Skandinaavlaste põlvnemine (1)

Skandinaavlased keeleteadlaste ja arheoloogia andmetel
Essee
Esimest korda olevat Skandinaavia nime ehk Scatinaviat maininud Plinius Vanem „Naturalis historias“ (1. sajand p.Kr), milles ta kirjutas Jüütimaal ehk tänapäeva Taanis asuvatest saartest , mille suurimat saart nimetas Scatinaviaks. Selle all võis ta pidada silmas Skånet Skandinaavia poolsaare lõunaosas, kuid kindlat tõestust sellele ei ole leitud. Samuti kirjutas Jüütimaa saartest 2. sajandil elanud geograaf Ptolemaios oma teoses „Geographia“ – kolmest väikesest saarest nimega Fyn, Lolland ja Sjælland ning suuremast saarest nimega Σκανδία ( Skandia ). Tacitus kirjutas „Germaanlaste päritolust ja paiknemisest“ goodidest, kes pärinesid Rootsi lõunaosas ja Gotlandilt ning mainis ka svealasi1 ehk svioone (suiones), kes pärinevad Rootsist Uppsala ümbrusest. Tegemist on ka svealaste esmaminimsega lisaks Pliniuse „Loodusloole“.2
Levinuim ja kuulsaim on aga arvamus, et Pytheas 4. sajandil mainis esmakordselt3 tänaseid skandinaavlasi ja Skandinaaviat. Nimelt kirjutas ta Thulest, mille täpset asukohta pole siiani kindlaks määratud, kuid enamiku arvamuse kohaselt on selleks Skandinaavia poolsaar või Taani4; Lennart Meri on aga „Hõbevalges“ avaladanud arvamust, et tegu võiks olla hoopis Eestiga .5
Mida peetakse aga Skandinaavia ja skandinaavlaste all täpsemalt silmas?
Skandinaavia maadeks loetakse tänapäeva Norrat, Rootsit ja Taanit; Skandinaaviaks peetakse maid kus kõneldakse põhjagermaani6 ehk skandinaavia keeli, sellest lähtuvalt tuleks lisada eelnevatele veel Island ning Fääri saared.
Etnilisest seisukohast on küsimusele vastamine keerulisem, sest tegu on geneetiliselt kireva kooslusega, mille puhul oleks väär arvata, et tegu on vaid heledate sinisilmsete inimestega või puhta aaria rassiga (viimane arvamus oli levinud 19. Ja 20. sajandi algusel).
„Inimtegevuse jäljed Skandinaavias (Taani, Rootsi, Soome, Norra) ulatuvad 10 000 a. (e.Kr.) tagusesse aega, kuid on vähetõenäoline, et sel ajal elanud inimesed olid otsesed eellassed skandinaavlastele ja skandinaavia keelele“.7
Paul Siding („Scandinavian Races “) ja nii mõnedki teised ajaloolased on väitnud, et praegused Taani, Norra ja Rootsi elanikud on goodi ( idagermaanlased ) hõimude järeltulijad.8 Nimelt germaanlaste hõimude teed lahknesid ja osa neist (goodid) rändas Põhjamaadesse, võttes kaasa oma usu ja keele. Seal nad segunesid nii geneetiliselt kui keeleliselt kohalikega, kelleks olid soomlased ja saamid ehk laplased . Nõnda kujunesid tänapäeva skandinaavlased ning ajajooksul sai nende keel tuntuks kui norraena mal ehk norra kõne, ja donsk tunga ehk taani keel – mis ühtlasi viitab sellele, et taanlastel oli mingil ajaperioodil suurem võim Skandinaavia maades, kui mõnel teisel skandinaavia rahval .9 Siinjuures peaks aga mainima, et ei ole ühtegi arheoloogilist tõendit mis tõestaks, et goodid oleksid algselt elanud Skandinaavias, täpsemini Lõuna - Skandinaavias Gothiscandzas (mida nad on pidanud oma algkoduks) ja hiljem asunud elama praegusesse Poola. Võib hoopis arvata, et nad germaniseerusid kui germaanid rändasid nende alale (Poola).10
Uurides aga skandinaavlaste kujunemist enne maaviljeluse aega, pakub Kalev Wiik välja, et tänaste skandinaavlaste (ja germaanlaste üldiselt) esivanemad tulenevad Ibeeria11 ja Ukraina refuugiumist.
„10 000 – 8000 e.Kr tekkis Bromme, Ahrensburgi ja Swidry suguluskultuurid. Need rajanesid kahel refuugiumil: Bromme Ibeeria refuugiumil, ja Ahrensburg Ibeeria ja Ukraina refuugiumil. Swidry Ukraina refuugiumil. Bromme levis mööda Norra läänerannikut Skandinaavia põhjaosadesse, saades täiendust Ahrensburgi kultuurist (mis oli Ukraina refuugiumil tekkinud). Tulemuseks oli Lõuna-Norras Hensbacka kultuur ja Kesk-Norras Fosna kultuur, Põhja-Fennoskandis Komsa kultuur. Bromme, Ahrensburgi, Swidry territooriumuid katsid üksteist mis tähendas, et rahvad segunesid mõningalmääral. Tähtis on see, et Swidry omad panid aluse germaanlastele (Põhja-Saksa, Taani ja Lõuna-Rootsi territooriumil). Samas polnud suurt mõju neile rahvastele (Hensbacka, Fosna, Komsa) kes liikusid Skandinaaviasse ja panid aluse põhjasaamidele. Tekkis põhjaeuroopa tüüp; st nende hulgas oli nii Ukraina kui Ibeeria refuugiumi inimesi.“12 Siinjuures tuleks mainiad, et Ibeerias oli lingua francakas baski keel ja Ukrainas soome- ugri keel13, mis tähendab, et nende keelte substraate leidub ka skandinaavia keeles; nt baski konsonandid , mis on nt ingliskeelsetes sõnades thin ja this.14
Esimesed põhjapõtrade küttide jäljed nt Taanis on pärit 10 000 a. e.Kr ja Norras 8000 e.Kr.15 Teadaolevalt olid skandinaavlased „suured“ põtrade ja põhjapõtrade kütid, kes valmistasid nende luudest ja sarvedest erisuguseid töövahendeid ja relvi . Arheoloogiliste leidude põhjal võib aga oletada, et Rootsi ja Soome asustati skandinaavlaste poolt hiljem kui Taani piirkond.16 Kindlamalt võib väita, et Islandi asustasid skandinaavalased viikingiperioodi algusperioodil, kui sinna tulid elama skandinaavlased Kesk-Norra lääneranniku alalt – mis tähendab ühtlasi, et Islandil levis vaid üks norra keele murre.17
Olulisemaks perioodiks skandinaavlaste kujunemisel peaksin aga aastatuhandeid 7000-3000 e.Kr. mil mindi küttimiselt üle maaviljelusele, sest teadaolevalt just maaviljelusega saabusid germaani hõimud Skandinaaviasse ja kujunesid nüüdisskandinaavlased – „indoeurooplaste hõimud liikusid tänapäeva Taani, Rootsi, Norra aladele umbes 3. aastatuhandel“.18 Germaania keel sai domineerivaks Lõuna- Skandinaavias ja Põhja-Saksamaal pühkides minema vanemad sealsed keeled. Lõuna-Skandinaavia koha nimed on nt enamjaolt kõik germaani pärased, ja need mis pole on saami omad,19 mis viitab soome-ugri ja skandinaavia keele segunemisele (ilmselt ka geneetilisele segunemisele). Lisaks sellele, et kui germaanlased tänapäeva Skandinaavia alale saabusid olid sealseteks elanikeks saamid. Arheoloogilised leiud kinnitavad samuti, et skandinaavia- germaani migratsioon Soome toimus pronksi ajal (või isegi varem). Sealjuures on mõned väitnud, et need leiud viitavad lihtsalt kahe hõimkonna kokkupuutele, nt kaubavahetusele, mitte aga kahe rahva segunemisele.20
Samal perioodil (7000-3000 e.Kr.) ka „Euroopa keeled indoeuroopastusid“21. Taandusid baski ja soome-ugri keeled.22
Skandinaavia keel ehk põhjagermaani keel tekkis, kui indoeuroopa keel jõudis soome-ugri keele alale 23 ehk Põhjamaadesse. Seda tõendab ka, et „Põhja - Saksa, Taani ja Lõuna - Rootsi alal alguse saanud germaanlaste keeles on tugev soome-ugri substraat , mis tähendab, et enne germaani keele teket on kõneldud soome–ugri keelt“.24
Täpsemalt öeldes arenes Skandinaavia keel hilisgermaani25 keelest kui see omandas Skandinaavia lõunaosas soome-ugri substraadi (saami-soome substraadi). Tegemist on niisuguse keelega, mis koosneb esibalkani substraadist, esipaelkeraamika substraadist ja soome-ugri „baski murde“ substraadist, baski keele substraadist ja saami-soome substraadist.26
Skandinaavlaste põlvnemisega on seotud siiski ka mitmeid probleeme ja vastuolusid. Nimelt ei ole kõik arvamusel, et saamid ja soomlased olid Skandinaavia maade põlisasukad, vaid hoopis uustulnukad. Sellest lähtuvalt on Skandinaaviat uurides põhiküsimuseks:“Kes oli skandinaavias enne?“27
Levinud on kaks teooriat mida võib tinglikult jagada vanaks ja uueks teooriaks. Vanema teooria kohaselt elasid saamid vanast ajast peale Skandinaavia põhjaosades, nii et meie ajaarvamise alguses kulges nende asuala lõunapiir piki Umea jõge, ja saamide ning skandinaavlaste kokkupuuted algasid umbes ajavahemikus 200 –500 p.kr, ehk siis suhteliselt hilja . Kokkupuuted said alguse kui osa saame siirdus lõunasse Skandinaavia asualadele. Hiljem tõrjuti saamid tagasi põhja. Rahvaste vahel ei toimunud kuigipalju geneetilist segunemist ja keelemõju oli peaaegu ühesuunaline ehk skandinaavia keel mõjutas saami keelt suuremal määral kui saami keel skandinaavia oma. Uuema teooria kohaselt aga elasid saamid ammusest aegadest laiadel aladel Skandinaavias, vähemalt kogu sellel alal mis asub põhja pool limes norrlandicust, võimalik, et ka palju rohkem lõuna pool. Nendevahelised suhted olid alguse saanud juba sel perioodil, mil esimesed põlluharijad ja nende germaani keel saabusid limes norrlandicusse (või isegi varemalt). Kokkupuuted alanuks nii, et skandinaavia keele kõnelejad saabusid lõunast saamide aladele, mitte nii, et saamid oleks saabunud põhjast skandinaavilaste aladele. Selle tulemusel toimus keeleline ja geneetiline segunemine. Inger Zachrisson on väljendanud seda nõnda: „Tänapäeva arheoloogid on üksmeelel selles, et üleminek küttimiselt maaviljelusele toimus peamiselt sisemise arenguna. See tähendab, et välised mõjurid panid osa kohalikust elanikonnast vahetama elatussüsteemi.“ Wiik on tsitaati kommenteerinud järgmiselt: „Maaviljeluse levik Skandinaavias oli pigem „kultuuriline difusioon “ kui „deemiline difusioon“. Saami ja soome keel on need põlised keeled, mida Skandinaavias kõneldi enne germaani keele tulekut.“ Erinevalt vanemast teooriast oli uue teooria puhul ka keelemõju kahesuunaline. Seejuures arheoloogilised leiud kinnitavad uuemat teooriat - saamide eluala oli laiem ja nad olid seal juba ammusest ajast.28
Viimast arvati juba ka 18. sajandil, kui rootslased hakkasid uurima Skandinaavia ajalugu. Esialgseks põhjenduseks olid soome keelest pärit sõnad rootsi keeles, kuigi tegelikkuses läksid rootsi sõnad soome keelde – põhimõtteliselt oldi aga õigel teel. Lisaks sellele levis 18. sajandil ka juhtivate Taani ja Rootsi teadusmeeste seas teooria, et sküüdid olid skandinaavia põlisasukad ja soomlased nende järeltuilijad.29
Võib arvata, et skandinaavlaste puhul on tegu maaviljelusega tegelenud germaani hõimuga kes rändas Skandinaavia aladele ajavahemikul 7000-3000 e.Kr., ja kõneles hilisgermaani keelt. Segunes sealsete põliselanikega ehk saami-soome küttidega, kes kõnelesid soome-ugri keelt. Põliselanikest kütid võtsid üle maaviljeluse ning ajajooksul toimus ka keeleline ja geneetiline segunemine, mille tulemusel kujunes põhjagermaani ehk skanindaavia keel ning rahvas.
BIBLIOGRAAFIA

• Ari Siiriäinen. The Stone and Bronze Ages; Michael Barnes. Languages and ethnic groups.The Cambridge History of Scandinavia. Vol. 1, Prehistory to 1520. Koost . Knut Helle. Cambridge University Press. Cambridge 2003.
  
• Elise C Otte . Scandinavian History. Macimillan and Co. London 1894. http://books.google.ee/books?id=tyjwqDwyVQUC&printsec=frontcover&dq=scandinavian++history&source=bl&ots=WhmAiiqSLW&sig=7Oc5wDp8e1663vh3RKHSsoBJtQ0&hl=et&ei=Nt_nTL-dD8aSOsSbudIK&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=9&ved=0CGUQ6AEwCA#v=onepage&q&f=false
  
• Kalevi Wiik. Eurooplaste juured. Ilmamaa . Tartu 2005.
  
• Lennart Meri. Hõbevalge: reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. Koost. ja toim. Urmas Sutrop, Mart Meri. Eesti Päevaleht: Akadeemia. Tallinn 2008.
  
• Robert C. Boraker. Uncovering Scandinavian roots . http://www.ensignmessage.com/archives/scandinavianroots.html
  
• T.K. Derry. History of Scandinavia: Norway , Sweden, Denmark , Finland, and Iceland . University of Minnesota Press. Minneapolis 1979.
  
• Tacitus. Germaanlaste päritolust ja paiknemisest. Tõlk. Kristi Viiding . Loomingu Raamatukogu. Tallinn 2007.
  

1 Sveari nime on ka tihti kasutatud erinevates Skandinaavia saagades, tähistades sellega Rootsi hõime. Samuti pärineb sveari nimetusest Rootsi nimi Sverige - Svea rike , mis tähendab Svearide kuningriiki. Robert C. Boraker. Uncovering Scandinavian roots. http://www.ensignmessage.com/archives/scandinavianroots.html
2 Tacitus. Germaanlaste päritolust ja paiknemisest. Tõlk. Kristi Viiding. Loomingu Raamatukogu. Tallinn 2007, lk.23, 57-58.
3 Elise C Otte. Scandinavian History. Macimillan and Co. London 1894, lk.2. http://books.google.ee/books?id=tyjwqDwyVQUC&printsec=frontcover&dq=scandinavian++history&source=bl&ots=WhmAiiqSLW&sig=7Oc5wDp8e1663vh3RKHSsoBJtQ0&hl=et&ei=Nt_nTL-dD8aSOsSbudIK&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=9&ved=0CGUQ6AEwCA#v=onepage&q&f=false
4 Samas, lk.3.
5 Lennart Meri. Hõbevalge: reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. Koost. ja toim. Urmas Sutrop, Mart Meri. Eesti Päevaleht: Akadeemia. Tallinn 2008, passim.
6 Põhjagermaani keel on üks kolmest keelest, mis kuulub germaani keelte hulka. Ülejäänud kahte nimetatakse idagermaani (gooti keel) ja läänegermaani (inglise-, saksa-, hollandi-, friisi -, jidiši-, afrikaani-, alamsaksa-, flaami-, letseburgi keel) keelteks .
7 Ari Siiriäinen. The Stone and Bronze Ages; Michael Barnes. Languages and ethnic groups.The Cambridge History of Scandinavia. Vol. 1, Prehistory to 1520. Koost. Knut Helle. Cambridge University Press. Cambridge 2003, lk94.
8 Elise C Otte, lk10 ; Robert C. Boraker. Uncovering Scandinavian roots. http://www.ensignmessage.com/archives/scandinavianroots.html
9 Elise C Otte, lk13.
10 Kalevi Wiik „Eurooplaste juured“ Ilmamaa. Tartu 2005, lk.193.
11 Kalevi Wiik, lk.68-69; Refuugium on paik kus elatakse külmadel (jääaeg) perioodidel , Euroopas oli neid kolm: Ibeeria, Ukraina ja Balkan . Kalevi Wiik, lk.69.
12 Kalevi Wiik, lk 85-87.
13 Samas, lk.74.
14 Samas, lk.75.
15 History of Scandinavia: Norway, Sweden, Denmark, Finland, and Iceland. University of Minnesota Press. Minneapolis 1979, lk.5.
16 Samas.
17 Kalevi Wiik, lk.47.
18Ari Siiriäinen, lk.94.
19 Samas, lk.95.
20 Samas, lk.96.
21Kalevi Wiik, lk.93.
22Samas, lk.107.
23 Samas, lk.108.
24 Samas, lk.90.
25 Hilisgermaani keelt räägiti lehterpeekrite kultuuris (Alpidest Kesk-Rootsini ja Volõõniast Hollandini) ja megaliitkultuuris (Kesk-Euroopa).
26 Kalevi Wiik, lk.196-197.
27 Samas, lk.224.
28Samas, lk. 224-229.
29Samas, lk.229.
6