sloveenia ja Horvaadi kuningriigist.
1929. aastal rajati Jugoslaavia Kuningriik valitsusega Belgradis. Horvaadi rahvuslased seisid sellele kõvasti vastu. Nad organiseerisid 1934. aastal selle riigi kuningale, Alexander I-le Marseille's atentaadi.
Esimeses maailmasõjas olid jugoslaavlased lubanud Itaaliale Aadria mere ranniku vastutasuna toetuse eest võitluses Austria-Ungariga. Enamus Dalmaatsiast saigi 1918–1943 itaallastele.
Pärast seda kui sakslased 1941. aastal Jugoslaaviasse sisse tungisid, seati üles nukuvalitsus eesotsas Ante Paveliciga, Ustaša juhiga. Pärast sõda pages Ante Pavelic Argentiinasse. Ustaša püüdis serblasi Serbiast välja ajada. Serblased pagesid eelkõige Saksamaa suunal, kuid sakslased ei olnud selle üle kuigi rõõmsad. Ustaša asus rajama koonduslaagreid. Erinevatel andmetel tapeti neis 60 000–600 000 serblast, juuti ja rumeenia mustlast. Öeldakse, et "Ustaša tappis kolmandiku serblastest, kolmandiku ajas välja ja pööras kolmandiku katoliiklusesse.
Aga mitte kõik horvaadid ei olnud sellise verise poliitika poolt. Marssal Josip Broz Tito , kes oli sloveen-horvaat, astus Ustašale vastu. Tuhanded horvaadid sõdisid tema partisanidena. Lõuna-Horvaatias tapeti vastulöögiks Ustašale serbia cetnikutele sadu horvaate ja bosnialased sundisid kõik horvaatidest antifašisitid kommunistideks. Nad liitusid vastukaaluks serbia antifašistidega. Selles horvaadi-bosnia sõjas suri 1 000 000 inimest.
Pärast sõda sai Titost uue Jugoslaavia Föderatsiooni juht. Ta jagas Jugoslaavia viieks vabariigiks – Horvaatiaks, Serbiaks, Sloveeniaks, Bosnia-Hertsegoviinaks ja Makedooniaks. Ehkki riigiplaneerimine oli stalinlik , edenes Horvaatias, eriti aga Sloveenias majandus võrreldes lõunapoolsete vabariikikidega jõudsamalt. Nad nõudsid reforme, intellektuaalid ja üliõpilased suuremat autonoomiat. Selle tagajärjena toimus "Horvaatia sügis 1971 ". Need reformimeelsed saadeti kas riigist välja või heideti kompartei ridadest. Jugoslaavias oli NL ees see eelis, et Tito lubas jugoslaavlastel väljaspool riigipiire tööl käia. Tagasitoodud raha, valuuta oli aga riigi majandusele kasulik. Titol oli kombeks naaberriikidelt laenata ja ujutada Jugoslaavia riigid üle odavate kaubandushüvedega – see viis riigid 1980. aastal pärast tema surma majanduskrahhini.
Languses olev majandus põhjustas veelgi suuremaid pingeid Jugoslaavia etniliste gruppide vahel, ning eriti siis, kui Serbia poliitik Slobodan Milosevic hakkas oma serbe sundima midagi ette võtma Kosovo albaanlaste asjus.
Kartes serblaste ülemvõimu taastamist, leidsid paljud horvaadid, et on saabunud aeg lõpetada pea nelikümmend aastat kestnud kommunism ja et tuleb hakata läbirääkima autonoomia asjus.
1990. aastal toimusidki vabad valimised ja Franjo Tudiman Horvaadi Demokraatlikust Parteist võitis üsna kergelt vana Kommunistlikku parteid.
22. detsembril 1990 avaldati uus Horvaatia põhiseadus. Sellega koos muutusid Horvaatias elavad serblased rahvusvähemuseks. Uues põhiseaduses ei olnud ära märgitud rahvusvähemuste õigused – riigiametitest lasti lahti massiliselt serblasi. 600 000 inimese suurune serblaste kogukond muidugi hakkas autonoomiat nõudma. Kui Horvaatia kuulutas 25. juunil 1991 välja iseseisvuse, nõudis ka serbia Kraijna piiriäärne kogukond iseseisvust Horvaatiast.
Puhkes suur vastasseis, võitlemine (Kraijna asub Splitist natuke põhja pool) Krajinas, Baranjas (Osijeki– Drava jõel) ja Slavoonias (Doonaust läänes). 180 000-liikmeline, 2000 tankiga Jugoslaavia Rahvaarmee, mida juhtisid Serbia kommunistid , hakkas ise nõudma õigusi ja vabadusi serbia rahvale ning etnilise diskrimineerimise lõpetamist.
Nende kolme kuu jooksul, mis järgnesid 25. juunile, langes veerand horvaatidest Serbia sõjaväe ja föderaalvägede kätte. Septembrikuus käskis Horvaadi Vabariigi valitsus luua blokaaad 32-st föderaalsõjaväe üksusest – see tõstis üldist moraali ja tõi kohale selle sõjalise varustuse, mida selles situatsioonis tarvis oli. Vastukäiguks blokeeris Jugoslaavia sõjalaevastik Aadria mere ranniku ja ründasid strateegilise tähtsusega Vukovari linna Doonau kaldal .
1991. aasta oktoobri alguses liikusid jugode föderaalarmee ja nüüdseks ka Montenegro Tsernogooria sõjavägi Dubrovniku vastu, et protesteerida ikka kestva blokaadi vastu nende garnisonide ümber Horvaatias. 7. oktoobril suunati presidendipaleele Zagrebis raketirünnak, püüdes sooritada atentaati president Tudjimanile. Kangelaslik Vukovari linn langes lõpuks 19. novembril, kui Jugoslaavia armee lõpetas verise 3 kuu pikkuse piiramise, kus olid osalenud 600 tanki ja 30 000 sõdurit. Horvaatias toimunud kuue kuulise sõdimise jooksul suri 10 000 inimest, sajad tuhanded põgenesid mujale ja kümned tuhanded kodud purustati tahtlikult.
Pärast seda, kui Horvaadi parlament viis oma põhiseadusesse sisse muudatuse , mis lubas kaitsta vähemusi ja nende õigusi, tunnustas Euroopa Liit, eelkõige Saksamaa pealekäimise tulemusena, Horvaadi Vabariiki jaanuaris 1992. Kolm kuud hiljem tegi seda ka USA ja mais 1992 võeti Horvaatia ÜRO täisliikmeks.
Jaanuaris 1993 ründas Horvaadi armee ootamatult serblasi Kraijnas, surudes neid mõnes kohas tagasi isegi 24 kilomeetrit saades nii oma kontrolli alla mõned strateeglilised punktid. Kraijna serblased vandusid, et nad ei allu kunagi Zagrebile ja 1993 juunis hääletasid nad üksmeelselt selle poolt, et liituda Bosnia serblastega ja lõppkokkuvõttes Suure Serbiaga.
Isehakanud Kraina Serbia Vabariik pidas 1993 detsembis ka valimisi, aga ükski rahvusvaheline üksus või riik neid ei tunnistanud. Jäktuv "etniline puhastamine" jättis vaid 900 horvaati Krainasse – algselt oli neid 44 000.
Maailma üldsus hakkas tõsisemalt jälgima jubedaid sündmusi Bosnia-Hertsegoviinas ja Horvaadi valitsus leidis võimaluse, et hakata vaikselt koguma väljaspoolt riiki vägesid.
1. mail 1995 sisenes horvaadi armee ja politsei Lääne-Slavooniasse, Zagrebist idas, ning võttis võimu. Kui horvaadid seal võimu kindlustasid, põgenes 15 000 serblast, olenemata sellest, et horvaadid lubasid, et kättemaksu ei tule. Belgradi vaikimine pärast seda aktsiooni oli tõestuseks sellele, et Kraijna serblased olid ülejäänud Jugode toetuse kaotanud. See julgustas horvaate edasi tungima.
4. augusti varahommikul 1995 tungisid horvaadid kallale mässajatest serbide pealinnale Kninile. Kuna serbe oli poole vähem, põgenesid nad Põhja-Bosniasse, võttes kaasa 150 000 tsiviilisikut, kelle juured Krajinas ulatusid sajandite taha. Sõjaline op ise kestis päevi, kuid sellel järgnesid kuud terrorit. Kõikjal rüüstati ja põletati serblaste maju, rünnati üksikuid vanaldasi serblasi – justkui kindlustades, et see rahvastiku vahetus oleks ikka püsiva iseloomuga.
1995. aasta detsembris kirjutati Priisis alla Daytoni Lepingule, mis tunnistas Horvaatia traditsionaalseid piire ja Horvaatiale Slavoonia tagastamist – see tagastamine toimus tegelikult alles 1998.
Ehkki stabiilsus on taastatud, oli selle leppe üks põhipunkte veel see, et lubatakse Horvaatiasse tagasi tulla serblastest põgenikel. Elumajad, kohalik tööstus ja põllumajandus Kraijnas ja Slavoonias olid sõjas tõsiselt kannatada saanud, ning see tegi serblaste tagasiasumise tõeliselt kulukaks. Ning ehkki serblastest põgenikud, kes tagasi tulevad, on kohtunud suure bürokraatiarägastikuga, annad Horvaadi valitsus pikapeale rahvusvahelisele üldsusele ja selle nõudmistele alla.
1. aprillil 2009 sai Horvaatia NATO täisliikmeks.
Rahvastiku enamiku moodustasid 2001. aastal horvaadid (89,6%). Muud tähtsamad etnilised grupid on serblased (4,5%), bosnialased, ungarlased, sloveenid, tšehhid ja mustlased .
Horvaatia meediasüsteem kuulub massimeedia alla, kuhu kuuluvad ajalehed, ajakirjad , raadio, televisioon ja internet . GfK seltsi läbiviidud küsitlus näitab, et horvaadid usaldavad kõigist meediakanalitest enim internetti. Teisel kohal on raadio ning kolmandal televisioon. Nendele järgnevad ajakirjad ja nädalalehed. Päevalehed asuvad viimasel kohal.